Lapse kõne areng 0-7nda eluaastani (5)

Referaat
LAPSE KÕNE ARENG 0-7nda ELUAASTANI
Tallinn 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 4
KÕNE ARENGU PERIOODID 5
0-1 eluaasta ehk kõne – eelne suhtlemine 5
1-2 aastaste kõne areng 6
Eeldatavad oskused 2 aastasel lapsel 8
3-4 aastaste kõne areng 9
Eeldatavad oskused 3-4 aastasel lapsel 11
5 – 7 aastaste kõne areng 11
KOKKUVÕTE 13

SISSEJUHATUS

Antud referaat annab lühikese ülevaate lapse kõne arengu tähtsamatest etappidest. Referaat kirjeldab lapse kõne arengut sünnist kuni seitsmenda eluaastani.
Lapse kõne arenguetappidega peaks olema tuttav nii lapsevanem kui ka õpetaja. Selleks, et analüüsida lapse arengut ning seda vajadusel toetada, kui lapsel tekib raskusi või areng pole eakohane.
Kõne areng on seotud kõne täiustumise, sõnavara (aktiivne ja passiivne) laienemisega ning hõlmab ka suhtlemisoskust. Laste sõnavara kvaliteet ja suurus määratlevad enamasti kõnearengu taset tervikuna . Lapse kõne areneb kiiresti, eriti kiire areng toimub enamasti pärast esimeste sõnade ütlemist.
Koolimineval lapsel peaks kõnes esinema kõik häälikuid, tema sõnavara ulatus  laialdane.
Kooliküps laps peaks kõnet hästi mõistma ja oskama sõnvara ka iseseisvalt olenemata olukorrast kasutada.

KÕNE ARENGU PERIOODID

0-1 eluaasta ehk kõne – eelne suhtlemine

Teisest neljanda elukuuni teeb sõltublaps tahtlikult rahulolu väljendavaid häälitsusi – ta koogab. Koogamise algusaeg sõltub lapse füüsilise küpsemise kiirusest ning on individuaalselt erinev: mõnel lapsel algab see 6. nädalal, teisel 3-4ndal elukuul. Koogamisel on selge kommunikatiivne eesmärk. Laps koogab vastuseks teise inimese poolt öeldule või püüab ise häälitsuste abil teistega kontakti luua. Sellel kõneperioodil meenutavad lapse häälitsused tuvi omi. Häälitsused koosnevad peamiselt täishäälikutest, kuid ka h kasutamine võib olla sage ( Kikas 2008:40).
Kusagil viienda ja kaheksanda elukuu vahel hakkab laps avastama neid helisid , mida ta suudab tekitada. Ta hakkab avastama erinevaid konsonante ja vokaale, näiteks nasaale (n) ja hõõrdhäälikuid (h, f) ning hakkab nendest moodustama silpe ( Veisson &Veispak 2008:42).
Umbes kaheksandast elukuust teiseneb koogamine lalinaks – kaas – ja täishäälikuid kombineerima. Lalisemine on ilma tähendusteta häälemäng või hääle harjutamine . Kuue kuu vanuselt hakkavad imikud moodustama kaas- ja täishäälikuist moodustuvaid äratuntavaid silpe, nt da ja ba. Kaheksakuuselt hakkab laps neid kordama , nt da-da ja ba – ba, kümnekuuselt varieerima (nt ba – da). Varieerima hakkab laps ka hääle kõrgust ja valjust.
Neljandast seitsmenda elukuuni on sage häälemäng: laps kordab pikalt silpe nt ma – ma – ma – ma –ma. Samuti on viiekuune laps mõnd häälikut kohe pärast kuulmist matkima (eriti täishäälikut). Laps laliseb, sest talle pakub rõõmu oma hääleaparaadi ja häälega mängimine, hiljem hakkavad lapsed lalinaga ka teiste käitumist mõjutama. 9-12. kuuselt hakkavad lapsed üha enam lalisema. Lalin väheneb pärast esimeste sõnade ütlemist.
Lalisemise perioodil hakkavad lapse häälitsused üha enam kõnet meenutama. Lalisemise alguaeg sõltub küpsemisest ning hiljem ka sotsiaalse keskkonna mõjust. Enne kaheksandat elukuud suudab laps eristada ka neid häälikuid, mida ei ole tema emakeeles ja millega ta kokku puutub. Seejärel hakkab see võime kaduma. Kõne areng ei seisne mitte uute foneemide omandamises , vaid laps laps jätab järk-järgult oma repertuaarist välja need foneemid, mida tema emakeeles ei esine.
Kajakõne perioodil matkib laps täiskasvanu kõnet. Laps õpib ära keele kõlalised mustrid enne, kui ta hakkab öeldu tähendusest aru saama. Esimese eluaasta lõpul reageerib laps oma nimele ning mõistab mõne sõna ja fraasi tähendust. Ta väljendab ennast lalina, žestide ja üksikute sõnade abil.

1-2 aastaste kõne areng

Umbes esimese sünnipäeva paiku hakkavad lapsed kasutama üksikuid sõnu. Isegi erinevates keeltes ja kultuurides on laste varajane kõneproduktsioon väga sarnane (Nelson 1973). Nimisõnad ning nimetused on kõige tavalisemad varajased sõnad koos mõne tegevuse ja väljendusega nagu „Tere!” või „Ei!”. Laps hakkab kõnelema tavaliselt umbes esimese eluaasta paiku (Veisson 2005). Samas mõned lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema juba kuuekuuselt ning mõne lapse kõne algus viibib teise eluaastani või kauem. Esimestel eluaastatel algab aju intensiivne areng, mis väljendub tõusva aktiivsusena frontaal – ja temporaalsagaras. Frontaalsagar on vastutav ka kõneliigutuste/kõnemotoorika eest. Seetõttu algabki enamiku laste kõnetegevus umbes esimese eluaasta piires.
Umbes 1 – 1. 5 aastase lapse kõnele on iseloomulik üksiksõna-lause. See tähendab seda, et üks sõna tähistab tervet lauset (nt Anna = Anna mulle auto). Laps omandab uusi sõnu aeglaselt. Sõnal ja objektil sarnasust pole, neid ühendab ainult tähendus. Sõna tähendus on teadmised (kujutlus) objektist. Logopeed Margit Aidi sõnul tugineb esimeste sõnade kasutamine objektide äratundmisele ja oma lalina ja täiskasvanu sõna sarnasuse leidmisele. On vaja ära tunda emotsionaalselt oluline isik, asi või tegevus, neid tähistavad täiskasvanu sõnad ning märgata oma lalina ja täiskasvanu sõna sarnasust. Seega esimeste sõnade kasutamine on pika arengu tulemus: objekti eristamine, kuulmine – sõna, lalin (kõnemotoorika), seosed: sõna-objekt, lalinsõna-sõna, jäljendamine (kalduvus imiteerida täiskasvanut).
Selles vanuses laste sõna hääldus on muutlik : silbid lihtsustuvad, hääliku-ühendis säilib 1 häälik, eelistatakse lahtiseid silpe, nt lipa-pa´a – lepatriinu ; Tista – Kristjan . Keelemotoorika on nõrk (palatisatsioon) ja uute sõnade omandamine aeglane. Eesti laps omandab sel perioodil kõnetaktid – mängib häälikupikkusega lala -lalla-lalla. Aastase lapse sõnavara on kuni 58 sõna.
12nda elukuu paiku täieneb laste kõne dramaatiliselt. Selles vanuses laste sõnavara areneb Catelli (2000) sõnul kiiresti. Lisandub niipalkju uusi sõnu, et läheb raskeks neid jätkuvalt salvestada. Lapsed hakkavad ka sõnu kombineerima ehk moodustama sõnapaare. Aastasena mõistab laps üsna palju ja on ütlemas oma esimesi sõnu. Kaheaastasena mõistab laps veelgi rohkem ja suudab algeliselt rääkida. Kolmeaastasena on juba laps võimeline aru saama ja rääkima piisavalt, et hakkama saada kõikides teda puudutavates olukordades .
Smith ja Cowie (2008: 345) sõnul suureneb lapse sõnavara 18nda ja 21. elukuu vahel 20 sõnast 200 sõnani. Uued sõnad esindavad peamiselt objekte (issi, auto, kass ), tegevuste nimetusi (vaatama, kadunud), seisundite nimetusi (punane, armas) ja mõningaid funktsionaalseid sõnu, mis viitavad sündmuste tüübile (seal, rohkem, head – aega). Suurem osa nimetustest tähendavad objekte, mida laps suudab kompida (nt mänguasjad, kingad jms) või mis on ise liikuvad (nt inimesed, loomad, autod). Umbes 18ndal elukuul hakkab laps ükskikutest sõnadest kahesõnalisi lausungeid moodustama. Esialgu kasutavad lapsed endiselt ka ühesõnalisi lausungeid, kuid keerulisemaid sõnade kombinatsioone hakkavad nad kasutama järjest rohkem. Lapse esimesed sõnad sarnanevad telegraafkõnega, mida võib kirjeldada kui tähenduslikku sõnade ühendust, mis on võimalikult lühike ja mille laps edastab teisele inimesele.
Sellel perioodil kulub enamus lapse aega esemetega manipuleerimisele. Mäng koosneb esemete konteinerisse panemisest, tornide ehitamisest, augulauaga tegutsemisest, kritseldamisest igale vabale kohale. Samuti kasutab laps esemeid nende funktsiooni kohaselt – nt sööb lusikaga, vaatab lehti keerates raamatut (Aid 2008). Umbes 18-kuuselt hakkavad lapsed nägema iseendast kui indiviidi, st laps saab aru, et ta on oma emast (hooldajast) sõltumatu ja eraldatud. See aga tekitab vajaduse kasutada erinevaid nimetusi enda ja teiste kohta. Nimisõnafraasi kasutamine viitabki lapse kasvavatele teadmistele asjade ja inimeste kohta. Lapsed õpivad nimisõnu iga päev juurde küsides täiskasvanult asjade nimetusi või lihtsalt ise nimetades asju. Samuti nimetavad (kuigi harvem) eseme asukohta , omadust, hulka.
Tegusõnu on lastel raskem omandada. Selle etapi jooksul omandavad nad peamised verbid, nt istuma, sööma, tegema.
Kahe aasta vanusena võivad lapsed kasutada umbes 50 – 600 erinevat sõna. Mõistavad lapsed palju rohkem sõnu, kui nad ise aktiivselt kasutavad . 2 ja poole aastase lapse kõne arengus on suur roll grammatika arengul. Mõni 24 – 27kuune laps räägib juba kolme – ja neljasõnaliste lausetega. Lapsed hakkavad kasutama sõnavorme. Paljud laused ei ole veel grammatiliselt veatud, kuid on selge, et laps kasutab lauses süntaksi reegleid. Vead, mida laps kõnes teeb, on nö loogilised vead. Lapsed rakendavad grammatika põhireegleid vales kohas (nt nt mängin – mängida → jooda, loeda. Esinevad ka paralleelsed vormid, mida segistatakse: jooda, juua). Samuti kasutatakse sageli idiosünkraatilisi sõnu. Kolme – neljasõnaliste lausete kasutamisega kaasneb kiire grammatikareeglite rakendamine kõnes. Laps hakkab muutma sõnade järjekorda lauses vastavalt vajadusele (Smith 2008:346)
Logopeed Margit Aid ütleb, et laste kõne on seotud tegevusega ja sellega, mis haarab hetkel lapse tähelepanu. Lapsed viitavad oma ütlustes üldisele tegevuskavale, samuti tulemustele. Lapsed viitavad ka tulevikusündmuste, mis toimuvad varsti. Seega laste kõne on seotud kontekstiga siin ja praegu. Lapsed hakkavad väljendama oma lausungites siin ja praegu toimuvat sündmust, st hakkavad kasutama oleviku vormi – nt kutsa sööb
Esemed on ikka veel lapse huviorbiidis. Laps hakkab arvestama eseme omadusi, nt värvus, suurus, kuid laps ei suuda veel kahte omadust korraga arvestada. Nüüd veedab laps palju aega esemeid kõrvutades ja sorteerides tajumusliku sarnasuse alusel. Ilmuvad uued sõnad, nt suur Samuti ilmuvad värvust ja vormi märkivad sõnad.
Sel perioodil ilmneb lastel oskus rääkida asjast ka siis, kui ta pole nähtaval. Selle võime arengut näitab ka laste mäng – lapsed mängivad tuttavaid igapäevaelu-toimetusi väga detailselt. Nt laps võtab kannu , kallab kujutletavat mahla kruusi ja joob. Kõnet kasutatakse tegevuse järjestamiseks ja eristamiseks.
Fraasid - on iseloomulik palju lühikesi fraase ja lihtsad laused. Ilmuvad kaassõnad peal ja sees, nt tassi sees, laua peal (Kikas 2008). Teise eluaasta lõpus suureneb laste huvi teiste laste vastu, keskendutakse järjest pikemat aega ühele tegevusele. Laps suudab osaleda üsna pikkades vestlustes, kui täiskasvanu seda vestlust juhib - küsides küsimusi või tuues välja asju, mida kommenteerida.

Eeldatavad oskused 2 aastasel lapsel

Laps oskab:
• oma arvamust väljendada;
• Teiega vestelda;
• täita lihtsaid korraldusi;
• mõista esemete funktsioone ning tegevusi tähistavaid sõnu;
• vastata küsimustele, mis algavad sõnadega kes/mis.
Laps muutub iseseisvamaks ning hakkab täitma lihtsamaid ülesandeid. Ta kasutab mängimisel kõnet ning talle meeldib kuulata lühikesi jutukesi. Laps tahab igapäevastes toimingutes
aktiivselt osaleda.

3-4 aastaste kõne areng

Smith’ ja Cowie (2008) sõnul on 3 – aastase kõne üldjuhul mõistetav täiskasvanutele ka väljaspool perekonda. Sõnavara sisaldab umbes 1000 sõna, lausungid on muutunud pikemaks ja keerukamaks, laps suudab teatud piirangutega osaleda vestluses, kuigi teemakäsitlus toimub olevikus . Sõnavara sisaldab omadussõnu, sõnu tervikobjekti osade tähistamiseks; ajaga (pärast, enne jms), ruumiga (sees, peal, koos) seotud sõnu.
Vilumustest hoolimata leiab aset lingvistiliste süsteemide pidev täiustamine. Kolmas ja neljas eluaasta ongi grammatika kujunemise aeg. Lapsed hakkavad kasutama kolme – neljasõnalisi lauseid , milles sagedamini esinevad alus, öeldis, sihitis . Kolmandal eluaastal hakkab laps kasutama mitmust ja sõnade erinevaid vorme. Neljandal eluaastal omandab laps rea reegleid. Sel perioodil ilmneb üleregulatsiooni nähtus, mis seisneb ebareeglipäraste sõnade reeglipärastes kasutamises (joos, lugeb jne). Laps õpib kasutama kõnet sotsiaalses kontekstis, arvestama kõneleja soolisi ja ealisi erinevusi, kultuurilist ja sotsiaalset staatust. See väljendub ak rollimängudes (Veisson 2005:46).
Laps hakkab järjest enam tähelepanu pöörama nendele tegevustele, mis ei ole otseselt seotud tema endaga. Mängitakse järjest enam koos teiste lastega kõrvuti (mitte koos). Mängu ajal kasutatud ütlused seisnevad peamiselt kommenteerimistest, deklareerimistest või enese tegevuse või tunnetega seotud ütlustest. Mängu teemad on järjest enam seotud kultuurilise taustaga, nt loomaaia külastamine (Aid 2008). Mängud kajastavad küll palju detaile ja tegevusi, kuid loogiline ülesehitus ei ole veel päris eluline. Kõne/keele roll järjest kasvab selliste sündmuste kajastamisel – vaja on välja tuua aeg, koht, erinevused tavalisest keskkonnast. See peegeldub ka terviklike lausete kasutamises, mis sisaldavad nii öeldist kui alust (kutsa joob piima).
Kolme aastase lapse kõnesse ilmuvad abisõnad (koos, kuni, juurde, vastu, külge, sees, peal) ja ka sidesõnad (aga, nii, või, kui, sest). Neid kasutatakse peamiselt dialoogis vastusena küsimusele.
Kolme – neljaaastase lapse sõnavara kasvab väga kiiresti. Lisanduvad sõnad ka nö teistest maailmadest, nt politseiametiga, tuletõrjuja-ametiga, muinasjutukangelastega seotud sõnavara. Samuti huvitavad lapsi ka esemete spetsiifilised omadused (suurus, ruumis asetus, värvus, vorm, tekstuur jne). Lisanduvad sõnad, mis viitavad soovidele, tunnetele, mõtetele, emotsioonidele. Lapsed kajastavad emotsioone ja soove ka mängus.
See vanus on ka rollimängu alguseks, mis on edasiseks arenguks oluline. Laps hakkab mängus kajastama rolli, nt isa, ema – räägib nukuga ema moodi jne. Samuti hakkab rolli vahetama, nt algul räägib nagu ema ja siis vastab lapse (nuku) eest. Mängu mõjutab suuresti perekond ja kultuur. Kõnel on suur roll rollide kasutamisel ja vahetamisel. Laps on ikka veel üsna seotud hetkelise kontekstiga. Siiski võivad lapsed aeg-ajalt oma mängu toetada ka nn mänguliste asendajatega (nt pastakas võib olla lusikas ). Mänguliste asendajate leidmisel ja nende kasutamisel on suur tähtsus kõnel – see annab esemele tema identiteedi käesolevas mängus (Aid 2008).
Neljandaks eluaastaks muutub lapse mõtlemine loogilisemaks, kuigi loogika tugineb paljuski otseselt tajutavale ( pigem välisele tunnusele kui funktsioonile). Lapsed suudavad põhjendada ja ennustada tulevikusündmusi oleviku järgi. Selleks ajaks on lapse sõnavara maht u 1500 sõna. Lapsed hakkavad tasapisi sõnu rühmitama üldise nimetuse alla, nt loomad, punased asjad jms.
Logopeed Margit Aidi sõnul tuleb lapse mängu rohkem fantaasiat ja mängulisi asendajaid, kusjuures kõnel on nende kasutamisel oluline osa. Lapsed hakkavad enam teadvustama, mida nad mõtlevad, seega kasutatakse rohkem uusi tegusõnu– teadma, mõtlema, meenutama, lootma.
Lapsed hakkavad rohkem tähelepanu pöörama objekti funktsioonile või inimestevahelistele suhetele. Ilmuvad abstraktsed mõisted, nt aus. Võime näha ette tuleviku sündmusi ja seoseid olevikuga peegeldub pärast, enne, järgmisena, homme kasutamises.
Täieneb ja täpsustub ka omadussõnade pagas – kaal (kerge, raske), pikkus (kõrge), kiirus (kiire), hulk (kolm, rohkem), temperatuur (kuum), kogus (täis, tühi), tekstuur (pehme).
Laps hakkab erinevaid (omadus)sõnu kombineerima, et täpsustada ütlust, nt kaks sinist auto..

Eeldatavad oskused 3-4 aastasel lapsel

Laps oskab:
• küsida luba;
• narrida, kavaldada;
• teistest rääkida;
• tutvusi sobitada (sõpru leida);
• mitmekesi koos mängida;
• vastata erinevatele küsimustele (kes, mis, kus, mida jne);
• olla arusaadav ka võõrastele inimestele.
http://www.elu.ee/index.php?picfile=55

5 – 7 aastaste kõne areng

5.ndaks eluaastaks saab laps aru ja suudab ennast ka väljendada põimlausetega ning tema keelekasutus sarnaneb täiskasvanu omaga . Laps suudab oma kõnet ka kohandada , et sobituda vestluspartneriga, olenevalt partneri vanusest. Endiselt võib esineda tuletuslikke vigu, nagu nt „Need on paremased.” Mõningad süntaksi tahud valmistavad endiselt raskusi. Üldjuhul on aga viiendaks elusaastaks omandatud õige keelekasutusviis ning lapsed sõnastavad lauseid täiskasvanutega sarnaselt (Smith & Cowie 2008: 345).
Koolimineku ajaks on lapse sõnavaras 14 000 – 15 000 sõna, ta oskab end vabalt väljendada, lause grammatiline ja süntaktiline struktuur on hästi arenenud. Eeldused kirjalikuks kõneks on olemas. Laps suudab eristada häälikuid nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt ( st häälikute järjekorda ja nende pikkusi.
Laps on kooliks valmis. Ta on piisavalt hästi arenenud nii kehaliselt kui vaimselt. Kõige tähtsam ei ole aga see, mida teie laps teab või oskab, vaid see, kuidas ta oma oskusi kasutab.
Hallap ’&Padrik’ sõnul suhtleb 6-aastane laps meelsasti nii täiskasvanute kui eakaaslastega. Ta mõistab kaudseid ütlusi ja hakkab ka ise kaudseid palveid, ettepanekuid , teateid väljendama (nt Mulle meeldob väga sinu nukk , nii tore on vist temaga mängida.) Laps arendab teemat vastavalt oma teadmistele (kommenteerib, lisab infot). Nii eakaaslaste kui täiskasvanutega suhtlemisel vahetatakse infot inimestevaheliste suhete kohta. Täiskasvanu abiga laps mõistab (st oskab seostada situatsiooni inimese emotsiooniga, nt millal on ema rõõmus, kurb, vihane) ja väljendab kõnes tundeid ja emotsioone. Kuueaastane laps eristab olulist infot ebaolulisest ja annab edasi peamiselt olulist infot. Lapse jaoks on eelkõige oluline see, mis seostub tema emotsioonidega. Ta jutustab meelsasti oma kogemuste, kuuldud teksti ja pildi põhjal. Laused on nüüd juba paremini seotud, jutustamisel kasutatakse rohkem liitlauseid. Laps armastab ka ise jutte luua. Jutustamist mõjutab oluliselt see, mida laps peab oluliseks (selle toob ta juttudes välja).
7-aastane laps suhtleb aktiivselt nii eakaaslaste kui täiskasvanutega. Ta püüab arvestada suhtlemisel kaassuhtlejat ja suhtlemispaika. Laps kasutab õigesti enamlevinud traditsioonilisi viisakusväljendeid (Hallap&Padrik 2008). Koolieelik koostab jutu tegevus- ja olupildi järgi, annab edasi nii põhisisu kui ka mõningaid detaile; mõistab mõttelünga tekste (kui stsenaarium / sündmus on tuttav) ja tuletab ise puuduva info (või küsib täiskasvanult abi). Ilmnevad planeeritava kõne elemendid: laps räägib oma tulevasest /kavandatavast tegevusest, mille kohta tal on kogemusi.
Eeldatavad oskused kooliküpsel lapsel (Tolga, M. veebimaterjalid)

• Hääldab kõiki häälikuid õigesti, räägib selgelt ja arusaadavalt.
  
•   Oskab leida riime lihtsatele sõnadele.
  
•  Tunneb enamikku trükitähti ning oskab kirjutada oma nime, lihtsamaid sõnu
  
• Kasutab kõnes 5-6-sõnalisi lauseid ja liitlauseid.
  
• Oskab rääkida mõnda juttu või anekdooti. Kasutab õigesti ja kohaselt viisakusväljendeid tere, tänan, palun, vabandust…
  
•    Suudab selgitada sõnu ja kirjeldada vastavat eset, nähtust. 
  
• Oskab vastata lihtsamatele küsimustele materjali kohta.
  
•    Suudab ümber jutustada mõne telesaate või filmiTeab peast mõnda lastesalmi või juttu. 
  
• Suudab 8-10sõnalisest loetelust meelde jätta kuulmise teel 3-5 sõna. 
  
•  Oskab nimetada öeldud sõna algustähte .
  
•  Oskab rääkida oma tegevustest ja kavatsustest.
  

KOKKUVÕTE

Kõne eakohane areng on vajalik lapse üldarengu toetamiseks. Kõne areng on seotud ka lapse mõtlemise, sotsiaalse oskuste jms arenguga.
Esimeseks suhtlusviisiks välismaailmaga on lapsel nutt. Juba umbes 2 kuuselt hakkab laps koogama, siis edasi lalisema kuni jõuabki esimeste sõnadeni. Enamik lapsi jõuab esimeste sõnadeni umbes esimesel eluaastal. Ning pärast seda teeb lapse kõne areng edasi suure hüppe. Juba kaheaastane laps moodustab esimesi lauseid, mis on küll väga lühikesed ja enamasti millegi saamiseks.
3-aastane laps suudab kõne abil igapäevaolukordades vabalt suhelda. Ta osaleb aktiivselt lühikestes dialoogides, sh algatab ise dialoogi, eelkõige midagi küsides, paludes; vastab vahel küsimusele ka mitmelauselise repliigiga. Laps räägib peamiselt sellest, mida ta vahetult tajub .
4-aastane laps osaleb aktiivselt pikemates dialoogides, sh oskab muuta teemat ning lõpetada vestlust; kordab või parandab/täpsustab ütlust, kui teised seda ei mõista. Laps hakkab kasutama ja mõistab nalja , fantaasiat, narrimist.
 5-aastane laps arvestab juba kuulaja teadmistega, st tal on ettekujutus , mida kuulaja võiks asja kohta teada. Laps võtab rollimängus meelsasti erisuguseid rolle ning vastavalt rollile kasutab ka rollisuhtlust.
6-aastane laps suhtleb meelsasti nii täiskasvanute kui eakaaslastega. Ta mõistab kaudseid ütlusi ja hakkab ka ise kaudseid palveid, ettepanekuid, teateid väljendama.
7-aastane laps suhtleb aktiivselt nii eakaaslaste kui täiskasvanutega. Ta püüab arvestada suhtlemisel kaassuhtlejat ja suhtlemispaika. Laps kasutab õigesti viisakusväljendeid. Koolieelik koostab jutu tegevus- ja olupildi järgi, annab edasi nii põhisisu kui ka mõningaid Ilmnevad planeeritava kõne elemendid: laps räägib oma tulevasest/kavandatavast tegevusest, mille kohta tal on kogemusi.
KASUTATUD KIRJANDUS
Aid, M.(2008). Lapse kõne areng. Konspektid
Hallap, M, Padrik, M (2008) Lapse kõne arendamine. Tartu: TÜ Kirjastus
Kikas, E. (2008) Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu Ülikooli Kirjastus
Smith, P., Cowie, H. (2008). Lapse arengu mõistmine. Tallinna Ülikooli Kirjastus
Veisson, M., Veispak, A. (2005) Lapse arengu – ning õppimisteooriad. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. As Atlex
Veebimaterjalid
http://www.puigala.ee/index.php?view=article&catid=15:logopeed&id=90:lapse-kone-areng-erinevas-eas---lasteaia-logopeed-malle-tolga&Itemid=50&option=com_content
http://www.elu.ee/index.php?picfile=55
4