Kergejõustiku referaat (0)

KERGEJÕUSTIK
Kergejõustik on üks vanemaid ja harrastatavamaid spordialasid.
Kergejõustik hõlmab jookse , sportlikku käimist, hüppeid ja mitmevõistlusi. Suurvõistluste kavva kuulub üle 40 ala. Enamik võistlusi peetakse spordiväljakul või staadionil. Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlus pargis või metsaradadel.
AJALUGU
Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud, pentatlon ehk viievõistlus ( kettaheide , kaugushüpe, odavise , staadionijooks ja maadlus ) ning relvisjooks.
Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850. asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.
1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist. 15 riigi esindajad moodustasid selleks asutava komitee ning1912. aasta augustis toimus Berliinis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (International Amateur Athletics Federation; lühend IAAF ) asutamiskongress. Võeti vastu IAAF-i põhikiri, valiti president ja kinnitati 94 maailmarekordit (sealhulgas jooksudes 53 ja käimises 30). IAAF-i peakontor asub Monte Carlos ja liikmesriike on selles 210.
Esimesed kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused toimusid 1934 Torinos. Maailmameistrivõistlused kergejõustikus aga peeti esimest korda 1983 Helsingis .
TÄHTSAMAD VÕISTLUSED
Tähtsaimad rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused on:

• Olümpiamängud
  
• Maailmameistrivõistlused
  
• Euroopa meistrivõistlused
  

Veel peetakse järgmisi võistlusi:

• IAAF-i maailma karikavõistlused
  
• Euroopa karikavõistlused
  
• Sisemaailmameistrivõistlused
  
• Euroopa sisemeistrivõistlused
  
• IAAF-i kergejõustiku finaalvõistlused
  

KERGEJÕUSTIKU ALAD
Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on meestel kavas 24 ja naistel 22 ala. Mehed võistlevad 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus , 4x100 ja 4×400 m teatejooksus , kõrgus-, teivas -, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta - ja vasaraheites , odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises.
Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks , kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide , odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine.
Maailmameistrivõistlusi korraldatakse ka murdmaa- ja maanteejooksus.
VÕISTLUSTE KORRALDUS
Väljakualadel (pikkus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites ning odaviskes) lõppvõistlustele pääsenud sportlased saavad algul teha 3 katset, et selgitada välja 8 paremat, kes saavad veel 3 katset. Katsete sooritamise järjekord lõppvõistlusel on vastupidine esimese kolme katse tulemuse põhjal saadud paremusjärjestusele.
KERGEJÕUSTIKLASE RIIETUS JA JALATSID
Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks. Spordijalatsites (naelikud) ei tohi olla rohkem kui 11 naela . Kui võistlus toimub sünteetilisel pinnasel, siis päka või kanna kohalt väljaulatuv nael ei tohi olla pikem kui 9 mm, väljaarvatud kõrgushüppes ja odaviskes, kus piiriks on 12 mm. Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 mm.
100 MEETRI JOOKS
100 meetri jooks on jooksusprindialale hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas.
100 meetri jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult.
Sisestaadionid on tavaliselt väiksemad kui välistaadionid ja kuna neil enamasti ei ole 100 meetri pikkust sirget lõiku, ei ole sise- ja välisvõistluste tulemused kurvi tõttu võrreldavad. Seepärast võisteldakse sisevõistlustel 100 m jooksu asemel 60 m jooksus.
100 m jooksu maailmarekordi omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks .
Praegune meeste maailmarekord , mille 2009. aastal püstitas Usain Bolt, on 9,58 sekundit. Eesti rekord on 10,19 sekundit ja selle püstitas Marek Niit 2012. aastal.
Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h. Eesti rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta 8. augustil 2006.
100 meetri jooks jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem.
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s (IAAF-i reegel 163.8).
100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistlus esimene osaala. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala.
Joostakse veel 200, 400, 800, 1500, 5000 meetri jooksu.
10 000 MEETRI JOOKS
10 000 meetri jooks on kergejõustiku joksuala, mis kuulub pikamaajooksude hulka.
Läbitakse 25 staadioniringi. Starditakse finišijoonelt.
Kiiremad mehed läbivad distantsi umbes 27 minutiga. See vastab keskmisele kiirusele 6,17 m/s ehk 22,22 km/h.
Kiiremad naised läbivad distantsi umbes 30 minutiga. See vastab keskmisele kiirusele 5,55 m/s ehk 20 km/h.
10 000 m tulemuse märkimisel eraldatakse punktiga sekundid minutitest ning näidatakse koma järel sekundi murdosa .
MARATON
Maraton ehk maratonijooks on kergejõutiku ala, pikamamaajooks. 1924. aastal määrati distantsi pikkuseks 42 195 m. See vahemaa vastab 1908. aasta Londoni olümpiamängudel läbitud vahemaale Windsori lossi ja White City staadioni vahel.
Nimi pärineb legendist, mis tekkis Kreeka-Pärsia sõdades (u 499–449 eKr) peetud Marathoni lahingu (u 490 eKr) järel, kui kreeklaste võiduteate olevat Marathonist Ateenasse (u 42 km) viinud käskjalg joostes . 1896. aastal nimetati maratoniks esimestel kaasaaegsetel olümpiamängudel kavas olnud ülipikamaajooks.
110 MEETRI TÕKKEJOOKS
Kõik 110 m tõkkejooksu puhul kasutatavad mõõdud on tulnud inglise-süsteemist, kus pikkuseühikutena kasutusel tollid-jardid (1 jard =36 tolli) Tõkete kõrgus on meestel 3 jalga ja 6 tolli (106,7 cm) ja tõketevaheline iikaugus 10 jardi (9,14 m), kaugus stardist esimese tõkkeni on 15 jardi (13,72 m).
400 MEETRI TÕKKEJOOKS
400 meetri tõkkejooks on kergejõustiku ala.
400 m tõkkejooksus on meeste tõke 1 jardi ehk 91,4 cm kõrgune. Tõketevaheline kaugus on 35 m, kaugus stardist esimese tõkkeni on 45 m ja viimasest tõkkest finišini 40 m.
3000 MEETRI TAKISTUSJOOKS
Takistusjooksu põhijooksus 3000 m on 28 kuiva ja 7 veetakistust. Suurvõistlustel peab olema 5 takistust ringi kohta paigutatud nii, et veetakistus oleks neljas. Takistuste vahed peavad olema viiendik ringi pikkusest. Esimese ringi läbimisel ei ole ette nähtud takistuse ületamist. Meeste takistus on 0,914 m kõrge (naistel 0,762 m) ja vähemalt 3,96 m lai. Veetakistus on koos takistusega 3,66 m pikk (naistel 3,06) ja 3,66 m lai. Sportlane peab kas hüppama üle vee või minema veest läbi.
4x100 MEETRI TEATEJOOKS
4×100 meetri teatejooks ehk lühiteade on kergejõustiku ala. Neljast jooksjast koosnev 4x100 m teatevõistkond peab vahetustega joostes andma teatepulga eelnevalt järgmisele teatejooksjale üle määrustepäraselt ja teatevahetusalas. Teatevahetusala on 10 meetrit enne ja 10 meetrit pärast 100 m, 200 m ja 300 m joont. Igale 20-meetrisele teatevahetusalale eelneb 10 meetrine hoovõtuala. Võistkonna liikmed peavad kogu jooksu vältel olema omal rajal ja ei tohi takistada teisi võistlejaid.
Lühiteade on väga tehniline ala, kus teatevahetusel on väga oluline osa hea lõpptulemuse saavutamisel. Teatepulga mahakukkumine ja määrustevastane teatevahetus võivad ka parimatele võistkondadele saatuslikuks saada.
Esimest korda oli 4x100 m teatejooks olümpiamängude kavas meestel 1912. aastal Stockholmis ja naistel 1928 Amsterdamis.
4x400 MEETRI TEATEJOOKS
4×400 meetri teatejooks ehk pikk teatejooks (võrreldes 4×100 m teatejooksuga) on kergejõustiku ala, kus neli jooksjat moodustavad meeskonna ja iga jooksja jookseb korra ringi (400 m) staadionil. Tavaliselt joostakse võistlustel esimesed 500 m (üks ring ja veel üks kurv ) omal rajal, mille järel jooksjad siirduvad staadioni siserajale. 4×400 m teatejooksu stardikoht on erinev 400 m võrreldes just sellepärast, et esimesel 500 m tuleb joosta omal rajal ja läbida kolm täiskurvi. Jooksjatel on 20 m teatevahetusala (tavaliselt märgitud sisiste joontega), kus teatepulk tuleb anda edasi järgmisele teatejooksjale.
KÕRGUSHÜPE
Kõrgushüpe on olümpiavõistlustel kavas nii üksikalana kui ka ühe alana meeste kümnevõistluses ja naiste sitsmevõistluses. Kõik tänapäeva kõrgushüppajad kasutavad Fosbury flopi tehnikat ( latt ületatakse selg ees ja maandutakse turjale) Sportlaste arvates on see stiil kerge õppida, ka võlub noori lati sel moel ületamise efektne viis.
Tipptasemel floppimine nõuab väga head painduvust ja täpset tahakallutust lati ületamise ajal. Niisuguse painduvuse saavutamine võtab väga kaua aega ja see on võimalik vaid süstemaatiliselt painduvusharjutusi tehes.
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
TEIVASHÜPE
Teivashüpe on kergejõustiku ala.
Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga.
Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.
KAUGUSHÜPE
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele.
Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht.
Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine.
Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe.
Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis.
Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus .
Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas.
Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa.
KOLMIKHÜPE
Kolmikhüpe on kergejõustikuala.
Nagu kaugushüpe nõuab ka kolmikhüpe suurt kiirust ja head hüppevõimet. Need kaks ala erinevad selle poolest, et kolmikhüpe koosneb kolmest järjestikusest hüppest, mis kõik on üksteisest sõltuvad. Kolmikhüppaja peab olema väga hea kiirjooksja, ta lihased peavad olema tugevad ja elastsed.
VASARAHEIDE, KETTAHEIDE, KUULITÕUGE
Kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringist (Ø kuulitõukes ja vasaraheites 2,135 m, kettaheites 2,5 m), odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30-36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on harilikult. puitkorpus, kuid lubatakse kasutada ka metallist, plastmassist jm. materjalist korpusega ketast. Vasar koosneb metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem puust, nüüdisajal kasutatakse mitmesuguseid metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema hoovõtul lõua juures, mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes puudutama maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud sektoris (sektori nurk odaviskes 29º, vasaraheites 40º, kuulitõukes ja kettaheites 45º).
ODAVISE
Odaviske hoovõturada on 30–36,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja käepidemest. Esiosas on teravast ja tugevast metallist ots, vars on valmistatud üleni metallist või muust sobivast materjalist ja käepideme asend on selline, et oda raskuskese asub selle all. Oda varre suurem läbimõõt on käepideme kohal.
Oda kaalub meestel 800 g ja selle pikkus on 260–270 cm ning naistel vastavalt 600 g ja 220–230 cm.
Odavise loetakse määrustepäraseks juhul, kui esimesena maandub maapinnale oda terav ots. Parema viskehaarde saamiseks võib sportlane kasutada vastavat määret, kuid ainult käel.
KÜMNEVÕISTLUS
Kümnevõistlus on kümnest kergejõustiku alast koosnev mitmevõistlus.
Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses.
Kümnevõistlus kestab kaks päeva, mõlemal päeval on kavas viis ala.
Esimene päev:

• 100 m jooks
  
• kaugushüpe
  
• kuulitõuge
  
• kõrgushüpe
  
• 400 m jooks
  

Teine päev:

• 110 m tõkkejooks
  
• kettaheide
  
• teivashüpe
  
• odavise
  
• 1500 m jooks
  

Igal alal saab sportlane vastavalt tulemusele punkte. Võistluse võidab kõige rohkem punkte saanud sportlane.
20 KM KÄIMINE
Sportlik käimine on kergejõustiku ala ja tähendab väga keerulist tehnikat, mida sportlane kasutab võimalikult kiireks edasiliikumiseks ilma jooksuta.
Sportlikus käimises peab edasiliikumine sammudes toimuma nii, et käija säilitab maapinnaga pideva kontakti. Sportlase eespool asuv jalg peab olema hetkel, kui see maapinda puudutab, kuni hetkeni, millal jalg täisnurga saavutab, põlvest sirge. Käimisvõistlusi peetakse nii staadionil kui ka maanteel.
Staadionil toimuvatel võistlustel jälgib võistlejate reeglipärast käimist kuus kohtunikku. Maanteel peetavatel käimisvõistlustel peab olema vähemalt kuus, kuid mitte enam kui üheksa kohtunikku.
Kui käimine ei vasta reeglitele, teeb kohtunik hoiatuse. Peale hoiatuse saamist kolmelt kohtunikult peab sportlane rajalt lahkuma .
Hoiatus tehakse valge kaardi näitamisega. Hoiatuskaardi mõlemal poolel peab olema sümbol, mis näitab kõnealust määrusterikkumist. Diskvalifitseerimist kinnitab punane kaart, mida võib teha ainult ala vanemkohtunik . Kui kõrvaldamine pole millegipärast kohe võimalik, tehakse seda vahetult pärast finišit.
10 km käimisdistantsil ja pikematel distantsidel paigutatakse esimene joogipunkt 5 km kaugusel stardist ning järgmised kas igale ringile või taas 5 km järel. Joogipunkte võib ka tihedamalt olla, kui ilmastikuolud seda nõuavad.
Maanteel korraldataval 20 km käimisel peab ühe ringi pikkus olema kuni 2,5 km, 50 km käimisdistantsil aga kuni 5 km.
100 MEETRI TÕKKEJOOKS
100 m tõkkejooks on kergejõustiku ala, mida enamasti viljelevad naissportlased. Meestel on lähedane ala 110 m tõkkejooks. Sisekergejõustikus võistlevad nii mehed kui naised 60 meetri distantsil .
Naistel on tõkked 84 cm, meestel 107 cm kõrgused.
SEITSMEVÕISTLUS
Seitsmevõistlus on naiste mitmevõistlus kergejõustikus.
Naiste seitsmevõistluse alad on esimesel päeval 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge, 200 meetri jooks ja teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks.
KROSSIJOOKS
Krossijooks või murdmaajooks (varem nimetati ka maastikujooksuks) on pikamaajooks, mida jookstakse maastikul . Jooksurada on üldiselt 3-12 km pikk. Stardi- ja finišikoht asuvad tavaliselt lähestikku ja rada kulgeb üldiselt ringina. Osavõtjate hulk on varieeruv . XX sajandi alguses oli maastikujooks ka olümpiaala (viimati kavas 1924 Pariisis).
KIIRJOOKS EHK SPRINT
Lühimaajooksus ehk sprindis peab võistleja jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal; kasutatakse madallähet. Stardisignaali annab lähetaja e starter, suurvõistlustel ja rekordite kinnitamiste puhul on nõutav elektriajavõtt. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud (veerand-ja poolfinaalid); lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat.
Kiirjooksu kategooriasse kuuluvad kõik distantsid kuni 400 m, kusjuures 400 m jooksu nimetatakse pikaks sprindiks. 800 m ja 1500m jooksu nimetatakse keskmaajooksuks ja distantse üle 1500m pikamaajooksudeka.
Sprint on kergejõustiku alus. Peale hea jooksupinna see eriti muud ei vajagi. Samas on ta väga plahvatuslik ala, mis nõuab tugevaid ja energilisi lihaste kokkutõmbeid. Et vähendada lihaserebestuste ja venituste tõenäosust, tuleb enne iga jooksu ja loomulikult enne iga võistlust end korralikult soojaks teha.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustik
http://www.ekjl.ee/