Kergejõustik (0)

Jüri Gümnaasium
Kergejõustik
referaat
Koostaja : …
Klass: 11R
Jüri 2013
Kuulitõuge.
Kuulitõuge on kergejõustikuala, kus eesmärgiks on tõugata raske metallkuul nii kaugele kui võimalik. Kuuli mass on meestel 7,257 kg, naistel 4 kg.Ajast aega on heitealad olnud üks ja seesama eesmärk: lennutada oma võistlusvahend võimalikult kaugele. Kuulitõukevõistllus on otseselt välja arenenud antiikajal kasutusel olnud sõjatehnikast, mis seinsesraske kivi viskamises. Pärast suurtükkide leiutamist 14. sajandil asendusid kivid valatud raudkuulidega. Need olid seda tüüpi kuulid, misolid kasutuselInglismaa KolledžiteKergejõustikuvõistlustel 1850- ndatel aastatel. Meeste kuulitõuge oli kavas juba 1896.a Ateena olümpial, naiste kuulitõuge võeti esmakordseltmängude kavva Londoni olümpial 1948.
Võistluskorraldus:
Kvalifiktsioonivõistlusel teevad võistlejad kolm katset 8 võistlejat teevad igaüks veel 3 katset. Kui v'istlusel osalebkuni 8 võistlejat, võivad kõi sooritada kuus katset. Rahvusvahelistevõistlustel jälgib katseid ja kinnitab tulemusi iga võistlusvoorulõpus vähemalt kaks kohtunikku. Valge lipp tähendab, et katseloetakse õnnestunuks, punane märgib katse eba õnnestmist (kui kuulmaandub väljapoole maandumissektorit, kui sportlanelahkubheiteringist enne kuuli maandmist või kui sportlasejalg puudutabheiteringi äärist).
 Tehnika:
Kuuli hoidmine- Kuuli hoitakseavatud käe, painutatudja kergelt harali näppude vahel. Tõuke faasis ei tohi kuuli kunagi õla joonest tahapoole. optimaalne tõukenurk on natukene suurem kui 40 kraadi. 
 O' Brieni tehnika- 1952.a tõi kuulitõuketehnikasse uuenduse ameeriklane Parry O' Brien, kes alustas oma heiteid seljaga kuulitõukesektori poole. Kuna selline asend andis neljandkiu pöördest lisaks, kasvas tõukejõud ning tema tulemused paranesid umbes 1 meetri võrra.
 

Algasend- Sportlane on lõdevastunud ja keskendub pingeliselt. Kogu keharaskus on kantud toetavale jalale ja stardiasend on võimalikult stabiilne. Tõuke sooritamiseks on tal aega 1,5 minutit

Küürutus- Sportlane painutab oma keha nagu vedru. Pahkluu jääb kõverdatuks järgeneva energilise liikumise ootuses .

Nihe- Vaba jalg sirtub välja, kui toetav jalg ära tõukab. Sportlane kiirendab horisontaalselt, liikudes nii sirgelt kui võimalik, seejärjel pöörab oma puusi ja keret. Ta on võimalikult kaua näoga heiteringi tagaserva poole.

Tõuge- Sportlane lukustab jalad ning tõukab jõuliselt, kasutades energiliselt õla ja rinnalihaseid. Tõukekäe äkline väljasirutus vallandab tõuke. Parimad kuulitõukajad heidavad kiirusega 14 m/s (50km/h).
Kettaheide
Kettaheide on kergejõustiku ala, milles võisteldakse lapiku  kettakujulise heitevahendi kauguse peale heitmises.
Ajalugu
Kettaheide kui iseseisev spordiala kasvas välja antiikolümpiamängudel kavas olnud viievõistlusest. Tol ajal oli ketas valmistatud lihvitud kivist ja hiljem pronksist valatud. Ketas kaalus 1,35 kuni 4,8 kg. Olümpias  hoiti võistluste tarvis kolme ketast . Heideti eriliselt kettaheiteväljakult. Ka heitepaigad olid erinevad, kas ring läbimõõduga 2,5 või 2,74 m või ruut küljega 2,5 m. 500. ja 480. aastat e.Kr. olevat Phayllos heitnud ketast 28,17 m. Seda tulemust on raske hinnata, sest ketta kaal pole teada. Kettaheide andis ainet paljudele antiikkunstnikele (Myroni " Kettaheitja " (Diskobolos)).
Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel Ateenas 1896 kasutati heitepaigana ringi läbimõõduga 2,2 m. Selline ring on praeguseni kasutusel. Kaks korda on olümpiamängudel kavas olnud ka kettaheide antiikstiilis, mille puhul heideti paigalt 15 cm kõrguselt aluselt mõõtudega 70x80 cm. Selles stiilis võitis 1906 vaheolümpia Verner Järvinen, Soome kuulsama odaviskaja  Matti Järvineni vend.
Kettaheite omapärast
Ketas on kas puust või mõnest muust siledast materjalist, mille ümber on metallist ümar metallring. Ketta mõlema poole keskel on metallist osa. Ketta kaal on meestel mitte üle 2 kg ja naistel 1 kg. Ketta välismõõt peab olema 21,9–22,1 cm ja naistel 18,0–18,2 cm. Kettaheite ring on turvalisust silmas pidades ümbritsetud võrguga, mis peab ebaõnnestunud katse puhul 2 kg ketta peatama, mis võib lennata kuni 25 meetrit sekundis. Kettaheite ringi sisemõõt peab olema 2,50 m.
Kettaheide Eestis
Eesti tuntuimad kettaheitjad on:

• Aleksander Tammert (02.02.1973) isiklik rekord on 15. aprillil 2006 Dentonis heidetud 70,82 m .
  
• Gerd Kanter  (06.05.1979) isiklik rekord 73,38 m on püstitatud 4. septembril 2006 Helsingborgis.
  
• Märt Israel (23.09.1983) isiklik rekord on 12. mail 2011 Chula Vistas heidetud 66,98 m.
  
• Eha Rünne (25.05.1963) isiklik rekord on 13.juulil 1988 Pärnus heidetud 63,18 m.
  

100m Jooks
100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas.
100 meetri jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult.
Sisestaadionid on tavaliselt väiksemad kui välistaadionid ja kuna neil enamasti ei ole 100 meetri pikkust sirget lõiku, ei ole sise- ja välisvõistluste tulemused kurvi tõttu võrreldavad. Seepärast võisteldakse sisevõistlustel 100 m jooksu asemel 60 m jooksus.
100 m jooksu maailmarekordi  omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks .
Praegune meeste maailmarekord , mille 2009. aastal püstitas  Usain Bolt, on 9,58 sekundit. Eesti rekord on 10,19 sekundit ja selle püstitas  Marek Niit 2012. aastal.
Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas  Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h. Eesti rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta  8. augustil 2006.
100 meetri jooks jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem.
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s ( IAAF -i reegel 163.8).
100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus . Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala.
Ajalugu
100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida 19. sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel.
Aastal 1887  leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas.
Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid  George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast.
Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s.
1920ndatel  hakati katsetama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid.
Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960ndatel võeti kasutusele kunstkattega rajad . Esimene maailmarekord (9,9 sekundit) sellisel rajal registreeriti 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos Jim Hinesi nimele.
Olümpiamängude kavas on 100 m jooks meestele 1896. aastast ja naistele 1928. aastast. 1900. ja  1904 . aasta suveolümpiamängudel oli kavas ka 60 m jooks.
Verstapostid
Meeste 100 m jooks

• Esimene registreeritud aeg: 11,0 s (110 jardi ehk 100,58 m), William MacLaren,  Suurbritannia , 27. juuli 1867, Haslingden
  
• Esimene aeg alla 11 sekundi: 10,8 s (10 4/5 s),  Cecil Lee (Suurbritannia), 25. september  1891  Brüssel (stopperite näidud: 10 3/5 s, 10 4/5 s, 11 s)
  
• Esimene ametlik maailmarekord: 10,6 s, Donald Lippincott, USA, 1912
  
• Esimene aeg alla 10 s:
  
  • käsitsi mõõdetud: 9,9 s, Jim Hines , Ronnie Ray Smith ja Charles Green  (kõik USA), 20. juuni 1968, Sacramento
    
  • elektrooniliselt mõõdetud: 9,95 s, James Hines (USA), 14. oktoober 1968, México
    

Naiste 100 m jooks

• Esimene registreeritud aeg: 17,4 s, Aino Rannanpää (Soome), 15. mai  1902 , Helsingi
  
• Esimene ametlik maailmarekord: 13,6 s (13 3/5 s), Marie Mejzlíková II (Tšehhoslovakkia, 5. august 1922
  
• Esimene aeg alla 13 sekundi: 12,8 s (12 4/5 s),  Mary Lines (Suurbritannia), 20. august 1922)
  
• Esimene elektrooniliselt registreeritud maailmatippmark: 12,18 s, Winsome Cripps (Austraalia)
  
• Esimene aeg alla 12 sekundi: 11,9 s, Tollien Schuurman ( Holland ), 5. juuni 1932, Haarlem
  
• Esimene aeg alla 11 sekundi:
  
  • käsitsi mõõdetud: 10,9 s,  Renate Stecher (Saksa DV), 7. juuni 1973, Ostrava
    
  • elektrooniliselt mõõdetud: 10,88 s, Marlies Göhr (Saksa DV), 1. juuli 1977,  Dresden
    

Kõige kauem püsinud maailmarekordid

• Mehed: 10,2 s, Jesse Owens (USA), 20. juuni 1936,  Chicago ; ületas 20 aastat hiljem 3. augustil 1956  Berliin  Willie Williams  (USA; 10,1 s)
  
• Naised: 10,49 s, Florence Griffith-Joyner (USA), 17. juuli 1988, Indianapolis; kehtib tänini (märts 2006)
  

Kõige edukamad sportlased

• Kahekordsed olümpiavõitjad:
  
  • Wyomia Tyus (USA), 1964 ja 1968
    
  • Carl Lewis (USA), 1984 ja 1988
    
  • Gail Devers (USA), 1992 ja 1996
    
  • Usain Bolt (JAM), 2008 ja 2012
    
• Kolmekordsed maailmameistrid:
  
  • Carl Lewis (USA), 1983, 1987 ja 1991
    
  • Maurice Greene (USA), 1997, 1999 ja 2001
    
• Kahekordne maailmameister :
  
  • Marion Jones  (USA), 1997 ja 1999
    
  • Usain Bolt (JAM), 2009 ja 2013
    
  • Shelly -Ann Fraser-Pryce (JAM), 2009 ja 2013
    

Kasutatud kirjandus

• http://www.annaabi.ee/Kuulit%C3%B5uge-m54799.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Kettaheide
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/100_meetri_jooks