Loomade jäljed matkaradadel (0)

LUUA METSANDUSKOOL
MATKAMISE ALUSED
hariduslik programm
„LOOMADE JÄLJED MATKARADADEL“
Koostaja : KRISTI ROOTS (LRJ/2)
Juhendaja : EVELI HABAKUK
Luua 2012
Loomade jäljed matkaradadel
Metsarahvastele, kes küttimisega end elatasid, oli loomajälgede ning teiste maastikule jäetud märkide tundmine elutähtis. Meie ajalgi otsib järjest rohkem inimesi vabal ajal energiat ja lõõgastust loodusest. Üha enam õpitakse looduse kaudu kaitsma meie eksistentsi ja tuntakse huvi loomade ning taimede vastu. Taimede tundmaõppimine on lihtsam, kuna nemad ei liigu paigast. Keerukam on tundma õppida imetajaid, kuna enamuses on nad öö või videvikuloomad ning põgenevad vähimagi ohu korral. Kahjuks kaovad nende tegutsemisjäljed ka üsna ruttu. Kas uhub neid vesi, tuul või jäävad nad lume alla. Loomade jälgi on kõige lihtsam märgata kõval sulalumepinnal. Seal on jäljed selgepiirilisemad kui kohevas pakaselumes, kus jäljeservad kipuvad varisema või vajuvad hoopiski sügavasse auku .
Minu poolt kokku pandud hariva matka eesmärgiks on tutvustada matkajatele eeskätt loomadejälgi ja liikumist metsaradadel. Ettekande koostamisel kasutasin P.Bangi ja P Dahlstromi raamatut „Kes siin oli? Loomade ja lindude jäljed“.
Imetajate jäljed
Loomade jäljed võib jala ehitusest lähtuvalt jagada kolme rühma vastavalt sellele, kas jälje on jätnud küünistega käpp, sõrg või kabi.
Algselt olid kõik imetajad tallulkõndijad ning igal jalal oli viis küünega varustatud varvast. Nüüdseks on selline jälg säilinud vaid putuktoidulistel (siilil), kuid ka mägral ja karul . Tallulkõndijad on üldiselt lühikeste jalgadega ning aeglased liikujad. Kiiresti ja pikalt liikuvate loomade jalad on pikad ja puudutavad maad väikese pinnaga. See avaldub ju ka meie puhul. Kui me kõnnime, toetume maapinnale täistallaga, kui aga jookseme, siis vaid päkaga.
Mägra küünised on kohandunud kaevamiseks ning jalajäljes alati nähtavad, samas kui kassi ja ilvese jäljes ei ole küüniste jäetud lohud pea kunagi vaadeldavad. Nende varvastes hoiab elastne kõõlus küüniseid peidus, nii et need ei puuduta kõndides üldse maad vaid avalduvad vaid varbaid konksu tõmmates. Samas sõralised liiguvad vaid kahel varbaotsal, mis on väga hästi arenenud. Sõrgatsitest jääb jälg vaid pehmel pinnasel liikudes või kui jalalaba kiirel liikumisel paindub. Erandiks on metssiga või põhjapõder, kelle sõrgatsid paiknevad nii madalal, et ulatuvad ka tavakõnnil maha.
Karu Ilves Metskits
Jäljed leitud aadressilt: http://www.bear-tracker.co m
Iga üksik jalajälg näitab looma liikumissuunda ning tavaliselt pole selle määramine raske. Sageli venivad jäljed lumel suuremaks , kuna libedal pinnasel loomad libisevad . Sageli on aga üksikjälgede uurimisest olulisem vaadelda jäljegruppe ning seda, kuidas üksikud jäljed neis üksteise suhtes on paigutatud. Tundes eri liikumisviisidele vastavaid jäljeridu, võib öelda, kas loom on kõndinud, traavinud, hüpelnud või hoopis galoppi jooksnud.
Kõndides moodustavad looma jäljed kaks paralleelset rida. Parem- ja vasakpoolsetel jälgedel on selge vahe ning sammude vahe on lühike. Traav on aga kõnnist märgatavalt kiirem liikumisviis, millele on iseloomulik vastaskülgede esi- ja tagajala tõstmine samal ajal. Parem esijalg tõstetakse üles ja asetatakse maha samaaegselt vasaku tagajalaga. Traavil kulutab loom kõige vähem energiat ning väsib kõige vähem. Traavi jäljerida meenutab kõndi kuid sammuvahe on suurem ja sammulaius väiksem. Väga kiirel traavil võivad parem- ja vasakpoolne jäljerida olla peaaegu samal joonel . Galopp aga on traavist veel kiirem. Nagu hüppelgi, on ka galopis etapp, mil loom on tervenisti õhus, aga galopis järgneb see etapp esijalgade kokkupuutele maaga, samas kui hüppel tõugatakse tagajalgadega vaheldumisi , nii et loom ei kaota vahepeal kontakti maapinnaga. Tüüpilist galopirida on lihtne ära tunda, sest üksikjäljed on suhteliselt ühtlaste vahedega ning paiknevad peaaegu sirges reas.
Lindude jäljed
Linnud toetuvad maapinnal kõndides ainult varvastele ning jookse, mis moodustab jala varvastele kõige lähemal paikneva osa, ei puuduta maad. Linnu jalal ei ole kunagi rohkem kui neli varvast., millest tavaliselt kolm on suunatud ettepoole ja üks taha. Jalgade kuju kajastub ka jälgedes, varieerub palju ja räägib eri liikide ja liigirühmade elukeskkonnast, eluviisidest ja mõnikord ka toitumisviisidest. Nii suurendab veelindude jalgade pindala ujulest, kurvitsalistel jälle on pikad, saledad varbad , mis haraliaetuna sobivad ka väga pehmel pinnasel kõndimiseks. Kanaliste varbad aga on lühikesed ja töntsakad, jooksmiseks kohastunud ning neil on jäikade, harjaselaadsetest sarvsopistustest moodustunud lumeking, mis aitab lumes liikuda . Värvulistel omakorda on pikk painduv tagavarvas, mis esivarvaste poole painutatuna tagab tugeva haarde oksa ümber.
Linnud liiguvad maapinnal kas hüpeldes, kõndides või joostes . Hüplemisjäljed paiknevad paarikaupa, kõnnil moodustavad need siksakjone või peaaegu sirge rea. Jooksul on jäljerida sarnane kõnnile, aga sammuvahe on pikem ja sammulaius väiksem.
Lindude jälgi võib leida eelkõige pehmel pinnasel (kaldamudas, liival, mudas). Lumel on näha ka tiibade jäljed seal, kust lind on õhku tõusnud. Laskumiskohas on näha tavaliselt ainult linnu kehast jäänud lohk .
Toitumisjäljed
Looduses matkates ning loomade jälgi vaadeldes satume sageli paikadesse, kus loomad on toitumiseks peatunud. Taimtoidulised on peatunud, et näksida rohukõrsi või noori võrseid, kiskjat aga tuleb mõnikord pikalt jälitada, et tabada paik, kus ta on saagi kätte saanud. Lumel on hästi näha, kuidas näiteks rebane on uurinud rohupuhmaste aluseid või hiireurge. Puittaimedel leiduvad toitumisjäljed on sageli põdra poolt jäetud.
Enamik loomi üritab söömise ajal hoiduda varjulisse kohta. Pisinärilised on seega sunnitud vedama oma toidu mõne rohututi varju, käigusuule või mõnda muusse varjulisse kohta. Suuremad loomad ja kiskjad aga toituvad lagedamates paikades, kuna neil ei ole midagi karta . Ka teravale nägemisele lootvad loomad nagu oravad või röövlinnud võivad vaenlast enneaegu märgata. Mis tahes toitumiskoha hoolikas vaatlemine annab loomade kohta alati huvitavat infot.
Talvel moodustavad eelkõige noorte puude ja põõsaste pungad , koor ja oksad olulise osa paljude loomade toidust. Üksikute hambajälgede väljanägemise ja suuruse põhjal saab otsustada, mis loom on puud närinud. Sageli on ka linnud, näiteks rähn puu kallal tegutsenud: otsinud puukoore alt putukaid või nende vastseid või on mõni kanaline nokkinud puu pungi või võrsete oksi. Hambajäljed paiknevad eri suurusega poolkuu-kaartena, kaks või rohkem kõrvuti või samasuunaliselt , otsekui peitliga löödud vagudena. Nokajäljed seevastu näevad välja nagu väikesed augud, mis uuristatud nüri noaga .
Toitumisjälgi määrates on vaja tähele panna ka nende paiknemist puutüvel. Mahlade liikumise ehk puu kasvu ajal on koor lahti ja loomade toitumisest jääb tüüpiline suvine toitumisjälg. Koort süües surub loom oma hambad sellesse, võtab lahtitulnud koore servast tugevasti kinni ja tõmbab, nii et koor tuleb tüvelt pika ribana maha. Talvised toitumisjäljed tekivad aga siis, kui puu ei kasva ja koor on kõvasti kinni. Peamiselt saab loom sellest koore kätte vaid alumiste hammastega alt üles kraapides. Tüve pinnale jäävad nii selged hambajäljed.
Talvel ei koori loomad puutüve koori ümberringi ära, kuna see põhjustaks puu kuivamist. Puu üritab haavale uut koort peale kasvatada, et vältida nakatavat seentõbe või mõnd muud haigust.
On ka pisinärilisi, kes toituvad hoopiski puude juurtest. Üks selline loom on mügri, kes ei piirdu vaid koore närimisega vaid võtab ette ka juure puitosa. Niidu- uruhiir närib enamasti puu juurest tüki välja, mille peale võib väiksem puu isegi pikali kukkuda . Leethiir aga on saledama kehaehitusega ning tema jäljed ei ulatu nii sügavale puusse kui niidu-uruhiire omad. Näritud kohtades on alles suuremad või väiksemad koorega kaetud laigud, mida hambad on ehk ainult kergelt kriimustanud. Mõlemad hiirekesed armastavad nö pulgakesi närida ja nende närimisjälgedel on keeruline vahet teha.
Ka orav närib mõnikord puukoort kõrgel puu otsas. Sageli aga poetab ta koore puu alla. Pärast koorimist tüvele jäänud mähakihi sööb ta aga hea isuga ära. Oksi orav ei näri. Tema närimisjälgi leidub vaid tüvel. Okaspuudel armastab ta aga just kõrgemaid ladvatippe.
Oksi aga armastavad närida just jänesed. Nad pügavad puid isegi niivõrd, et need muutuvad põõsasarnaseks. Jäneste teravate esihammaste servadest jääb sile, nagu noaga lõigatud jälg, mille tõttu on neid jälgi kerge eristada hirvlaste omadest, kelle hammustusest jääb lõikepind narmendavaks. Hirvlased hammustavad nimelt purihammastega.
Ka vilju süües jätab loom maha jäänuseid, millesse jäänud hamba- või nokajälgede põhjal võib selgust saada, milline loom seal on tegutsenud.
Põdra söödud männid (Triin Ivandi) Musträhni toiduotsing (Triin Ivandi)
Valgejänese toitumisjäljed (Triin Ivandi) Metsise tegutsemisjäljed (Triin Ivandi)
Kirsi ning ilupuude ja põõsaste paksu viljalihaga vilju söövad paljud loomad. Osa neist söövad vilja ära tervikuna , osa toituvad vaid pehmest viljalihast või näksivad hoopis kivis olevat seemet . Kirsi pistavad tervikuna nahka näiteks rebane, kährik ja mäger. Lindudest neelavad vilja terviklikult alla näiteks kajakad ja enamik vareseid .
Orav kasutab toiduks enamasti ainult viljaliha , aga võib mõnikord närida ka kivi. Kirsikive närivad sageli just pisinärilised, kelle hammastest jäävad kivi pinnale iseloomulikud jäljed.
Kibuvitsapõõsail ronivad oravad ja hiired söövad heal meelel kibuvitsamarju. Oraval on keeruline peenikesel okkalisel oksal istuda, mistõttu tema einestab maapinnal. Ta hammustab seemnete kättesaamiseks marja pooleks, aga pisinärilised närivad samal eesmärgil marja küljest viljaliha maha.
Talviti moodustab kibuvitsa marjade punane viljaliha olulise osa paljude lindude, näiteks rästaste toidusedelist. Kuna rästad on huvitatud vaid marjade punasest viljalihast ja jätavad seemned puutumata, on nende toitumisjälgi lihtne eristada näiteks vintide omast, kes toksivad viljaliha maha ja söövad ainult seemneid. Vintide söögikohtades vedeleb punane viljaliha väikeste tükkidena maas ja okstel .
Viljapõlludki meelitavad paljusid loomi, kelle söögikorrad põllul võivad tekitada majanduslikku kahju.
Karu võib pahandust teha eriti kaerapõllul, kus ta maiustab toorete teradega. Ta haarab istudes käpaga kõrtest ning tõmbab need maha, et neid siis süüa. Edasi liikumiseks lohistab ta end mööda maad, tallates nii palju vilja maha. Ka mäger teeb sedasama, kuid ta on palju väiksem ning ka tallamisjäljed seega väiksema ulatusega.
Tavaliselt õhtuhämaras või varastel hommikutundidel käivad metskitsed, hirved ja põdrad sageli söömas nii orast kui ka võrseid ja hiljem veel valmimata või küpset vilja. Maisipõldudel teevad pahandust aga peamiselt hiired ja rotid , kes ronivad vart mööda üles tõlvikutest pehmeid teri sööma. Küpsetel kuivadel maisitõlvikutel on kerge märgata näriliste toitumisjälgi, sest nad söövad peamiselt tera pehmet osa seemnealge kohalt, nii et näritud terad on iseloomulikult poolkuu kujuga. Enamik pisinärilisi aga on liiga rasked (va pisihiir ), et mööda peeneid viljakõrsi üles ronida, seepärast hammustavad nad peade kättesaamiseks kõrre maapinna lähedalt läbi, eemaldades seejärel viljapea ning lähevad seda siis mõnda sobivamasse kohta sööma.
Rohttaimedel on toitumisjäljed üldiselt märkamatud ja nende põhjal on väga raske või isegi võimatu liiki määrata. Paksu lumekattega piirkondades paiknevad kaevatud kohad rohkem lähestikku ja jäljed on nähtavad veel suvelgi, sageli mitme aasta jooksul, pikkade looklevate, samblast paljaks kraabitud ribadena. Sageli on ainult närimisjälgede põhjal aga üldse raske oletada, kas tegemist on orava, roti või mügrisuuruse närilise või väiksema loomaga . Liigi määramiseks tuleb enamasti kasutada ka näiteks toitumisjäänuste asukohta, väljaheiteid jne
Murtud saakloomad tähistavad enamasti kiskjate söögikohti. Kui saak on olnud väike, neelatakse see enamasti alla ning söögikohta ei jää muud märki kui ehk mõni sulg või natuke verd. Suurema looma puhul on jäänuseid rohkesti ja töötlemisviisi ning noka või hammaste jälgede põhjal on teinekord võimalik järeldada, milline loom on saaki söönud. Ka siin tuleks lisaks jälgedele vaadata söögikoha asupaika, toidu koostist, söömisviise, väljaheiteid jne. Sageli toituvad ühest korjusest mitmed loomad. Näiteks võivad mõne röövlinnu tabatud jänese korjust kasutada ka varesed, rebased , pisikiskjalised või karihiired. See kõik jätab korjusele mitmeid märke.
Kuigi suurema osa karu toidust on taimset päritolu võib ta teinekord murda ka teisi loomi, tappes käpalöögiga või hammustades seljapiirkonda, murdes saagi selgroo. Kehal võib ilmneda sügavaid kihvajälgi. Karu alustab tavaliselt sisikonnast ning peidab siis saagi. Karu nimelt eelistab värskele lihale veidi lagunema hakanud liha.
Muud toitumisjäljed
Maapinnalt toitu otsivad loomad jätavad pinnasesse alati rohkem või vähem silmatorkavaid auke ja õõnsusi. Otsitakse ussikesi putukaid või nende vastseid. Mõnikord on kimalaste ja herilaste pesad lahti kraabitud ning allesjäänud pesatükid hunniku peale laiali laotatud. Niiviisi tegutsevad näiteks herilaseviu või mäger. Ka kuklastepesades võib kevadeti näha suuri auke või käike, mis viivad sügavale pesa sisemusse. See on enamasti rähnide töö. Päris maatasa lõhutud sipelgapesa , tagurpidi pööratud kännud ja kivid viitavad aga mesikäpale. Ka rebased otsivad sipelgapesadest vastseid ent nemad ei lõhu tervet pesa.
Sõnnikuhunnikute kuivanud pind on enamasti täis eri suurusega auke, millest väiksemad on putukate vastsete tehtud ja suuremad lindude nokajäljed. Ka mäger otsib sõnnikust vastseid ja sitikaid ent tema keerab hunnikud esikäppadega ümber või lõhub need väikesteks tükkideks.
Loomade väljaheited on olulised märgid, mida võib kohata kõikjal looduses. Ehkki väljaheiteid just väga uurida ei soovita, leidub seal palju informatsiooni paljude loomade toidu ja tegevuse kohta, kuna need sisaldavad karvu , luid, sulgi, putukate kitiinkestade tükke, taimeosi, seedetraktist pärinevaid jäänuseid, nagu soolestiku rakke, surnud ja elusaid baktereid ning sapi värvainet. Imetajate väljaheidetel on sageli nii tugev hais, et neid märkab inimene varakult. Lõhnal on loomade jaoks oluline tähendus, iseloomustades nii liiki kui iga üksikut indiviidi.
Rohusööjate väljaheited on sageli väikesed ja ümarad, kiskjatel aga vorstikujulised ning ühest otsast aheneva tipuga. Paljud imetajad jätavad oma väljaheited suvalisse kohta maastikul , teised aga järgivad kindlat skeemi. Paljud loomad märgistavad väljaheidetega oma territooriumi jättes need kõrgemale kännule või mättale, et tuul nende lõhna levitaks.
Kui imetajad väljutavad väljaheiteid ja uriini eri aegadel ja eraldi, siis linnud väljutavad mõlemat enam-vähem üheaegselt. Lindude uriin on värvuselt peaaegu valge, püdel ja halvasti voolav – peaaegu puhas kusihape . Nende väljaheidete valge ots ongi uriin. Paljud röövlinnud väljutavad seedumatu osa aga räppetompudena, mille abil saab nende toidusedelit uurida.
karu väljaheited (B.Rähni) põdra pabulad (K.Orgmäe) kaku räppetomp (V. Runnel )
Väljanägemise põhjal võib väljaheited jagada kolme põhirühma: vedelad, pooltahked ja ümarad ning tahked julgad, lisaks veel hulk vahevorme. Vedelate väljaheidete rühma kuuluvad röövlindude väljaheited, mis avalduvad valgete laikudena linnu söögikohtades ja puhkepaikades.
Värvuliste poegade väljaheide on segu uriinist ja ekskrementidest, limase kilega kaetud tahkepoolne pall, mille linnupoeg väljutab kohe pärast söömist. Täiskasvanud lindude väljaheidet limakiht ei kata ning see on voolavam kui poegadel.
Kanaliste väljaheited on sageli kergelt kaarjad junnikesed, mis eriti talvel on kuivad ja tahked. Värvus varieerub kollakast tumepruunini.
Metsistel on umbes sõrmepikkused junnid ning tetredel umbes poole väiksemad ja tihkemad. Siiski on keeruline vaid väljaheidete põhjal lindude liiki määrata. Selleks peab olema piisavalt vilumust.
Kokkuvõtteks
Pea ükski loom ei liigu looduses sihitult. Rajad eristuvad maastikul enamasti selgelt ja väikeste loomade liikumisteed võivad olla üsna kõvaks tallatud. Paljud loomad on liikvel öösiti liikudes enamasti eelmisest käigust jäänud lõhnamärkide järgi. Enamasti liigutakse maastikul, mis seda enam soosib. Tihti kulgetakse mööda veekogude kaldaid, mida kasutavad ka inimesed või teised loomad. Nii võib sama rada kasutada üheaegselt nii põder kui näiteks jänes. Seega pakub loomaradade ja tegevusjälgede uurimine looduses liikujale palju põnevust ja huvitavaid elamusi. Pangem siis edaspidi matkarajal seigeldes ka tähele meid ümbritsevaid pisemaid mutukaid kui ka suurulukeid, nende pesi, närimisjälgi, väljaheiteid, jalajälgi ning muid tegutsemisjälgi. Käigem looduses avatud silmadega .