Majandusalused 2-KT ELA (0)

1 Hindamata

RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISE SÜSTEEM

Riigi majandusliku seisundi hindamiseks, analüüsimiseks, vajalike majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmiseks vajatakse üksikasjalikku, kooskõlastatud informatsiooni. Selleks on RIIGI RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISE AGREGAATNÄITAJAD, mis kujutavad endist koondväärtusi, mis mõõdavad majandustegevuse tagajärgi mingil ajaperioodil ja mida kasutatakse mitmesugusteks makroökonoomilisteks analüüsideks ja riikidevaheliseks võrdluseks. Vastavalt rahvamajanduse arvepidamise süsteemile eristatakse majandussüsteemi kirjeldamisel viit olulisemat majandussektorit: majapidamised, ettevõtted, finantssektor, avalik sektor ja välissektor. Igal sektoril on majandusnäitajate kujunemisel erinev roll ja tähtsus.

Rahvamajanduse arvepidamissüsteemi põhinäitajad

KOGUTOODANG on rahvamajanduses teatud ajaperioodi jooksul lõpptarbimiseks toodetud kaupade ja teenuste kogumi rahas väljendatud väärtus. Kogutoodangut võib käsitleda kui sisemajanduse koguprodukti või rahvuslikku koguprodukti.
SISEMAJANDUSE KOGUPRODUKT (SKP) mõõdab mingi ajavahemiku (tavaliselt 1 aasta) jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste e. kaupade ja teenuste turuväärtust. RAHVUSLIK KOGUPRODUKT (RKP) sisaldab lisaks sisemaisele koguproduktile välismaal teenitud netotulu kodumaiste tootmistegurite ( tööjõud , kapital ) kasutamisest
SKP võetakse arvesse ainult aasta jooksul toodetud lõpptoodangu turuväärtus.
Lõpptoodang - hüviseid, mida kasutatakse tarbimiseks , mitte aga edasiseks töötlemiseks/ edasimüügiks. Sisemajanduse koguprodukti koostisesse kuuluvad lõpphüvised arvestatakse kokku nende turuhindade abil. Hüvised, millel ei ole turuhinda, võetakse sisemajanduse koguproduktis arvesse vastavalt nende loomiseks tehtud kulutustele (näiteks haridus ja tervishoid ). SKP suurust on võimalik kindlaks teha kolme meetodiga: sissetulekumeetod, kulutuste meetod ja tootmismeetod .
Tabel 1. SKP arvutamise meetodid
Tootmismeetod
Sissetuleku meetod
Kulutuste meetod
Lisandväärtused

Põllumajanduses
Eratarbimine
Tööstuses
Töötajate palk
+Avaliku sektori tarbimine
Teeninduses
+Ettevõtete kasumid
+Koguinvesteeringud
Valitsussektoris
+Põhivara kulum
+Kaupade ja teenuste eksport
=SKP
=SKP
-Kaupade ja teenuste import
+Kaudsed maksud
+Kaudsed maksud

- Subsiidiumid
-Subsiidiumid

=SKP turuhindades

SKP turuhindades + Netosissetulek välismaalt = RKP turuhindades
RKP turuhindades + Jooksvad netoülekanded = Kasutada olev kogurahvatulu
Kasutada olev kogurahvatulu - Amortisatsioon = Kasutada olev netorahvatulu
VAHETOODANG on rahvamajanduses mingil perioodil toodetud hüviseid, mis kasutatakse ära selle perioodi tootlikuks tarbimiseks. Sellise lähenemise eesmärk on rõhutada, et majanduse lõppeesmärk on valmistada hüviseid tarbimiseks. Vahetoodete eristamiseks lõpphüvistest kasutatakse nn lisandväärtuse meetodit.
LISANDVÄÄRTUS on kogutoodangu väärtus, millest on lahutatud teistelt tootjatelt hangitud ja hüviste valmistamiseks kasutatud materjalide, pooltoodete jne. väärtus, ehk teisisõnu tootmise algsisendite väärtus.
Toodetud lõpphüviseid kasutatakse tarbimiseks, kapitali kogumahutusteks (investeeringuteks) ja ekspordiks. Tarbimine jaguneb kaheks: lõpptoodangu tarbimiseks ja vahetoodangu tarbimiseks. Vahetarbimine hõlmab ainult selliste toodete tarbimist, mida edaspidi kasutatakse teiste toodete valmistamiseks. Lõpptoodangu tarbimine sisaldab endas majapidamiste ja avaliku sektori kulutusi lõpphüviste soetamiseks. Lõpphüvised võivad olla nii kodumaist kui välismaist päritolu. Viimasel juhul on tegemist importhüvistega.
Kapitali kogumahutus ehk kodumaised koguinvesteeringud koosnevad kahest komponendist: kapitali kogumahutusest põhivarasse ja muutustest varudes. Makroökonoomikas kasutatakse siiski enam terminit koguinvesteeringud. INVESTEERIMISKULUTUSED on kulutused, mida tehakse püsikaupade soetamiseks eesmärgiga kasutada neid pikema aja (üle ühe aasta) vältel tootmisprotsessis. Kui me lahutame kodumaistest koguinvesteeringutest amortisatsiooni, siis saame kodumaised netoinvesteeringud. Netoinvesteeringud mõõdavad investeerimis- ehk kapitalikaupadele lisandunud voogu. Makromajanduslikus mõttes tähendab investeerimine masinate ja seadmete soetamist, elamute ostu jne. ning kaubavarude soetamist. Investeeringud aktsiatesse, võlakirjadesse, rahvamajanduse arvepidamise antud mõiste alla ei kuulu.
EKSPORDIS arvestatakse kõiki kaupu, mis lahkuvad riigi majandusterritooriumilt teistesse riikidesse ning ka teenuseod, mida osutavad residendid oma territooriumil mitteresidentidele. Residendid on indiviidid või juriidilised isikud, kelle majandushuvid on antud majandusterritooriumiga seotud ühe aasta või pikema aja jooksul.
IMPORDIS arvestatakse kõiki tooteid, mis on toodud riigi majandusterritooriumile teistest riikidest ning teenuseid, mida on osutanud mitteresidendid residentidele. Rahvamajanduse seisukohalt pakub huvi just netoeksport, mis on kaupade ja teenuste ekspordi ja impordi väärtuse vahe.

SKP ja majanduslik heaolu

Erinevate riikide võrdlemiseks ja neis valitseva heaolu mõõtmiseks kasutatakse samuti SKP näitajat. Selleks, et erinevaid riike omavahel paremini võrrelda on riigi SKP jagatud riigi elanike arvuga. Saadud tulemuste alusel jagatakse riigid vaesteks ja rikasteks. (Vaata tabel 2)
Tabel 2. SKT ühe inimese kohta 1996. aastal, arvutatuna valuutakursi järgi, USD
Rikkad riigid
SKT elaniku kohta, USD
Vaesed riigid
SKT elaniku kohta, USD
Luksemburg
41187
Sao Tome ja Principe
40
Šveits
40746
Sudaan
40
Jaapan
36658
Afganistan
70
Norra
36293
Somaalia
83
Taani
33387
Mosambiik
88
Saksamaa
28728
Kongo
90
Rootsi
28546
Etioopia
101
Austria
28218
Madagaskar
132
Singapur
27693
Kambodža
143
USA
27420
Burundi
166
Selleks, et saada tegelikust heaolust paremat ülevaadet on majandusteadlased pakkunud välja puhta majandusliku heaolu näitaja.
PUHAS MAJANDUSLIK HEAOLU- näitab inimeste rahulolu ja hõlmab lisaks ühiskonnas loodud kogutoodangule veel ka vaba aja ja varimajanduse väärtuse, millest on lahutatud negatiivsed välismõjud (=keskkonna reostust ja ühiskondlikku ebastabiilsust).
Tänapäeva arenenud ühiskonnale on iseloomulikud teravad keskkonnaprobleemid. Mida kõrgemaks läheb tehnoloogiline arengutase, seda raskem on säilitada looduskeskkonda puhtana. Pidevalt luuakse täiuslikumaid seadmeid ja tehnoloogiaid looduse puhastamiseks , samal ajal loodust üha rohkem ja rohkem mõjutades ja looduslikku tasakaalu rikkudes .
----- SKP NÄITAJA EI ARVESTA, MILLISE HINNAGA (LOODUSREOSTUSE MÕTTES) ON MINGID TOOTED TOODETUD.
Vaba aeg on olnud üheks oluliseks inimese majandusliku heaolu indikaatoriks. Mida rohkem on inimesel vaba aega, seda suurem on tema majanduslik heaolu. Eeldusel muidugi, et ta omab mingit kindlat sissetulekust , et siin mõeldakse tööaja ja töövälise aja suhet. Kuid seda näitajat ei tohiks siiski liiga üle tähtsustada, sest siin sõltub palju ka töötamise efektiivsusest.
----- SKP EI NÄITA VARIMAJANDUSE OSATÄHTSUST INIMESTE HEAOLUS. VARIMAJANDUSE ALL MÕELDAKSE MAJANDUSTEGEVUST, MIS EI KAJASTU AMETLIKUS STATISTIKAS. Paljudes riikides on talupoegade ainsaks elatusallikaks narkootiliste ainete toorme kasvatamine . Kui nende sellealane tegevus lõpetada, siis kaotaksid nad oma peamise sissetulekuallika ja järelikult langeks oluliselt ka nende majanduslik heaolu. Eraldi kategooria moodustavad nn vabakutselised töötajad - arstid, advokaadid, kunstnikud jne., kes jätavad sageli osa oma sissetulekutest tuludeklaratsioonis kajastamata. Järelikult osa nende tööst ei peegeldu ametlikus statistikas. Samuti võivad ka farmerid osa oma toodangust realiseerida mitteametlikult.
------ SKP EI MÕÕDA KA NÄITEKS KAUDSEID KULUSID, MIS ON TEHTUD LASTE KASVATAMISEKS. SAMUTI EI ARVESTA STATISTIKA TÖÖAEGA JA TÖÖHULKA, MIS ON KULUNUD ENDA JAOKS TÖÖTAMISELE.

SKP ja tootmine

SKP-s arvestatakse kestvuskaupasid ainult üks kord, olgugi et nad teenindavad inimesi pikema aja jooksul. Majandusliku languse ajal võib aga langeda kestvuskaupade tootmine. Tarbimine ei lange, sest inimestel on telerid, külmikud, autod jne juba olemas. Järelikult ei vähene ka heaolu, sest tarbimine jääb samaks. Sama võib juhtuda ka majandusliku tõusu tingimustes, kui suureneb antud kaupade tootmine. Heaolu ei pruugi tõusta, sest inimesed tarbivad varem ostetud kestvuskaupu edasi.
RKT ei näita oma väärtuselises suuruses, milliseid konkreetseid kaupu ja teenuseid on toodetud. Ühe ja sama raha eest võib toota mingi koguse toiduaineid või mingi koguse relvi .
----- SKP EI KAJASTA KA OTSESELT TOODANGU KVALITEETI. NII VÕIB SUURE SKP MAHUNÄITAJA TAGA PEITUDA KEHVA KVALITEEDIGA TOODANG. KVALITEETSEMA KAUBA TOOTMISE SUURENDAMINE VÕIKS AGA PÕHJUSTADA SKP MAHU VÄHENEMIST

Majandustsükkel

Majandustsükkel on tegeliku RKT perioodiline kõikumine potentsiaalse tootmismahu suhtes ning positiivsete ja negatiivsete lõhede vaheldumine, mis jaguneb languse ja tõusu faasiks.
Potentsiaalne tootmismaht kasvab pidevalt enamvähem ühtlase tempoga, tegelik RKT võib aga kasvada kiiremini või aeglasemalt kui potentsiaalne.
Joonis 8. Tegelik ja potentsiaalne RKT
Eristatakse lühikest tsüklit keskmise pikkusega 44 kuud ja pikka tsüklit, mis koosneb 2-3 lühikesest e. keskmiselt 8 aastat. Veelgi pikemat tsüklit nimetatakse Simon Kuznetsi järgi Kuznetsi tsükliks, mis on 15-25 aasta pikkune majandusliku efektiivsuse kõikumine, mis arvatakse sõltuvat ehitustegevusest, elanikkonna kasvumäärast ja migratsioonist.
Pikaajalist ja väga sügavat langust nimetatakse depressiooniks. Seda iseloomustab kõrge tööpuudus , vähene kogutoodang ja investeeringud, hindade langus ja pankrottide laine.
Tsükli alguseks loetakse langusfaasi algust, mis järgneb tsükli harja ületamisele. Tsüklid erinevad üksteisest nii oma kestuse kui kõikumise amplituudi e. sügavuse ja põhjuste poolest.

Tsüklite põhjused

Tavaliselt jagatakse tsüklite põhjused kahte suurde rühma:

sisemised tegurid, mis asuvad majandussüsteemi enda sees

majandusvälised tegurid
Kuid väga sageli on väliste ja sisemiste tegurite mõju raske teineteisest eristada.
Üks markantsemaid teooriaid tsüklilise arengu välistest põhjustest on W.S.Jevonsi poolt 1878.a. formuleeritud päikeseplekkide teooria. Nimelt avastati siis, et teatavate kindlate perioodide järel tekivad päikesele plekid . Peale selle avastati, et plekid avaldavad mõju maa kliimale ja selle kaudu kogu põllumajandusele. Põllumajandus omakorda avaldab aga mõju kogu majandusele. Seda teooriat tänapäeval küll eriti tõsiselt ei võeta, ent teatav ratsionaalne sisu on siin kindlasti olemas.
Enam levinud on poliitilise tsükli teooria, mis baseerub kolmel põhiväitel:

poliitikutel on alates Keynesist millega majandust mõjutada

valijatele meeldib majanduslik tõud rohkem kui langus ja depressioon, neile ei meeldi kõrge tööpuudus ja inflatsioon

poliitikutele meeldib tagasivalitud saada
Eelnevast tulenevalt pole raske mitte märgata poliitikute püüdu sooritada kõik ebameeldivad majanduslikud toimingud valitsusperioodi alguses ja saavutada majanduslik stabiilsus või parimal juhul isegi tõus vahetult enne uusi valimisi. Tõusu saab lühiajaliselt esile kutsuda näiteks makse alandades, valitsuse kulutusi suurendades (laenude arvel) või sundides riigi keskpanka hoidma laenuprotsendi madalal ja suurendades samaaegselt raha pakkumist.
Kahtlemata avaldavad majandusele mõju sõjad . Näiteks USA majandus asus mõlema maailmasõja ja Korea sõja perioodil selgelt ülalpool tootmismahtu. Sõjalised tellimused kindlustavad töölised tööga ja ettevõtted garanteeritud tellimuste ja tuludega. Siiski peab silmas pidama , et pikaajaliselt viib selline seisund riigi võlgadesse. riikide lagunemised ja ühinemised- mõlemad protsessid on ka poliitilisi tulemeid arvestamata seotud turgude ümberkorraldamisega, majandusliku orientatsiooni ja kogu majandusstruktuuri muutusega.
(mõju avaldab ka massiline migratsioon , OPEC’-i maade otsus toornafta hinna tõstmine.)
tähtsamad tehnoloogilised leiutised. Majandust võib elavdada mingite uute toodete juurutamine või uute energiakandjate avastamine ja kasutuselevõtt. Uute kaupade turule ilmumine innustab ka rohkem kulutama. Kui välised tegurid võivadki anda mingi tõuke kas tõusu või languse suunas, siis varem või hiljem käivitab see majandussisesed protsessid.
Sisemistest majanduslikku aktiivsust mõjutavatest teguritest: investeeringud, kuna kõigist kuluelementidest on just investeeringute osa kõige ebastabiilsem. Omakorda investeeringu alllülidest pööratakse enim tähelepanu investeeringutele kaubavarudesse ja elamuehitusse. Majandusliku efektiivsuse langusperioodidel vähendavad ettevõtted kaubavarusid , tõusuperioodidel aga taastavad. (majandustsüklite põhiline tegur). Raha pakkumist– suurem raha hulk toob kaasa rahvatulu suurenemise või konkurentsi puudumist – liiga võimsad monopolid ja monopsonid takistavad palkade ja hindade reguleerimist nõudmise langusele
Tööpuudus, inflatsioon ja kogutoodang on kolm tähtsaimat näitajat, mis peegeldavad muutusi majanduse tsüklilises arengus. Kõrge tööpuudus on igal juhul tunnistus majanduse madalseisust. Tõusu perioodidel aga kasvavad koos kogutoodanguga ka hinnad.
Tsüklite ennustamiseks kasutatakse MAJANDUSE INDIKAATOREID- see on teatud muutuja, mille väärtus arvatakse sõltuvat mingitest majanduslikest näitajatest ja mida kasutatakse viimaste ennustamiseks või äraseletamiseks.
ÖKONOMEETRIA-Paljude erinevate majanduse indikaatorite kasutamist majandusliku arengu modelleerimisel ja majandusliku info statistilisel töötlemisel.

INFLATSIOON

Inflatsioon kui mõiste võeti kasutusele Ameerika Põhja- ja Lõunaosariikide kodusõja ajal 1861-1865. Kogutud maksudega ei olnud enam võimalik kodusõja kasvavaid kulutusi katta ning kulutuste korvamiseks trükiti suurel hulgal paberraha .
INFLATSIOON väljendab raha ostujõu langust, hindade üldist tõusu, mis on seotud raharingluse häiretega.Inflatsiooni all mõistetakse olukorda, kus majanduses oli liiga palju raha.
Inflatsiooni nähakse inflatsiooni peamiselt hinnatõusus (hinnatõus peab olema üldine ja püsiva iseloomuga). Olukorras, kus hinnad tõusevad näiteks 1% piires, ei oleks õige rääkida inflatsioonist. Teatud erandina võiks sellest kõnelda juhul, kui hindade tõusuga pole kaasnenud kaupade kvaliteedi paranemist ega sortimendi laienemist. Inflatsiooniga ei ole tegemist ka siis, kui näiteks streikide tagajärjel mingis majandusharus suurenevad töötasud või ühekordselt kallinevad tootmistegurid. Tootmiskulude kasv ja liignõudlus põhjustavad üldist hinnatõusu või tekitavad surve selle tõusuks, mis kahandab vältimatult raha väärtust.

Inflatsiooni liigid

Laiendatud käsitluse puhul võime inflatsiooni liigitada avalikuks ja varjatuks.
AVALIK INFLATSIOON on turumajandusega kaasnev nähtus, mis avaldub hinnatõusus, kas suhtelises või üldises. Turumajanduses muutuvad kaupade ja teenuste hinnad pidevalt. See võimaldab lahendada majanduse võtmeprobleeme ning jaotada ümber ressursse ja tulusid. VARJATUD E. ALLASURUTUD INFLATSIOONI alla mõistetakse niisugust majanduslikku olukorda, kus hinnad võivad samaks jääda, ent kaupade kvaliteet halveneb ja sortiment aheneb.
Lähtudes põhjustest ja ulatustest võib inflatsiooni liigitada veel:
NÕUDLUSINFLATSIOON väljendab liignõudlust st nõudlus ületab pakkumise. Kui majanduses on tarbijate käes liigset raha, siis see iseenesest tekitab liignõudluse. Näiteks üleminekul plaanimajanduselt turumajandusele: paberraha satub ringlusse rohkem kui hetkel on käibel kaubavarusid. Nõudlusinflatsiooni võib põhjustada ka alapakkumine. Tegeliku ja potentsiaalse tootmise taseme vahel on tekkinud nii suur lõhe, et olemasolevaid ressursse ei suudeta efektiivselt kasutada. Tootmine väheneb ja turul tekib kaupade puudus.
PAKKUMIS- (KULU-) INFLATSIOONI iseloomustab tootmiskulude kasv, mille põhjused võivad olla väga erinevad. Näiteks võib kallineda tooraine , tööandjad võivad ametiühingute survel tõsta majanduslikult põhjendamatult palka, mis omakorda sunnib ettevõtteid toodangu hinda tõstma. Kuluinflatsioonil on mitmeid alaliike.
PALGAINFLATSIOON - Paljudes ettevõtetes moodustavad palgakulud suurema osa tootmiskuludest. Palgataseme põhjendamatule suurendamisele järgneb üldine kulude kasv.
HINNAINFLATSIOON - Monopoolses seisundis olevad ettevõtted võivad hindu tõsta, kuigi selleks puuduvad majanduslikud tingimused. Näiteks Eestis tõstetakse märgatavalt kütte, telefoni ja elektri hindu vaatamata sellele, et tarbija tulude kasv on piiratud.
SIIRDEINFLATSIOON - Üldine hindade tõus järgneb ka siis, kui neis riikides, kellega on tihe majanduslik koostöö, hinnad märkimisväärselt tõusevad. Näiteks kui Venemaal toorme, gaasi ja naftasaaduste jms. hinnad tõusevad, toimub sama ka Eesti majanduses.
MAKSUINFLATSIOON - Iga tootja on sunnitud kasumi säilitamise nimel kompenseerima neid kulutusi, mis on seotud täiendavate maksudega.
Majandusootuste inflatsioon tuleneb üksikisikute ja ettevõtete käitumisest. Inflatsioon kujundab vastava majandusliku käitumise: ettevõtjad kavandavad uutele toodetele kõrgemad hinnad, lähtudes oodatavast inflatsioonist ja tarbijad omakorda kulutavad kõik sissetulekud kaupade ostmiseks, kartes, et tulevikus hinnad tõusevad veelgi.
Tarbija käitumist inflatsiooni ootusel käsitlevad kaks arvestatavat teooriat adaptiivsete (mineviku kogemuste põhjal) ootuste teooria ja ratsionaalsete (tulevikuootused-olemasolev info, tulevikupoliitika mõju) ootuste teooria. Selle hüpoteesi järgi võivad inimesed palju kiiremini muuta oma ootusi inflatsioonimäära kohta.
STRUKTUURNE INFLATSIOON väljendub selles, et suhteliselt lühikese aja jooksul nõudlusstruktuur muutub vastavalt tarbijate väärtushinnangute muutusele. Näiteks kasvab Eestis esialgu nõudlus sisseveetud toiduainete järele, mistõttu kodumaiste toiduainete tootmine väheneb. Kuid kohalike toiduainete kvaliteedi tõstmine suurendab nende konkurentsivõimet siseturul ning nõudlus nende järele kasvab. Sellest väitest tulenevalt võib järeldada, et põllumajanduslik tootmine hakkab uuesti arenema. See eeldab täiendavate ressursside paigutamist põllumajandusse, mida ei ole võimalik kohe teha, küll aga saab hindu kiiresti muuta.
Inflatsiooni mõju majandusele ja kogu ühiskonna arengule sõltub eelkõige inflatsioonimäärast. Selle järgi saab eristada kolme inflatsiooni tüüpi :

roomav inflatsioon

jooksev ehk galopeeriv inflatsioon

hüperinflatsioon
ROOMAVA INFLATSIOONI näitajaks on kuni 10 % aastas, kuid täpset piiri siin tõmmata ei saa. Arvatakse, et niisugune mõõdukas inflatsioon on ebaoluline, ent see on siiski vaieldav. Samas on mõõdukal inflatsioonil ka teatud positiivne mõju majandusele. Olukorras kus rahaühik odavneb aeglaselt on kasulik raha paigutada investeeringutesse
JOOKSEV EHK GALOPEERIV INFLATSIOONI määraks on 10% ja enam. Selle suurenemisele saavad mõju avaldada peamiselt administratiivsed meetodid- näiteks hindade külmutamine teatud perioodiks. Hindade külmutamine on aga suhteliselt ohtlik tegevus, sest see võib majanduse tasakaalust välja viia, tekitades liignõudluse inflatsioonilise surve.
HÜPERINFLATSIOON on äärmuslik majandusnähtus, mille peamiseks tunnuseks on järsk hinnatõus, mis võib ulatuda isegi üle 50% kuus. Sellise protsessi jätkudes võib tugevalt kannatada kogu riigi valuutasüsteem ja seoses sellega ka kogu majandus.

Inflatsioonispiraal

Sageli avaldub inflatsioon spiraalina, kus põhjus ja tagajärg on vastastikku seotud. Näiteks kui inflatsioon saab alguse liignõudlusest, siis levib ta hiljem erinevate majandusagentide vaheliste sidemete kaudu kulusfääri ja võib muutuda kuluinflatsiooniks.
Enam levinumad on järgmised inflatsioonispiraalid:

Hinnad - palk – hinnad. Hindade tõustes ollakse sunnitud palku suurendama , sest on vaja töötajate suurenenud väljaminekuid kompenseerida. Kui suurenevad palgad, siis kasvavad tootmiskulud ja kasvab nõudlus. See omakorda sunnib tootjaid kaupade hindu tõstma.

Hinnad - valuutakurss – hinnad. Hindade tõus antud riigis on olnud tunduvalt kiirem kui teistes riikides. Järgneb antud riigi valuutaühiku devalveerimine, mille tõttu kallinevad imporditavad kaubad ja nende hulgas ka tootmisvahendid. järelikult tõusevad ka toodete hinnad.

Hinnad - intressid - hinnad. Kui pangad suurendavad hoiuseintressi, siis hoiustatakse rohkem sääste ja väheneb nõudlus. Samal ajal kasvavad tootmiskulud laenuintressi kasvu arvel ja tõusevad hinnad.

Hinnad - hinnad. Majanduses võib esineda inflatsiooni genereerimist. Näiteks kui Eestis tõusevad toorainete hinnad, siis töötlevates ettevõtetes kasvavad tootmiskulud ja need suruvad üles ka üldise hinnataseme. Sama võib täheldada ka põllumajanduses, kus energeetiliste ressursside hindade tõus surub üles ka põllumajandusliku toorme hinnataseme. Sellele järgneb põllumajandussaadusi töötleva tööstuse toodangu hinna tõus.

Inflatsiooni mõõtmine

Kasutatavamad inflatsiooni iseloomustavad näitajad on
TARBIJAHINNAINDEKS on fikseeritud toidukorvil baseeruv indeks. Tema puuduseks on see, et ta ei arvesta piisavalt ostetavate kaupade asendatavust ega tarbija käitumise muutust seoses hindade muutusega. Näiteks kui tõuseb või hind, siis tõenäoliselt paljud inimesed hakkavad või asemel tarbima rohkem margariini. Ostukorvi on valitud kaubad lähtudes elatusmiinimumist. Toidukaupade osakaal ostukorvis moodustab umbes poole ja tööstuskaubad ja teenused teise poole.
TOOTJAHINNAINDEKS iseloomustab hindu, mida tootjad maksavad tootmise erinevatel etappidel. Selle arvutamiseks lähtutakse toormest, pooltootest ja lõpptootest ning see võimaldab hinna tõusu erinevatel staadiumitel kindlaks määrata ja ärisuhteid kujundada. Tootjahinnaindeks võimaldab ka tarbijahinna muutusi prognoosida, olles seega teatud mõttes inflatsiooni indikaatoriks.
TÄIELIK HINNAINDEKS ehk sisemajanduse kogutoodangu deflaator on kõige üldisem hinnaindeks. Selle leidmiseks arvutatakse välja sisemajanduse kogutoodangu suurus kehtivates hindades, seejärel baasaastal kehtinud hindades ning nende omavaheline suhe väljendabki selle väärtust. Arvatakse, et täielik hinnaindeks iseloomustab kõige paremini inflatsioonimäära, sest ta peegeldab kogu rahvamajanduses inflatsiooniprotsessi.

Inflatsiooni majanduslikud tagajärjed

Inflatsioonis võib leida nii positiivseid kui negatiivseid ilminguid. Need olenevad inflatsiooni liigist ja ulatusest.
SOODNE MÕJU:

Inflatsiooni mõjul palgad suurenevad ja rent kallineb seoses hinnataseme tõusuga. Selle tõttu kasvavad kasum ja hoiused, mis omakorda stimuleerivad investeerimist ja kapitali kuhjumist.

Inflatsioon sunnib saavutatud elatustaseme säilitamiseks rohkem töötama. näiteks võivad pensionärid ja koduperenaised tegeleda naturaalmajapidamisega. Inflatsioon aktiviseerib üksikisikuid võitlema oma sotsiaalse seisundi ja elatustaseme säilitamise eest.

Ressursside osalise kasutamise korral põhjustab nõudlusinflatsioon tootmise kasvu. Viimane eeldab efektiivsuse tõusu ja majanduse üldist paranemist.
NEGATIIVNE MÕJU:

Inflatsiooniga kaasneb reaaltulu soovimatu ümberjaotumine. Kaotavad need, kelle sissetulek kasvab aeglaselt ja võidavad need, kelle sissetulek kasvab inflatsioonitempost kiiremini.

Sageli elatustase langeb. Püsiva sissetulekutega inimeste reaaltulu väheneb. Kui nad soovivad endist reaaltulu säilitada on nad sunnitud tööd tõhustama, ent palga kasv võib suurendada nende makse sedavõrd, et reaaltulu ikkagi kahaneb.

Inflatsioon ei soodusta sääste hoiustama, sest hoiuste reaalväärtus langeb pidevalt. Kuigi intressimäär reageerib inflatsioonimäärale ja kaitseb hoiustajaid, jääb probleemiks ikka prognoosimata inflatsioon.

Inflatsioon on nii või teisiti seotud tööpuudusega. Ta mõjutab negatiivselt investeeringuid ja selle kaudu majanduslikku kasvu

Ressursside vale jaotus.

Inflatsiooni ohjeldamine

Inflatsioon viib paberraha väärtuse alla ja tõdeme, et rahaühiku ostujõud on väga väike.
Paberraha väärtust taastada järgmiste võtete abil:

Korjata ringlusest osa rahamärke. Deflatsioon mõjutab tootjaid ja seda võib seepärast rakendada piiratud kujul

Rahamärkide nominaalväärtuse muutmine võimaldab raharinglust korrastada.

Indekseerimine kui mehhanism hindade ja maksete korrigeerimiseks. Kasutatakse sageli kollektiivlepingute sõlmimisel reaalpalga taseme säilitamiseks ja üldse sissetulekute (toetused, pensionid) ostujõu hoidmiseks.

Annulleerimine. Endine vääringuraha kuulutatakse kehtetuks ja rajatakse uus rahasüsteem.

TÖÖHÕIVE JA TÖÖTUS

Majanduspoliitika üheks eesmärgiks on täishõive saavutamine.
TÄISHÕIVE on olukord majanduses, kus kõik ressursid on täielikult rakendatud, st. majandus toimib loomuliku tööpuuduse tingimustes. Ressursside all mõeldakse kõiki tootmistegureid. TÖÖPUUDUS- töö kui tootmisteguri osalist hõive .( ei ole võrdselt jaotunud elanikkonna gruppide vahel- suurem tööpuudus vähemusrahvuste, naiste ja noorte hulgas.)
Makromajanduse üheks põhiprobleemiks on kogu potentsiaalse tööjõu hõivatus. Alati, isegi majandusliku tõusu tingimustes leidub inimesi, kes on töötud , kuigi nad on huvitatud töötamisest, aga nad lihtsalt ei leia rakendust. Majandusliku kasvu tingimustes tööpuudus väheneb. Kui aga tööpuuduse määr on kõrge, näitab see, et majanduses toimub teatud tagasiminek.
Perioodilised tööhõive vähenemised tulevad ühiskonnale teatud mõttes kasuks, kuna võimaldavad töötutel tõsta oma kvalifikatsiooni ja ümberõppinud töötajate hilisem rakendamine on ühiskonnale isegi kasulikum. See ei kehti pikaajalise töötuse kohta (isik on tööd otsinud rohkem kui aasta), mil töötu kaotab töö otsimise motivatsiooni ja minetab oma ametioskused.

Töötuse liigid

Tavaliselt eristatakse viit erinevat töötuse liiki:

Friktsionaalse e. siirdetöötuse korral on osa töökohti teatud aja jooksul täitmata, kuna nii potentsiaalsed töövõtjad kui tööandjad vajavad aega turu-uuringuteks. See ei kesta kaua ja tulemuseks on tööturu parem informeeritus, palga+ hõive efektiivsem jaotus.

Struktuurset töötust põhjustab majanduse struktuurimuutustest tingitud vabade töökohtade mittevastavus tööjõu pakkumisele. Tööjõu nõudluse muutumise ja tehnoloogia täiustamise tõttu võivad teatud piirkonnad vajada kas rohkem või vähem mingite kindlate oskustega töötajaid. (vältimiseks oluline tööturgu mitte seadusandlikult üle reguleerida)

Tsükliline töötus ilmneb majanduslanguste või kriiside ajal koos kogutoodangu vähenemisega. Majanduslikud seisakud või langused on tänapäeva majanduses tavalised . Esineb tsüklilist tööpuudust kõigis arenenud maades.

Hooajaline (sesoonne) töötus. Põhjuseks on tööjõu nõudluse või pakkumise muutused kalendriaasta jooksul. (põllumajanduses, ehituses, turismis)

Varjatud töötus võib tekkida juhul, kui töötajate piirtootlikkus on null või negatiivne. Sellisel juhul oleks majanduse kogutoodang suurem, kui antud töötajad oleksid töötud või hõivatud mingis teises valdkonnas, kus nende piirtootlikkus oleks positiivne.

Phillipsi kõver

Inflatsiooni ja töötuse vahelise seose selgitamiseks kasutatakse Phillipsi kõverat, mis näitab millised inflatsiooni ja töötuse kombinatsioonid on võimalikud. Inflatsiooni ja töötuse vahel valitseb kahanev võrdeline seos. Inflatsioon on enamasti kõrgem perioodidel, mil töötus on madal ja vastupidisel juhul suure töötusemäära korral on inflatsioonitase madal.
Joonisel 9 on eelduseks , et majandus asub lühiperioodi Phillipsi kõveral punktis A. Valitsus otsustab, et töötusemäär 6% on liiga kõrge. Kasutades raha- ja fiskaalpoliitikat , püüab valitsus töötust vähendada 2%-ni. Kuid 2%-lise töötusemäära korral ei jää inflatsioonimäär enam samaks vaid suureneb 7%-ni. Inflatsiooni suurenedes reaalpalk väheneb ja osa töölisi otsustab väiksema reaalpalga korral. Seega võib toimuda pikal perioodil liikumine 6%-lise töötusemäära juurde tagasi. Pika perioodi Phillipsi kõver olekski seega vertikaalne sirge sellise töötuse taseme juures, mis vastab töötuse loomulikule määrale. Iga katse töötusemäära vähendada viib samaaegselt inflatsioonimäära suurenemisele.
Mitte kõik majandusteadlased ei ole päri selle väitega, et pika perioodi Phillipsi kõver on fikseeritud töötuse loomuliku määra juures. Ajutiselt saab töötust vähendada ainult kõrgema inflatsiooni hinnaga, kui valitsus kasutab tavalist raha- ja fiskaalpoliitikat.
STAGFLATSIOON- olukord, kus suur töötus esines üheaegselt kõrge inflatsiooniga ja majandusteoorias.

MAAILMAMAJANDUS

Riikide majandusintegratsioon

Tööjaotuse süvenemine maailmas toob endaga kaasa spetsialiseerumise ja koopereerumise nii riikides enestes kui ka riikide vahel. Tootmise optimaalse mahu määrab ära selle tooteliigi valmistamise tehnoloogia ja turu suurus (siseturg ja välisturg ).
Siseturg jääb üha kitsamaks spetsialiseeritud suurtootmisele ja koopereerumist tingib

ettevõtete minimaalse ja optimaalse suuruse kasv,

massitootmise majanduslik kasulikkus,

tehnika moraalse kulumise (vananemise) kiirenemine,

teadusuuringute ja arendustegevuse laienemine ja kallidus.
Ka suurte tööstusriikide paljud tööstusharud saavad areneda vaid töötades maailmaturu jaoks ja kasutades teistes riikides toodetut. Kaasaegses tööjaotuses pole peamise tähtsusega üldine tööjaotus (tööstus ja põllumajandus), vaid üksik tööjaotus (tehnoloogilisel).
MAJANDUSINTEGRATSIOON- koostöö, mis toimub eri maade ettevõtete varem kooskõlastatud hangete vormis. Riikide majanduskoostöö peamised valdkonnad on tootmine, kaubandus, investeerin gud, tööjõu ettevalmistamine ja infrastruktuuride arendamine ühtsete standardite järgi, informatsioonisüsteemide majandusstatistika meetodite ja andmebaaside unifitseerimine.

Rahvusvaheline kaubandus

Rahvusvahelisel kaubandusel on võrreldes riigi sisekaubandusega järgmised erijooned:.

Ressursside mobiilsus riikide vahel on madalam kui siseriigis. Kuna materiaalsed ressursid ja tööjõud ei saa vabalt liikuda maade vahel, siis saab seda immobiilsust vähendada kaupade ja teenuste liikumine.

Iga maa kasutab oma, erinevat valuutat, teise riigi kauba ostmiseks tuleb oma valuuta vahetada teise maa valuuta vastu.

Poliitika mõjutab riikide väliskaubandust tunduvalt suuremal määral kui sisekaubandust.
Rahvusvahelises tööjaotuses ja kaubanduses osalevad riigid erinevad üksteisest geograafilise asendi poolest, loodusressursside liikide ja hulga poolest, erineva arengutaseme ja majanduse struktuuri ning siseturu mahu poolest. Seetõttu toodetakse ühesuguseid kaupu eri maades erinevate kulutustega.
Tootmise efektiivsuse tõstmiseks on tarvis erinevaid tehnoloogiaid ja ressursside kombineeritud kasutamist. Rahvusvaheline kaubandus on see vahend, mis võimaldab kõigil riikidel süvendada spetsialiseerumist, tõsta oma ressursside tootlikkust ja selle kaudu suurendada oma tootmise mahtu. Riikide tootmise spetsialiseerumise aluseks on nn. suhteliste eeliste põhimõte, mille järgi kaubatoodangu maht on suurim kui igat kaupa toodab see riik, kelle vastavad kulud on kõige väiksemad. Kaubavahetus maade vahel toimub maailmaturu hindadega, mis kujunevad eri maade suhteliste tootmiskulude keskmisena. Rahvusvaheline kaubandus on kasulik nii arenenud kui ka vähearenenud riikidele.
Rahvusvahelises kaubanduses osalemise eelised on:

saada kasumit,

saada kaupu, mida ise ei toodeta,

saada kaupa odavamalt kui ise tootes ,

saada võimalus paigutada rahvuslikud ressursid vähemtootlikest majandusharudest harudesse, kus tootlikkus (efektiivsus) on kõrgem.
Seega vabakaubandus (takistused: kaitsetollid , impordikvoodid, litsentsid jne), mis baseerub suhteliste eeliste põhimõttele, aitab maailmamajandusel saavutada ressursside efektiivsema paigutamise ja materiaalse heaolu kõrgema taseme. Lisaefekt seisneb selles, et ta stimuleerib konkurentsi ja piirab monopoli. Protektsionismi takistused vabakaubandusele vähendavad või likvideerivad spetsialiseerumisest tuleneva kasu. Ka nende positiivseid ja negatiivseid külgi tuleb hinnata võrreldavate eeliste (suhteliste kulutuste) printsiibist lähtudes.
Põhimõtteliselt on takistused vabakaubandusele negatiivse mõjuga majanduse arengule ja heaolu tõusule. Konkreetse riigi huvide seisukohalt võib sellistel takistustel olla teatud kasulikkus, mille tõttu neid ka soositakse.

Protektsionismi takistused

TOLLIMAKS on aktsiisimaks importkaupadele. Fiskaalne tollimaks kehtestatakse tavaliselt neile kaupadele, mida antud maal ei toodeta eesmärgiga saada tulu keskvalitsuse eelarvesse, nad on suhteliselt madalad. Kaitsetollimaks kehtestatakse sisemaise tootja kaitseks väliskonkurendi eest, ta pidurdab importi . Keelustav tollimaks on nii kõrge, et ta katkestab impordi täielikult.
Tollimaksu tagajärjed:

riigieelarvesse laekuvad tollitulud.

rahvuslikud tootjad, tegutsedes tolli varjus, saavad suurendada tootmise mahtu ja kasumeid.

tarbija on sunnitud maksma toodete eest kõrgemat hinda ja seetõttu vähem tarbima.
Reeglina tunnistatakse, et valitsuse tulude ja tootjate tulude kasv on väiksemad kui tarbijate kahjud hinnatõusust tollimaksu tõttu. Tollide kehtestamine soodustab ühiskonna piiratud ressursside raiskamist, kuna ei lase toimida suhtelise eelise põhimõttel. Importkvoodiga kehtestatakse kauba maksimaalne kogus, mida võib importida teatud aja jooksul. (sageli kvoot mõjusam kui toll ). Mõningaid kaupu on võimalik importida suhteliselt suurtes kogustes ka kõrge tollimaksu korral. Madal impordikvoot keelab täielikult impordi üle lubatud kvoodi .
Mittetariifsete tõkete süsteemi moodustavad litsentseerimine, põhjendamatute standardi- ja ohutusnõuete kehtestamine, informatsiooni varjamine või lihtsalt bürokraatlike keeldude kohaldamine.
Kuigi vabakaubanduse kasulikkus üldtunnustatud, esineb kaitset väga laialdaselt. Selle põhjus - ta on kasulik teatud huvigruppidele. Protektsionismi vajalikkuse põhjused:

riigikaitse, kinnitatakse, et sõjalis-poliitilised eesmärgid on tähtsamad kui majanduslikud (maailma ressursside efektiivsem paigutus);

sisehõive suurendamine (töökohtade kaitsmine, eriti majanduse languse perioodil). Impordi vähendamine stimuleerib küll sisemajanduse arengut, suurendab tulusid ja hõivet, kuid sellisel poliitikal on tõsised negatiivsed tagajärjed:

Impordi piirangud muudavad hõive struktuuri ja mõjutavad väga vähe tööhõive taset;

Kõik maad ei saa edukalt kasutada seda, ühe maa eksport on teise maa import;

Maad, kes kannatavad piirangute tõttu, rakendavad vastumeetmeid;

Pikaajaliselt on selline poliitika edutu püüe - impordi tõkestamisega stimuleerida tööhõivet. Majanduse languse pidurdamisel on palju efektiivsem kasutada raha- ja maksupoliitikat, mitte aga tolli ja kvoote.

Sageli arvatakse, et tollidega saab ja tuleb kaitsta tekkivaid, noori tootmisharusid välismaise konkurentsi eest.

Väidetakse ka, et tarfiide ja tollidega on tarvis kaitsta end välisfirmade eest, kes püüavad dumping-hindadega (hinnad madalamad kui toote keskmised kulud) realiseerida oma liigset toodangut. Dumpingu eesmärk on konkurendi laostamine ja järgnev monopoolselt kõrge hinna kehtestamine. Madalale hinnale välisturul võib kaasneda kõrge hind siseturul, et kompenseerida välisturul saadavad kahjumid. Dumpingut esineb harva, sellega ei saa õigustada püsivalt eksisteerivaid tollitõkkeid.

Tollide õigustamiseks, et sisemaiseid firmasid ja nende töölisi tuleb kaitsta odava tööjõuga maade konkurentsi eest, mis võib sundida alandama sisemaiste toodete kõrgeid hindu ja töötajate palkasid.

Maksebilanss ja valuutakursid

Rahvusvahelise kaubanduse olemasolu teeb paratamatuks ka valuutasüsteemi eksisteerimise. Imporditud kauba eest tuleb maksta eksportiva maa rahas. Eksport suurendab antud riigi käsutuses olevaid valuutaressursse, import vähendab neid. Riigi kõiki väliskaubanduse ja finantsoperatsioone näitab tema maksebilanss, mis on mingi riigi kõigi majandusüksuste poolt aasta jooksul välismaale ülekantud maksete ja neile välismaalt laekunud maksete kõrvutus.
Maksebilanss näitab:

jooksvate operatsioonide seisu

kapitali juurdevoolu ja äravoolu antud riigist. (aktiivne- välismaalt laekunud summad ületavad välismaale ülekantud summasid, vastupidisel juhul passiivne). Erinevalt kaubabilansist hõlmab maksebilanss ka makseid iga laadi teenuste eest, antud ja saadud laenude intresse jms., ning kapitali, materiaalsete või finantsaktivate müüki välismaale ja ostu välismaalt. Jooksvad operatsioonid ja kapitali liikumine on vastastikuselt seotud.

Välisvaluutareservide muutumise põhjuseid.

riigi välismajanduslik positsioon võrreldes teiste riikidega.
Seega maksebilansi kolme koostisosa summa jooksvate operatsioonide arve, kapitali liikumise arve ja ametlik reserv peab olema null. Passiivne maksebilanss e. maksebilansi defitsiidi negatiivne või positiivne mõju majandusele sõltub defitsiidi tekkimise asjaoludest ja nende püsivuse kestvusest. Kuna maksebilansi ametlikud reservid on igal maal on piiratud, siis pikaajaline ja püsiv defitsiit, mida tuleb finantseerida reservidest, viib nende vähenemiseni ja riigil tuleb rakendada erimeetmeid defitsiidi vähendamiseks (kaubandustõkkeid, muid piiranguid või kursi muutmist ). Meetmed maksebilansi reguleerimiseks sõltuvad sellest, milliseid valuutakursi süsteeme kasutatakse.
VALUUTAKURSS on välismaise rahaühiku hind väljendatuna rahvuslikus rahaühikus. Valuutakursi kujunemise aluseks on nende ostujõu pariteedi teooria ja ühtse hinna seadus - ühisel turul müüakse sama kaupa sama hinnaga: kui teatud tarbekaupade “ostukorv” maksab Saksamaal 25 marka ja USA-s 10 dollarit, siis (25:10) 2,5 marka võrdub 1 dollariga.
Eristatakse kahte vastandlikku valuutakursi süsteemi:
1) Vaba vahetuskursside süsteem, kus rahvuslike valuutade vahetuskurss kujuneb vabaturul üksteise suhtes nõudmise ja pakkumise vahekorra alusel. Valuutakurss vabaturul muutub sageli.
Kui välisvaluuta hind tõuseb (mõõdetakse rahvusvaluutas), siis rahvusvaluuta kaotab väärtust e. devalveerub; kui välisvaluuta hind langeb, siis rahvusvaluuta väärtus tõuseb, oma raha revalveerub.
Raha nõudmist ja pakkumist valuutaturul vaba vahetuskursi süsteemi korral, seega ka vahetuskurssi mõjutavad järgmised tegurid:

tarbijate eelistuse muutumine importkaupadele;

suhtelised muutused riikide rahvatulu suuruses;

siseriiklike hindade taseme muutumine;

reaalsete protsendimäärade suhteline muutumine;

spekulatiivsed arvestused tulevikus võimalike kursimuutuste kohta ja vastavalt sellele valuutatehingud börsidel.
Vaba valuutakursi pooldajad näevad tema peamist eelist selles, et toimub kursside automaatne korrigeerimine vastavalt välisvaluuta nõudmisele ja pakkumisele ning selle kaudu maksebilansside defitsiidi ja aktiva muutumine tasakaalu suunas. Vabakursside süsteemi puudused on:

määramatuse ja riski suurenemine põhjustab majanduses sageli investeeringute vähenemist ja pidurdab arengut,

raskendab maksu- ja rahapoliitika abil täishõive saavutamist ja hindade stabiilsuse tagamist. See puudutab eriti neid maid, kelle eksport-import moodustas 20 - 30 % RKT-st.
2) Fikseeritud valuutakursside süsteem kujuneb kas antud maa oma raha hinna ühepoolse sidumisena mingi maa valuutaga, või vastastikuste kursilepingute sõlmimise teel. Peamine probleem on selles, kuidas tagab valitsus väljakuulutatud valuutakursi, arvestades, et aja möödudes nõudmise ja pakkumise vahekord paratamatult muutub.
Järelikult peab riik valuutakursi stabiliseerimiseks sekkuma otseselt või kaudselt valuutaturul mõjutades nõudmist, pakkumist või mõlemaid üheaegselt. Selleks on järgmised võimalused:

Kasutada maksebilansi ametlikku reservi . Kui defitsiit on väike ja lühiajaline, on see võimalik, kui maksebilansi defitsiit on püsiv ja küllalt suur on reservi probleem tõsine ja võib viia fikseeritud valuutakursi muutumisele.

Väliskaubanduspoliitika, millega valitsus kontrollib ja mõjutab kaupade ja raha ekspordi ja impordi voogusid. Valitsus võib fikseeritud kursi tagamiseks ja maksebilansi defitsiidi vähendamiseks piirata importi (tollid, kvoodid jm.) ja soodustada eksporti.
Probleemid, mis tekivad nende meetmete kasutamisel :
1) Mõjuvad pidurdavalt kogu maailmakaubanduse kasvule, vähendavad kasumeid ja eeliseid, mis laekuksid vabakaubanduse korral. Ühe maa piirangud oma huvide realiseerimiseks kutsuvad alati esile teise maa vastupiiranguid, kelle huve on kahjustatud.
2) Valuutakontroll. Valitsus võib omamaa eksportijatele esitada nõudmise, et nad ekspordi eest saadud välisvaluuta müüksid valitsusele, valitsus omakorda jaotab, saadud välisvaluuta importijate vahel. Valitsus piirab importi selle valuuta summaga, mis laekub ekspordist. Sellel süsteemil on oma puudused.
a) rikub rahvusvahelises kaubanduses kujunenud seoseid , struktuuri, mis baseerub võrreldavatel eelistel.
b) Väheste valuutaressursside jaotamine toob paratamatult kaasa mõnede importijate diskrimineerimise ja korruptsiooni. Kahjustab tarbijate valikuvabadust, sunnib ostma sisemaist, sageli vähemkvaliteetseid hüvesid ning kaupu.
11

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 17 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-11-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kallastemerili Õppematerjali autor

Kokkuvõtlik konspekt ELA majandusteaduste aluste 2. kontrolltöö teemadel.
Mõisted ja tähtsad punktid on tekstis välja toodud ja kergesti leitavad.

Rahvamajanduse arvepidamise süsteem SKP SKP ja majanduslik heaolu majandustsükkel tsüklite põhjused inflatsioon inflatsiooni liigid inflatsioonispiraal inflatsiooni mõõtmine inflatsiooni majanduslikud tagajärjed ohjeldamine tööhõive ja töötus töötuse liigid phillipsi kõver maailmamajandus riikide majandusintegratsioon rahvusvaheline kaubandus protektsionismi takistused maksebilanss ja valuutakursid

Sarnased õppematerjalid

doc

Majanduse teine kt

Makroökonoomika tegeleb majanduse koondnäitajate analüüsiga, mille eesmärgiks on kaasa aidata parimate majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmisel. Põhilised käsitlusained: sisemine kogutoodang, rahva kogutoodang ja selle muutumine, majanduskasv ja selle tsüklilisus, tööhõive ja tööpuudus, inflatsioon, eelarve e fiskaalpoliitika, raha ja rahapoliitika- monetaarpoliitika, kaubandusbilanss e riigi ekspordi-impordi vahekord Viis olulist majandussektorit: majapidamised, ettevõtted, finantssektor, avalik sektor, välissektor Kogutoodang-rahvamajanduses teatud ajaperioodi jooksul lõpptarbimiseks toodetud kaupade ja teenuste kogumi rahas väljendatud väärtus Sisemajanduse koguprodukt- mõõdab mingi ajavahemiku(tavaliselt aasta) jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste e kaupade ja teenuste turuväärtus Rahvuslik koguprodukt-sisaldab lisaks sisemaisele koguproduktile välismaal teenitud netotulu kodumaiste tootmistegurite(tööjõud, kapital) kasutamise

Majandus

doc

Majandusteaduste alused

Majanduse arvestus Viis olulisemat majandussektorit: majapidamised, ettevõtted, finantssektor, avalik sektor ja välissektor ehk ülejäänud maailm. Igal sektoril on majandusnäitajate kujunemisel erinev roll ja tähtsus. Kogutoodang on rahvamajanduses teatud ajaperioodi jooksul lõpptarbimiseks toodetud kaupade ja teenuste kogumi rahas väljendatud väärtus. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) mõõdab mingi ajavahemiku (tavaliselt 1 aasta) jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste e. kaupade ja teenuste turuväärtust. Rahvuslik koguprodukt (RKP) sisaldab lisaks sisemaisele koguproduktile välismaal teenitud netotulu kodumaiste tootmistegurite (tööjõud, kapital) kasutamisest. SKP turuhindades + Netosissetulek välismaalt = RKP turuhindades Lisandväärtus on kogutoodangu väärtus, millest on lahutatud teistelt tootjatelt hangitud ja hüviste valmistamiseks kasutatud materjalide, pooltoodete jne. väärtus

Majandus

doc

Majandusteaduse arvestus

Majandusteaduse alused

docx

Majanduse kordamisküsimused vastustega

1. Mis on majanduse põhiprobleem? Valitseb nappus. Maj. peab sellele andma vastuse kuidas nappivate ressursside tingimustes saab tarbija maksimeerida rahulolu ja ettevõtted kasumist 2. Mis on majanduse põhiküsimused? · mida toota - neid kaupu mida tarbija tahab ja mille eest ta on nõus maksma. Alati võib toota toidukaupu, esmatarbekaupu. Vananev rahvastik- ravimid, abivahendid, med. teenused · kuidas toota - otsustab tootja valib ressursid ja tehnoloogia. Kui tööjõud on odavam kui tehnika on mõttekas kasut. Odavat tööjõudu · kellel toota - kellele kogu sisemajanduse koguprodukt ära jagada kas välismaine tarbija või sisetarbija, eraisik või ettevõte, kellele toode on mõeldud · millal toota - hooajalisus jõulukuuse müük 3. Ressursside ja tootmisfaktorite mõiste Ressursid on töö- inimeste võimed, maa- maismaa, maavarad, flora, fauna, õhuruum, territoriaalveed. Kapital reaalkap

Majandus

docx

Küsimused c

1. Mis on makroökonoomika? Makroökonoomika on majandusteaduse üks osa, mis uurib rahvamajandust terviklikult. Makroökonoomik proovib mõista tähtsaid trende majanduses, näiteks nagu inflatsioon,SKP, töötuse määr, investeeringud ja rahvusvaheline kaubandus. Makroökonoomika vastand on mikroökonoomika, mis tegeleb toodete ja hinnaga seotud teemadega, nagupakkumine, nõudlus ja ressursid. 2. Riigi neli peamist makropoliitilist eesmärki - 1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon);2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus);3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);4) stabiilne maksebilanss 3. J.M. Keynes ja Tema roll J.M. Keynes ja Tema roll. J.M.Keynes pōhjendas ja näitas ette kuidas kriisist välja tulla. Tema pōhitees oli :kaasaegne kapitalistlik majandus ei suuda end ise reguleerida. Ainus jōud, kes saab majandust reguleerida on riik, selleks, et tootmist elavdada, peab riik toetama investeeringuid krediitide ja laenudega. Et turgu laiendada, tu

Mikro-makroökonoomika

doc

Maksroökonoomika

MAKROÖKONOOMIKA EKSAMIKÜSIMUSED 1. Makroökonoomika mõiste Rahvamajandusõpetuse teoreetiline käsitlus, mis kirjeldab majandussektorite (majapidamised, ettevõtted, valitsus, välissektor) vahelisi seoseid; ka: õpetus majanduse üldisest tasakaalust 2. Regionaalökonoomika mõiste Majandusteaduse haru, mis uurib mingi piirkonna maj. olukorda ja otsib sealse majanduse edendamise ja sotsiaalsete probleemide lahendamise võimalusi. 3. Sisemajanduse koguprodukt, rahvamajanduse koguprodukt ja nende erinevused Sisemajanduse koguprodukt(SKP) mõõdab mingi ajavahemiku jooksul kindlates teritoriaalsetes piirides toodetud lõpphüviste turuväärtust. Rahvamajanduse koguprodukt(RKP) mõõdab riigi kodanike ja ettevõtete majandusliku aktiivsust, hoolimata sellest, kus tootmine aset leiab. SKP kirjeldab majanduse väljundit riigi territoriaalsetes piirides, RKP aga maja

Majandus

doc

Majandus: mikro- ja makroökonoomika

1. Mikro- ja makroökonoomika mõisted ning koht majandusteaduses. Hüviste ja turu mõiste. Nõudlus, pakkumine ja selle muutused. Turutasakaalu kujunemine. Elastsus ja selle mõju turu tasakaalule. Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg). Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi (majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit. Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mi

Majandusteooria alused

doc

MAKROÖKONOOMIKA eksam

MÕSITED /TEOORIA MAKROÖKONOOMIKA KONTROLLTÖÖ SÜGIS 2010: 1. Mis on makroökonoomika? Makroökonoomika on majandusteaduse haru, mis uurib majandust tervikuna selliste agregaatnäitajate abil nagu koguhõive, sisemajanduse koguprodukt, inflatsioonimäär. 2.Riigi neli peamist makropoliitilist eesmärki. 1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon); 2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus); 3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta); 4) stabiilne maksebilanss. 2. J.M. Keynes ja Tema roll. J.M.Keynes phjendas ja näitas ette kuidas kriisist välja tulla. Tema phitees oli :kaasaegne kapitalistlik majandus ei suuda end ise reguleerida. Ainus jud, kes saab majandust reguleerida on riik, selleks, et tootmist elavdada, peab riik toetama investeeringuid krediitide ja laenudega. Et turgu laiendada, tuleb luua sotsiaalhoolekanne, abirahad, kehtestada paindlik maksukorraldus. Eelarve vib olla defitsiitne, tekib inflatsioon, aga majandu

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

Rohkem sarnaseid