Majanduse konspekt (0)

Majanduse konspekt
Tööturg. Aktiivne ja passiivne tööhõive poliitika; aktiivne ja passiivne elanikond
Töötuskindlustus, töötukindlustusmakse, töötutoetus (erinevused, tingimused, summad). Kes on töötu?
Riigieelarve . Kuidas tehakse riigieelarvet? Kui suur on Eesti riigieelarve. Kust tulevad riigieelarve tulud? Kuidas koostatakse eelarvet (eelarve defitsiit, tasakaal).
Brutopalk, netopalk , tükipalk, ajapalk , avanss, miinimumpalk , keskmine palk, ametiühing, tööjõunõudlus, tööjõu pakkumine, töövõtja, tööandja,
Sega-, turu-, käsumajandus. Majandussüsteemi toimimine (loodusressursid, inimressursid, kapital , ettevõtlikkus), Kaudsed ja otsesed maksud , riiklikud ja kohelikud maksud
Progressiivne ja proportsionaalne maksusüsteem (plussid ja miinused.)
Mõisted: Mikromajandus, makromajandus , välismajanduspoliitika, suletud ja avatud majandus, Varimajandus, maksukoormus , maksusoodustus, alandatud maksumäär.
Kuidas arvutatakse, mida näitavad: Rahvamajanduse ja sisemajanduse kogutoodang , inimarengu indeks, tarbjajahinnaindeks Mida näitab impordi ja ekspordi tasakaal, miks see on oluline?
Jutusta inflatsioonist, selle tekkimisest, ulatusest, ohjeldamisest.
Nimeta inflatsiooni positiivseid ja negatiivseid tagajärgi.
TÖÖTURG JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA
Tööturuga seotud mõisted puudutavad vaid tööealist rahvastikku (15-74 aastased inimesed). Tööealine rahvastik jaguneb: Majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud moodustub nendest inimestest, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama; siia kuuluvad kõik töötajad ja ka töötud.
Majanduslikult passiivse ehk mitteaktiivne rahvastiku hulka kuuluvad kõik need, kes ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised. Siia kuuluvad näiteks koduperenaised, vanurid , tudengid ja õppurid, kes ei käi kooli kõrvalt tööl, aga ka haige ja puude tõttu alaliselt töövõimetuse kaotanud inimesed. Samuti heitunud. Töötututena käsitletakse kõiki neid inimesi, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd. Töötud on osa majanduslikult aktiivsest rahvastikust. (st.töötute hulka ei kuulu laps, pensionär, koduperenaine). Töötute hulka ei kuulu ka need, kes on väga pikaajalise tööotsimuse tulemusena kaotanud lootuse tööd leida, ning seetõttu tööotsimisest loobunud ehk heitunud.
Isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta on noorem kui 16 aastat; ta on jõudnud vanaduspensioniikka; talle on määratud ennetähtaegne vanaduspension ( eelpension ); ta töötab töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või on avalikus teenistuses, ta on äriühingu juhtimis- või kontrollorgani liige ja saab selle eest tasu; ta on registreeritud FIE Maksu-ja Tolliametis või äriregistris; ta õpib õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes; Täiskoormusega õppes õppiv isik võetakse töötuna arvele, kui ta on viimase 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva töötanud. Akadeemilisel puhkusel viibimise aeg arvatakse täiskoormusega õppimise aja hulka.ta täidab ajateenistuskohustust; ta saab abikaasatasu välisteenistuse seaduse alusel; ta ei ole Eestis elav Eesti kodanik või alalise või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elav välismaalane või Euroopa Liidu liikmesriigi või Šveitsi või Islandi v'õi Liechtensteini või Norra  kodanik või pagulane, ajutise või täiendava rahvusvahelise kaitse saaja või varjupaigataotleja, kellele on antud õigus töötada.
Igas maakonnas on oma tööhõiveamet, vabariiklikult kordineerib neid Tööturuamet. Tööhõive näitab kui palju inimesi töötab. Täistööhõive on olukord, kus kõik, kes soovivad töötada, seda ka saavad ja sellise olukorrani püüdlemine on kujunenud majanduspoliitika üheks peamiseks eesmärgiks. Reaalses maailmas täistööhõiveni siiski ei jõuta, sest alati jääb osa tööealisest elanikkonnast tööhõivest kõrvale (on parajasti ümberõppel, vahetab just töökohta, otsib tööd pärast kooli lõppu). Enamasti eksisteerib töötus ja tööjõupuudus käsikäes. Sellisel juhul räägitakse struktuursest tööpuudusest st olukorrast, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele. Ühelt poolt suureneb tööotsijate hulk, teisalt on puudu aga tööjõust. (näiteks 10 autojuhti otsib tööd, kuid vajatakse hoopis kokkasid). See on märgiks, et haridussüsteemi areng ei ole järele jõudnud tööturu nõudmistele. Tööhõivepoliitika jaguneb kaheks. Aktiivne tööhõivepoliitika (`=tööturupoliitika) korral püüab riik tööpuudust ennetada, kasutadeks selleks mitmeid võimalusi, nagu uute töökohtade loomine, ümberõppe pakkumine.Passiivne tööhõivepoliitika korral tegeleb riik tööpuuduse tagajärgede leevendamisega st abi on suunatud juba töötuks jäänud inimestele (nt töötuabiraha). Võitlus tööpuudusega kuulub tänapäeval enamike valitsuste prioriteetide hulka. (Euroopa Liidu tööpuudus on keskmiselt 7-8%, USA ja Jaapan keskmiselt 6%, Eesti keskmiselt 10%.).
Tööpuuduse tõttu kasvavad ka riigi kulutused. Töötutele tuleb maksta töötu abiraha ning riik kaotab maksutulu, mida ta saaks kui need inimesed töötaksid. Riigil jääb saamata ka nende tulu-ja sotsiaalmaks , kuna töötu ei teeni palka ja ei maksa makse. Ja kuan töötute sissetulek on piiratud, väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis. Tööpuuduse vähendamine on igati riigi huvides.
TÖÖTUTOETUS
Töötu abiraha on riigi rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima sissetuleku kaotuse. Abiraha on tavaliselt kõigi jaoks ühesugune. Töötutoetuse 31-kordne päevamäär 2012. aastal on 65,41 eurot (töötutoetuse päevamäär 2012. aastal on 2,11 eurot). Töötu abirahale on õigus Eesti alalisel elanikult, elamisloaga välismaalasel ja pagulasel. Töötu abiraha on õigus saada, kui inimene on tööhõiveametis arvele võtmise päevale eelnenud 12 kuu jooksul amtlikult töötanud vähemalt 180 päeva. Töötu abiraha võib saada ka töötu, kes ei ole töötanud enne arvele võtmist ( nt. Õppinud koolis päevases õppes või täiskoormusega; olnud kaitseväes; on olnud haiglaravil; on olnud kinnipidamisasutuses jt.). Töötu abiraha makstakse üldjuhul 270 päeva jooksul. Juhul, kui töötu keeldub esmakordselt sobivast tööst või koolitusest, ei maksta talle abi raha kümne järgneva päeva eest. Kui töötu keeldub teist korda, lõpetatakse abiraha maksmine ja töötuna arvelolek. Abiraha ei makta haiguse ajal. Töötu eest maksab riik ka sotsiaalmaksu, millega kaasnevalt tekib isikul õigus ka haigekassale, mis aga lõppeb üks kuu pärast abiraha maksmise lõpetamist.
TÖÖTUSKINDLUSTUS 
Lisaks abirahale on enamikes arenenud maades ka töötukindlustussüsteem. (Eestis alates 2003.a.) Töötukindlustus on sundkindlustus (enamikes Euroopa riikides sunduslik, Soomes, Taanis vabatahtlik), mis kindlustab töötajale hüvitise töötuks jäämise, kollektiivse koondamise ning tööandaja maksejõuetuse korral. Hüvitisi rahastatakse töötuskindlustusmaksest laekunud rahast: töötaja töötuskindlustusmakseks on 2009. aastal 2.8% palgalt ja muudelt tasudelt ning tööandja makseks 1.4% palgafondilt. Töötuskindlustusmakse määra otsustab ja teeb valitsusele vajadusel ettepaneku selle muutmiseks töötukassa nõukogu.
Töötuskindlustus tagab töötule Euroopa Sotsiaalkindlustuskoodeksi ja Euroopa Sotsiaalharta nõuetele vastava sotsiaalse kaitse. Euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandardi kohaselt peab töötasust sõltuv hüvitis moodustama vähemalt 45% töötuks jäänud inimese varasemast palgast.
Eestis makstakse esimesed sada töötuks olemise päeva töötuskindlustushüvitist 50% töötaja varasemast töötasust. Alates 101. päevast langeb hüvitis 40% töötaja varasemast töötasust.hüvitise suurus arvutatakse keskmisest ühe kalendripäeva töötasust viimasel 12 töötatud kuul. Seejuures ei võeta arvesse kindlustatule töölepingu või teenistussuhte lõpetamisel makstud hüvitisi, kuna koondamistasud on juba iseenesest üks hüvitise liik töö kaotamise korral.
Töötuskindlustushüvitise maksimumsuuruseks on vastavalt 50% ja 40% kolmekordsest kindlustatute Eesti keskmisest ühe kalendripäeva töötasust eelmisel kalendriaastal. St max 32 eurot päevas. Min 4,63 eurot. Hüvitise ' lagi ' on põhjendatud, kuna töötuskindlustuse puhul on tegemist solidaarsuskindlustusega. Hüvitise suuruse arvutamiseks leitakse kõigepealt teie ühe kalendripäeva keskmine töötasu.Arvesse lähevad viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Üheksal töötamise kuul makstud tasude summa jagatakse arvuga 270 ning tulem ongi teie ühe kalendripäeva keskmine töötasu.  Ühe kalendripäeva keskmise töötasu  arvutamisel ei võeta arvesse teile viimasel kolmel töötatud kuul makstud tasusid, samuti tasusid, millelt ei peeta kinni töötuskindlustusmakset (nt koondamishüvitused, lähetustasud jne). Esimesed 100 päeva 50% ja edasi 40%.Töötuks jäämise risk erineb suuresti, sõltudes majandusvaldkonnast või piirkonnast , samuti iga inimese haridusest, kogemustest, oskustest ja omadustest. Nagu igas solidaarsuskindlustuses, nii toimub ka töötuskindlustuses sotsiaalset õiglust silmas pidades vahendite ümberjagamine kõrgemapalgalistelt madalamapalgalistele. Hüvitist makstakse: kuni 180 kalendripäeva, kui kindlustusstaaź on alla 56 kuu; kuni 270 kalendripäeva, kui kindlustusstaaź on 56 kuni 110 kuud; kuni 360 kalendripäeva, kui kindlustusstaaź on üle 111 kuu.Töötuskindlustusega on hõlmatud kõik palgatöötajad, kes ise ja kelle eest on tasutud töötuskindlustusmakseid. Töötuskindlustus ei hõlma Vabariigi Presidenti, Riigikogu liikmeid, Vabariigi Valitsuse liikmeid, kohalike omavalitsuste volikogude liikmeid, kohtunikke, õiguskantslerit ja riigikontrolöri, kuna neile on eriseadustega ette nähtud sotsiaalsed tagatised ametist vabastamise korral. Samuti ei hõlma töötuskindlustus füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes ei saa palgatulu ning pensionäre, keda ei saa töötuna arvele võtta Töötuskindlustushüvitis on töötu tulu - seega arvestatakse sellest maha tulumaks .
Töötuskindlustushüvitisele ei ole õigust inimesel, kes lahkus töölt poolte kokkuleppel, omal soovil või kelle tööleping lõpetati töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotamise, vääritu või korruptiivse teo tõttu.
Töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetatakse, kui kindlustatu keeldub talle tööhõiveameti poolt pakutud sobivast tööst. Sobivaks tööks loetakse tööturuteenuste ja – toetuste seaduse kohaselt esimese 20 nädala vältel tööd:
1) mis ei ole tervislikel põhjustel vastunäidustatud,
2) mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 10 protsenti kuupalgast,
3) mis vastab töötu haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele ja
4) mille eest pakutav töötasu on vähemalt 60 protsenti isiku ühe kuu keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust, kuid mitte vähem kui kahekordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär.
Kindlustushüvitist makstakse koondamise korral töötajale või avalikule teenistujale, kelle töö- või teenistussuhe selle tööandja juures on kestnud:
1) viis kuni kümme aastat – ühe kuu keskmise töötasu või palga ulatuses;
2) üle kümne aasta – kahe kuu keskmise töötasu või palga ulatuses.
Töötukindlustuse eesmärk: töötute ja nende perede tarbimisvõimaluste silumine tööotsingute ajal; vaesuse ja tõrjutuse vähenemine töötu pereliikmega leibkondade hulgas; võimalik otsida sobivamat ja soodsama palgapakkumisega tööd (väga madal hüvitis sunnib vastu võtma esimest ettejuhtuvat tööd, mis võib pikemas plaanis toimetulekuraskusi ja sotsiaalset tõrjutust üksnes süvendada); suureneb tööturu osapoolte (tööandjate ja ametiühingute) roll ja vastutus töötuse kui sotsiaalse probleemi lahendamises
Kuna tööpuudus on tsüklilise iseloomuga - majanduskasvu ajal on tööpuudus väiksem ja töötasudelt laekub töötukassasse rohkem raha kui tuleb hüvitistena välja maksta ning olukord on vastupidine majanduslanguse korral - peab töötukassal olema reserv, mis on piisav vähemalt ühe aasta hüvitiste väljamaksmiseks. Vastasel korral tähendaks ka lühiajaline muutus tööhõive olukorras vajadust muuta maksemäära
             Töötuskindlustusmakse määrad 2002-2011
 
2002-
2005
2006-
2009
31. mai
2009
1. juuni
2009
1. august
2010 
1. jaanuar
 Tööandja
 0,5%
 0,3%
 1%
 1,4%
 1,4%
 Töötaja
 1%
 0,6%
 2%
 2,8%
 2,8%
 
Kuidas tehakse RIIGIEELARVE
Eelarve on rahaline plaan eelarveaasta jooksul laekuvate tulude ja plaanitavate kulutuste kohta. Riigieelarve koostamisel ei ole veel tegelikud laekumised teada, seega on tegu prognoosiga. Eelarve peaks olema üldjuhul tasakaalus, st ei tohiks plaanida rohkem kulutusi, kui on raha, mida kulutada. Selles osas on Eesti eelarve üsna eesrindlik. Kui kulutusi on rohkem kui tulusid on eelarvedefitsiit. Seda nimetatakse ka negatiivne riigieelarve (st osa kulusid on plaanis katta laenudega), kui eelarvesse on planeeritud ka väike ülejääk, siis on positiivne eelarve. Eelarveaasta algab 1. jaanuaril ning lõpeb 31. detsember, seda perioodi nimetatakse rahandusaastaks. Eelarvepoliitika koosneb maksupoliitikast- oluline, milliseid makse riik määrab ja mille eest raha kogub - ning kulutuspoliitika- oluline, mille peale riik (erinevate vaadetega võimul olevad parteid) otsustavad raha kulutada - nt sotsiaalvaldkonna, põllumajanduse või riigikaitse peale. Valitsusasutused alustavad järgmise aasta eelarve koostamist juba kevadel. Mai- ning juunikuu jooksul kogub Rahandusministeerium kokku erinevate ministeeriumide eelarvetaotlused ning alustab juuli alguses ministeeriumidega nende summade üle läbirääkimisi. Rahandusministeerium on küll eelarveprotsessis kõige tähtsam ministeerium, kuid Rahandusministeeriumi rolliks on aidata teistel ministeeriumidel jõuda eelarvesummade jagamisel kokkuleppele. Tavaliselt juuli lõpus või augusti alguses esitab Rahandusministeerium valitsusele läbirääkimiste tulemusel sündinud esialgse nägemuse riigieelarve jaotumisest. Valitsus arutab välja käidud piirsummasid ning võib neid muuta vastavalt oma poliitilistele eelistustele ja kokkulepetele. Septembri lõpus või oktoobri alguses esitab valitsus riigieelarve Riigikogule. Riigikogus läbib riigieelarve kolm põhjalikku arutelu. Vastavalt seadusele peab Riigikogu eelarveprojekti heaks kiitma enne järgneva aasta märtsikuud, vastasel juhul läheb Riigikogu laiali ning korraldatakse erakorralised valimised.Tulude hea laekumine võimaldas valitsusel esitada ka aasta lisaeelarve. 2012. aasta riigieelarve, milles prognoositavateks tuludeks on 6,12 miljardit eurot ja planeeritud kuludeks 6,58 miljardit eurot.
MAKSUD
Maksustamine on riigi peamine võimalus raha saada. Maksude maksmine on kohustuslik ja maksudest kõrvalehoidmine on seadusega karistatav. Kõigi maksude kogusummat, võetuna protsendina ühiskondlikust kogutulust (SKT-st) nimetatakse maksukoormuseks. Eestis on see umbes 35% SKT-st, mis arenenud riikide hulgas jääb keskmisele tasemele . Kõik ühes riigis kehtivad maksud ja maksustamise põhimõtted moodustavad maksusüsteemi. Maksude kehtestamise juures peab riik enda jaoks otsustama, kuidas ta mõistab sotsiaalset õigust. Liberaalse arusaama järgi on õiglane selline maksusüsteem, mis ei karista suurema sissetuleku saajaid kõrgemate maksudega, sellist nimetatakse proportsionaalseks maksusüsteemiks. Sotsiaaldemokraatlike arusaamade järgi peaksid rikkamad inimesed rikkamad inimese ühisteks vajadusteks rohkem panustama . Koos tulu kasvuga suureneks sel juhul ka maksudeks makstav protsent sissetulekust ehk maksumäär. (st näiteks 4000 – kroonise palga juures oleks maksumäär 20%, 10 000 puhul 25%, 35 000 puhul aga 30%). Sellist maksusüsteemi nimetatakse astmeliseks ehk progresseeruvaks maksusüsteemiks.
Eesti maksusüsteem koosneb riiklikest ja kohalikest maksudest. Riiklikud maksud (tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks , raskeveokimaks , käibemaks, aktsiisimaks , hasartmängumaks ja tollimaks ) laekuvad riigikassasse. Osa füüsilise isiku tulumaksust ning maamaks tervikuna laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Kohalikud maksud (reklaamimaks, teede-ja tänavate sulgemise maks, müügimaks, loomapidamisemaks) laekuvad samuti kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Kohalikud maksud kehtestab iga KOV oma äranägemise järgi KOV maksude seaduses kehtestatud valiku põhjal (võib kehtestada, aga ei pea). Riiklike maksude haldajaks on Maksu – ja Tolliamet (maksuhaldur) ja selle piirkondlikud maksukeskused. Füüsilist isikut puudutavad riiklikest maksudest eelkõige tulumaks, sotsiaalmaks ja maamaks. Lisaks kehtivad sundkindlustusena töötukindlustus (töötaja 2,8 % ja tööandja 1,4 %) ja pensionikindlustus (kohustuslik pärast 1983.a. sündinutel). Maksude ja maksete arvestusel kasutatakse (v.a maamaks) kasutatakse tihti mõisteid bruto - ja netopalk. Brutopalgana mõistetakse palgasummat, millel on maksud veel kinnipidamata; netopalk on palgasumma, millest on maksukohustused maha arvestatud. Eesti keskmine palk hetkel on 900 eurot. Miinimumpalk on väikseim palk mida täistööaja eest tohib maksta 290 eurot kuus. Tulumaksuvabamiinimum on 144 eurot kuus (st selle summa pealt tulumaksu ei võeta. Nt palk on 500eurot, sellest 144 on maksuvaba , ülejäänud summalt tulumaks)
Maksud jaotatakse veel ka otsesed ja kaudsed maksud. Otsene maks on see, mida maksumaksja maksab riigile oma tulult (nt. tulumaks – oleneb palga, dividendide, sissetuleku või lotovõidu suurusest , või maamaks- oleneb krundi suurusest). Kaudsed maksud moodustavad ligi 40 % Eesti riigi eelarvest ja nende osakaal suureneb aasta aastalt tänu tarbimise kasvule. Kõige olulisem kaudne maks on käibemaks (20% kaubahinnast ja see on tsekil ka alati eraldi välja toodud, selle maksab ostja tegelikult riigieelarvesse , mitte kaupmehele.) See on tarbimismaks , mida makstakse ostu-müügi tehingult, st maksta tuleb mitte omamisest, vaid tegutsemisest lähtuvalt. Kuna kõigi inimeste sissetulek ei ole võrdne, siis tehakse käibemaksusoodustusi vältimatutele kaupadele. Käibemaksu alandatud määr 9% kehtib seaduses loetletud kaupade ja teenuste suhtes (nt perioodika väljaanded, ravimid , majutusteenus). EL direktiivi järgi on soodustused lubatud: vesi, toit, farmaatsia , raamatud, transport, hambaravi, teater, tänavakoristus, majutus . Võrreldes mitmete riikidega on Eesti käibemaks isegi suhteliselt madal, samas on meil vähem soodustusi, Eesti pooldab võimalikult ühtset käibemaksumäära.. Norras käibemaks 24% , toiduainetel 12%, Soome 22%, toiduainetel 17%, Belgias 21/12, Ungari 25/12. Inglismaal ja Iirimaal on 0% lasteriietele ja jalanõudele.
Teiseks kaudseks riiklikuks maksuks on aktsiisimaks- erimaks, mis kehtestatakse teatud kindlatele kaupadele, millega kaasnevad negatiivsed mõjud (nt suits, alkohol , kütus, ka pakend – tegemist on justkui tulevikumaksuga, kuna see katab osa ravi ja keskkonna puhastamise kuludest . Alkoholiaktsiisiga maksustatakse Eestis toodetud, teisest liikmesriigist Eestisse toimetatud ja  Eestisse vabaks ringluseks imporditud õlu, vein, kääritatud jook , vahetoode ja muu alkohol. Alkoholiks loetakse üle 1,2 %-lise alkoholisisaldusega jooki ehk täpsemalt 1,2 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega jooki, välja arvatud õlu, mis algab juba 0,5%-st.  Pakendiaktsiisiga maksustatakse Eestis täidetud, Eestisse imporditud ja taassisseveetud täidetud alkoholipakend ja karastusjookide pakend. Eestis täidetud pakendilt ja taassisseveetud pakendilt maksab aktsiisi pakendi kasutaja ehk täitja või pakendi taas sissevedaja pakendi müümisel, vahetamisel, tasuta võõrandamisel või omatarbeks kasutusse võtmisel, imporditud täispakendilt selle importija kauba deklareerimisel impordiks vahetult selle toimetamisel Eesti tolliterritooriumile või pärast eelneva tolliprotseduuri kohaldamist. Tubakaaktsiisiga maksustatakse Eestis toodetud ja Eestisse  vabaks ringluseks imporditud suitsetamistubakas, sigaretid, sigarid ja sigarillod, närimistubakas ja muud tubakatooted . Kolmandaks kaudseks maksuks on hasartmängumaks, mida maksavad kasiinode ja mänguautomaatide omanikud ning kihlvedude ning õnnemängude korraldajad. Hasartmängumaksu maksumäär õnnemängu korraldamisel on 7000 krooni ühe mänguautomaadi kohta ja 20 000 krooni ühe mängulaua kohta; 5 protsenti kihlveo ja totalisaatori korraldamisel; 18 protsenti osavusmängu korraldamisel, õnnemängu korraldamisel, mida ei korraldata mängulaual ega mänguautomaadil, klassikalise loterii ja kiirloterii korraldamisel ning 10 protsenti arvloterii korraldamisel. Hasartmängumaks laekub riigieelarvesse ning sellest summast: kantakse 46 protsenti laekumisele järgneva kuu 25. kuupäevaks Eesti Kultuurkapitalile: sellest omakorda eraldatakse 63 protsenti kultuuriehitistele; 3,9 protsenti eraldatakse Eesti Punasele Ristile; 12,7 protsenti eraldatakse laste, noorte, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud regionaalprogrammide investeeringute toetamiseks; sellest omakorda eraldatakse 99,5 protsenti projektide toetamiseks ja 0,5 protsenti Siseministeeriumi juurde moodustatud toetuste andmise komisjoni teenindamisega seotud kulude katteks. Komisjoni teenindamisega seotud kuludeks eraldatud aasta lõpuks kasutamata jäänud summa lisatakse laste, noorte, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud regionaalprogrammide investeeringute toetamiseks; 37,4 protsenti eraldatakse spordi-, teadus-, haridus -, kultuuri-, laste-, noorte-, pere-, meditsiini-, hoolekandeprojektide ja vanurite ning puuetega inimeste projektide toetamiseks; sellest omakorda eraldatakse 31,8 protsenti teadus-, haridus -, laste- ja noorteprojektide toetamiseks, 22 protsenti olümpiaettevalmistusprojektide toetamiseks, 10 protsenti teiste spordiprojektide toetamiseks, 31,7 protsenti pere-, meditsiini-, hoolekandeprojektide ja vanurite ning puuetega inimeste projektide toetamiseks, 4 protsenti kultuuriprojektide toetamiseks ning 0,5 protsenti Riigikogu moodustatud nõukogu teenindamisega seotud kulude katteks. Nõukogu teenindamisega seotud kuludeks eraldatud aasta lõpuks kasutamata jäänud summa lisatakse pere-, meditsiini-, hoolekandeprojektide ja vanurite ning puuetega inimeste projektide toetamiseks. Hasartmängumaks toob Eesti riigile üle nelja korra rohkem tulu kui üks vanimaid makse- tollimaks. Viimast kogutakse sisse ja väljaveetavatelt kaupadelt, kuid kuna Eesti pooldab avatud majandust, on sisseveo tollid madalad ja väljaveo tollid puuduvad üldse. Euroopa Liidu lepingu artikkel 23 keelab impordi- ja eksporditollimaksud ja kõik samaväärse toimega maksud liikmesriikide vahel ning näeb ette ühise tollitariifi vastuvõtmise suhetes kolmandate riikidega, luues seega aluse tolliliidu moodustamiseks liikmesriikide vahel. Tolliliidus kaotatakse kõik liikmesriikide omavahelised tollimaksud ja kolmandate riikide suhtes kehtestatakse ühtsed tollimaksumäärad. Tulumaksu makstakse inimese tuludelt. Kehtiva tulumaksuseaduse järgi on tulumaks pidevalt vähenenud. Aastal 2004. oli see 26%, 2005. oli see 24%, aastal 2006. on see 23%, aastal 2007. on see 22%. Alates 2008a -21 protsenti. Tulumaksuvaba miinimum on 144 eurot kuus. Tulumaksust on vabastatud: pärandiga saadud vara; annetused ja kingitused; kindlustuslepingu alusel saadud kindlustushüvitis; omandireformi käigus tagastatud vara. Tuludeklaratsioon on Maksu –ja Tolliametile hiljemalt iga aasta märtsi lõpuks esitatav dokument, kuhu märgitakse üles kõik eelmise aasta jooksul teenitud tulud ja neilt makstud tulumaks. Soodus on see juhul kui üks abikaasa teenib palju, teine vähe, siis saab tulumaksust osa tagasi, samuti saab maksusoodustusi kui peres on üle ühe lapse. Tulumaksu saab tagasi ka pangale makstud intresside ( eluaseme või õppelaen) pealt. Maamaksu makstakse üldjuhul 3 korda aastas vastavalt kohaliku volikogu poolt kehtestatud maksumäärade alusel. Maa hind määratakse vastavalt maa kasutusele, geograafilisele paiknemisele (nt Tallinna vanalinn , Põlvamaa vald). Sotsiaalmaks on sihtotstarbeline riiklik maks, mis tähendab, et sellest maksust laekuvat tulu võib kasutada ainult kindlas valdkonnas. Sotsiaalmaksu maksab meie eest tööandja kuid summa sõltub meie palga suurusest, FIE-d peavad ise maksma. (vt varasemat konspekti) Seega on kindlaks määratud, et sotsiaalmaksust, läheb 20 % pensioniteks, 13 % tervishoiule ja (lisaks tööandaja maksab ka 1,4 % töötuskindlustusele). Riiklik maks on ka raskeveokimaks. raskeveokimaksu seadus sätestab raskeveokimaksu, millega maksustatakse veoste vedamiseks ettenähtud 12-tonnise või suurema registrimassiga veoauto ja autorong . Raskeveokimaks on riiklik maks. Veoauto ja autorong (raskeveok) maksustatakse sõltuvalt registri- või täismassile, telgede arvule ja veotelje vedrustuse tüübile.
MAJANDUS
Ühiskonnas toimuvaid protsesse mõjutab majandus ja majanduse areng. Majanduse keskseks küsimuseks on püüd rahuldada ühiskonna soove ja vajadusi. Paraku on inimese soovid piiramatud, ressursside hulk, mille abil soove rahulda, aga piiratud. Tuleb teha valikuid , otsustada mida ja kuidas toota, keda toetada, keda mitte. Sõltuvalt sellest, kuidas ühiskond vastab kolmele küsimusele- mida, kuidas ja kellele toota -, on üles ehitatud kogu riigi majandussüsteem. Ajalooliselt tuntakse nelja tüüpi majandussüsteeme: tava, käsu (plaani)-, turu- ja segamajandus. Iga majandussüsteemi puhul räägitakse majanduskäitumisest ja ressurssidest. Tavamajandus on kõige algelisem , kus toodetakse lihtsate tööriistadega ja väikse tootlikkusega. Enamik toodangust tarbib kohapeal oma kogukond või vahetatakse see teistsuguse kauba vastu. Traditsioonidel ja kommetel on niisuguses majanduses olulisem roll kui ratsionaalsusel või efektiivsusel. Tänapäeval leiab tavamajandust arengumaades-Aafrika ja Aasia vaesemates piirkondades. Plaani- ehk käsumajandus on iseloomulik N. Liidule ning teistele diktatuuririikidele. Just poliitilise võimu monopol loob eeldused majanduse täielikuks käsutamiseks riigi (valitsuse, partei, usujuhi) poolt. Mida, kuidas ja kui palju toota otsustab poliitiline võim. Riik määrab plaani, kehtestab hinna, konkurents puudub, kaupade ja teenuste valik on väike või puudulik, tarbimisvõime oleneb sotsiaalsest positsioonist, valdavalt on ainult riigiomand ja suurettevõtted. Turumajanduse iseloomustamiseks kasutatakse tihti väljendit vabaturumajandus, millega viidatakse antud majandussüsteemi olulisele joonele - vabadusele. See ei tähenda aga reeglite ja korra puudumist, vaid inimese vabadust teha kasulikke valikuid ja otsuseid. Turumajanduse korral määrab hinna ja kauba hulga turg konkurentsi läbi, kaupade ja teenuste valik on lai ning mitmekesine , tarbimine oleneb rahalistest ressurssidest, on mitmesuguseid omandi-ja ettevõtlusvorme. Turul on kindlad koostisosad ja toimimise loogika . Peamised turumajandusega seonduvad mõisted on nõudlus, pakkumine, hind ja konkurents. Pakkuja jaoks on oluline kauba hind ehk omahind (palju kulust tootmisele) ja müügihind e turuhind, mis on tavaliselt kõrgem omahinnast, et saada ka kasumit. Turumajandus on tänaseks mitusada aastat vana. Algul usuti, et see on üdini täiuslik majandussüsteem. Tänapäeval tunnistavad ka turumajanduse pooldajad, et turg ei tule kõigega toime. Kuigi kõik arenenud maad on turumajanduslikud, on ka riik tavaliselt majanduslikult aktiivne. Valitsus ja parlament töötavad välja majanduspoliitika, riigile kuulub ettevõtteid või koguni majandusharusid (tavaliselt transport, raadio, televisioon , energeetika ). Skandinaavias, Prantsusmaal, Jaapanis on üsna palju riigi omanduses olevaid ettevõtteid, seevastu, USA-s, Eestis, Singapuris aga üpris vähe. Niisugust majandussüsteemi, kus kõrvuti erasektoriga funktsioneerib ka riigisektor ehk avalik sektor ning riik reguleerib majandus nimetatakse segamajanduseks. Segamajanduse üheks tekke põhjuseks on asjaolu, et turg ei ole osutunud igas olukorras täiuslikuks ning ei tule ressursside paigutamisega toime nii, nagu ühiskonna seisukohalt oleks vaja. Teiseks riigi sekkumise põhjuseks võib pidada turukonkurentsi karmust. Näiteks võiksid toidukauplused püüda iga hinna eest ära müüa vanaks läinud kaupa. Järelikult peab riik kehtestama kontrolli kaubanduse üle, et ärimeeste kasumijaht ei kahjustaks ostjate tervist. Seega turumajanduse puudusteks on (st turutõrked): vajadus toota maksimaalse kasuga sunnib loobuma vähem tulusatest, kuid sotsiaalselt olulistest tegevustest; turumajandus põhjustab majanduslikku ebavõrdsust. Seetõttu riik reguleeribki turgu õigusaktide ja määrustega, maksu-ja hinnapoliitika abil, keelustab monopoli, annab rahalisi toetusi (subsiidiume), kasutatakse väliskaubanduse tõkkeid, kaitsetolle. Riik sekkub näiteks hariduse, meditsiini, trantspordi valdkonda.
TOOTMISTEGURID
Kõikide majanduslike ressursside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks, nimetatakse tootmisteguriteks. Tootmistegurid jagunevad kolmeks. Looduslikud ressursid , nagu maa, mets, maavarad , kliima. Inimkapital- kõik inimestega seotud ressursid nagu rahva arv, haridustase, kogemused, vanuseline koosseis- seda kõike tähistatakse ka mõistega tööjõud. See tähendab, et majanduse arengus ei ole kõige tähtsam tööjõu hulk, vaid kvaliteet. Haridusse investeerides on võimalik inimkapitali väärtust tõsta ning ressursse tõhusamalt rakendada. Kolmandaks teguriks on kapital, mis jaguneb omakorda reaalkapital (tehased, masinad , seadmed – mida kasutatakse uute toodete tootmiseks) ja finantskapital (kujutab endast peamiselt rahalisi vahendeid, sularaha, väärtpaberid, arveldusarved). Mõnikord nimetavad majandusteadlased ka neljanda ressursi- ettevõtlikkuse, mille alla mõistetakse inimese valmisolekut riskida nii uute toomisviiside kasutuselevõtmisel kui uute toodete arendamisel. Suurem osa teadlasi loeb seada aga siiski inimkapitali osaks, kuna see on tihedalt seotud ühiskonna väärtushinnangute ja traditsioonidega.
MAJANDUSE KOGUPRODUKT (=kogutoodang) JA MAJANDUSARENG
Selleks, et hinnata kas majandus toimib edukalt ning riigil läheb hästi või halvasti on mitmeid näitajaid. Nii räägitakse majanduskasvust, inflatsioonist, tööpuudusest, ekspordi ning impordi muutustest, vahetuskursi ja finantsturgude stabiilsusest. Riigis toodetud kaupade ja teenuste kohta annab infot sisemajanduse koguprodukt (SKP)(=kastutakse ka sisemajanduse kogutoodang SKT) – st riigis teatud ajaperioodil, tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumust. SKT annab ülevaate kui palju kaupu ja teenuseid aasta jooksul toodeti, kusjuures arvesse võetakse ainult lõpptarbimisse läinud kaupade ja teenust maksumust, asjad, mida saab kohe kasutada, ega kuulu mingi teise toote edasise tootmise juurde. Sisemajanduse koguprodukti kõrval kasutataks ka teist mõistet- rahvamajanduse koguprodukt (RKP, kasutatakse ka rahvamajanduse kogutoodang-RKT), mis on sisult laiem (SKT on üks osa RKT-st). (Inimese kohta on see Eestis 3580 USD, Ukraina 700, USA 34 100) Erinevus seisneb selles, et SKT arvestab Eesti territooriumil toodetavad, olenemata kapitali omaniku rahvusest või kodakondsusest (kuid ei arvestata välismaal töötavaid eestlasi). RKP arvestab aga lisaks Eestis registreeritutele ka Eesti kodanike või alaliste elanike poolt toodetud üle terve maailma, lisaks läheb RKT alla ekspordi ja impordi saldo.
SKT kastutakse ka majanduskasvu hinnanguna, kui see kasvab, siis kasvab ka elatustase. Võrdluseks teiste riikidega arvutataks välja SKT inimese kohta. Lisaks kaupade ja teenuste väärtustele peegeldab SKT ka loodud väärtuste kasutamist. Sellest lähtuvalt võib SKT jagada erinevatesse osadesse. Eratarbimine- st suurem osa SKT-st suunatakse meie igapäevastele ostudele ehk kulutatakse tarbekaupadele. Eestis on eratarbimise osakaal 56% SKT-st. Enamasti püüab riik ülemäärast tarbimist piirata, kuna tarbekaupadel ei ole majanduse arengu seisukohalt püsivat väärtust. Investeeringud- selle all käsitletakse kulutusi tehastele, tootmisliinidele, seadmetele jne. Investeeringukulutusi tehakse enamasti tootmise arendamiseks . Mida enam ressursse investeeritakse, seda suurem on riigi majanduse kasvupotentsiaal. Seetõttu püüab riik investeeringuid igati toetada ja soodustada. Eestis on investeeringute osa umbes 28% SKT-st. Umbes 20% SKT-st läheb valitsuskuludele. Selle alla kuuluvad kultused haridusele, riigikaitsele, teedeehitus , ministeeriumite halduskulud . (Eesti läheb 1,4% SKT-st kaitsekuludeks, 5,1% haridusele, 6,8% tervishoiule; Iisraelis 8,9% kaitsele, 7,7% haridusele, 6% tervishoiule; USA 3% kaitsekuludele, 5% haridusele, 5,7 % tervishoiule.)
MIKRO - JA MAKROÖKONOOMIKA
Majanduses esitatakse kahte käsitlusviisi- mikroökonoomilist ja makroökonoomilist. Mikroökonoomika uurib kodumajapidamiste, üksikettevõtete käitumist turukeskkonnas, sest tegelikult nad üksinda turul toimida ei saa, igal pool on vaja koostööd teiste ettevõtjatega. Makroökonoomika muutus iseseisvaks teadusharuks 1930.ndatel. Üks selle loojaid on J. M. Keynes , kes analüüsis majandusnähtusi, lähtudes rahvamajanduse kui terviklikust süsteemist. See tähendab, et kui mikromajanduses käib nähtuste uurimine ettevõtte tasandil, siis makromajanduses uuritakse kogu rahva tasandil. See võimaldab ette näha rahvamajanduse arengusuundi, kavandada uut majanduspoliitikat. Majandusteaduse järgi on rahvamajandusel neli põhilist eesmärki: kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega; hindade stabiilsus ehk võitlust inflatsiooniga; kõrge ja püsiv majanduskasv ; õiglane sissetulekute jaotus.