Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplanktonit ZOOPLANKTON Metazooplanktoni tähtsaimad rühmad on keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised Protozooplankterite hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid, viburloomad ja juurjalgsed Võrtsjärves on kindlaks tehtud 268 metazooplanktoni taksonit: keriloomi 172, vesikirbulisi 47, aerjalgseid 14, ainurakseid ehk protiste 34 ja rändkarbi purjukvastne PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomastik ehk zoobentos hõlmab selgrootuid loomi, kes vähemalt osa aega oma elutsüklist elavad põhjasette sees, selle pinnal või veekogu põhjas olevatel esemetel ja veetaimedel Võrtsjärves on enim uuritud vaid makrozoobentost loomi, kelle pikkus on üle 1 2 mm, sest neid saab ka palja silmaga näha Submikroskoopiliste, väikseimate hulkraksete loomade (meiobentose) ja üherakuliste põhja zooprotistide (mikrozoobentose) kohta andmed puuduvad
· Toiteained sisenevad produktsioonisüsteemi kolmest allikast: o looduslik sissevool maismaalt o reovee sissevool o süvavee "upvelling" · Detriidil põhinevate toiduahelate suur osakaal Terminoloogia Bentos ( kreeka k. benthos "sügavus") ehk põhjaelustik veekogu põhjal ja põhjasetteis elavate organismide kogum. Jagatakse tavaliselt kaheks suureks rühmaks, fütobentoseks ja zoobentoseks Zoobentos ehk põhjaloomastik veekogu bentaali asustavate selgrootute kogum. Zoobentos ulatub harilikult veekogu suurima sügavuseni. Zoobentos on taksonoomiliselt ja ökoloogiliselt koosseisult ülimalt mitmekesine, hõlmates loomi pea kõikidest selgrootute hõimkondadest ja klassidest Nektobentos hea ujumisvõimega selgrootud, kes aeg-ajalt lahkuvad veekogu põhjalt ja vahetavad pikemat või lühemat aega ujudes kohta Holobentilised organismid on bentilised kogu elutsükli jooksul
Adavere lõigus leiti 17 liiki soontaimi ja katvus oli 20-30%.Selles jõelõigus kasvas võrdlemisi palju soo-lõosilma.Väike-Kamari lõik oli rohke ja liigirikka suurtaimestikuga.Soontaimi oli 19 liiki ja nende katvus oli 75-80%.Domineerivaid kooslusi moodustasid järvkaisel,suur parthein ja laialeheline hundinui.Rohkesti oli vesisammalt.Palju oli ka veepinnal vetikavorukaid.Alamjooksul Lalsi ''Laashoone'' lõigus leiti 15 liiki soontaimi. Põhjaloomastik.Põltsamaa jõe põhjaloomastik oli enamikus uurimiskohtades keskmiselt mitmekesine,mõõdukalt isendirohke ja kõrge biomassiga.Põhjaloomastiku koosseis oli jõe ülem-,kesk- ja alamjooksul oluliselt erinev ja varieerus aastati. Ülemjooksul Kiltsi lõigus oli põhjaloomastik (1979) võrdlemisi liigivaene (29 taksonit),keskmiselt isendirohke ja kõrge biomassiga.Dominantideks olid biomassilt jõe kirpvähk ja arvukuselt kihulase vastsed.Arvukalt leidus vesikakandit ja Eestis harva esineva ühepäevikulise vastseid
Tallinn 2011 Sisukord Jägala jõgi........................................................................................................................................3 Üldandmed...................................................................................................................................3 Taimestik......................................................................................................................................3 Põhjaloomastik.............................................................................................................................4 Kalastik........................................................................................................................................4 Jõe seisund...................................................................................................................................4 Jägala juga..............................................................
tasakaaluasendis) ja laevakerede kaudu. Samuti võivad võõrliigid sattuda võõrasse levilasse näiteks koduakvaarumite tühjendamisel looduslikesse veekogudesse või loomade põgenemisel kasvandustest. Veetranspordiga kaasnev võõrliikide sissetoomine uutesse piirkondadesse on paratamatu protsess. Läänemeres on võõrliike kokku registreeritud 125. 35% invasiivsetest liikidest Läänemeres moodustavad põhjaloomastik. Võõrliikide ellujäämine ja paljunemise edukus sõltub nende loodusliku levila sarnasusest uue levila vee- ja kliimaoludele Veekeskkonnas on võõrliike hakatud nimetama ka bioloogiliseks reostuseks. Võõrliigid võimad põhjustada pöördumatuid muutusid veekogus, sissetoodud liigid võivad hakata kohalikku ökosüsteemi mõjutama mitmel viisil - konkureerida kohalike liikide elupaiga ja toiduresurssi pärast, põhjustada liikide arvukuse vähenemist, muuta aine- ja
Ohtralt elab vees ka väikesi vähikesi, näieteks nagu mokroskoopilisi vesikirpe ja sõudikuid, kes koos keriloomade ja teiste pisiputukatega loomhõljumi moodustavad ning umbes pooleteise sentimeetri suurusi kõvera kehaga kirpvähke. Nemad meelitavad siia toituma hulgaliselt kalamaime. Järve põhjas elavad ehmestiivaliste (puruvanade), surusääskede, ujurite jt putukate vastsed, järvekarbid, teod, kaanid, mudatuplased, kirpvähid ja palju teisi selgrootuid. Kaladele on põhjaloomastik tähtis toit. Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik. Eesti järvedes elab umbes 40 liiki kalu, aga kuna nende nõuded elupaigale on erinevad, siis ei leia neid kõiki ühest järvest. Peipsi on üks kalarikkamaid järvi terves Euroopas. E. Pihu andmeil esineb Peipsis juba 36 kalaliiki 40est. Põhilised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, latikas (kasvab kuni 5,5 kg raskuseks), kiisk, särg, luts, peipsi siig; vähem leidub linaskit, koha, vimba, säinast,
piirkonnad, kuhu kogunevad linnud ja hülged. · Rannikumeres on naftareostuse suhtes kõige vähemtundlikud lainetuse avatud vähese elustikuga liivarannad · Erinevate elustiku komponentide tundlikus õlireostusele on erinev. · Pika elutsükliga organismid on tundlikumad, kui lühemaga. · Fütoplankton Mõju vähene, taastumine kiire. · Zooplankton Mõju suurem, avaldub ka väiksema reostuse puhul. Mõju loomastikule · Põhjaloomastik hävib · Muutused hingamises, paljunemise, toitumises, käitumises, kasvus ja arengus' · Tundlikumad on filtreerijad ja hüdrofoobse kehaga vähilised (Õli kiire imendumine) · Muutused põhjaloomastikus mõjutavad planktilisi kooslusi, põjataimestiku, kalade ja lindude toidubaasi. Mõju kaladele · Otsene · Letaalne mürgitus, eriti tundlikud on mari ja maimud. · Väärarengud, kasvu aeglustumine, lühenendud eluiga, viljakuse vähenemine. · Kaudne
* arvukad perekonnad Scenedesmus, Pediastrum 2.4 Zooplankton 1. Vesikirbulised - tähtsaim rühm - toituvad vetikatest - põhilised veekogu org aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse 2. Keriloomad - kõige väiksemad - arvukaim keriloom Keratella cochlearis - domineerivad arvukuselt 3. Aerjalgsed - kõige rohkem juunis, vähem oktoobris - Eudiaptomus gracilis 4. Rändkarp - elab veekogu põhjale kinnitunult - arvukuselt moodustavad 2-3% 2.5 Põhjaloomastik · Ligi 500 liiki · Vormirohkeimad rühmad: - Chironomidae (111 liiki) - Mollusca (83 liiki) - Oligochaeta (59 liiki) 1. Surusääsklased e hironomiidid liigirikkaim 2. Väheharjasussid ohtraim loomarühm 3. Väikesed limused nii biomassilt kui arvukuselt alla hironomiididele ja väheharjasussidele · Kaanid ,,muude" põhjaloomade seas kaalukaim rühm (12 leitud liigist oli arvukaim pisikaan) 2.6 Kalad · Peipsi kalafauna liigirikas · 37 kalaliiki · Turul nõutavamad:
Kiskjatest on tähtsamad kärp, mink, rebane ja kährikkoer, kelle toidubaas roostikus sõltub mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985). Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid, väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985). Matsalu laht Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit. Matsalu laht on kitsalt maismaasse tungiv Väinamere osa. Lahe välisosa on mere mõju all nii vee soolasus kui ka toitainete sisaldus on sarnane Väinamerega. Lahe idaosassa toovad
Meteoriidijärv (Kaali järv) Looduslik paisjärv (Ülemiste järv) Tehisjärved (Narva veehoidla) · Peipsi järv · Kaali järv · Parika järv · Ülemiste järv Järve loomastik ja taimestik Järveloomastik Imetajad (mügri, saarmas, nahkhiir) Veelinnud (tuttpütt, sinikaelpart, roolind) Loomplankton (vesikirp, sõudik) Põhjaloomastik (karbid, teod, kaanid) tuttpütt Ujum: Röövkalad (haug, ahven) Lepiskalad (särg, latikas) luts Kobras · Välimus Koprad on suured närilised: tüvepikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks
13. Karpkala kasvatamise tsükli põhietapid ja nende kestus. Karpkalakasvatuse tsükkel algab kevadel, mais juunis sugukaladelt järglaste saamise ja nende tiikidesse asustamisega. Tsükkel jaguneb kasvuperioodiks ja talvitamiseks. Kasvuperiood, mil kala viibib kasvutiigis, toitub intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab eesti oludes 150- 180 päeva. Ja ülejäänud aastast on ta hoidlas või talvitustiigis, kus ta pigem kõhnub. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. ,,künnavad põhja". Piiravad veetaimestikuu kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt 2,5 kg raskustena. Eluiga 45-40 aastat. Kalakasvanduses toimib tsükkel- sugukalad, noorkalad, kaubakalad, asenduskalad. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) . .Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda. Indutseeritud
Läänemere rannik. Elutingimused Läänemeres. Mere, ranniku ja saarte elustik ja iseloomulikud liigid ning 4 nendevahelised seosed. Mere mõju inimtegevusele ja ranna-asustuse kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse. Põhimõisted: vee soolsus, segu, lahus, lahusti, riimvesi, rannajoon, rand, rannik, laug- ja järskrannik, maa- ja merebriis, rohevetikad, pruunvetikad, punavetikad, põhjaloomastik, siirdekala, rannikulinnud. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: 1. Erineva soolsusega lahuste tegemine, et võrrelda Läänemere ja maailmamere soolsust. Soolase vee aurustamine. 2. Läänemere kaardi joonistamine mälu järgi (kujutluskaart). 3. Läänemere, selle elustiku, rannikuasustuse ja inimtegevuse iseloomustamine mitmesuguste teabeallikate abil. 4. Õlireostuse mõju uurimine elustikule 5
.............................................................................................................7 8. Pruunvetikad..............................................................................................................8 9. Punavetikad................................................................................................................9 10. Kõrgemad taimed.....................................................................................................9 11. Põhjaloomastik.......................................................................................................10 12. Läänemere kalastik.................................................................................................12 13. Läänemere linnustik...............................................................................................13 14. Rand ja rannataimi.................................................................................................14 15. Läänemere saared....
Rändkarp on täiskasvanult üsna suur bentoseloom, kes elab veekogu põhjale kinnitunult. Rändkarp ilmus 1930. Aastal Velikaja jõe kaudu Venemaalt Peipsi järve. Sellest peale on siinse zooplanktoni hulgas ka tema vastseid. Teiste zooplanktonite rühmadega võrreldes on rändkarbi vastsete osakaal zooplanktonis tühine. Arvukusest moodustasid nad 2-3%, biomassist 1%. Neid leidus ainult soojal ajal, peamiselt juunist septembrini. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.5 Põhjaloomastik Põhjasette sees ja pinnal, aga ka järvepõhjas olevatel esemetel ja veetaimedel elavad selgrootud loomad moodustavad järve zoobentose ehk põhjaloomastiku. Peipsis nagu enamikus teisteski Eesti järvedes on seni hästi uuritud vaid makrozoobentost ehk suuremaid põhjaloomi, pikkusega üle 1-2 mm, keda võib ka palja silmaga näha. Peipsi põhjaloomastikus on seni teada ligi 500 liiki. Vormirohkeimad rühmad on Chironomidae (111liiki), Mollusca (83 liiki) ja Oligochaeta (59 liiki)
Vesi jääb vähemaks kahel viisil: aurumine ja väljavool Põhjamerre Täielik veevahetus toimub umbes 30 aastaga Keskkonnaprobleemid: Väikese veemassi ja aeglase veevahetuse tõttu on Läänemeri kergesti reostatav veekogu Fosfori- ja lämmastikuühendite tõttu tekib vetikate vohamine ja hapnikupuudus mere põhjakihtides Merd saastavad ka raskmetallid ja nafta Läänemere osad: soome laht, põhja laht, liivi laht 16. Läänemere põhjataimestik (s.h kolm vetikate vööndit) ja põhjaloomastik. läänemere põhjataimestik: rohevetikad; sinivetikad, pruun ja punavetikad. põhjaloomastik: Okasnahksed. Läänemeres kaks liiki: tavaline meritäht, valkjaspunane madutaht. Merituped, harilik keeritigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu, balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, läänemere südakarp, läänemere krevett, põhjamere garneel, hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk,
Järve vesi on SO4-CI koostisega, happeline (pH 3-4), mineraalainete sisaldus ei ületa 15 mg/l. Kuulub suhteliselt madalate kihistunud vähetoiteliste järvede hulka, mille tase oleneb soovee maasisest juurdevoolust. Valgjärves kasvab suurel hulgal vesilobeeliat ja järvelahnarohtu. 7 Joonis 3. Valgejärv Järve fütoplankton on hulgalt vähene. M. Pork ja V. Kõvask on valgjärvest leidnud rohkesti haruldasi räni ja ikkesvetikaid. Põhjaloomastik on hulgalt keskmine ja sisaldab üht haruldast väheharjasussi. Põhjas esineb järvekäsn. Viimasel ajal on Valgjärve seisund halvenenud. Vee läbipaistvus on varasemaga (8,8m) võrreldes vähenenud kaks korda (praegu 3-5m). Järvevee värvus on muutunud kollakamaks. Selle on põhjustanud tööd Meenikunno rabas ja Valgjärve ümbruse ülemäära asustamine matkajate ja puhkajate poolt. Valgjärv on väga kergesti looduslikust tasakaalsut väljaviidav. 1.4. Mustjärv
silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia chinulata õitsemine. vetikate hulgas leidub palju haruldusi taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumi hulka kuuluvad organismid ja kalamaimud. 3. Järvede loomastik. Loomhõljum e zooplankton, põhjaloomastik. Käsnad – (järvekäsn ja tavaline jõekäsn) Ainuraksed – viburloom Ainuõõsed- hüdraloomad Lameussid – kindlaks tehtud vähemalt 17liiki (paeluss ja lameuss) Ümarloomad- keriloomad Kärssussid- elavad valdavalt meres Rõngussid- pisikaan Limused – punntigu Karbid – rändkarp Lülijalgsed – kirpvähiline, putukad Kalad- ahven, haug, särg, luts, latikas Kahepaiksed- veekonn, tiigikonn, järvekonn
BIOINDIKATSIOON: 1.Kõikidel organismidel on kindlad nõuded elupaiga ja kasvukoha suhtes. Kõik elusolendid reageerivad muutustele keskkonnas. Bioindikatsioon -- keskkonnaseisundi jälgimine taime- ja loomaliikide abil Bioindikatsioon eeldab elusorganismide ja keskkonna vaheliste seoste tundmist Bioindikaatorid 1.Keskkonnaseirel ja muutuste avastamisel 2.Bioindikaatorid on keskkonna muutustele tundlikud liigid ökosüsteemides.3.Näit samblad, põhjaloomastik veekogudes, makrofüüdid (suured veetaimed) aga ka näiteks puude okkakahjustused · Kõige tuntum bioindikatsiooni rakendusviis on taimede kasutamine maavarade otsinguil. · Kannikese liik Viola calaminaria, mis kasvab Alpides tsingimaardlail. · Teine bioindikatsiooni rakendusala on taimede kasutamine õhu saastamise hindamisel. Eriti head taimindikaatorid on osa metsasamblaid ja puudel kasvavad samblikud. Indikaatorliik peab olema: 1.Hästi ökoloogiliselt uuritud 2
Mereveega üleujutatud liivamadalate puhul on tegemist erineva kujuga merepõhjast eristuvate, valdavalt liivastest setetest koosnevate moodustistega (Jüssi et al., 2011). Taimestiku esinemine on raskendatud seoses liivamadalate esinemisega hüdroloogiliselt aktiivsetes piirkondades. Põhjataimestiku esinemise korral esineb kõrgemate taimede 18 liigike ja harvem mändvetikate kooslused. Põhjaloomastik samuti suhteliselt liigi-ja biomassivaene levinumad liigid on balti lamekarp, liivauurikkarp ja südakarp (Paal, 2000; Internet 3). Posidonia-"põhjad" (Posidonion oceanicae-kooslused). Posidonion oceanicae on Vahemeres esinev endeemne liik mille lehed võivad kasvada meetri pikkuseks ja mis moodustab tihedaid ja ulatuslikke rohelisi niite (Diaz & Duarte, 2008). Seda elupaigatüüpi on tõlgentatud ka kui vees kasvavate kõrgemate taimede kooslus ning seda
KÜSIMUSTE VASTUSED Esimesed 1. Abiootilised faktorid on on eluta keskkonna füüsikalis-keemilised ja mehaanilised mõjud organismile. (Nt: temperatuur, sademed) 2. Adaptatsioon on organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, et see tagaks paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. 3. Aeroobne hingamine on hapniku juurdepääsul toimuv hingamisprotsess. (Hingamise ehk "biooksüdatiooni käigus energia vabanemise" erivorm) 4. Akuutne toksilisus on äge mürgilisus, mis põhjustab lühikese aja (maksimaalselt 24- 48 tunni) jooksul muutusi organismi elutegevuses, talitlushäireid või surma. 5. Autotroofne organism on organism, mis valgusenergia abil valmistab anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised ...
BIOINDIKATSIOON: 1.Kõikidel organismidel on kindlad nõuded elupaiga ja kasvukoha suhtes. Kõik elusolendid reageerivad muutustele keskkonnas. Bioindikatsioon -- keskkonnaseisundi jälgimine taime- ja loomaliikide abil Bioindikatsioon eeldab elusorganismide ja keskkonna vaheliste seoste tundmist Bioindikaatorid 1.Keskkonnaseirel ja muutuste avastamisel 2.Bioindikaatorid on keskkonna muutustele tundlikud liigid ökosüsteemides. 3.Näit samblad, põhjaloomastik veekogudes, makrofüüdid (suured veetaimed) aga ka näiteks puude okkakahjustused · Kõige tuntum bioindikatsiooni rakendusviis on taimede kasutamine maavarade otsinguil. · Kannikese liik Viola calaminaria, mis kasvab Alpides tsingimaardlail. · Teine bioindikatsiooni rakendusala on taimede kasutamine õhu saastamise hindamisel. Eriti head taimindikaatorid on osa metsasamblaid ja puudel kasvavad samblikud. Indikaatorliik peab olema: 1.Hästi ökoloogiliselt uuritud 2
Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon. A)otsene bioindikatsioon ehk otseindikatsioon B)kaudne bioindikatsioon ehk kaudindikatsioon. Bioindikatisoon- nim keskkonnamuutuste avastamist ja jälgimist organismide abil. Bioindikaatorid-väljendavad keskkonas toimuvaid muutusi ning aiotavad selgitada füüsikaliste ja keemiliste keskkonnamuutuste tähendust ökosüsteemides. Bioindikaatorid võivad olla keskkonnatingimustele tundlikud liigid, nt: samblad, samblikud, põhjaloomastik, makrofüüdid-suured veetaimed, kooslused, puude okkakahjustused. Atsidofiil-ehk happelembelised Kaltisfiil-ehk kaltsiumilembelised Oligotroofid- vähetoitelised(vähenõudlikud taimed vajavad kasvuks väheviljakat mulda, seetõttu suudavad kasvada ekstremaalsete omadustega mullastikul) Eutroofid- rohketoitelised(e mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid ei suuda üldse kasvada toitainevaesel mullal ja kasvavad halvasti suhteliselt väheviljakal mullal) Mesotroofid-keskmisetoitelised taimed
arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikateõitsemised. Taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem. Arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad.Taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumihulka kuuluvad organismid ja kalamaimud) Järveloomastik. Järvede loomhõljum (zooplankton), põhjaloomastik, teised selgrootud- vesikirp,vesilest,vesikiil,sinikiil,sõudur Järvekalad rääbis, arven,haug,latikas,kiisk,särg Kahepaiksed ja roomajad-hari-, tähnikvesilik,vee-, tiigi-,järvekonn/nastik Lindude ja imetajate- laululuik,tuttvart,järvekaur,tuttpütt,hüüp/ kobras,saarmas,ondatra, mügri,nahkhiir. VIII Jõed Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed- on maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas,kõrgemalt madalamale. Eesti jõed on lühikesed, väikese
Põhjaloomastik liigiline koosseis ja arvukus sõltub vee keemilisest koostisest, veekogu hapnikureziimist, voolukiirusest, põhjasubstraadist, taimestiku koosseisust jmt tingimustest. Kõik need näitajad muutuvad kiirelt ja oluliselt vastavalt reostuse iseloomule ning veekogude muutmisel inimtegevuse tulemusena. Otsest inimtegevust ei suudeta kogu aeg jälgida. Sobivaimaks ajaks proovide kogumiseks on kevad (aprill-mai), sest sellel perioodil on põhjaloomastik kõige liigirikkam (leidub mitmete muutuste suhtes tundlike liikide vastseid. Veetaimede eluvormid: Veetaimede eluvormidel on seos veekogu ökoloogiaga: A - kaldataimed, kes kasvavad ajutiselt kuival ( tarnad, kollane võhumõõk; varsakabi, kõrkjad jt.); B - kaldavee taimed (h. kuuskein, hundinui, luigelill jne); C - ujulehtedega taimed, kes kinnituvad veekogu põhja (nümfeiidid vesiroos, vesikupp); D - veepinnal ujuvad taimed (elodeiidid - vesihernes, kanade vesikatk);
Ujupõis kinnitub soole alaküljele. Kaks rühma (ülemseltsi):kopskalad ja vihtuimsed 85. Eesti vetes elavad imetajad ja linnud: saarmas, euroopa kobras, mügri, hallhani, sinigael-part, kühmnokk-luik ja väga palju erinevaid pardilisi 86. Pelagiaal avavesi ja bentaal on põhi. Pelagiaali võib jaotada sügavuti kihtide kaupa, kui vee omadused kihtides erinevad. Bentaal jaguneb enamasti vöötmeteks sügavuse, põhjasette ja suurtaimestiku järgi. Põhjaloomastik on bentos ja plankton on veekogudes hõljuvad organismid. Bentos on näiteks meritähed, merikarbid ja plankton on näiteks vesikirbulised ja aerjalgsed. 87. Pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad on zooplankton, suuremad ja aktiivselt ujuvad nekton. Põhjaloomastik on zoobentos. Veepinna loomastik on neuston ja pleuston. Neuston (veepinnal tegutsevad loomad) koosneb peamiselt putukatest, nagu liuskurid ja kukrikud. Nekton on kalad
kasvavad üle 8 kg / 15 a. ХХ saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati. 6 Eluviis looduses Sobivamad on seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul. Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja järvest.
Epifüütsed
samblikud saavad suurema osa vajalikust veest ja mineraalidest õhust. Kasvavad
väga aeglaselt-
LÄÄNEMERE ÜLDISELOOMUSTUS Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri, on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³. Põhjareljeefi ja hüdroloogilise reziimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon. LÄÄNEMERE LIIGESTUS JA TÄHTSAMAD SAARED Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn. üleminekupiirkonnana. Läänemere läänepiiriks aga loetakse ühelt poolt Darssi ja Gedseri neeme vahelist veealust künnist. Läänemere sellise piiritluse bioloo...
Epifüütsed
samblikud saavad suurema osa vajalikust veest ja mineraalidest õhust. Kasvavad
väga aeglaselt-
keskkonnamuutuste tähendust ökosüsteemidele. Nad täiendavad keemiliste ja füüsikaliste mõõtmistega saadud pilti ja selliste uuringute eeliseks on et teatud piirkonda haarava analüüsi saab teha kiiresti ja odavalt. Bioindikaatoriks võivad olla keskkonnatingimuste muutustele tundlikud liigid näit. samblad, samblikud, põhjaloomastik, ränivetikad, makrofüüdid- suured veetaimed, kooslused, puude okkakahjustused. Atsidofiil e. happelembelised taimed mis näitavad mulla happelisust. Nt. väike oblikas, harilik nälghein, põldkannike põldudel jne.... Klatsifiil e. lubjalembesed taimed mis kasvavad neutraalsetel ja kaltsiumi poolest rikastel muldadel. Nt põdudel sirplutsern, valge mesikas, põldsinep, põld-kukekannus jne...
Põhimõisted: trahhee, lihtsilm, liitsilm, suised, kombits, tundel, liitsugulisus, täismoondega areng, vaegmoondega areng, vastne, parasitism, peremees, vaheperemees. Varem õpitu, millele õppeprotsessis toetutakse: Loodusõpetuses on õpitudlähemalt tundma mullaloomastikku (vihmauss) ja vesikirpu ning selgrootute loomadekohastumisi Läänemere, jõe ja järve elutingimustega. Mõistetest on omandatud: parasiit,inimkaasleja loom, hõljum, põhjaloomastik, tootja, tarbija, lagundaja, kahjur. Õppemeetodid/ Õppeainete lõiming Lõiming õppekava Õppematerjal/ praktilised tööd ja läbivate teemadega õppevahendid Õppe-nädal Teema/ Mõisted IKT kasutamine/ hindamine/
85. Eesti vetes elavate imetajate ja lindude näiteid (loengukonspektis seda eriti pole, kuid mõtelge ise!) Näited: saarmas, kobras, mink, hallhüljes, valgehüljes; linnud: kormoran, tuttpütt, sarvikpütt, sinikael-part, piilpart, aul, sõtkas, randtiir, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas. Loeng: Veekogude loomastik 86. Bentaali ja pelagiaali, bentose ja planktoni mõisted; näiteid bentose ja planktoni loomadest Pelagiaal- avavesi; bentaal- põhjavesi; bentos- põhjaloomastik. Näited: (plankton) keriloom (Brachionus mülleri), vesikirbuline (Daphnia longispina), aerjalgne, sõudikuline (Cyclops strenuus). Bentos: Chironomus plumosus , Potamothrix moldaviensis , Euglesa sp., Hydracarina , Caenis horaria , Limnephilus sp. , Gmelinoides fasciatus . 87. Zooplankton, nekton, neuston: mõisteid, näiteid Eesti vetest Zooplankton on pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad. Nekton- suuremad ja
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taime...
BIOINDIKATSIOON · Kõikidel organismidel on kindlad nõuded elupaiga ja kasvukoha suhtes. Kõik elusolendid reageerivad muutustele keskkonnas. · Bioindikatsioon -- keskkonnaseisundi jälgimine taime ja loomaliikide abil · Bioindikatsioon eeldab elusorganismide ja keskkonna vaheliste seoste tundmist Bioindikaatorid · Keskkonnaseirel ja muutuste avastamisel · Bioindikaatorid on keskkonna muutustele tundlikud liigid ökosüsteemides. · Näit samblad, põhjaloomastik veekogudes, makrofüüdid (suured veetaimed) aga ka näiteks puude okkakahjustused o Kõige tuntum bioindikatsiooni rakendusviis on taimede kasutamine maavarade otsinguil. o Kannikese liik Viola calaminaria, mis kasvab Alpides tsingimaardlail. o Teine bioindikatsiooni rakendusala on taimede kasutamine õhu saastamise hindamisel. Eriti head taimindikaatorid on osa metsasamblaid ja puudel kasvavad samblikud. Indikaatorliik peab olema
mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid. Madalas taimestikurikkas vees on põhjaloomastik vormirohke. Järvede sügavamas, taimede ta ja hapnikuvaeses osas on vähe liike põhjaloomi – surusääsklaste vastseid, järve-klaasiksääse vastseid ja mõningasi väheharjasusse, harvemini herneskarplasi jt. Mageveeselgrootutel on oluline tähtsus keskkonnaseisundi näitajatena ja kalade toiduna. Inimtoiduks kasutatakse Eestis jõevähki. Rändkarbi tühje kodasid on kogutud kodulindude söödaks. Meditsiinis on kasutatud nüüd juba haruldast apteegikaani ehk
Bioindikaatorid väljendavad keskkonnas toimuvaid muutusi ning aitavad selgitada füüsikaliste ja keemiliste keskkonnamuutuste tähendust ökosüsteemidele. Nad täiendavad keemiliste ja füüsikaliste mõõtmistega saadud pilti ja selliste uuringute eeliseks on, et teatud piirkonda haarava analüüsi saab teha kiiresti ja odavalt. Bioindikaatoriks võivad olla keskkonnatingimuste muutustele tundlikud liigid, näit. samblad, samblikud, põhjaloomastik, ränivetikad, makrofüüdid suured veetaimed, kooslused, puude okkakahjustused. Nõuded bioindikaatorile indikaatorliigi bioloogia ja keskkonnanõuded peavad olema hästi tuntud; laialt levinud, paikne, kergesti äratuntav ja loendatav või mõõdetav; selgelt positiivne või negatiivne sõltuvus teatud füüsikalistest või keemilistest keskkonnatingimustest, mida inimene mõjutab; kitsas või kindel taluvusala antud keskkonnatingimuste suhtes;
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
