Majandusteaduste alused (5)

Majanduse arvestus
Viis olulisemat majandussektorit: majapidamised, ettevõtted, finantssektor, avalik sektor ja välissektor ehk ülejäänud maailm. Igal sektoril on majandusnäitajate kujunemisel erinev roll ja tähtsus.
Kogutoodang on rahvamajanduses teatud ajaperioodi jooksul lõpptarbimiseks toodetud kaupade ja teenuste kogumi rahas väljendatud väärtus.
Sisemajanduse koguprodukt (SKP) mõõdab mingi ajavahemiku (tavaliselt 1 aasta) jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste e. kaupade ja teenuste turuväärtust. Rahvuslik koguprodukt (RKP) sisaldab lisaks sisemaisele koguproduktile välismaal teenitud netotulu kodumaiste tootmistegurite (tööjõud, kapital ) kasutamisest.
SKP turuhindades + Netosissetulek välismaalt = RKP turuhindades
Lisandväärtus on kogutoodangu väärtus, millest on lahutatud teistelt tootjatelt hangitud ja hüviste valmistamiseks kasutatud materjalide, pooltoodete jne. väärtus, ehk teisisõnu tootmise algsisendite väärtus.
Neid rahvamajanduses mingil perioodil toodetud hüviseid, mis kasutatakse ära selle perioodi tootlikuks tarbimiseks , nimetatakse vahetoodanguks.
Kapitali kogumahutus ehk kodumaised koguinvesteeringud koosnevad kahest komponendist : kapitali kogumahutusest põhivarasse ja muutustest varudes.
Ekspordis arvestatakse kõiki kaupu, mis lahkuvad riigi majandusterritooriumilt teistesse riikidesse ning ka teenuseid, mida osutavad residendid oma territooriumil mitteresidentidele.
Impordis arvestatakse kõiki tooteid, mis on toodud riigi majandusterritooriumile teistest riikidest ning teenuseid, mida on osutanud mitteresidendid residentidele.
Puhas majanduslik heaolu - näitab inimeste rahulolu ja hõlmab lisaks ühiskonnas loodud kogutoodangule veel ka vaba aja ja varimajanduse väärtuse, millest on lahutatud negatiivsed välismõjud. Negatiivsete välismõjude all peetakse silmas eelkõige keskkonna reostust ja ühiskondlikku ebastabiilsust.
Kogunõudlus on defineeritav kui majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt igal konkreetsel hinnatasandil osta soovitud kogutoodangu hulk. Kogunõudluse kõver näitab seost nõutud kaupade ja teenuste hulga ning üldise hinnatasandi vahel.
Peale hindade üldise taseme võib muud kogunõudlust mõjutavad tegurid jagada kahte suurde rühma – poliitilised ja majandusvälised.
Tarbimiskäsitluse põhiliseks teoreetiliseks aluseks on tarbimise üldine seadus, mille kohaselt inimesed suurendavad sissetulekute kasvades oma tarbimist, kuid mitte sama suurel määral.
Autonoomseks ehk sõltumatuks tarbimiseks nimetatakse tarbimise minimaalset füsioloogilist taset, mis ei sõltu tarbimise suurusest .
Investeeringud on teiseks põhiliseks kogunõudluse elemendiks , moodustades arenenud maades keskmiselt 15% SKP-st. Investeering on esemelise kapitali formeerimine ja ühiskonna tegeliku kapitali juurdekasv.
Investeeringutel on ühiskonnas täita kaks olulist rolli:

nende suurus mõjutab kogunõudmist ning selle kaudu ka tootmismahtu ja tööhõivet

investeeringud on tootmise laiendamise põhieelduseks
Investeeringunõudlust mõjutab:

protsendimäär

äriline usaldus ja tulevikuootused

tootmistegurite hindade muutused

inflatsioon

tootmistehnoloogia areng ja vajadus vananenud seadmed asendada uusimatega

maksupoliitika rahvatulu kasv, mis reeglina suurendab investeeringuid
Inflatsioon väljendab raha ostujõu langust, hindade üldist tõusu, mis on seotud raharingluse häiretega.
Avalik inflatsioon on turumajandusega kaasnev nähtus, mis avaldub hinnatõusus, kas suhtelises või üldises. Turumajanduses muutuvad kaupade ja teenuste hinnad pidevalt.
Varjatud e. allasurutud inflatsiooni alla mõistetakse niisugust majanduslikku olukorda, kus hinnad võivad samaks jääda, ent kaupade kvaliteet halveneb ja sortiment aheneb. Kvaliteetsete kaupade asemel hakatakse müüma ersatskaupu, mille kvaliteet ja tarbimisomadused alandavad reaalset tarbimist. Tekib kaubadefitsiit.
Nõudlusinflatsioon väljendab liignõudlust st nõudlus ületab pakkumise. Kui majanduses on tarbijate käes liigset raha, siis see iseenesest tekitab liignõudluse.
Pakkumis- (kulu-) inflatsiooni iseloomustab tootmiskulude kasv, mille põhjused võivad olla väga erinevad. Näiteks võib kallineda tooraine .
Palgainflatsioon - Paljudes ettevõtetes moodustavad palgakulud suurema osa tootmiskuludest. Palgataseme põhjendamatule suurendamisele järgneb üldine kulude kasv.
Hinnainflatsioon - Monopoolses seisundis olevad ettevõtted võivad hindu tõsta, kuigi selleks puuduvad majanduslikud tingimused. Näiteks Eestis tõstetakse märgatavalt kütte, telefoni ja elektri hindu vaatamata sellele, et tarbija tulude kasv on piiratud.
Siirdeinflatsioon - Üldine hindade tõus järgneb ka siis, kui neis riikides, kellega on tihe majanduslik koostöö, hinnad märkimisväärselt tõusevad. Näiteks kui Venemaal
Majandusootuste inflatsioon tuleneb üksikisikute ja ettevõtete käitumisest.
Maksuinflatsioon - Iga tootja on sunnitud kasumi säilitamise nimel kompenseerima neid kulutusi, mis on seotud täiendavate maksudega.
inflatsiooni iseloomustavad näitajad:
Tarbijahinnaindeks on fikseeritud toidukorvil baseeruv indeks. Tema puuduseks on see, et ta ei arvesta piisavalt ostetavate kaupade asendatavust ega tarbija käitumise muutust seoses hindade muutusega.
Tootjahinnaindeks iseloomustab hindu, mida tootjad maksavad tootmise erinevatel etappidel . Selle arvutamiseks lähtutakse toormest, pooltootest ja lõpptootest ning see võimaldab hinna tõusu erinevatel staadiumitel kindlaks määrata ja ärisuhteid kujundada.
Täielik hinnaindeks ehk sisemajanduse kogutoodangu deflaator on kõige üldisem hinnaindeks.
Soodne mõju avaldub järgmiselt:

Inflatsiooni mõjul palgad suurenevad ja rent kallineb seoses hinnataseme tõusuga. Selle tõttu kasvavad kasum ja hoiused , mis omakorda stimuleerivad investeerimist ja kapitali kuhjumist.

Inflatsioon sunnib saavutatud elatustaseme säilitamiseks rohkem töötama. näiteks võivad pensionärid ja koduperenaised tegeleda naturaalmajapidamisega. Inflatsioon aktiviseerib üksikisikuid võitlema oma sotsiaalse seisundi ja elatustaseme säilitamise eest.

Ressursside osalise kasutamise korral põhjustab nõudlusinflatsioon tootmise kasvu. Viimane eeldab efektiivsuse tõusu ja majanduse üldist paranemist.
Negatiivne mõju avaldub järgmistel juhtudel:

Inflatsiooniga kaasneb reaaltulu soovimatu ümberjaotumine. Kaotavad need, kelle sissetulek kasvab aeglaselt ja võidavad need, kelle sissetulek kasvab inflatsioonitempost kiiremini.

Sageli elatustase langeb. Püsiva sissetulekutega inimeste reaaltulu väheneb. Kui nad soovivad endist reaaltulu säilitada on nad sunnitud tööd tõhustama, ent palga kasv võib suurendada nende makse sedavõrd, et reaaltulu ikkagi kahaneb.

Inflatsioon ei soodusta sääste hoiustama, sest hoiuste reaalväärtus langeb pidevalt. Kuigi intressimäär reageerib inflatsioonimäärale ja kaitseb hoiustajaid, jääb probleemiks ikka prognoosimata inflatsioon.

Inflatsioon on nii või teisiti seotud tööpuudusega. Ta mõjutab negatiivselt investeeringuid ja selle kaudu majanduslikku kasvu
Täishõive on olukord majanduses, kus kõik ressursid on täielikult rakendatud, st. majandus toimib loomuliku tööpuuduse tingimustes. Ressursside all mõeldakse kõiki tootmistegureid. Kui ressursse ei kasutata täielikult on tegemist osalise hõivega. Töö kui tootmisteguri osalist hõivet nimetatakse tööpuuduseks.
Töötuse liigid:
Friktsionaalse e. siirdetöötuse
Struktuurset töötust
Tsükliline töötus
Hooajaline (sesoonne) töötus
Varjatud töötus
Majandustsükkel on tegeliku RKT perioodiline kõikumine potentsiaalse tootmismahu suhtes ning positiivsete ja negatiivsete lõhede vaheldumine , mis jaguneb languse ja tõusu faasiks.
Majanduse tsüklilise arengu põhjuste üle on majandusteadlased palju pead murdnud. Tavaliselt jagatakse tsüklite põhjused kahte suurde rühma:

sisemised tegurid, mis asuvad majandussüsteemi enda sees

majandusvälised tegurid
Majanduskasv on vahend inimeste ühiskondliku, sotsiaalse heaolu saavutamiseks. Majandus­kasvu taotlemise teeb paratamatuks rahvastiku kasv ja inimeste vajaduste kasv, soov maksi­meerida heaolu. Majanduskasvu mõõtmise põhinäitajad on SKT juurdekasv protsentides või reaalse SKT juurdekasv elaniku kohta.
Eelarvepoliitikat võib defineerida kui valitsuse majanduspoliitikat, kus valitsus, kasutades kulutuste ja maksumäärade muutmist, mõjutab majanduses toimuvaid protsesse. Valitsus sekkub majandusse eelarvepoliitika kaudu kahel põhilisel viisil: kulutuste ja ostudega ning maksustamisega.
Valitsuse kulutused võib tinglikult jagada kahte suurde gruppi:

kulutused väljamaksetena elanikkonnale

erasektori toodetud kaupade ja teenuste ostmine riigi poolt
Selleks, et teha kulutusi, on vaja tulusid. Riigi peamiseks tuluallikaks on maksud . Maksude kogumine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majandus­funktsiooni:

fiskaalne funktsioon, mis seisneb majanduse arenguks vajalike ressursside kogumises

reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on majandussubjektide käitumise mõjutamine ning proportsioonide muutmine ressursside paigutuses
Maksud võib kõige üldisema liigituse järgi jagada kaudseteks ja otsesteks maksudeks. Kaudsed maksud on sellised maksud, mis kanduvad esmaselt maksumaksjalt üle teisesele maksumaksjale. Kui kütuse aktsiisimaksu maksab riigile kütusefirma, siis tegelikult maksab selle kinni tarbija, sest firma lülitab täiendava maksu kütuse hinnale juurde. kaudseks maksuks on ka käibemaks, mis on kehtestatud enamikule kaupadele. Otsesed maksud on suunatud ettevõtetele või inimestele, kes peavad seda maksma otseselt kas saadud tulude, omandi, palgafondi või tehingu pealt.
Olulisemad maksuliigid on üksikisiku tulumaks , ettevõtte tulumaks , käibemaks, sotsiaalmaks , erinevad aktsiisimaksud , kinnisvaramaks, riigilõivud ja tollimaksud .
Eelarvepoliitika põhieesmärk on likvideerida tööpuudus ja inflatsioon. Languse perioodil on vajalik stimuleeriv poliitika st. valitsuse kulude suurendamine või maksude alandamine või nende kombineeritud kasutamine.
Riigi eelarve on parlamendi poolt vastuvõetud dokument, milles kajastuvad riigi planeeritud kulutused ja näidatakse ära eelarve tulude allikad. Eelarve kaks poolt on nagu tavaline ettevõtte bilanss tasakaalus. Tänapäeval on juba traditsiooniliseks saanud, et enamikus arenenud riikides ületavad eelarve kulud tulusid. Sellist olukorda, kus valitsuse kulud ületavad tulusid nimetatakse eelarve puudujäägiks ehk defitsiidiks
Eelarve defitsiidi ületamiseks võetakse peamiselt laenu. Laenamisest tekib riigivõlg, mis paljudel riikidel moodustab tähelepanuväärse osa sisemajanduse kogutoodangust.
Raha olemus ja funktsioonid
Raha on rikkuse ja varanduse väga eriline vorm, mida on kasutatud erinevates ühiskondades aastatuhandete jooksul ning raha on esinenud väga erinevates vormides : kulla jt. Väärismetal­lidena, paberrahana, hoiustena. Raha saab iseloomustada mitmeti. Esmajoones on raha vara, mida üldiselt aktsepteeritakse maksevahendina. Lisaks vahetusvahendi funktsioonile on raha ka arvestusvahend, akumulatsioonivahend, maksevahend ja teiste kaupade väärtuse mõõt. Raha kasutamine makse- ja vahetusvahendina vähendab äritehingutega kaasnevat ajakulu ning võimaldab majandusel areneda tootmise spetsialiseerituse tõttu.
Rahvusvahelisel kaubandusel on võrreldes riigi sisekaubandusega järgmised erijooned :.

Ressursside mobiilsus riikide vahel on madalam kui siseriigis. Kuna materiaalsed ressursid ja tööjõud ei saa vabalt liikuda maade vahel, siis saab seda immobiilsust vähendada kaupade ja teenuste liikumine.

Iga maa kasutab oma, erinevat valuutat, teise riigi kauba ostmiseks tuleb oma valuuta vahetada teise maa valuuta vastu.
Poliitika mõjutab riikide väliskaubandust tunduvalt suuremal määral kui sisekaubandust
Rahvusvahelises kaubanduses osalemise eelised on:

saada kasumit,

saada kaupu, mida ise ei toodeta,

saada kaupa odavamalt kui ise tootes ,
saada võimalus paigutada rahvuslikud ressursid vähemtootlikest majandusharudest harudesse, kus tootlikkus (efektiivsus) on kõrgem.
Tollimaks on aktsiisimaks importkaupadele. Fiskaalne tollimaks kehtestatakse tavaliselt neile kaupadele, mida antud maal ei toodeta eesmärgiga saada tulu keskvalitsuse eelarvesse, nad on suhteliselt madalad. Protektsionistlik e. kaitsetollimaks kehtestatakse sisemaise tootja kaitseks väliskonkurendi eest, ta pidurdab importi. Keelustav tollimaks on nii kõrge, et ta katkestab impordi täielikult.
Tollimaksu tagajärjed:

riigieelarvesse laekuvad tollitulud,

rahvuslikud tootjad, tegutsedes tolli varjus , saavad suurendada tootmise mahtu ja kasumeid,

tarbija on sunnitud maksma toodete eest kõrgemat hinda ja seetõttu vähem tarbima.
Maksebilanss näitab:

jooksvate operatsioonide seisu (kaupade ja teenuste ekspordi-impordi, puhastulu investeeringutest ja raha ülekanded)

kapitali juurdevoolu ja äravoolu antud riigist. Maksebilanss loetakse aktiivseks kui välismaalt laekunud summad ületavad välismaale ülekantud summasid, vastupidisel juhul nimetatakse bilanssi passiivseks, Seega erinevalt kaubabilansist hõlmab maksebilanss ka makseid iga laadi teenuste eest, antud ja saadud laenude intresse jms., ning kapitali, materiaalsete või finantsaktivate müüki välismaale ja ostu välismaalt. Jooksvad operatsioonid ja kapitali liikumine on vastastikuselt seotud.

Välisvaluutareservide muutumise põhjuseid.
Valuutakurss on välismaise rahaühiku hind väljendatuna rahvuslikus rahaühikus. Valuutakursi kujunemise aluseks on nende ostujõu pariteedi teooria ja ühtse hinna seadus –
Vaba vahetuskursside süsteem, kus rahvuslike valuutade vahetuskurss kujuneb vabaturul üksteise suhtes nõudmise ja pakkumise vahekorra alusel.
Vabakursside süsteemi puudused on:

määramatuse ja riski suurenemine põhjustab majanduses sageli investeeringute vähenemist ja pidurdab arengut,

raskendab maksu- ja rahapoliitika abil täishõive saavutamist ja hindade stabiilsuse tagamist. See puudutab eriti neid maid, kelle eksport- import moodustas 20 - 30 % RKT-st.
Fikseeritud valuutakursside süsteem kujuneb kas antud maa oma raha hinna ühepoolse sidumisena mingi maa valuutaga, või vastastikuste kursilepingute sõlmimise teel.