Kanakull (0)

Kanakull

Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Piisab suvalise "tiirleja" ilmumisest taevalaotusse, kui juba haaravad närvilised käed kaheraudse ning tulemuseks…on tihtipeale mõne haruldase linnu haavamine või tapmine . Oleks igati kasulik, kui me oskaksime eristada kanakulli teistest röövlindudest.
Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole (seda lennul harilikult ei näe, küll aga on vaadeldav, kui lind kusagile kõrgemale istunud on) on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud . Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad.
Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb . Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii…" või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak".
Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind . Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi.
Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib.
Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei rända ning see on veel üheks tõendiks selle kohta, et kana on tema menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta.
Nagu eelnevalt sai juba mainitud , on kanakull looduskaitse all.
 

Kanakull

Liiginimi eesti keeles
Kanakull
Liiginimi ladina keeles
Accipiter gentilis (L.)
Rahvapärasid nimesid
Kanaröövel, tiirutaja, kanakatk, päriskull
Kehamõõtmed
Umbes ronga suurune, kehapikkus keskmiselt 50…60 cm, tiivapikkus 30…38 cm.
Kehamass
700…1500 g, emaslind on isasest tunduvalt suurem.
Levik
Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind.
Arvukus
Praegu arvatakse Eesti pesitsevat 500…1000 paari kanakulle.
Elupaik ja -viis
Eelistab suuremaid metsi, eriti kuuse-segametsi, ka avamaal.
Ränne
Meie kanakullid harilikult talveks soojematele aladele ei rända.
Toitumine
Kanakull on tüüpiline röövlind, kelle saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud.
Pesitsemine
Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses on kurnas 3...4 muna, harva 2 või 5.
Areng
Pojad lennuvõimestvad juuli esimesel poolel.
Koht ökosüsteemis
Röövlinnuna aitab piirata näriliste arvu, selle tõttu ohustavad teda ka mitmesugused põllumajanduslikud taimekaitsevahendid.
Ohustatus ja kaitse
Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse.
 

Hiireviu

Hiireviu on ronga suurune üldtoonilt pruun röövlind. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun. Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad.
Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma.
Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes.
Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda.
Hiireviu on looduskaitsealune liik.