SEMIOOTIKA (0)

• SEMIOOTIKA :
  

Semiootika sisuvaldkond ei ole lihtsalt märgid, vaid märgitoime ehk semioos . Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Seega on semiootika uurimisobjektiks märk. Märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja sellest tulenevalt on semiootikas ka kaks põhivoolu: Peirce / Morrise semiootika ning Saussure’i semitoloogia. Peirce järgi on märk suhe esitise (märgikandja), objekti ja tõlgendaja vahel. Saussure’i järgi on märgi puhul oluline tähistaja ja tähistatu omavaheline suhe.

• MÄRGISÜSTEEM:
  

Märk on semiootika uurimisobjekt. Peirce järgi on märk suhe esitise (märgikandja), objekti ja tõlgendaja vahel. Klassikalise Peirce märkide klassifikatsiooni kohaselt jagunevad märgid ikoonideks, indeksiteks ja sümboliteks. Saussure’i järgi on märgi puhul oluline tähistaja ja tähistatu omavaheline suhe. Märk on bilateraalne , kahepoolne. Ta võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk on objekt, mis ei ole see objekt. Näiteks ukse vahele pandud tool , ei ole tool. See on märk võõrale, et ära tule. Märk peab olema märgatud ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk ei ole kunagi isoleeritud. Selleks, et märk oleks märk, peab olema vähemalt kaks situatsiooni. Märk on alati märgisüsteemi osa. Ka märgi puudumine on märk. Näiteks liiklusmärgi puudumisel on samuti oma tähendus. Iga märgisüsteem on osa mingist suuremast süsteemist, millel on normid ja reeglid. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum.

• SÜNTAGMAATIKA
  

Süntagmaatika on märk suhtes kontekstiga. Metonüümia ehk ühe nähtuse, objeki, mõiste asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, objektist või isikust. NT selle asemel, et öelda „kokku said Euroopa riikide kuningad“, ütleme „kokku said Euroopa kroonitud pead“.

• PARADIGMAATIKA
  

Paradigmaatilised seosed on tähekujulised ning võivad tekkida akustiliste kujundite või tähistatavate sarnasuse põhjal. Paradigmaatilised suhted määravad, millises ulatuses võib elementide järjestusi teineteisega asendada. Näiteks: kui muuta lauses üht sõna, muutub tähendus. reeglid määravad, millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud).

• SÜNTAKTIKA
  

Süntaktika uurib reeglite järgimist. Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Süntaktika on märgisüsteemi täielik kirjeldus. Ta on osa matemaatilisest lingvistikast. Süntaktika uurib, kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, mida omakorda võib ühendada teiste jadadega.

• SEMANTIKA
  

Semantika on osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi. Ta tegeleb tähendusega ja koosneb seemidest- elementaartähendus ning lekseemidest, millest saab moodustada proportsioone. Morrise arvates on semantika pragmaatika ja süntaktika kõrval üks semiootika dimensioonidest. Semantika võib olla nõrk või tugev. Nõrk ehk signifikatiivne semantika on keel reeglite ja semantikaga, kus tähendus on kui klassifikatsioon , üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused . Referentsiaalses ehk tugevas semantikas on oluline osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga.

• PRAGMAATIKA
  

Pragmaatika uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, sest konkreetsed reeglid puuduvad. Selleks, et õigesti suhelda, on vaja teada kõne etiketti, kultuurinorme. Pragmaatika tegeleb märgi kasutusega. Märk on defineeritud läbi semiootilise situatsiooni ning peab olema korrektne ja efektiivne.

• IKOONILISED MÄRGID
  

Ikoonilised märgid on märgid, mille vorm determineerib nende tähenduse. Ikoonid baseeruvad sarnasusel. Ikooniliste märkide tüüpilised näited on pildid, millel kujutatakse reaalsete objektidega sarnaseid motiive . Ikoonil on tunnus või aspekt, mis võimaldab tõlgendada ikooni märgina isegi juhul, kui objekti ennast ei eksisteeri.

• INDEKSID
  

Indeks baseerub reaalsel seosel, näiteks teeviidad. Semiootikas on indeks selline märk, mille esitis on objektiga korrelatiivses suhtes. Nii näitab indeks tihti piirnevust, seotust, külgnevust. Eristatakse loomulikke ja kunstlikke indekseid, mis mõlemad on tõelised indeksid, see tähendab, nad annavad infot objektist tänu objektiivsele sõltuvusele sellest. Tõeliste indeksite kõrval on väljasurnud indeksid need, mis on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise temast põhjuslikult sõltumatuks.

• SÜMBOLID
  

Sümboli puhul on tähistatu ja tähistaja omavaheline seos kokkuleppeline, mis eristab teda ikoonist ja indeksist. Iga sõna, lause ning raamat on tegelikult sümbol. Peirce sõnul seisneb sümboli väärtus selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalse mõõtme ning võimaldab meil ennustada tulevikku.

• PÄRISNIMED
  

Pärisnimed on märgid, millel on laiendklass selle osutatava jaoks. Indiviididele, keda märgitakse mingi pärisnimega, ei omistata ühtki omadust, v.a fakt, et nad sellele nimele reageerivad. Nimetused on samastajateks kutsutava märgiperekonna liikmed, millel on kaks allkategooriat: indikaatorid ja deskriptorid.

• SÜMPTOMID
  

Semiootikas vaadeldakse sümptomeid haiguse märkidena. Sümptom muutub märgiks ainult siis, kui see kuulub kliinilise diskursuse konteksti. Sümptom ei pea viitama haigusele, ka tervisest pakataval inimesel on sümptomid. Sümptomite eripäraks on see, et nende märgitsetus on üldiselt adressandi jaoks erinevad.

• SEMIOOSIS
  

Semioosis ehk semioos on märgiprotsess. Peirce’i järgi on semioos triaadne protsess, potentsiaalselt lõputu interpretatsiooniahel. Sebeoki järgi on semioos samane eluprotsessiga. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei pea olema tegelikult eksisteeriv asi.

• SEMIOOTIKA JA STRUKTURALISM
  

Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm – me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.

• KOMMUNIKATSIOON
  

Semiootika leiab, et igasugune kommunikatsioon on alati märgiline ehk semiootiline . Märgid ja nende tähendused omakorda tekivad kommunikatsioonis. Teade koosneb alati signaalist ja mürast. Nende kahe vahekorrast sõltub teate arusaadavus.