Karula rahvuspark (1)

Karula Rahvuspark
Karula rahvuspark asub Lõuna-Eestis, täpsemalt Valga- ja Võrumaa piiril , Karula, Antsla , Mõniste ja Varstu valla maadel . See asutati 1979. aastal maastikukaitsealana ja 1993 muudeti rahvuspargiks. Selle suurus on 11097ha, olles pindalalt väikseim rahvuspark Eestis. Karula rahvuspargi olulisteks kaitseväärtusteks on pärandkultuurimaastikud, mis kohati kujunesid rohkem kui tuhande aastate jooksul. Umbes viimase kahe sajandi jooksul on välja kujunenud Kagu-Eestile iseloomulik maastikutüüp – hajuküla põllusiilide, metsatukkade, soolaikude, heinamaade ja taludega.
Vaade Peräjärve tornist .
Maastikuline liigestus
Karula pärandkultuurmaastikud on mitmesaja aasta jooksul inimtegevuse mõjul tekkinud maastikutüüp, kus vahelduvad hajatalud  põllusiilude, metsatukkade, soolaikude ja heinamaadega. Maastiku ilme on kujundanud maaharimiseks sobiva maa paigutus : mets paikneb peamiselt järskude kuplite lagedel (nn. metsamütsid) või kuplite järsemal nõlval. Kuplitel paiknevat metsa  ümbritseb ringikujuliselt põllu- või heinamaa . Laugemad, maaharimiseks sobivad kuplid on lagedad. Nõlvadel on kujunenud kuni 1,5 meetri kõrgused künniterrassid. Kuplitevahelistes nõgudes paiknevad enamasti soometsad või -heinamaad.
Pärandkultuurmaastik paikneb peamiselt rahvuspargi põhjapoolses osas Rebäsemõisast Jõeperäni ning Karkküla ümbruses. Tinu-Peräkonnu ümbruse pärandkultuurmaastikud on küüditamise ja ala metsastumise tulemusel samahästi kui hävinenud.
Pärandkultuurmaastikud hõlmavad praegu ligikaudu 30% rahvuspargi pindalast.
Karula loodusmaastiku moodustavad ulatuslikud metsa-alad koos järvede ja soodega. Karulas on  Kagu-Eesti suurim metsamassiiv, mis ulatub kaugelt üle rahvuspargi piiride. Tüüpiline loodusmaastik asub rahvuspargi lõunaosas ning Õdrejärve ja Kaugjärve ümbruses.
Karula veed
Mandrijää taandumisel tekkis Karula kuplistiku alale hulgaliselt järvi; 40 neist jääb rahvuspargi alale. Põhjapoolsed Karula järved kuuluvad Kõrg-Eesti rohketoiteliste järvede valdkonda. Kuplites sisalduvas moreenis on karbonaatseid kivimeid, mistõttu vee mineraalsus on suurem ja see koos vee neutraalse või kergelt aluselise reaktsiooniga loob eeldused liigirikkale elustikule. Lõunapoolsed Hargla nõo piirkonda jäävad järved kuuluvad Kagu-Eesti vähe- ja huumustoiteliste järvede valdkonda. Karula järvede ühisjooneks võib pidada enamiku järvede väikest sügavust, mis loob eeldused taimerohkuseks ja kinnikasvamiseks.
Suurimateks ohtudeks järvedele on nende liigne külastamine, vee reostumine , veetaseme muutmine, röövpüük ja ehitiste rajamine järvede kallastele. Ohtude vältimiseks tuleb suunata külastatavust, likvideerida reostusallikad, valikuliselt reguleerida kopra arvukust, jälgida ehituspiirangute täitmist ja pidevalt kontrollida järvede seisundit .
Peamine oht vooluveekogude seisundile on reostumine ja selle ärahoidmiseks tuleb vältida puhastamata kanalisatsioonivee juhtimist vooluveekogudesse.
Rebäse järv.
Sood ja rabad
Karula rahvuspargi pindalast moodustavad sood 6%. Suuremad sood on Äestamise, Arukülä ja Pautsjärve soo.
Madalsoodest väärivad esiletõstmist Ähijärve läänekalda, Väike-Apja, Palo taguse ja Kaugjärve edelakalda sood. Õõtsiksood asuvad Õdrejärve, Kaatsi järve, Küüdre järve, Viitkajärve jt. järvede kallastel. Haruldane on Ähijärve loodekaldal asuv allikasoo. Suuremad rabad on Äestamise soo, Sikksaare soo, Saarjärve raba , Küünimõtsa soo, Tiganiku soo jt. Karula maastike kõige eripärasemad ning ainulaadsemad on kuplistikes paiknevad järvetekkelised väikesood.
Märgalade säilimist ohustavad veetaseme muutused, suunamata külastatavus, sobimatu raie ja traditsiooniliselt hooldatud märgalade võsastumine. Kaitsetegevus peab tagama sobiva veetaseme säilimise kontrollides maaparandustöid ja reguleerides kopra arvukust.
Niidud
Karula rahvuspargis on levinud Lõuna-Eestile tüüpilised paluniidud, kuivad ja niisked pärisaruniidud, sh. sürjaniidud, liigivaesed soostunud niidud ja sooniidud. Niitude levik seostub reljeefi ja mullastikuga. Kõrgendike lagedel ja nõlva ülaosas on  sageli paluniidud, mille levikut on soodustanud ka muldade erodeerumine.  Küngaste nõlvadel levivad kuivad  pärisaruniidud ja jalamil niisked pärisaruniidud. Lohkudes ja orgudes esinevad sõltuvalt mullastikust ja veerežiimist niisked pärisaruniidud, soostunud või  sooniidud. Sooniidud on tavalised ka järvede kallastel.
Poollooduslikke niidukooslusi on rohumaade hulgas võrdlemisi vähe, sest põldheinakasvatus muutus  Lõuna-Eestis  üldlevinuks juba üle 100 aasta tagasi. Endistele niitudele  on  rajatud metsakultuure, osa neist on võsastunud, osa kasutatakse endiselt heina- või karjamaana. Suhteliselt rohkem on säilinud niiskeid pärisaruniite, sooniite ja soostunud niite , kuid endised ulatuslikud sooheinamaad on muutunud madalsoometsadeks.
Fragmentidena leidub  ka  nõmmeniite. Ähijärve idakaldal on taastatud puisniit .  Mustajõe luhal Jõepera piiranguvööndis on ainus rahvuspargis asuv lamminiit.
Niite ohustavad maahoolduse puudumise tagajärjel tekkiv võsastumine ja taimkatte liigilised muutused, väetamine, üleskündmine, veerežiimi muutused ja vähene looduskaitseline teadlikkus kohalike elanike hulgas. Niitude säilimiseks on vaja tagada tähtsamate niitude hooldamine ning kohalike elanike koolitamine .
Metsad
Karula rahvuspargi metsades on eristatavad kolm piirkonda:
1. Põhjapoolne madalkünklik palu- ja laanemetsade piirkond. See on ühtne metsamassiiv, kus kasvukohatüübid on vähevarieeruvad ning koosluste  erinevused on tingitud eelkõige puistute vanuselisest erinevusest.
2. Poolkaarjalt läänest itta ulatuv piirkond, milles  on esindatud peamiselt kupleid katvad arumetsad ning kuplite vahel kõdu- ning madalsoometsad. Tegemist on pärandkultuurmaastikuga, mis on olnud pikaajalise inimmõju all ning paljud kooslused on tekkinud just selle tagajärjel. Metsad kasvavad peamiselt väikeste saartena kuplitel või nende nõlvadel ning on liigendatud põldudest ja niitudest.
3. Lõunapoolne  metsamassiiv, mille peamisteks tunnusteks on reljeefi iseärasustest tingitud metsatüüpide muutlikkus ning suurem loodusmetsade osakaal. See piirkond hõlmab peaaegu poole kogu rahvuspargi territooriumist, seal paiknevad kaitseala ainuke loodusreservaat ja suurem osa sihtkaitsevöönditest. Loodusmetsade säilimine on paljuski tingitud reljeefist tulenevatest raskustest metsade majandamisel. Metsatüüpidest on siin enim esindatud palu- ja siirdesoometsad, samuti rabametsad.
Salumetsad kasvavad väga viljakatel aladel. Need on aga enamasti üles haritud ja seetõttu esineb salumetsi tükati järsematel nõlvadel. Põllumajandusmaade metsastumisega hakkavad  salumetsa kooslused taastuma. Rahvuspargis esinevad salumetsad Rebäsemõisa ümbruses.
Madalsoo - ja lodumetsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel. Madalsoid on vähe säilinud, kuna mitmed alad on raadatud heinamaaks ning osa on kuivendatud. Väärtuslikumad ja kuivenduse mõjuta madalsoometsad  esinevad peamiselt Ähijärvest läände ja lõunasse jäävatel aladel. Lodumetsi esineb rahvuspargis läbivoolulistes lohkudes väikeste puistutena Liivalumbi ja Aruküla-Labassaare sihtkaitsevööndites.
Kogu Karula rahvuspark on jagatud vöönditeks ning igal vööndil on  kindel funktsioon. Loodusreservaadis toimub metsade looduslik arenemine ning välistatakse igasugune inimese sekkumine metsa arenguprotsessi. Sihtkaitsevööndi metsade kaitse eesmärgiks on säilitada või taastada seal kujunenud looduslikke ja poollooduslikke kooslusi. Vastavalt koosluste kaitse eesmärgile võib eristada  looduslikule arengule jäetud vööndeid ja hooldatavaid vööndeid, kus lähtuvalt kaitse-eesmärgist on lubatud puu- ja põõsarinnet harvendada. Karula rahvuspargi sihtkaitsevööndi metsi iseloomustavad puude kõrge vanus, loodusmetsadele omane mitmekesisus , sealhulgas haruldaste ja kaitstavate liikide elupaikade või kasvukohtade ning haruldaste metsakoosluste esinemine. Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav ja pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa. Piiranguvööndi metsad on maastikupildile omane element, millel on majanduslik väärtus ning mis tasakaalustavad võimalikku majandustegevusest lähtuvat kahjulikku mõju loodusmetsadele.
Peamised metsi ohustavad tegurid on: reguleerimata raie, sobimatud metsa väljaveo viisid ja ajad, metsapõlengud, kuivendamine ja üleujutused. Ohutegurite vältimiseks tuleb tagada metsa majandamine looduskaitseliselt sobival viisil, osta erametsi riigi omandisse, kaardistada ja tähistada veevõtukohad metsatulekahjude kustutamiseks, koolitada ja teavitada metsaomanikke, kontrollida maaparanduslike tööde sobivust ja valikuliselt reguleerida kopra arvukust. Metsade kaitseks tuleb tagada sobiv kaitserežiim vastavalt metsatüübi harukordsusele ja ohustatusele.
Taimestik
Karula rahvuspargist on leitud 431 erinevat soontaime. Puu- ja põõsarinde liike on leitud kokku 38. Nendest kuuluvad kaitse alla harilik näsiniin ja künnapuu.
Puhma -rohurinde liike on leitud kokku 393. Eestis kaitsealuseid liike esineb nimekirjas 30, neist Eesti Punase Raamatu liike on tuvastatud 8: balti sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, Russowi sõrmkäpp, austria sõnajalg, harilik käoraamat, soohiilakas, tui-tähtpea ja väike vesikupp . Eestis väga haruldase liigi – harulise võtmeheina üks kolmest Eestis teadaolevast kasvukohast on Karulas.
Haruldasi taimi ohustavad peamiselt liialt intensiivne tallamine, valgustingimuste muutumine ja kontrollimatu noppimine.
Karula rahvuspargist on leitud 140 samblaliiki , Eesti Punase Raamatu liike on registreeritud 8: Helleri ebatähtlehik, lõhnav maakarikas, pisitiivik, läikiv kurdsirbik, kolmis-tahuksammal, sulgjas õhik, soosammal ja Ruthe põikkupar. Inimpelglikke samblaliike on leitud 26. Samblaid ohustavad peamiselt õhureostus, liigne tallamine, metsapõlengud ning kõdupuidu vähesus metsas.
Seened
Hoolimata vähesest uuritusest on Karulast leitud mitmeid huvitavaid ja haruldasi seeni: hall kärbseseen, pajuriisikas, lepa-kärbseseen, piparriisikas, kuldriisikas , lõhnav pilvik , hall toruseen, soo-punalehik, mitu liiki eba-vesinutte ja võlvnutt. Mitmed tindikuliigid ja josserandi harisirmik on osutunud Eestis esmaleidudeks.
Seente elutingimusi ohustavad metsade puhastamine surnud puudest ja maapinna kahjustamine metsa väljaveol
Loomastik
Putukad
Rahvuspargis elavate putukate uuringute andmed on praegu kasinad.
Seni on leitud 13 liiki kimalasi, millede seas on suhteliselt palju II kaitsekategooria alust liiki Schrencki kimalast.
On teada 9 liigi kuklase esinemine, neist 4 – palukuklane, arukuklane , karukuklane ja liivakuklane  – on kaitsealused ja Eesti Punase Raamatu liigid.
Rahvuspargis on tugev palukuklaste kolooniakompleks, mis on tähelepanuväärne eelkõige oma suure elujõulisuse ja eriliselt mahuka maa-aluse osa poolest.
Putukate elutingimused on otseselt seotud mitmekesiste elupaikade säilimisega. Kuklasi ohustab ka pesakuhilate kahjustamine.
 
Limused ja kaanid
Karula veekogudes elab 11 liiki karpe, nendest õhuke järvekarp on Eesti Punase Raamatu liik. Kõige laiema levikuga on suur-järvekarp, keda esineb enamikus kalarikastes järvedes. Teiseks arvukamaks ja levinumaks liigiks on piklik jõekarp, keda esineb rahuliku vooluga jõelõikudel ja liivase põhjaga järvedes. Kiiljat jõekarpi leidub Ähijärves, Mikile järves ja Köstrejärves.
Teod on esindatud 17 liigiga, neist lombi-keeristigu, keeris-lametigu ja manteltigu on Eesti Punase Raamatu liigid. Mageveetigude arvukus on kõrgem taimestikurikastes järvedes ja peaaegu kõikidest veekogudest võib leida järve-ematigu, mudakukke ja sarvtigu. Tigude fauna on liigirikkaim taimestikku täiskasvavas Köstrejärves.
Kaane on Karulas teada kahte liiki. Neist apteegikaan on II kaitsekategooria liik. Köstrejärvest on leitud pisikaani.
Limused on tundlikud veekogude seisundi halvenemise suhtes. Vee- elustikku mõjutab ka koordineerimatu kalade sisseviimine veekogudesse . Apteegikaani säilimist võib ohustada püüdmine meditsiinilisel eesmärgil.
 
Kalad ja jõevähk
Karula kalastikus on Eesti siseveekogudele omased liigid. Kokku on siit leitud 21 liiki kalu. Levinumateks on ahven , särg, haug, koger , linask, vähem levinud on kiisk, latikas , viidikas, koha, roosärg, hõbekoger ja angerjas . Kalastiku kujunemisel on määravateks Väikese Emajõe kalastik ja Koiva jõgikonda kuuluva Mustjõe kalastik.
Karula veekogudes elab kolm Euroopa Liidu loodusdirektiivi kalaliiki: need on hink , võldas ja vingerjas . Nende kalaliikide kaitsemine ei ole oluline mitte üksnes Eestile vaid kogu Euroopale .
Mitmetest veekogudest võib leida ka jõevähki, kuid võrreldes varasemaga on jõevähk alles jäänud vaid vähestesse järvedesse. Varem on vähk elanud Papijärves, Rebäsejärves, Suures Pehmejärves, Kallete ja Savijärves, Viitkä- ja Linnajärves, Saarjärvedes ning peaaegu kõigis püsiva vooluga ojakestes ja kraavides.
Kalastiku seisundit halvendab ja jõevähi arvukust vähendab kalapüügieeskirjade rikkumine , valed püügikoormused ja -ajad, haiguspuhangud ja veekogude reostumine.
  Kahepaiksed ja roomajad
Kahepaikseid on leitud rahvuspargist 7 liiki, siin eriti laialt levinud mudakonn on Eesti Punase Raamatu kaitsealune liik ja tema kaitsemine on oluline ka Euroopa tasandil.
Roomajaid on teada kolme liiki: rästik, vaskuss ja arusisalik ,  arvukaim neist on viimane. Lisaks nendele on kohatud ka nastikut.
Kahepaikseid ja roomajaid ohustavad peamiselt inimeste teadmatus ning sihilik hävitamine, kalade koordineerimatu sisseviimine veekogudesse ning veekogude hooldamine ebasobival ajal.
  Imetajad
Karula rahvuspargis on registreeritud 42 liiki imetajaid. Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja- nahkhiir , tiigilendlane , veelendlane, suurvidevlane, suurkõrv, pargi -nahkhiir, neist Eesti Punase Raamatu liigid on tiigilendlane ja suurvidevlane. Poolveelistest imetajatest on  Eesti Punase Raamatu liik saarmas .
Tüüpilisemad suurimetajad rahvuspargis on põder, metskits , metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale , kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri. Vaatamata kasulikule mõjule järvede seisundile ja  paljudele vees elavatele loomaliikidele on mitmes piirkonnas kopra tegevuse mõju metsakooslustele ebalooduslik ja vajab seega piiramist.
Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud ja Eestis vähemesinevatest imetajaliikidest on rahvuspargis esindatud saarmas ja tiigilendlane.
Imetajate tõhus kaitse eeldab pidevat andmete kogumist ja arvukuse jälgimist ning ulukite arvukuse reguleerimise nõuetest kinnipidamist. Saarma asurkonnale võib hukutavalt mõjuda liialt intensiivne võrgupüük.
Linnud
Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991–2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must- toonekurg . Võimalik pesitseja on kaljukotkas.
Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5–7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Kalakotka ja must-toonekure asurkonda ohustab pesitsusaegne häirimine, toidubaasi vähenemine ja  metsa raiumine pesitsuspiirkonnas.
Väike-konnakotkaste arvukus rahvuspargis on vahemikus 2-4 paari. Konnakotkaste arvukuse tõusuks on vajalik hooldatavate rohumaade ja sobivate pesapaikade olemasolu.
Must-toonekure arvukus piirkonnas  on stabiilselt 4–5 paari, neist 2–4 pesitseb Karula rahvuspargi territooriumil.
Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on rahvuspargi niitude parim indikaator -linnuliik. Niitude võsastumine ja sööti jäämine ohustab siinset rukkiräägu populatsiooni.
Oluliselt vähenenud metsamajanduslik häirimine on soodustanud mitmete metsalindude (kolmvarvas-rähni, valgeselg-kirjurähni, õõnetuvi, metsise jt.) arvukuse tõusu.
Rahvuspargis vajab tähelepanu sookurg, keda pesitseb siin 7–12 paari. Sookurge ohustab eelkõige pesitsusaegne häirimine.
Olulised lindude arvukuse reguleerijad on väikeimetajad (rebane, metsnugis , kährikkoer ja mink ), kellede arvukus peab olema pideva kontrolli all. Paljude lindude jaoks on oluline puutumatute metsade ja hooldatavate pärandkultuurmaastike säilimine.
 

Tõrva Gümnaasium

Piia Pähklamäe
8.a klass

Karula rahvuspark

Referaat

Juhendaja
õpetaja Tiia Tamm

Tõrva 2007