Karula kõrgustik (0)

Karula kõrgustik
Karula kõrgustik asub Kagu-Eestis Valga maakonnas , Valga nõo ning Võru- Hargla nõo vahel. Kõrgustikule on omapärane liigestatud reljeef ning pinnakatte vaheldusrikkus. Karula kõrgustik jääb Lõuna-Eesti teistest kõrgustikest Otepääst ja Haanjast maha küll kõrguselt (137 m) ja pindalalt, mitte aga pinnavormide mitmekesisuselt. Järskudel nõlvadel ja kõrgemate kuplite lagedel kasvavad kase - ja männisalud tõstavad esile mitmeid Karulale iseloomulikke pinnavorme. 1979.a. asutati Karula Rahvuspark, mis hõlmab kolmandiku kõrgustikust.
Ajalugu
12 000 aastat tagasi hakkas Eesti ala katnud umbes 15 km paksune jääkilp sulama ning jää taandus põhja suunas. Kolm jääkeelt, mis liikusid Võrtsjärve, Peipsi ja Hargla orundeid pidi, said praeguse Karula kohal kokku ning jää jäi sinna kauemaks pidama . Kuplid ja oosmõhnastikud, tekkisid jääkilpi sulanud järvede kohale. Jäässe tekkinud augud ja lõhed täitusid veega ning neist said jääjärved. Liustikujõed kuhjasid järve põhja jämedamat materjali, peamiselt kruusa. Hiljem, kui jää madalamaks sulas, liustikujõed kahanesid ning järvepõhi kattus peenema settega, moreeniga. Pärast jääpankade lõplikku sulamist kadus vesi järvedest ning kogunenud setetest tekkisid kuplid ja oosmõhnastikud. Järvede ümber olnud jääpankade kohale moodustusid lohud ja orud.
Pinnavormid
Tegemist on Eesti ühe huvitavaima pinnavormide kompleksiga. Esindatud on liustikutekkelised pinnavormid, kus domineerivad moreenkünkad, sandurtasandikud ja fluvioglatsiaalsed mõhnad. Erinevalt teistest Eesti kõrgustikest Karulal peaaegu puudub aluspõhjaline tuum. Aluspõhja mõningane suhteline kõrgenemine (kuni 40 m) absoluutse kõrguseni ilmneb ainult seetõttu, et ida ja lääne poole jäävad sügavalt aluspõhja lõikunud orundid. Irdjää ja voolava ning lõuna poole laialivalguva jääsulamisvee toimel kujunesid moreenkuplite vööndist kaugemal (lõuna pool) oosmõhnastike ja sandurite vööndid. Kuplistikus domineerivad ümara põhijoonisega pinnavormid, oosmõhnastike vööndis aga ovaalse kujuga vormid – peamiselt künnised. Pinnavormistike – moreenkuplistike, oosmõhnastike ja sandurtasandike – niisugune korrapärane paiknemine loob soodsad eeldused nende geomorfoloogiliseks ja maastikuliseks tutvustamiseks väikesel alal.
Maastikuline liigestus
Reljeefi liigestatus ja pinnakatte vaheldusrikkus on omakorda maastikulise mitmekesisuse alus. Küngaste koostismaterjaliks olev moreen või moreenkate loovad eelduse täiesti erisuguste maastike kujunemiseks. Karula kõrgustikul on antud erinevuste alusel kujunenud maastikud hästi piiritletavad. Pinnaehituse muutused kajastuvad selgelt ka muld - ja taimkatte erinevustes.
Kuigi Karulas on hästi selgelt eristatavad kaks maastikulist piirkonda: moreen- või moreenkattega küngastest koosnev kuplistik ja jääsulaveetekkeliste küngaste (mõhnad ja oosmõhnad) vöönd, on need omakorda jaotatavad väiksemateks maastikuüksusteks (joonis). Lähem iseloomustus osadest maastikuüksustest, mis paiknevad rahvuspargi piires, kuigi näiteks Aheru oosmõhnastik on pinnamoelt Karula kõrgustiku kõige mitmekesisem piirkond oma männikute ning suurepäraste marja- ja seenemetsadega. Maastikuliselt erilisemad piirkonnad:
Kaika kuplistik – Domineerivad keskmise suhtelise kõrgusega (10– 25 m) kuplid, mille hulka lisandub üksikuid kõrgemaid ja madalamaid künkaid (kühmusid). Pikka aega oli kuplistik kaetud heinamaadega, mis pakkusid suuresti silmailu, kuna kuplite kuju ja piirid olid selgelt nähtavad. Nüüd saab niisugust maastikupilti näha vaid üksikutes kohtades ja sedagi piiratud alal, sest võsastumine ja metsastumine sulgeb vaate Karula kõige iseloomulikumale maastikule. Kaika kuplistiku kaguosa reljeefi liigestatus on vähenenud intensiivse soostumise tõttu.
Veetka küngastik – Täpset piiri Kaika kuplistikuga on raske määrata, kuid Veetka külast lõunasse kuni Ähijärveni ulatuva ala pinnamood erineb Kaika ümbruse omast. Iseloomulikud on suured ebakorrapärase kujuga 30–35 m kõrgused omavahel liitunud moreenkünkad, mis suuremas osas on veel lagedad. Paljud söötis põllud viitavad siingi metsa peatsele pealetungile.
Lüllemäe kuplistik – Karula kõrgustiku läänepoolne geomorfoloogilis-maastikuline esindusala. Siin paikneb kõrgustiku kõrgeim punkt, 137 meetri kõrgune Rebasemõisa Tornimägi. Lüllemäe ümbruses leidub kaksik-, kohati isegi kolmik - ja nelikkupleid. Metsa ja põllumaa paiknemisest tulenevalt saab seda ala omakorda jaotada kolmeks vööndiks. Kolmest vööndist keskmine – Rebasemõisa-Tarupedaja vaheline ala on põllumajanduslikult domineeriv ala kõrgustikus, kuigi elanikke asub seal vähe. Ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud niidud.
Haabsaare mõhnastik – Ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. Siinsed järved on küllalt sügavad; neist Savijärv (17,6 m) on Karulas sügavaim. Tuntud on heade supluskohtade ja laagripaikadega Üdri järv Kaika-Lüllemäe tee lähedal.
Pikassaare oosmõhnastik – Huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare rööbitise asetusega oosmõhnadele. Keskmise kõrgusega kuplid asenduvad väikeste kühmudega, mis paiknevad samasuunaliselt oosmõhnade pikiteljel. Valdavalt paralleelse asetusega madalate ooside pinnavormides on suuri erinevusi. Omanäoline on Pikassaare ümbrus, kus sõrmja asetusega oosid algavad nagu ühest punktist. Jääajajärgne reljeef on osaliselt tasandunud intensiivse soostumise tõttu. Oosmõhnastike reljeefist hoopis erinev on Saar- ja Ähijärve vahel paiknev väga liigestatud mikroreljeefiga mõhnastik.
Perajärve mõhnastik – On eristatud omaette maastikuüksusena suurte mõhnade tõttu. Suurmõhnasid on küll ainult kolm, kuid nad kujutavad endast liitpinnavorme, olles liigestatud arvukate nõgudega, millest suuremad ja sügavamad on soostunud .
Silla oosmõhnastik – On suur üleminekuvöönd kuplistikult lõunapoolsetele sandurtasandikele. Rööpselt paiknevad oosid vahelduvad mõhnadega, mis koosnevad peamiselt liivadest ja kruusadest. Mõhnade kõrgus on valdavalt 10 m ümber ning pikkus ulatub mõnekümnest meetrist 300 meetrini. Positiivsete pinnavormide arv on siin suurim kogu kõrgustikul. Tõenäoliselt on see suurima pinnavormide arvuga paik Eestis üldse. Künniste ja seljakute vahelisel alal levivad sood , rabad (30–40% pindalast), millel domineerivad tüüpilised kanarbiku-puhmarabad. Karula oosmõhnastikele on iseloomulik suur soostumus olenemata oose ja mõhnasid moodustavate setete headest veejuhtimise omadustest. Vesi valgub küngastevahelistesse nõgudesse, kust pinnavee äravool on raskendatud maapinna väikese kalde ja suletud äravoolualade tõttu. Kohatised õõtsiksood ja kinnikasvavad järved teevad sellest alast kõige metsikuma loodusega piirkonna.
Apja soostik – kujunenud liustiku mitme suure jääpanga lamedate sulamisnõgude kohale. Soostiku põhjapiir on Koobassaare otsamoreen, mis kujutab endast 3–4 km pikkust marginaalset künnist tugevasti lainja pinnaga. Soostiku osi eraldavad madalad ja väiksed rühmiti paiknevad mõhnad ning lame moreenseljak, mis on igast küljest ümbritsetud suurte metsadega . Suur- ja Väike-Apja järv on mõlemad madalad ning kiiresti kinni kasvamas .
Ähijärve tasandik – Karula suuremad järved on kujunenud kunagiste jääpankade sulamisnõgude kohale. Maastikuliselt on Ähijärve lähiümbrus muutlik. Kui põhiliselt ulatuvad järveni oosid ja mõhnastikud, loodekaldal ka moreenkünkad, siis ida suunas kohati kuni kilomeetri laiuselt on lainjas moreentasandik . See on Karula kõrgustikul harvaesinev maastikutüüp. Ümbritseva ala liigestatud pinnamood jätkub ka järve kohal vahelduva põhjareljeefiga. Kunagine kaldaastang on jäänud järve pinna mitme alandamise tõttu praegusest veepiirist veidi eemale.
Peamised maastikke ohustavad tegurid on traditsioonilise maakasutuse vähenemine, ebaseaduslik maavarade kaevandamine, intensiivne maaparandus ning metsa- ja põllumajandus. Nende ohtude vältimiseks on vajalikud järgmised tegevused: maastike hooldamine, ehitamise ja kaevandamise põhimõtete järgimise tagamine, maastike uurimine ja kaardistamine.
Vaated Karula kõrgustiku kuppelmaastikule, metsadele , niitudele.
Sood ja rabad
Järvede kinnikasvamise tagajärjel tekkinud soode osakaalu rahvuspargis hinnatakse umbes kahele kolmandikule soode koguarvust. Enim esineb järvetekkelisi soid kuplistike piirkondades. Ka üle poole oosmõhnastike soodest on kujunenud järvede kinnikasvamisel. Vaid tasandikel on domineerinud maismaaline soostumine. Kohati on suurepinnaliste kuplite järskudel nõlvadel ka allikasoid. Madalsoodest väärivad esiletõstmist Ähijärve läänekalda, Väike-Apja, Palo taguse ja Kaugjärve edelakalda sood. Õõtsiksood asuvad Õdrejärve, Kaatsi järve, Küüdre järve, Viitkajärve jt. järvede kallastel. Haruldane on Ähijärve loodekaldal asuv allikasoo. Suuremad rabad on Äestamise soo, Sikksaare soo, Saarjärve raba , Küünimõtsa soo, Tiganiku soo jt. Karula maastike kõige eripärasemad ning ainulaadsemad on kuplistikes paiknevad järvetekkelised väikesood Märgalade säilimist ohustavad veetaseme muutused, suunamata külastatavus, sobimatu raie ja traditsiooniliselt hooldatud märgalade võsastumine. Kaitsetegevus peab tagama sobiva veetaseme säilimise kontrollides maaparandustöid ja reguleerides kopra arvukust.
Veestik
Karula kõrgustik on Kagu-Eesti tähtsamaks veelahkmeks. Põhja ja loodeosa veed jõuavad Soome lahte , kõrgustiku lõunaosa veed aga Riia lahte. Karula kuplistikus ja Hargla nõos on umbes 60 järve. Suuruse järgi koostatud pingereas on esimesed Ähijärv, Ubajärv ja Koobassaare järv, keskel Õdre, Kallete , Mikile, Rebasejärv ja Köstrejärv koos paljude omasugustega ning rea lõpetavad Põrgu- ja Mustjärved. Enamasti on järved õõtsikulise kaldaga, liivarandu leidub vähem. Väikesed madala ja mudase põhjaga järved on soodsaks kasvukohaks paljudele taimedele, mõnel juhul katavad viimased pea kogu veepinna. Suurim järvedest on kaugelt üle põldude Antsla -Saru maanteele paistev ligikaudu kolme kilomeetri pikkune lookleva kaldajoone, kaldaäärsete kuplite ja sageli liivaste randadega Ähijärv.
Suurimateks ohtudeks järvedele on nenede liigne külastamine, vee reostumine , veetaseme muutmine, röövpüük ja ehitiste rajamine järvede kallastele. Ohtude vältimiseks tuleb suunata külastatavust, likvideerida reostusallikad , valikuliselt reguleerida kopra arvukust, jälgida ehituspiirangute täitmist ja pidevalt kontrollida järvede seisundit .
Taimestik
Looduslikest aladest on lõunaosas esindatud valdavalt okas ja segametsad . Põhjaosas lisaks metsadele ka karjamaad ja haritavad maad. Mitmes piirkonnas esinevad hoiu- ja kaitsemetsad. Metsades on eristatavad kolm piirkonda:
1.Põhjapoolne madalkünklik palu- ja laanemetsade piirkond. See on ühtne metsamassiiv, kus kasvukohatüübid on vähevarieeruvad ning koosluste  erinevused on tingitud eelkõige puistute vanuselisest erinevusest.
2. Poolkaarjalt läänest itta ulatuv Rebäsemõisa–Mähkli–Kaika–Jõeperä piirkond, milles  on esindatud peamiselt kupleid katvad arumetsad ning kuplite vahel kõdu- ning madalsoometsad. Tegemist on pärandkultuurmaastikuga, mis on olnud pikaajalise inimmõju all ning paljud kooslused on tekkinud just selle tagajärjel.
3. Lõunapoolne  metsamassiiv, mille peamisteks tunnusteks on reljeefi iseärasustest tingitud metsatüüpide muutlikkus ning suurem loodusmetsade osakaal. Seal paiknevad piirkonna ainuke loodusreservaat (Pautsjärve) ja suurem osa sihtkaitsevöönditest. Loodusmetsade säilimine on paljuski tingitud reljeefist tulenevatest raskustest metsade majandamisel. Metsatüüpidest on siin enim esindatud palu- ja siirdesoometsad, samuti rabametsad. Peamised metsi ohustavad tegurid on: reguleerimata raie, sobimatud metsa väljaveo viisid ja ajad, metsapõlengud, kuivendamine ja üleujutused. Ohutegurite vältimiseks tuleb tagada metsa majandamine looduskaitseliselt sobival viisil, osta erametsi riigi omandisse, kaardistada ja tähistada veevõtukohad metsatulekahjude kustutamiseks, koolitada ja teavitada metsaomanikke, kontrollida maaparanduslike tööde sobivust ja valikuliselt reguleerida kopra arvukust. Metsade kaitseks tuleb tagada sobiv kaitserežiim vastavalt metsatüübi harukordsusele ja ohustatusele.
Haruldaste taimede ja elustiku poolest paistavad silma Kaikas asuv Kogrejärv, mis on elukohaks apteegikaanile. Esindatud on enamik Lõuna-Eestile iseloomulikke kooslusi erinevate niitude, soode ning palu-, laane -, nõmme- ja salumetsade näol. Kaitsealuse objektina kasvavad siin must lepp (sanglepp), harilik näsiniin ja künnapuu. Eesti Punase Raamatu liike on tuvastatud 8: balti sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, Russowi sõrmkäpp, austria sõnajalg, harilik käoraamat, soohiilakas, tui-tähtpea ja väike vesikupp . Eestis väga haruldase liigi – harulise võtmeheina üks kolmest Eestis teadaolevast kasvukohast on Karulas. Karula rahvuspargist on leitud 140 samblaliiki , Eesti Punase Raamatu liike on registreeritud 8: Helleri ebatähtlehik, lõhnav maakarikas, pisitiivik, läikiv kurdsirbik, kolmis-tahuksammal, sulgjas õhik, soosammal ja Ruthe põikkupar. Inimpelglikke samblaliike on leitud 26. Haruldasi taimi ohustavad peamiselt liialt intensiivne tallamine, valgustingimuste muutumine ja kontrollimatu noppimine. Samblaid ohustavad peamiselt õhureostus, liigne tallamine, metsapõlengud ning kõdupuidu vähesus metsas.
Loomastik
Karula rahvuspargis on registreeritud 42 liiki imetajaid . Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja- nahkhiir , tiigilendlane , veelendlane, suurvidevlane, suurkõrv, pargi-nahkhiir, neist Eesti Punase Raamatu liigid on tiigilendlane ja suurvidevlane. Poolveelistest imetajatest on  Eesti Punase Raamatu liik saarmas . Aastate vältel on Karulas vaadeldud 140 liiki linde. Ohustatud liikidest on must toonekurg , siniraag , sookurg, kalakotkas ja väike- konnakotkas leidnud siin rahuliku elupaiga. Samuti on piirkonnas elupaiga leidnud rukkiräägud. Loomadest on siin esindatud Eestis üsnagi haruldane mudakonn (Kagu-Eestis küll sagedasem ), mis kuulub II kategooria kaitsealuste liikide alla. Kaladest on esindatud hink, vingerjas ja võldas, kelle kaitsmine on oluline kogu Euroopas. Putukatest on eesti punase raamatu putukaliikidest on esindatud palukuklane, arukuklane , karukuklane ja liivakuklane. Ohustatud liikide kaitsmiseks on oluline säilitada mitmekesised elupaigad , veekogude puhtus , puutumatud metsad. Veeloomastikku ohustab röövpüük.
Mudakonn ja must toonekurg.
Kokkuvõte
Karula kõrgustik on omapärane kuppelmaastiku esindaja Eestis. Suhteliselt väikese ala kohta esineb mitmeid erinevaid pinnavorme (oosid, mõhnad, tasandikud), esindatud on ka kaitsealused looma- ja taimeliigid. Karula kõrgustiku alale on loodud Karula Rahvuspark, kaitsmaks ohustatud liike ning omamaks ülevaadet alal toimuvast. Võttes arvesse piirkonnale iseloomulikku maastikulist liigestatust, linnu-, looma-, taimeliikide rohkust ning ainulaadsust, soode, rabade ning kümnete järvede olemasolu, siis võib julgelt väita, et tegemist on ühe eriliseima piirkonnaga Eestis. Seetõttu on oluline pideva kaitse ja kontollli olemasolu.
Kasutatud kirjandus

Järvet, A., Kask , I., 1998. Eesti maastikuline liigestus. Eesti Loodus

Vaheldusrikas Karula maastik A. Järvet http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9810/maastik.html

Karula mäenimede süsteemist E.Saar
http://www.eki.ee/nimeselts/txt/bo04032.ht m

Karula Rahvuspark
http://matkarajad.maaturism.ee/index.php

Valgamaa looduskaitseobjektid http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=371317/valgamaalooduskaitseobjektid+UUEM.pdf

Lõuna- Eesti kõrgustikud ja nõod http://www.estonica.org/est/lugu.html?kateg=2&menyy_id=606&alam=69&leht=6

Kõrgustikud http://test.sc.ee/lefo/eSheets/?lisa=eSheets&m=1&tsykkel=1042&teema=1002946

www.karularahvuspark.ee