Kobras (0)

Saaremaa Ühisgümnaasium
Kobraste elu Eestis
referaat
Autor:
Juhendaja :
Kuressaare 2012
SISUKORD
SISSEJUHATUS................................................................................................................... .3
1.KOBRASTE JÄLJED.........................................................................................................4
1.1Liikumisjäljed.......................................................................................................................4
1.2.Toitumisjäljed..................................................................................................................... 4
1.3Väljaheited........................................................................................................................... 4
2.KOBRASTE PESAD JA TAMMED..................................................................................5
3.KOBRASTE TOITUMINE................................................................................................ 6
4.KOBRASTE JAHT ............................................................................................................. 7
5. KOBRAS JA INIMENE .................................................................................................... 8
6.KAHJUD JA OHUD, MIS KAASNEVAD KOBRASTEGA ......................................... 9
7..KOBRASTE VAENLASED ........................................................................................... 10
8.KOBRASTE LEVIK ........................................................................................................ 11
KOKKUVÕTE .....................................................................................................................12
KASUTATUDKIRJANDUS ................................................................................................13
Sissejuhatus
Euroopa kobras on koerakujuline paks laiasabaline vee- eluviisiga näriline. Kobras on 1-1,5 meetrit pikk. Keskmine loom kaalub 12-30 kg. Täiskasvanud isane kobras on põlvekõrgune matsakas loom ( Kuresoo , 2005).
Kobras elab peaaegu kõikjal meie sisevetes: jõgedes, kraavides ja järvedes. Paiguti on koprad end sisse seadnud inimeste naabrusse ning seal nende lähedaloluga harjunud (Kuresoo, 2005 ).
Koprad on taimtoidulised . Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi , mille erinevaid osi koprad toiduks tarvitavad. Siiski pole kuigi palju neid taimi, mis moodustavad nende toidu põhiosa. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest . Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981)
Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk . Kopral oli vanasti väga hinnatud kasukas , see on tihe ja kopra sabajuurel paikneva kopranäärme nõrega kaetud täiesti vettpidav. Kobras kannab nõret kõikidele kehaosadele, mis kaitseb karva määrdumise eest. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele, kaitseb looma nahka märgamise ja jahtumise eest. Karvastiku üldtoon varieerub helekaspruunist kuni mustani. Kobras hoolitseb oma karvkatte eest pidevalt. Tagajalgadel seistes vajub ta eeskäppadega karvadest vett välja ja kammib seda (Kuresoo, 2005).
Kobras on praegu 21 sajandil Eestis tavalisem , kui kunagi varem. 19.sajandil hävitati koprad Eestis täielikult ja taasasustati ligi sajand hiljem (Kuresoo, 2005 ).
1. KOBRASTE JÄLJED
1.1 Liikumisjäljed
Kobraste esijalgadel on viis küüntega varustatud varvast aga ujulestad puuduvad. Jälgedes on sageli nähtavad ainult neli, tugevasti harali hoidvat teravate küüntega varvast. Jälg on umbes 5,5 cm pikk ja 4,5 cm lai. Kobraste tagajalad on viie varbaga, küünised on lühikesed ja varbaid ühendab ujunahk. Kõik jalad on laiali ja kõverad küünised on alati nähtavad. Pehmel pinnasel võib märgata ka ujunaha jälge. Tagajalg on esijalast märgatavalt suurem: umbes 15 cm pikk ja 10 cm lai. Kopra lai pikk saba jätab pehmel pinnasel ja lumes selge lohistamisjälje, mis võib jalajäljed osaliselt ära pühkida. Kuival maal liigub kobras tavaliselt kõndides ( Bang , 2001).
1.2 Toitumisjäljed
Kopra lõugade haare on väga tugev, nii et närimisjäljed ja lahtihammustatud laastud võivad olla 3- 4 cm laiad ja 10-12 cm pikad. Hambajäljed on umbes 8 mm laiad ning on laastudel ja tüvel selgesti nähtavad. Hilissügisel närib kobras jämedad oksad sobiva pikkusega juppideks ja kogub need pesa lähedusse talvevaruks. Isegi kuni 10 cm jämedused oksad lõigatakse umbes meetristeks juppideks, tassitakse söögikohta ning kooritakse. Näritud oksajuppe leitakse teinekord rabalaugastest, kust koprad on kadunud juba tuhandeid aastaid tagasi (Naasi, 2007).
1.3 Väljaheited
Kopra väljaheited on lühikesed ja jämedad, peaaegu kerakujulised pabulad, millel on väike tipp ühes otsas. Need on umbes 2 cm jämedad ja 2- 4 cm pikad ning tumepruuni värvusega. Koostiselt meenutavad jänese väljaheidet, kuna pabula pinnal on selgesti nähtavaid taimejäänuseid. Kobras jätab oma väljaheited peaaegu alati vette, kus need kiiresti lagunevad. Mõnikord võib kopra pabulaid leida ka kaldale uhutuna või loomade söögikoha või käigurada juures ( Bang, 2001).
2. KOBRASTE PESAD JA TAMMED
Kobras on imetajate seas tõeline ehitusmeister tuntud oma tammide poolest. Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kui üksik kobras võib kaevata endale uru kaldanõlvale ja vooderdada sinna ka pesa, siis koprapere ehitab oma pesa alati okstest, pinnasest ja veetaimedest. Kuna kobras sobitab ehitusmaterjali hoolikalt kokku ja tihendab konstruktsiooni savi ja muu pinnasega, on tema pesakuhil väga tihe ja vastupidav. Kobras kasutab paljaks näritud oksi pesa ja tammede ehitamisel . See võib olla üsna suur, kuni 15 –meetrise ümbermõõduga ja isegi 2 meetrit kõrge. Kui pesa on ehitatud madalasse kohta, on selle põhiplaan ümmargune. Kaldale ehitatud pesa on aga tavaliselt piklik: kuna sissepääs peab alati olema vee all, siis on sellise pesal veeni ulatuv laiendus, mille varjus sissepääs paikneb. Kuhila sees olev avar pesakamber on vooderdatud rohu ja peente okstega ( Bang, 2001)
Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Mõnikord rajavad koprad kanaleid , mida mööda puitu parvetavad. Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid.
3. KOBRASTE TOITUMINE
Taimtoidulise loomana sööb ta ligi 150 taime eri osi. Meelisvalikuid tal palju ei ole. Talvel ja varakevadel, kui rohelist pole võtta, sööb ta peamiselt haava-, paju- ja pihlakakoort ning peenemaid pajuoksi. Nende nappusel kõlbab ka lepa-, kase- ja isegi kuusekoor. Suvel seevastu hoiavad koprad puukoorest eemale: lemmikuteks on enamasti hundinuiad, pilliroog , angervaks, tarn, vesikupp ja vesiroos. Ehitustöödeks ja toiduks ei lõigata puid tavaliselt kaugemalt kui poolsada meetrit veepiirist. Koprad ei kasuta kunagi ära tiigi ümbrusest kõiki toiduallikaid, vaid pigem tõstavad tiigi veetaset, et uutele toidukohtadele paremini ligi pääseda. Kes on käinud suvel jõgede või metsaojade ääres, on kindlasti märganud kobraste tallatud „maanteid”, mis kulgevad veekogust isegi mitmesaja meetri kaugusele. Need teed viivad jõeluhtadel paiknevatesse „restoranidesse”, kus kobras võib nautida angervaksa mahlakaid varsi või pilliroo magusaid juurikaid. Mõnikord võivad koprad ka näiteks peedipõllult matti võtta. Tihti käiakse niiviisi maiustamas kogu perega. Sügis on kopraperele kõige tegusam aastaaeg, sest siis kogutakse talvevarusid ja valmistatakse talveks ette paise. Näritakse lehtpuudelt oksi, veetakse need kuhila lähedusse vee alla ning kinnitatakse mutta. Varutakse peamiselt noori puid, sest neid on mugavam „lõigata” ja vedada. Talvel, kui veekogu katab jää, kuluvad sellised toidutagavarad marjaks ära. Kuna koprad ei maga talveund, siis vajab ligi kuueliikmeline koprapere – ema, isa, käesoleva ja eelmise aasta pojad – talve üleelamiseks rohkelt toitu. Keskmine kopraperekond pistab talve jooksul nahka ligi pool hektarit metsa – täpsemalt siiski võsa või liigniisket lehtpuupuistut. Nii et metsamajandusele kopra kõhutäied iseenesest kahju ei põhjusta (Järva, 2011).
4. KOBRASTE JAHT

Aastakümneid tagasi Saaremaal ja Muhus tundmatu kobras on saartele elama asunud ja mõne aastaga edukalt paljunenud. Jahindusspetsialistide arvates võib kobras nii maaomanikele kui ka keskkonnale juba lähiaastatel hakata olulist kahju tekitama, kui nende arvukust ei piirata. Koprauurija Nikolai Laanetu arvates on probleem selles, et kui ta ujutab ja paisutab neid alasid, siis riknevad nii drenaaž kui ka selle maa kasutus halveneb. Saaremaa jahindust aastaid koordineerinud keskkonnateenistuse jahinduse ja kalanduse peaspetsialist Jaan Ärmus ei uskunud 10 aastat tagasi, et kobras võib Saaremaale sattuda ja probleemseks loomaks muutuda. Ärmuse arvates oleks Saaremaal 18 kobrast optimaalne. Siis nende tegevus otseselt ei ohustaks põllumajandust ja metsi. Kobras on kaval loom ning teda tabada on üsna raske. ( Muld , 2008).

5. KOBRAS JA INIMENE
Kui mõni loom laiendab oma eluala , tekib tal pahatihti konflikt inimesega, eriti kui mängus on eraomand. Nii on läinud ka kopraga, kelle paturegistrisse on kirjutanud palju lugusid nii metsa- kui ka põllumehed. Kui inimene kaevab kraave ning süvendab veekogusid, et liigset vett kiiremini ära juhtida, siis kopra töö on risti vastupidine . Koprad ei pelga inimasulate lähedust, kus nad teevad talunikele ja metsameestele iseäranis suurt meelehärmi. Tänapäeval pole mingi haruldus, kui kobras tegutseb isegi väikses metsaojas või kuivenduskraavis. Tegelikult on inimene ise oma järjest hoogsama majandustegevusega seda konflikti soosinud. Kuivenduskraavid ning süvendatud ja sirgeks kaevatud jõed on kobrastele ideaalne ehitusplats, kuhu ilma suurema vaevata pais ning kuhil rajada. Sageli pole kuhilat vajagi, sest pesaurgu on hea uuristada inimese kuhjatud kõrgesse kaldavalli. Toitu ja rahulikku elu jätkub säärastes paikades tavaliselt kauaks . Koprakahjustusi võib laias laastus jagada kolmeks: üleujutused, näritud puud ja õõnestatud kaldapealsed. Kui kaks esimest on silmaga näha, siis viimast tajume sinna sisse kukkudes. Mida teha, kui kobras on end inimvaldustesse sisse seadnud ning heinamaa või metsaaluse üle ujutanud? Põhimõtteliselt on kaks võimalust: kas koprad hävitada või jagada nendega maad, püüdes kahjustusi vältida või vähendada (Järva, 2011).
6. KAHJUD JA OHUD, MIS KAASNEVAD KOBRASTEGA
Oma tammide ja kanalitega võivad koprad üle ujutada ulatuslikke maa- alasid. Niimoodi võivad nad üpris kindlasti oluliselt muuta neid ümbritsevat ökosüsteemi. Ühinemisel Euroopa Liiduga peame me hakkama kopraid kaitsma, sest ülejäänud Euroopas on kobras üsna haruldane , see aga soodustaks kobraste arvu uut järsku suurenemist, mis toob kaasa juba uute ökosüsteemide hävimise. Koprauurijate sõnul on optimaalseks kobraste arvuks Eestis 4000.
Kui koprad sulgevad tammidega kuivendussüsteemide magistraalkraavid või teetruubid, siis võib korraga surra suur hulk metsa. Kobrastele pannakse ka süüks seda, et jõeforellid ei pääse suurematest tammedest üles oma tavapärastele koelmutele (Kuresoo, 2005).
Kobras võib muuta oma tegevusega jõeelustiku vähkide jaoks elamiskõlbmatuks, mis võib mõne aastaga hakata konkreetses veekogus vähi arvukust mõjutama. Kobras võib kahjustada kokku umbes kümmet protsenti Saaremaa vähi asurkonnast. Seni on Eesti suurim näriline end siin sisse seadnud Kuke ojas ja Laugi peakraavis. Kuigi Saaremaal on kobraste arv Mandri- Eestiga võrreldes pea olematu (umbes 30 isendit), võib nende arvukus väga kiiresti suureneda . Inimese poolt maaparanduse käigus rajatud kraavide rohkus Saaremaal võimaldab kobrastel siin elada 4–5 korda suuremal territooriumil, kui see oleks võimalik looduslikult. Seetõttu peab ta vajalikuks likvideerida kobras kõigist Saaremaa veekogudest , jättes tulevikus paar pesakonda maakonna loodushuviliste tarvis mõnesse suhteliselt ohutusse kohta ( Lember , 2007).
7. KOBRASTE VAENLASED
Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata. Kobrast on lubatud jahtida mõrra, piirdevõrgu, ulukit kohe surmava püünisraua või varitsus - ja hiilimisjahina ning urukoeraga 1. septembrist 15. aprillini. Koprad tunnevad end kõige paremini vees, seetõttu loovad nad paisude abil üleujutatud alasid, et toidule lihtsamalt ligi pääseda. Üksiti kaitseb üleujutus kopra pesaurgude ja -kuhilate sissepääse röövlite ja talvepakase eest (Järva, 2011).
8. KOBRASTE LEVIK
Kobras on Eestis levinud kõikjal. Isendite arv 18 000 ümber ja on tõusmas vähese küttimise ja väheste looduslike vaenlaste tõttu. Laialt levinud Euraasia metsa- ja metsastepivööndis. Eestis lasti viimane kobras 1841 . a. Reaklimatiseeriti uuesti 1957. a. ja levis ka ise Pihkva poolt.
Kobras levis varem kogu Euraasia metsavööndis aga hävitati inimeste poolt suure osa. Huvi kobraste küttimise vastu oli tingitud sellest, et koprast saab rohkem kui mõnest suurest ulukist keskmiselt, mis tähendab, et kasutama hakati nahka, liha ja väärtuslik kopranõret. Üheks halastamatu jahtimise põhjuseks, vähemalt kevadperioodil, võis olla seegi, et kopraliha lubatu süüa ka paastuajal. Nii juhtuski, et 19. ja 20. sajandil oli kobras säilinud vaid vähestel aladel Prantsusmaal, Saksamaal, Lõuna- Norras, Poolas, mõnes Venemaa piirkonnas ja Mongoolias . Kopraid ähvardas väljasuremisoht. 20 saj. algul hakati mitmes riigis kopraid taasasustama. Inimese abiga levitati seda liiki Šveitsis, Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal. Eestis taasasustati kobras 1957. aastal. Soomes lasti loodusesse nii euroopa kobras, kui ka kanada kobras ( Randvere , 2004).
KOKKUVÕTE
Kobras Eestis on haruldane ja huvitav loom, kes peamiselt veedab oma päeva oma tuntute tammide ehitamisega.Kobras võib teha palju kahjusi oma tammidega, mis võivad tekitada üleujutisi ja kahjustada maad. Kuigi kobras on levinud üle Eesti pole mul olnud võimalik teda näha, sest ta on tark loom, kes oskab end varjata. Kopral on hästi arenenud haistmis ja kuulmis meel aga nägemine pole kopral kõige parem. Kobras oli kunagi peaaegu välja surnud, sest inimesed küttisid teda hinnasliku karusnaha pärast, aga tänaseks on ta end levitand paljudes riikides. Kobras võib ohustada palju teisi liike väljatõrjumisega või kudemiskohtade takistamine kaladele . Koprastel ja inimestel pole tavaliselt head suhted, sest kobras kõitub mõnigord otse vastupidiselt inimesele aga inimene võib kasutada ära kobrast, kui teeb vaatluskoha turistidele kopraste elamiste juude, aga se häirib kobrast.
KASUTATUD KIRJANDUS
Järva, J. 2011. Kuidas hoida suhteid kopraga.
URL= http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3781_3748.html . 1.03.2012.
Kukk, T. 2012. Paisutajate pahandused.
URL= http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=94.2.03.2012
Kuresoo, R. Relve , H. Rohtmets, I. 2005 Eesti elusloodus . Tallinn: OÜ Greif .
Lember, A. 2007. Kobras võib hakata ohustama Saaremaa jõevähki. URL= http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=3589&sec=1&term=Kobras%20v%C3%B5ib%20hakata%20ohustama%20Saaremaa%20j%C3%B5ev%C3%A4hk i
Muld, M. 2008. Muhus toimus esimene koprajahi õppepäev. URL= http://uudised.err.ee/index.php?06116049 . 29.02.2012
Preben B., Preben D. 2007. Kes siin oli? Hiina: Tänapäev.
Randveer , T. 2004. Jahiraamat. Tallinn: Raamatutrükikoda.
Rukovski, N. 1987. Mööda ulukite jälgi. Tallinn: Valgus.