Karud (1)

KARUD
Sissejuhatus
Karu on suur maismaakiskja. Neid on seitse liiki. Üksikud neist kaaluvad kuni 500 kg, kuid enamasti kohtab siiski märksa väiksemaid isendeid. Karvastiku värvus on muutlik, tumepruunist, peaaegu mustast kuni helehalli ja õlgkollaseni välja. Karude kehaehitus on raskepärane, saba lühike, silmad väiksed, jäsemed lühikesed ja viievarbalised.Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafirka Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20. sajandil. Karude koguarvuks maailmas hinnatakse 185 000 kuni 200 000. Neist elab Venemaal umbes 120 000 ja USAs 32 500. Eestis hinnati karude arvuks 2001. aastal 550 isendit.
Karude toit ja toitumine
Karude toit sõltub aastaajast ning ühe  või teise toiduaine saagikusest. Koopast väljunud, söövad nad sipelgaid, haavavõrseid, otsivad talvel surnud loomade korjuseid, ajavad mööda jääkoorikuga
kaetud lund põtru taga, ent elavad esialgu ikkagi põhiliselt taliuinakust järele jäänud rasvavarude arvel. Kui lumi ära sulab, söövad nad mulluseid marju, rohelisi kasve, hiljem noori haavalehti ning väikesi loomi ja linnumune . Südasuvel toituvad mitmesugustest marjadest . Siberis on karudel oluliseks toiduks seedripähklid, meie suure kodumaa lõunapiirkonnas aga sarapuupähklid, tammetõrud, kastanid ja metsikud puuviljad .
Karu talv
Talve, kõige toiduvaesema aja, veedavad karud koopas . Nende uni on põgus ega sarnane talveunega. Häirimisel võib karu iga hetk koopa hüljata ja alustada aktiivset elutegevust. Enne koopasse heitmist kogub karu aluspanuks mitmesugust metsakõdu ja sammalt, rullib selle kokku ja tassib ise tagurpidi juurekänkra varju. Kui ta aga sätib und "maapealsesse koopasse", korjab ta lisaks samblale ka oksi ja ehitab midagi pesa taolist ning murrab noori kuuski pea kohale kokku. Mõnikord kaabivad karud endale maa sisse ehtsa uru, mägedes kasutavad aga taliuinakuks kaljukoopaid ja kivilahmakate vahelisi tühemeid. Taliuinaku kestus sõltub laiuskraadist.
Karupojad
Karude innaaeg on kesksuvel . Tiinus kestab umbes seitse kuud. Talvel sünnitab emakaru üks kuni neil, enamasti aga kaks karvadega kaetud pimedat poega , kes kaaluvad umbes 500 g. Nägijaks saavad need 30.elupäeval ja toituvad kuni viiekuuseks saamiseni ainult emapiimast. Karuema liigub poegadega koos kaks aastat, kuid perekonna huku korral indub juba samal aastal.
Karu jäsemed
Karudest jääb nende elupaika suurte mõõtmete ja kaalu tõttu maha mitmesuguseid jälgi. Pehme pinnasega metsateedel pärast vihma ja veekogude savistel või liivastel kallastel on nende pikkade küünistega viievarbaliste käppade sügavad jäljed hästi märgatavad. Karu esikäpa jälg koosneb viiest varbapäka jäljendist ja ristipidi nende taga asetsevast piklikust kämblapäka jäljendist, mis on eriti sügav ja selge pehmel pinnasel . Peale selle on neil pikliku kämblakäpa taga välisele servale lähemal väike ümmargune päkk, mis jätab aga harva jäljendi. Tagakäpal on samuti viis varbapäkka, kuid nende taga asuv pöiapäkk ei asetse enam mitte risti, vaid piki jälge. Seetõttu meenutab tagakäpa jälg inimese palja jala jälge, mis on laia talla ja kitsa kannaga nagu lampjalgsel. Karul on väga suured küünised, mis on eeskäpal poolteist-kaks korda pikemad kui tagakäpal, mööda kumerust mõõdetuna 8- 10cm .
Mütoloogia
Karusid on kujutatud mitmetel koopamaalingutel varasest paleoliitikumist alates. Soome- ugri rahvastel oli karu püha loom. Karu oli tabusõna, eesti keeles kutsuti karu näiteks mesikäpaks või metsaotiks. Paljudel Siberi rahvastel on karukultus. Karu tapmise puhul peetakse karupeiesid.
Biruang ehk päikesekaru
Biruang ehk päikesekaru on kõige väiksem karuliik. Nad kasvavad
1-1,4 m pikkuseks , kaaluvad 27-65 kg ning kannavad mustjaspruuni madalat karvkatet. Nende üheks iseloomulikuks tunnuseks on pinna peal asetsev valge V-kujuline joonis. Nad elavad valgusküllastes Lõuna- ja Kagu-Aasia metsades Kirde- Indiast ja Lõuna-Hiinast üle kogu piirkonna kuni Indo-Hiina, Sumatra ja Kalimantanini välja. Pärismaalased peavad seda karuliiki eriti ohtlikuks, kuna päikesekarudel on võimsad küünised ning nad on kiired, osavad ja ronivad oivaliselt. Päeviti magavad nad kõiksugu peiduurkais. Kui inimesed neid seejuures juhtuvad segama , ründavad nad välkkiirelt. Ulatuslike metsaraiete tõttu on päikesekarude arvukus viimastel aastakümnetel järsult langenud.
Prillkaru
Ainsaks karuliigiks Lõuna-Ameerikas on prillkaru. Nad kasvavad 1,2-1,8 meetri pikkuseks ja asustavad Lõuna-Ameerika lääneosa mäestikualasid kuni 3600 meetrit üle merepinna . See liik on suhteliselt haruldane ja säilinud põhiliselt suurtel looduskaitsealadel. Kohati ilmuvad nad aga ka inimasulate lähedusse, kus toituvad puuviljadest ja põllusaadustest.
Mehhiko pruunkaru
Mehhiko pruunkaru, tuntud ka mehhiko grilsi nime all, on üks pruunkaru arvukatest alamliikidest ning on kõige tõenäolisemalt juba välja surnud. Nende kahvatupruunide karude looduslik leviala ulatus Alam-Californiast üle Texase ja New Mexico kuni Põhja-Mehhiko Sanora, Chihuahua , Coahuila ja Duango provintside. Kogu sellel maa-alal on talumehed karusid pidevalt taga kiusanud. Viiekümnendate aastate lõpus elas Chihuahua linnast põhja pool veel vaid 3 tosinat pruunkaru. Aastal 1961 läks ühel kohalikul talumehel 16- pealine kari kaotsi ning ta pani selle kahju karude arvele. Loomapidajate hulgas tõusis paanika ning nad kihutasid jahimehi igal võimalikul juhul viimaseid säilinud karusid maha laskma, neile lõkse panema ja aastatel 1961-62 pandi välja enam kui tuhat mürgitatud peibutist. Viimane Mehhiko pruunkaru laskmine on registreeritud 1962. aastal ning sellest ajast peale pole enam keegi neid loomi kohanud.
Jääkaru - Arktika kuningas
Arktika suurim ja võimsam kiskja on jääkaru. Keskmise täiskasvanud isase jääkaru pikkus peast sabani on 2,5 meetrit ja tema mass on ligikaudu 500 kg. Arktika tohutul jääväljal uitab ligikaudu 25000 jääkaru. Osa neist jõuab rännakutel isegi põhjapoolusele. Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Isased karud ei maga talveuinakut. Pika talve jooksul, kui Arktika paakjää tungib kaugele lõunasse, jätkavad nad hüljeste küttimist nende hingamisaukude juures. Jääkaru tihe karvastik hoiab sooja isegi kõige karmimates tingimustes. Tihedat aluskarvastikku kaitseb pikk pealiskarvastik. Merevee või sademetega märgudes kleepuvad karvad kokku ja looma ümber tekib vettpidav kaitsekiht. Alusnaha paks rasvakiht kaitseb karu külma eest ja on energeetiliseks varuks , kui karul tuleb  üle elada kehvemaid aegu.
Pruunkaru
Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae , mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini.
Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.
Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.
Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.
Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.