Maailma suurriigid enne esimest maailmasõda (0)

MAAILMA SUURRIIGID
ENNE ESIMEST MAAILMASÕDA
1. AMEERIKA ÜHENDRIIGID
KIIRE MAJANDUSARENG . VÕITLUS TRUSTIDEGA. 19. saj. lõpul jõudis kapitalism USA-s imperialismistaadiumisse. Jätkus tootmise ja kapitali kontsentratsioon, mille tulemusel kujunesid monopoolsed hiigelettevõtted - trustid. Need püüdsid enda kätte haarata kogu tootmisala või koguni tervet majandusharu. Trustides kaotasid ettevõtted oma iseseisvuse, alludes ühtsele juhtimisele. Ägedas konkurentsivõitluses, kus väiksemad ja nõrgemad firmad laostati suuremate poolt, kerkisid esile võimsad monopolistlikud koondised :
1.“STANDARD OIL COMPANY,” mille 1870. a. oli asutanud J. D. Rockefeller ja mis allutas endale peaaegu kõik teised USA naftakompaniid. Talle kuulus kümneid tuhandeid kilomeetreid naftajuhtmeid, sadu ookeanilaevu, ladusid, dokke jne. Ka kuulus Rockefellerile hiigelpank.
2.“UNITED STATES STEEL CORPORATION ” (Ühendatud Terasekorporatsioon), mille rajas pankur J. P. Morgan 20. saj. algul. Peale suurte metallurgiaettevõtete kuulus trustile ka valdav osa Suure Järvistu piirkonna rauamaagivarudest, raudteid , laevaühinguid, söekaevandusi. Lisaks veel Kummitrust ja Viljaniidumasinate Kompanii.
Trustide arenemine põimus tihedalt pankade võimsuse kasvuga. Pankadele kuulus arvukaid direktorikohti ja vastupidi, tööstuslike monopolide esindajad kuulusid pankade juhtkonna hulka. Nii tekkis tihe side pankade ja monopolide vahel.
Pangakapitali ja tööstuskapitali ühtesulamise baasil tekkis nn. finantskapital. Monopolide ja finantskapitali kasv viis selleni , et väike rühm kapitalimagnaate muutus imperialistlike maade kogu majanduse valitsejaks. 1915. a. kuulus 60% USA rikkustest vaid 2%-le elanikkonnast.
Valitsedes majanduselus, laiendasid finants -ja tööstusjuhid oma võimu ka poliitilisele elule. Nad avaldasid survet ja suunasid parlamentide ning kogu riigiaparaadi kõigi lülide tegevust. Monopolide esindajad asusid tihti ise juhtivatele kohtadele riigiaparaadis. Sellist nähtust nimetatakse finantsoligarhiaks.
Ameerika ühiskonna põhiprobleemiks kujuneski trustide vägivald. Suur hulk kirjanikke ja ajakirjanikke ründas truste, tuues päevavalgele mitmesuguseid kuritarvitusi.
1901. a. sai Ameerika presidendiks Vabariikliku Partei kandidaat Theodore Roosevelt . Tema soosis igati monopolide tegevust, kuigi sõnades lubas ta nende üle rakendada kontrolli. Näiteks likvideeriti Rockefelleri trust, kuid kõik ta üksteist kompaniid jäid endiselt selle perekonna juhtida. Iseloomult oli Roosevelt küllaltki isekas ja auahne mees.
1912. a. presidendivalimised võitis Demokraatliku Partei kandidaat Woodrow Wilson , kes lubas tõsiseid reforme. 1914. a. võetigi lõpuks vastu trustidevastane seadus, millega määratleti hinnapoliitikat, keelustati aktsiate kokkuostu konkurendi nõrgestamiseks jms.
VÄLISPOLIITIKA. Tuginedes oma majanduslikule võimsusele, tahtsid Ühendriigid senisest rohkem kaasa rääkida ka maailmapoliitikas. Suurriikliku vallutuspoliitika näiteks võib tuua Hispaania -Ameerika sõda (1898), mil Hispaanialt vallutati Filipiinid ja Kuuba . Eriti toetas seda Vabariiklik Partei.
2. SAKSAMAA
RIIGIKORD . Saksamaal oli valitsevaks riigikorraks liberaalne konstitutsiooniline monarhia , kus viimane keiser Wilhelm II oli troonile asunud 1888. a. Uus riigipea oli veendunud, et keisri tahe on kõrgeim seadus riigis ning olnud 1890. a. erru saatnud senise riigikantsleri, keisririigi tegeliku looja O. von Bismarcki , algas Saksamaa sise- ja välispoliitikas uus ajajärk. Wilhelm II eesmärk oli muuta Saksamaa tõeliselt suureks – Drang nach Grosse (tung suureks). Senise Euroopa mandrile suunatud poliitika asemel hakati orienteeruma maailmapoliitikale.
MAJANDUSARENG. 19. saj. keskel oli Saksamaa veel agraarmaa tasemel, kuid peale ühendamist 1871. a. kiirenes tunduvalt maa majandusareng. Saksamaa kasutuses olid väga rikkalikud kivisöe (Ruhri ja Saari bassein) ning rauamaagi varud (Ülem-Sileesias ja prantslastelt vallutatud Lotringis). Tekkisid samuti suured kapitalistlikud monopolid – sündikaadid, kus kapitalistid sõlmivad omavahel kokkuleppe toodangu ühise turustamise kohta, muus osas ollakse aga iseseisvad. Saksamaa pani suurt rõhku ka moodsate tööstusharude - elektrotehnika , keemiatööstuse jt. väljaarendamisele. Nii saavutasid näiteks erakordse võimsuse elektrotehnikas kaks hiigelettevõtet :

• ÜLDINE ELEKTRIKOMPANII (AEG)
  
• SIEMENS -SCHUCKERTWERKE AG
  

A. Kruppi firmasse kuulusid võimsad mäe-, metallurgia -ja metallitööstuse ettevõtted, samuti mitmed transpordikompaniid ja kaubakontorid.
Saksamaa militariseerimine kandis kindlat eesmärki - kaasa rääkida maailmapoliitikas, mis tähendas sekkumist teiste riikide siseasjadesse ja võitlust ülemvõimu pärast maailmas. Sel põhjusel asuti ehitama suurt kauba-ja sõjalaevastikku.
JULM KOLONIAALPOLIITIKA. 19. sajandi lõpul oli Saksamaa hankinud endale ulatuslikke koloniaalvaldusi Aafrikas: Ida- ja Edela-Aafrika, Kamerun , Togo. Saksa koloniaalpoliitika oli julm, mistõttu olid sagedased ka põlisrahva ülestõusud.
Saksamaa oli eriliselt huvitatud ka Lähis-Ida aladest . 1903. a. sõlmiti leping Türgiga Berliin - Bosporus -Bagdadi raudtee rajamiseks. Tehing oli igati kasulik Saksamaale, kuna ehitamist finantseeris Türgi valitsus, andes samuti vajalikud ehitusmaterjalid ja rentides oma ettevõtteid.
Sajandivahetusel oli Saksamaa kantsleriks saanud väga suurte diplomaadikogemustega B. von Bülow. Sõjalaevastiku ehitamine ja kolooniate haldamine sundis valitsust pidevalt makse tõstma. See tekitas aga laiades rahvahulkades rahulolematust , mistõttu Bülowil tuli lõpus oma ametikohalt 1909. a. tagasi astuda.
3. PRANTSUSMAA
MAJANDUSARENG. 19. sajandi lõpul oli maa majandusareng veel tublisti pidurdunud, kuna valitsevaks haruks oli endiselt põllumajandus. Talupoegade olukord halvenes. Majanduslikku arengut pidurdasid ka tähtsate tööstuspiirkondade Elsassi ja Lotringi rikkalike rauamaagikaevanduste loovutamine Saksamaale, samuti valduses, lisaks sellele 5 mld suurune kontributsioonimaks (hüvitusmaks sõja võitjale) jms.
Majandusraskuste käes vaevlevas riigis oli välja kujunenud veel komme paigutada raha pankadesse või väärtpaberitesse (aktsiatesse, obligatsioonidesse) ja elatuda siis protsentidest. Nii kujunes Prantsusmaal välja ulatuslik rantjeede kiht (u. 2 mln inimest), kes ei tegelenud ise enam tootmise ega ka äriga. Nii oli Prantsusmaa XX sajandi alguseks langenud neljandaks tööstusmaaks maailmas.
MITMEPARTEILINE POLIITILINE SÜSTEEM. Prantsusmaa sisepoliitiline elu tugines 1875. a. jõustunud põhiseadusele ning seda kutsuti kolmandaks vabariigiks. Põhiseaduse järgi teostas täidesaatvat võimu 7 aastaks valitud president . Seadusandlikuks võimuks oli Saadikutekoda koos Senatiga. Nii oli Prantsusmaal välja kujunenud parlamentaarne riigikord.
Kodanlike parteide kõige pahempoolsema tiiva moodustasid radikaalid ja radikaalsotsialistid, kelle tähtsaim liider oli G. Clemenceau /klemenso:/. Parlamentlikus võitluses sai ta kuulsaks valitsuste kukutajana ja Vene tsarismi ägeda ründajana.
KIRIKU JA KOOLI SUHTED. Teravaks poliitiliseks probleemiks Prantsusmaal kujunes kiriku ja kiriklike organisatsioonide osa ühiskonnas. Jõukatest perekondadest lapsed, eriti tüdrukud said tihtipeale oma hariduse kloostri- või kirikukoolides, kus järgiti paljuski keskaja traditsioone ja elulaadi. 1902 .a. parlamendivalimistel olid edukad radikaalid ning valitsuse etteotsa sai vähetuntud poliitik E. Combes /komb/. Tema ajal suleti üle 3000 kirikukooli. 1905. a. lahutati kirik aga juba seadusega riigist. Kõigile kodanikele garanteeriti usutalituste ja südametunnistuse vabadus.
Radikaalide edu jätkus ka 1906. a., kui peaministriks sai Clemenceau, kuid tema kavandatud suured reformid (raudteede riigistamine , progressiivne tulumaks, pensionid töölistele jms.) ei läinud parlamendis läbi.
Parempoolsetel poliitikutel õnnestus võimule pääseda alles 1912. a., mil valitsusjuhiks sai R. Poincare /puänkare:/, hüüdnimega “sõda.” Tema ajal tugevdati relvastumist ja valmistuti samuti sõjaks.
LISA. Prantsuse vabariigid:

• I 1792 – 1799
  
• II 1848 – 1952
  
• III 1875 – 1940
  
• IV 1946 – 1958
  
• V 1958 - tänapäevani
  

4. INGLISMAA
MAJANDUS. KOLOONIATE VALITSEMINE. 19. sajandi lõpul kaotas Inglismaa maailma esimese tööstusmaa seisundi, jäädes maha Saksamaast ja Ameerika Ühendriikidest. Kolooniatel oli eriline osa riigi majanduselus. Et tööjõud oli seal odav, oli kasulikum vabrikud kohapeale rajada. Seoses kolooniate valdamise ja maailmakaubandusega oli Inglismaa esikohal laevanduses . Põllumajanduses loobuti nüüd viljakasvatusest. Seda veeti sisse ookeani tagant, mis omakorda tõi kaasa külade tühjenemise ja ümberasumise linnadesse.
Inglismaal kehtis endiselt parlamentaarne monarhia, mis püsib tänaseni. 1901- 1910 oli troonil kuningas Edward VII, elurõõmus ja seltskondlik vanahärra ning pärast tema surma tõusis troonile Georges V.
Parlamendis olid vaheldumisi võimul kord konservatiivid , siis liberaalid . 1900.a. asutati aga ametiühingute ja töölisparteide pinnal Tööesinduse Komitee, mis 1906. a. nimetati ümber Leiboristlikuks Parteiks (ka Tööerakond). See partei tõrjus aja jooksul liberaalid kõrvale ning on praegu teine juhtiv partei Konservatiivse Partei kõrval.
INGLISE-BUURI SÕDA (1899-1902).Sajandivahetusel võimul olnud Konservatiivne Partei oli huvitatud uutest koloniaalvaldustest, mis viis riigi Lõuna-Aafrikas elavate buuride vastu sõtta.
Buurid olid hollandi päritolu asunikud , kes juba 17. sajandil Lõuna-Aafrikasse elama asunud. Tähtsamaks keskuseks oli Kaplinn .
19. sajandi teisel poolel üritasid sissetunginud inglased alistada Buuri vabariike, kuid said lüüa. Lisaks inglastele oli Lõuna-Aafrika teemandi ja kullaleiukohtadest huvitatud ka suur hulk seiklejaid, nii inglasi kui ka teistest rahvustest õnnekütte. Tekkis uus suurlinn Johannesburg, mis hirmutas buure oma joomingute, kakluste ja tapmistega. Nii tekkisid Lõuna-Aafrikas suured sisepinged.
1910.a. loodi Lõuna-Aafrika Liit, mis sai dominiooni õigused. Buuri sõda oli Inglismaale palju maksma läinud ja kahjustanud riigi mainet maailma avalikkuse silmis .
1905. a. tulid võimule liberaalid, kes püsisid võimul ka järgmiste parlamendivalimiste järel. Liberaalid viisid läbi rea reforme: a) sisse seati vanaduspension 70-eluaastast alates; b) vaesemad elanikkonnakihid vabastati otsestest maksudest; c) võeti vastu sotsiaalkindlustuse seadus, mis nägi ette abiraha tööpuuduse, haiguste ja invaliidsuse puhuks. Vastavad fondid loodi tööandjate ja tööliste rahadest riigi toetusel.
Märkimist väärib veel inglise naiste võitlus poliitiliste õiguste eest, kes 1918. a. saavutasid osalise valimisõiguse.
5. IIRIMAA
RAHVUSLIK VABADUSVÖITLUS. Iiri rahvuslik vabadusvõitlus on kestnud sajandeid ning 20. sajandi algul jõudis see uude faasi. Põhjuseks oli kapitalistlik areng, mille käigus kujunesid välja rahvuslik kodanlus ja töölisklass.
19. sajandiks oli enamus iirlasi üle läinud inglise keelele. Rahvus säilis ainelise kultuuri ja katoliikluse alusel. 1893. a. loodi Gaeli Liiga, mis püüdis taaselustada iiri keelt. Kasvas huvi iiri folkloori vastu. 1909. a. rajati Dublinis iiri rahvuslik katoliiklik ülikool. Hakati välja andma ajalehte “Ühinenud Iirlane,” asutaja A. Griffith. Teravalt seisis päevakorral Iirimaa tulevik ja iirlaste püsimine rahvusena. Moodustati uus rahvuslik-poliitiline organisatsioon Sinn Fein (Meie Ise). Sinnfeinid rõhutasid, et on vaja luua kodumaine tööstus, pangad , kooperatiivid jne. Boikoteeriti Inglise kaupu.
Probleeme tekitas olukord Põhja- Iirimaal asuvas Ulsteris, kus suurimaks tööstuslinnaks oli Belfast . Lõviosa siinsest tööstusest oli Inglise kapitali käes. Belfasti tööstusest ei olnud iirlastel mingit kasu, sest tooraine toodi sisse ja valdav osa toodangust läks mujale. Tööliskonna moodustasid suures osas võõrad (inglise protestandid ), kes ei tunnustanud iirlaste õigust oma maale.
Poliitiliselt pooldas Sinn Feini reformimeelne tiib võitlust autonoomia eest, kus kõrgeimaks võimuks pidi aga jääma Inglise kuningas. Radikaalne tiib nõudis rahvuslikku iseseisvust ja Iiri vabariiki.
24.IV 1916.a. toimus radikaalide juhtimisel nn. Lihavõtte ülestõus (teisel lihavõttepühal), kus relva jõul püüti võimu haarata. Ülestõus aga ebaõnnestus ning kõik ülestõusu juhid lasti maha. Teiste hulgas ka partei juht James Connolly.
6. VENEMAA
MAJANDUSARENG. 19. sajandi viimasel kümnendil kiirenes Venemaa majanduslik areng. Määrav osa tööstusest kuulus väliskapitalile, kuna investoreid meelitas siinne odav tööjõud ja mahukas turg . Kuid Venemaa jäi endiselt agraarmaaks. Tööstus koondus põhiliselt suurlinnade ümber.
Väljapaistvaks majandusjuhiks Venemaal oli sel perioodil rahandusminister S. Witte. Olles saanud Prantsusmaalt suurt laenu, stabiliseeris ta vene rubla ning viis selle kulla alusele, millel see püsis 20 aastat. Ka kehtestas ta 1900. a. viinamonopoli, mis tõi riigile sisse suurt tulu. Suurt rõhku pöörati raudtee-ehitusele. Tähtsaim rajatis sel perioodil oli Suur-Siberi magistraal .
20. sajandi algul oli Venemaa maailma suurimaid vilja eksportijaid, konkureerides USA-ga. Aastas veeti välja ligi 1/5 kogu viljasaagist. Saadud rahast maksti välislaenude protsente ja toetati tööstust. Vaatamata edusammudele majanduses, ei suudetud takistada riigis tihti esinevaid näljahädasid. Miljonid inimesed hukkusid, kuna valitsus pööras vähe tähelepanu nende olukorra parandamisele.
POLIITILINE SÜSTEEM. Venemaa oli riiklikult korralduselt endiselt piiramatu võimuga monarhistlik riik. Vene tsaar Nikolai II Romanov oli vanameelsete vaadetega, kes jätkas vaimus “üks impeerium , üks valitseja, üks usk ja üks keel.” Tsarismi riigiaparaat oli paisunud ülisuureks, kus valitses ametnike kontrollimatu omavoli. Puudus sõna ja trükivabadus, igasugune vaba mõte lämmatati eos.
RAHVUSPOLIITIKA. Tsarismi rahvuspoliitika lähtus “ühtse ja jagamatu” suurriigi ideest. Mittevenelasi kiusati taga usu pärast, takistati nende kultuuri arengut ning suruti peale vene keelt ja kultuuri. Suured olid erinevused Venemaa eri piirkondade kultuuris ja majanduse arengutasemes. Kõige kõrgem oli arengutase Euroopa-Venemaa läänekubermangudes. Tänu balti arenenud koolikorraldusele paistsid teistest enam silma eestlased, kellest ligi 79% olid kirjaoskajad.
VENE-JAAPANI SÕDA ( 1904 -1905). 19. sajandi lõpul omandas võitlus turgude pärast suurriikide jaoks esmatähtsuse, põhjustades rahvusvaheliste vastuolude teravnemist ja sõdu.
Sõda algas 27. I 1904.a. ilma ette kuulutamata. Jaapani laevastik ründas ootamatult Port Arturi sadamat Liaodongi poolsaare lõunaosas, mille Venemaa oli Hiinalt 25 aastaks endale rentinud. Kaotused olid suured. Vene Vaikse ookeani laevastiku põhijõud, mis asusid Port Arturi välisreidil, tõmbusid sisereidile ning blokeeriti täielikult Jaapani laevastiku poolt.
Ka Vene maaväed jäid Jaapanile relvastuse, organiseerituse, väljaõppe ning väejuhtide võimekuse poolest alla. Vene vägede ülemjuhatajad admiral J. Aleksejev ja kindral A. Kuropatkin alahindasid Jaapani jõude.
Jaapani väed maabusid Koreas ja Mandžuurias ning alustasid edukaid maaoperatsioone. Mais isoleeriti Port Arturi kindlus Vene armee põhiosast. Kindluse garnison koos laevastikuga pidas rohkem kui seitse kuud rasket ja ebavõrdset võitlust, kuni 20. detsembril 1904. a. lõpuks alistus. Inimohvrid olid mõlemal poolel suured. Hukkus ka Vene laevastik.
1905. a. veebruaris toimus suur ja raske lahing Mukdeni linna lähistel, mis kestis ligi kolm nädalat. 140 km rindel võitles mõlemal poolel kokku üle poole miljoni mehe. Vene väed said rängalt lüüa.
Viimane lahing toimus maikuus merel Tsushima saare juures, kus hukkus pea kogu venelaste 2. Vaikse ookeani eskaader. Tsaarivalitsus oli selle Kaug-Ida merejõudude tugevdamiseks teele saatnud juba 1904. a. oktoobris ja see koosnes Balti laevastiku laevadest. Nüüd oli aga Venemaa praktiliselt ilma jäänud kogu oma sõjalaevastikust.
KOKKUVÕTE. Sõda läks Venemaale väga kalliks maksma, sest nõudis tohutuid kulutusi ja suuri inimohvreid. Sõda näitas kogu maailmale tsaaririigi sõjalist nõrkust ja mahajäämust ning suurendas tema sõltuvust tugevamatest imperialistlikest riikidest.
Sõja peamiseks tulemuseks oli Jaapani imperialismi kindlustumine Koreas ja Mandžuurias (1910. a. Jaapan annekteeris Korea). Ka Liaodongi poolsaar ning osa Sahhalini saarest läks Jaapanile.
Vene-Jaapani sõda kiirendas revolutsiooni puhkemist Venemaal, kiskudes alla niigi kõikuma löönud tsarismi autoriteeti. Sõja kogemused sundisid Vene armeed läbi viima sõjaväereformi armee ja laevastiku struktuuri, relvastuse, väljaõppe ja juhtimise moderniseerimiseks.
Vene-Jaapani sõda avaldas suurt mõju ka sõjaasjanduse arengule kogu maailmas, sest see oli esimene moodne sõda, kus kasutati massiliselt kiirlaskerelvi (vintpüssid, kuulipildujad) ja kus kasutusele tulid miinipildujad, kaevikupositsioonid jms.
1905. A. REVOLUTSIOON VENEMAAL. Venemaal oli poliitiline kriis küpsenud juba sajandivahetusest peale, mis haaras kõiki ühiskonnakihte: 1) liberaalne intelligents ja kodanlus taotlesid lääne-euroopalikku konstitutsioonilist riigikorda;2) rahvavabastusliikumine arenes impeeriumi äärealadel, eriti Poolas, Soomes, Baltikumis, Ukrainas ja Kaukaasias ; 3) talurahvas nõudis maad ja maksukoormuse kergendamist; 4) töölised protesteerisid madalate palkade ja viletsate töötingimuste vastu. Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (VSDTP), mis koosnes radikaalsest intelligentsist, tegi panuse just töölisliikumisele; 1903.a. alates oli selles parteis kaks tiiba: a) bolševikud, kelle juhiks oli V. Uljanov (Lenin); b) menševikud, juhiks G. Plehhanov.
Lubadused ei suutnud ära hoida aga revolutsiooni puhkemist. 1905. a. jaanuari algul puhkes Peterburis Putilovi tehases tööliste streik , mis kasvas kiiresti ülelinnaliseks ning 9. jaanuaril toimus suur tööliste rongkäik Talvepalee juurde. Tsaarile kavatseti üle anda palvekiri , mis sisaldas peale majanduslike nõudmiste ka poliitilisi. Kuid inimeste pihta avati tuli ning hukkunuid oli kokku üle tuhande inimese, viis tuhat aga haavatuid. Ajalukku on see sündmus läinud “verise pühapäeva” nime all.
17. oktoobril oli tsaar sunnitud alla kirjutama manifestile, mida on hakatud kutsuma 17. oktoobri manifestiks. Rahvale lubati: 1) demokraatlikke vabadusi isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosoleku- ja ühingu asutamise vabaduse alusel; 2) laiendada valimisõigust; 3) anda kokkukutsutavale Riigiduumale seaduslikud õigused.
Manifesti elluviimise pidi tagama esmakordselt moodustatud valitsus eesotsas peaminister S. Wittega.
Venemaal tekkis nüüd hulgaliselt eri suunaga parteisid. Näiteks 1) konservatiivne oktobristide partei (suurkodanlus, mõisnikud) pooldas tugevat tsaarivõimu ja mõisnike maaomandi säilimist (neis tekitas manifest nördimust); 2) liberaalne kadettide partei (keskkodanlus, intelligents) seadis eesmärgiks parlamentaarse riigikorra ja kodanikuõigused (võtsid manifesti vastu juubeldades); 3) vasakäärmuslikud jõud, nn. sotsialistide kirev leer õhutas töölisi ja talupoegi ülestõusule. Lisaks neile möllasid Venemaal mitmed 4) marurahvuslikud organisatsioonid , kutsudes endid “mustasajaks,” riisudes, tappes ja põletades lausa võimude heakskiidul.
Vene esimese revolutsiooni põhiülesanne - kehtestada Venemaal demokraatlik konstitutsiooniline riigikord ja anda vabadus kõigile rahvastele, jäi täitmata. Ometi oli sel ka positiivseid tulemusi: töölistel lubati koonduda ametiühingutesse, lühendati tööpäeva, parandati töötingimusi, suurendati palku jms. Talupoegadel kaotati väljaostumaksud riigile maa eest, vähendati rendimakse ja tõsteti palku. Mõnevõrra vähendati ka rahvuslikku rõhumist.
VENEMAA PÄRAST 1905. A. REVOLUTSIOONI.
Vene revolutsioon oli näidanud, et külakogukondlik kord pidurdab maa põllumajanduse arengut ega kaitse riiki revolutsiooniliste vapustuste eest. Seetõttu oli vaja kiiresti asuda reformima põllumajandust. 1906. a. tõusis peaministriks P. Stolõpin, tuntud kui “kõva käe” poliitik, kes asus lõhkuma kogukondlikku korda Venemaal. Vene küla ümberkujundamise peaeesmärgiks oli luua vene taluperemees. See tähendas ettevõtlikele talupoegadele vaba teed eraomanduslike üksiktalupidamiste loomiseks, kellest pidi saama valitsuse kindel tugi. Kümne aasta jooksul lahkus Euroopa Venemaal külakogukonnast 23% taluperedest.
See protsess tekitas vene külakogukonnas suuri pingeid, sest ühtede lahkumine suurendas teiste maapuudust ning põhjustas nende laostumist.
P. Stolõpini plaanidesse kuulus ka Baltimaade venestamine kolonisatsiooni läbi.
Kuid 1911. a. P. Stolõpin mõrvati, 1914. a. algas Esimene maailmasõda ning 1917. a. haarasid võimu hoopis bolševikud. Nii jäigi P. Stolõpini kavandatud grandioosne agraarreform pooleli.