Laanemetsa taimed (0)

Laanemetsa taimed

Laanemetsa pinnas on palju viljakam kui nõmme- ja palumetsa ning sisaldab ka piisavalt niiskust. Selline muld kasvatab võrdlemisi mitmekesist ja lopsakat taimestikku. Ütlus, et mets on vaese mehe kasuks, sobib kõige paremini just laanemetsa kohta. Tihedalt paiknevad puud loovad eriti selgeid temperatuuri, niiskuse ja valguse erinevusi, võrreldes hõreda mets või metsata aladega. Puurindes on tüüpiline puu kuusk . Looduslik laanekuusik on alati segamets . Kuuse kõrval on näha mändi, kaske ja teisigi puuliike. Tihti võivad ka teised puuliigid olla enamuspuuliigiks. Siis on tegemist näiteks laanemänniku või laanekaasikuga. Võrdlemisi sageli on laanemetsas olemas põõsarinne . Alustaimestu on vaheldusrikas , mille tihedus ja liigiline koosseis sõltub kõigepealt puu- ja põõsarinde tihedusest. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda vähem valgust pääseb maapinnani. Seda hõredam ja liigivaesem on siis ka alustaimestu. Hämara kuusiku all kasvavatel taimedel on enamasti laiad lehed. Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed on jänesekapsa , laanelill ja leseleht . Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas .

Harilik jänesekapsas

Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud , jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied . Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll külmast longus, kuid sama rohelised ja peaaegu sama hapud kui suvel. Jänesekapsas säilitab varres varuaineid ja kasvatab endale järgmisel kevadel tänu varuainetele uued lehed. Jänesekapsas on toiduks jänesele, metskitsele ja teistele taimtoidulistele imetajatele metsas.
Maapealne  vars  puudub. Maa all on jänesekapsal peenike ja harunev risoom. Paljuneb enamasti roomava risoomiga. Risoomi alalehed on lihakad ja varuainete rikkad.
Pikaraolised õied on valged ja punasesoonelised ning avanevad mais-juunis.

Laanik

Laanemetsa all leidub alati samblaid. Üks tüüpilisemaid on laanik. Juba nimi laanik ütleb, et see samblaliik kasvab tihti laanemetsas. Samblavaibast välja tõmmatud laanik meenutab välimuselt kuuske . Hargnevad lehevarred paiknevad peavarrel korrustena ning igal aastal kasvab juurde uus korrus lehti. Laanikutaimed asuvad tihedasti üksteise kõrval ning teiste taimede seemned ei pääse siin maapinnani ega saa hakata idanema. Ainult laanikuvaip üksi laiendab oma valdusi.
Laanelill
Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes . Teda võime kohata pea igas veidigi niiskemas metsas. Laanelille õied on tähekujulised. Lille iseloomulikule välimusele viitavad tema väga laialt levinud rahvapärased nimed: metstäht, taevatäht, tähelill, nõmmetäht, oravamarjaõis.
Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada ka näiteks suuremates parkides muru sees. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Laanelill õitseb juunis ja juulikuus peale õitsemist hakkavad laanelille lehed järk-järgult kuivama ning septembriks pole sellest taimest maa peal enam suurt midagi alles.
See-eest jätkub aga laanelille maa-alune elu, mille sarnaselt maikellukesega veedab ta suurema osa aastast mulla sees. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud – risoomid. Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured. Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned.

Kuusk

Kuusk on metsapuuna Eestis levikult kolmandal kohal. Kuusk on nõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid valgust vajab vähe. Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks. Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav .
Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Kuuse  juurestik  on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis.
Kuuse noored  võrsed  on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba.
Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat.
Noored kuusekäbid on violetsed või rohelised, valminult helepruunid või punakaspruunid, rippuvad, pikkus 10–16 cm, läbimõõt 3–4 cm. Levila piirides väheneb käbide keskmine suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes. Alpides, Karpaatides ja Juura mägedes kasvaval teisendil on aga kuni 18 cm pikkused käbid.
Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks.
Harilik kuusk on ühekojaline taim ja paljuneb peamiselt seemnetega. Kuusk suudab paljuneda ka nii, et kohtadesse , kus juurestik ulatub maapinnale, kasvavad maapinnale ulatuvate juurte otsa oksad . Niimoodi võib maapind soodsates tingimustes olla kaetud mitte rohu, vaid maapinnast välja kasvavate okstega .
Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas.
Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita , et vaenlased seda ei märkaks.
Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada.
Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste  vastsed . Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks  juurepess , kännupess ja kuusetaelik.
Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule . Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav . Puukoor sisaldab 5–17% parkaineid. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti  vaiku  ja tõrva. Okkad sisaldavad A- ja C-vitamiini ning okastest toodetud jahu saab kasutada loomasöödana.
Kuusepuidus on keskmiselt 1,7% vaiku ja sellel on keskmised säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 4–5 aastat, lageda taeva all olev puit 55 (40–75) aastat ja varjualuses olev puit 60 (50–75) aastat.
Puidus on rohkesti oksakohti, samuti lõheneb ja kõmmeldub kuusepuit kergemini kui männipuit . Sellepärast on ta ehitusmaterjalina männist viletsam.
Samas pole ta nii vaigune ega lase vett läbi, mistõttu oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid.