Millises vanuses sooviksite abielluda?

Vastus leiad õppematerjalist: Kahe inimese kooselu

Millise järgnevatest eluvaldkondadest seate esikohale?

Vastus leiad õppematerjalist: Kahe inimese kooselu

Kahe inimese kooselu (0)

Keskkool - Ühiskond - Ühiskond

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Kuidas suhtute omasooliste abielusse kas pigem tolereerite või põlgate?
Millises vanuses sooviksite abielluda?
Millise järgnevatest eluvaldkondadest seate esikohale?
Milliseid traditsioonetavasid teate abiellumise kohta?
Millises vanuses umbes sooviksite abielluda?
Millise järgnevatest valdkondadest seate esikohale?
Milline on Teie seisukoht omasooliste abielu suhtes?

SISSEJUHATUS 2
1.TRADITSIOONILINE ABIELU 4
Abielu definitsioon 4
1.1 Abielu reguleerimine Eestis perekonnaseaduse kaudu 4
1.2 Abiellumise ajalugu Eestis 5
1.3 Abielu traditsioonid ja pulmatavad Eestis 7
1.4 Abielutüübid 10
1.5 Hoiakud abielu suhtes 11
1.6 Vaba kooselu Eestis ja teistes Euroopa riikides 11
1.7 Eesti rahvastikusündmustest üheksa kümnendi jooksul: abiellumine ja lahutamine 12
2. OMASOOLISTE ABIELU 14
Definitsioon 14
2.1 Omasooliste abielude ajalugu 14
2.2 Samasooliste paaride suhete reguleerimine 15
2.3 Hoiakud samasooliste kooselude kohta 16
2.4 Riigid, kus on seadusega lubatud samasooliste abielu 16
2.5 Homoseksuaalne kultuur Saksamaal 16
3. METOODIKA 18
3.1 Valim 18
3.2 Andmekogumismeetod 18
4. ANDMETE ANALÜÜS JA JÄRELDUSED 19
4.1 Küsitlusele vastajad soo järgi 19
4.2 Küsitlusele vastajad klasside järgi 19
4.3 Vanemate perekonnaseis 20
4.4 Õpilaste arvamus abielu vajalikkusest 20
4.5 Vanemate perekonnaseisu seos lapse arusaamadega 21
4.6 Õpilaste soov abielluda 22
4.7 „Jah“ vastanud õpilaste abiellumise vanuse määr 23
4.8 Küsitlusele vastanute eluvaldkondade tähtsustamise tulemused 23
4.9 Küsitluse tulemused omasooliste abielu pooldamise kohta 24
4.10 Õpilaste arvamus Eestis omasooliste abielu lubamise suhtes 25
KOKKUVÕTE 27
Das Resümee 28
LISAD 29
LISA 1. KÜSIMUSTIK 29
Kasutatud materjalid 31
Raamat 31
Elektroonilised materjalid 31

SISSEJUHATUS

Kahe inimese kooselu ja selle regulatsioonid on juba aastatuhandeid olnud inimühiskonna sõlmteemasid. Abielu puudutab tõenäoliselt kõiki inimesi: mõnedel on kindel põhimõte järgida traditsiooni ja abielluda , osad leiavad, et see pole enam vajalik tänapäeva ühiskonnas. Seetõttu jõudsingi otsusele uurida, millised hoiakud on Kadrioru Saksa Gümnaasiumi gümnasistidel traditsioonilise abielu suhtes.
Omasooliste abielu on Eestis samuti päevakorras teema, mis pole veel kindlalt reguleeritud ega ühtset arusaama leidnud. Oma uurimistöös tahaksingi teada saada, millised hoiakud on meie gümnasistidel omasooliste abielu suhtes.
Mind ajendas selle teema valikule isiklik huvi ning teema päevakajalisus. Abielu uuesti mõtestamine on aktuaalne teema, sest tänapäeva noored ei abiellu nii palju võrreldes varasemaga. Huvitav ongi välja selgitada, millised on minu eakaaslaste arusaamad traditsioonilisest abielust . Mitmetes riikides nagu näiteks Hollandis, Argentiinas, Norras ja Rootsis on lubatud omasooliste abielu ning seega sooviksin uurida, kuidas suhtuvad minu kooli noored sellesse, kui ka Eestis lubataks samasooliste abielu.
Töö eesmärk on saada ülevaade minu eakaaslaste hoiakutest traditsioonilise abielu ning samasooliste abielu suhtes. Samuti sellest, kuivõrd mõjutab vanemate perekonnaseis noorte seisukohti. Tahan oma küsitluse kaudu välja selgitada ja analüüsida, kui palju teatakse abielu traditsioonidest ning kas noortel on soovi tulevikus abielluda.
Uurimistöö põhimeetodiks on küsitlus, selle analüüs ning andmete kogumine kirjandusest. Minu uurimistöö koosneb 2 peatükist , mis hõlmavad kokku 15 alateemat.
Töö esimeses peatükis antakse ülevaade traditsioonilisest abielust ning selle ajaloost,
traditsioonidest, abielutüüpidest ning vabast kooselust. Toon välja statistika võrdluse nüüdisaja ja varasemate registreeritud abielude vahel.
Uurimistöö teises peatükis keskendun omasooliste abielule. Annan ülevaate omasooliste abielude ajaloost, hoiakutest, homoseksuaalsete kultuurist Saksamaal. Toon välja riigid, kus on seadusega lubatud omasooliste abielud .
Töö käigus üritan põhjendada oma oletust, milleks on:
Noored leiavad, et tänapäeval abiellumine ei ole vajalik ning suhtuvad sallivalt omasooliste abielusse.
Kolmandas peatükis kirjeldan küsitluse tulemusi ja analüüsin statistilisi andmeid. Küsitlus viidi läbi KSG gümnaasiumi õpilaste seas interneti teel.
Uurimisküsimused on:

Kas leiate, et abielu on tänapäeval vajalik?
Kas sooviksite tulevikus abielluda?
Kas Teie arvates peaks Eestis olema lubatud omasooliste abielu?
Kuidas suhtute omasooliste abielusse, kas pigem tolereerite või põlgate?

1.TRADITSIOONILINE ABIELU

Abielu definitsioon

Abielu on sotsiaalne tava, mis reguleerib sugupooltevahelisi suhteid. See on mehe ja naise ühiskondlikult (riiklikult) seadustatud liit, millega kaasnevad teatavad õigused ja kohustused. (Toivo Niilberg ja Ivo Ivari , 2000a)

1.1 Abielu reguleerimine Eestis perekonnaseaduse kaudu

Väljavõte seadusest:
§ 1.Abielu sõlmimise kord
1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.
2) Õigusliku tähendusega on ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt .
3) Abielu sõlmitakse mitte varem kui ühe kuu ja mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel abiellujate poolt perekonnaseisuasutusele avalduse esitamisest.
4) Mõjuvatel põhjustel võib abiellujate soovil perekonnaseisuasutus käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud tähtaegu lühendada või pikendada. Tähtaega võib pikendada kuni kuue kuuni, arvates valduse esitamisest.
5) Abielu sõlmivad abiellujad isiklikult, üheaegselt kohal olles. Abielu on sõlmitud, kui abiellujad on abieluaktile alla kirjutanud.
§ 3.Abiellumisiga
1) Isik on abiellumisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks.
2) 15-18-aastane alaealine võib abielluda oma vanemate või eestkostja kirjalikul nõusolekul.
3) Kui lapsel on üks vanem või kui teine vanem on teadmata kadunud või teisele vanemale on tema piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja, samuti kui ühelt vanemalt on vanema õigused ära võetud, piisab 15–18-aastase alaealise abiellumiseks ühe vanema nõusolekust.
4) Kui kas või üks vanematest või eestkostja ei anna abiellumiseks nõusolekut, võib kohus anda abiellumisloa ühe vanema või eestkosteasutuse avalduse alusel. Kohus annab abiellumisloa, kui abiellumine vastab alaealise huvidele.
§ 4.Abielu sõlmimise takistus
Abielu ei või sõlmida:
1) isikute vahel, kellest vähemalt üks on juba abielus;
2) otsejoones ülenejate või alanejate sugulaste vahel, vendade ja õdede ning poolvendade ja -õdede, lapsendajate ja lapsendatute, samuti sama isiku poolt lapsendatute vahel;
3) isikute vahel, kellest vähemalt ühele on määratud eestkostja tema piiratud teovõime tõttu (välja arvatud käesoleva seaduse § 3 2.-4. lõikes nimetatud juhtudel).

1.2 Abiellumise ajalugu Eestis

Abielu vorme on ajaloos olnud väga erinevaid, alates ürgsest polügaamiast, kus inimesed elasid grupiti, lõpetades kristliku abieluga. Täpsem ettekujutus pulmadest/ abielust Eesti aladel kauges minevikus puudub. Eesti rahva eluolu käsitlevad vaid üksikud katkendid kroonikatest ja reisikirjeldustest. Paljud pulmakombestiku elemendid on ilmselt tagasiviidavad rahva väga kaugesse minevikku , isegi sugukondliku korra aega. (Kalits, 1988: 20)
Teadlaste seas on üldlevinud seisukoht, et ürgajal levis polügaamne abielu, mis jagunes kaheks: polügüünia kui abieluvorm, kus ühel mehel oli mitu naist ja polüandria korral ühel naisel mitu meest. (Niiberg, Ivari 2000: 28) Küttide ja korilaste ühiskonnas saadi aru, et korrastamata suhted teevad grupile halba ja ohustavad tulevikku. Tekkis eksogaamne abielu, mis tähendab, et ühe sugukonna liige võis abielluda teise sugukonna esindajaga. Sama sugukonna liikmed ei tohtinud omavahel abielluda, vaid pidid endale kaaslase leidma teisest sugukonnast. Abielu sõlmimine toimus matriarhaadis tõenäoliselt üsna lihtsate rituaalidega. Sugupoolte vahelised suhted olid sotsiaalselt organiseeritud ja need tõid kaasa ühiskonna poolt tunnustatud õigusi ja kohustusi. ( Ibid : 25)
Seejärel tekkis rühmaabielu, mis kujutas endast sugukondade liitu, millel puudus majanduslik side ja abielupooled elasid eraldi. Sellises kommuunis hoolitsesid laste kasvatamise eest kindlaksmääratud inimesed, mitte aga laste füüsilised vanemad.
Ühised lapsed sundisid sugukonna liikmeid asuma hiljem paariabiellu. Ainukeseks varaks kahe inimese vahel olid lapsed ja kogu ülejäänud vara haldas sugukond - kogukond . Tõenäoliselt ei valitsenud mees naise üle ega naine mehe üle. (Ibid: 26)
Seoses riikide tekkimise ja linnade ning kindluste rajamisega toimus elanikkonna kihistumine . Põhiliseks abieluvormiks kujunes monogaamia ehk üksikabielu. Abielu oli eelkõige majandusüksus- mees pidas naist üleval, naine hoolitses majapidamise eest ja pidi kindlustama pärija.
Tekkis patriarhaarne perekond, kus isa omas tugevat mõju perekonnas. Selline klassikaline ainuabielu propageeris igavest truudust kuni surmani, kuid andis mehele palju võimalusi ja jättis naise „kodu orjaks“. (Ibid: 27)
Pärast eestlaste ristiusustamist 13.sajandil kuulutati Eesti ala katoliku kirikule ja Mõõgavendade ordule. Linnadesse ja kihelkondadesse ehitati kirikuid, abikirikuid, kloostreid ja altareid. Kirik hakkas kohalikule talurahvale peale suruma kristlikke kombeid, seal hulgas ka kristlikku abielu ja kiriklikku laulatust. Näiteks on „ Läänemaa talurahva õiguses“ kirjas Saare-Lääne piiskopi valduste kohta: „Kui mees naise võtab, siis peab ta kiriku tulema kaheksa päeva jooksul [...] ja laskma enda abiellu panna ja andma tasu selle eest. Kui ta seda ei tee, peab ta oma isandale andma viiskümmend marka.“ (Kalits, 1988: 10)
17. sajandil muudeti kirklik ristimine, leer , laulatus ja matus ainsateks ametlikeks perekondlike muutuste registreerimise vormideks, kohustuslikeks aktideks. Leer andis teadmised kristliku religiooni põhialustest, ilma milleta ei lubatud luua perekonda. (Ibid: 12)
Alates 19.sajandi keskpaigast kujunes Eesti alal luteri kiriku kõrval teiseks mõjukaks usukeskuseks vene õigeusu kirik. Venemaal ei olnud kirik riigist lahutatud ning abielu, sünni ja surma registreerimise ainuõigus kuulus kirikule. Alles Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon andis lahenduse, mis enamikus Lääne-Euroopa maades olid toimunud juba kodanlike ja kodanlik -demokraatlike revolutsioonidega. Kirik lahutati riigist ja koolist, eemaldati perekonnaseisuaktide vormistamisest.
1920. aastal lahutati Eestis kirik ametlikult riigist. 1925.aastal võttis Riigikogu vastu uue perekonnaseisuseaduse, mis hakkas kehtima 1. juulist 1926. Uus seadus võimaldas registreerida abielu nii omavalitsusasutuste sekretäridel, Tartus ja Tallinnas perekonnaseisuametitel kui ka selleks vormistatud vaimulikel perekonnaseisuametnikel. Lisaks registreerimisele omavalitsuse perekonnaseisuametis kasutati aga sageli veel ka kiriklikku kombetalitust. (Ibid: 15)
1930.ndatel kujunes kiriklikust laulatusest loobumine tavaliseks nähtuseks. Endise 100% asemel laulatajate arv kahanes ja osad tegid vaid ilmaliku registreerimise. (Ibid: 18)
Nõukogude ajal oli seaduslik vaid ilmalik abielu registreerimine, kiriklik laulatus selle kõrval oli olemas, kuid sellele ei vaadatud hästi. Laulatuste arv vähenes drastiliselt. Kuna seaduslikuks loeti vaid perekonnaseisuametis registreeritud abielu, siis abiellusid kiriklikku laulatust soovijad kaks korda – nii perekonnaseisuaktide büroos kui ka kirikus. Pärast Eesti taasiseseisvumist ja eriti vahetult enne seda, laulva revolutsiooni ajal tõusis laulatuste arv hüppeliselt. Sageli käidi abielu registreerimas kahekesi, külalised kutsuti vaid laulatusele. Taasiseseisvumise ajal süsteeme ühtlustati ning nüüd on kirikuõpetajatel võimalik läbi viia laulatus, mis kehtib ka abielu seaduslikku registreerimisena.

1.3 Abielu traditsioonid ja pulmatavad Eestis

Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu . Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail.
(Ibid: 20)
Endisaegadel võis pulmadele mõtlema hakata alles siis, kui leer seljataga ja noored uude seisusse saanud. Leer viis noored inimesed esimest korda mõlemast soost omaealiste hulka ning tutvustas neid pidulikult laua taga istumistel. Tüdrukud hakkasid kandma täiskasvanu pikk- kuube ja ehteid, võisid osa võtta täiskasvanute lõbustustest. Poisid hakkasid tegema kõiki meestetöid ja sulastena saama täismehe palka. (Karu, 1997: 5)
Täiskasvanuks tunnistamine andis poistele õiguse hakata paastumaarja- või jüripäevast alates külatüdrukute juures ehal käima ja tüdrukud võisid poisse vastu võtta. Sobivamaks ajaks peeti neljapäeva ja laupäeva, hiljem ka pühapäeva. Vana tava kohaselt ei olnud enam sobiv näiteks poisi ja tüdruku omavaheline vestlemine päise päeva ajal, kahekesi koos teel käimine jne. Ehalkäimine oli justkui kosjade- eelne kohustuslik ettevõtmine ja noorte tutvusesobitamise üks vorme. (Kalits, 1988: 22)
Et kosjad korda läheks, selleks tuli kindlasti eeltööd teha. Teadupärast eelnesid tõelistele kosjadele veel eelkosjad, kus kosjade sobivust kontrolliti. Veel eelmise sajandi esimesel poolel on levinud nn. „ kuulamine “. Kuulueideks või - naiseks oli tavaliselt keegi sugulane või isamehe naine. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Kui kosjaviinad vastu võeti, siis oli see kinnituseks , et ka kosjad vastu võetakse. (Meri 2003: 14)
Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvitsamees, saajavana, ninamees. Kosjasõit oli väga tähtis. Sõidu hobune pidi olema täkk , halvemal juhul ka ruun, aga mitte mingil juhul ei tohtinud olla selleks mära . Must hobune ei tohtinud olla, sest see tähendas halba õnne. Nädalapäevadest oli kindlalt esikohal neljapäev. Seda päeva peeti uue alustamiseks kõige sobivamaks, sest siis olid head vaimud väljas liikumas. Keelatud oli lihavõtte-eelne paastuaeg , samuti ei peetud heaks uue kuu loomise aega. Kui kosjasõidul tuli esimesena vastu vana naine, siis oli kõige targem ots kohe ümber keerata ja koju tagasi minna. Meesterahvaga kohtumine tähendas aga õnne. Kosjaskäiku said mõjutada ka loomad. Kuigi kosilastel oli endil viin kaasas, ei tohtinud kunagi kõrtsist peatumata mööda sõita. Alati tuli sisse minna ja viina osta. (Meri 2003: 16)
Kui kosjad sobisid toodi välja kosjaviin. Vana tava kohaselt oli kosjaviin põletatud suhkruga punaseks värvitud ja soovitavalt magus. Kui söödud ja joodud, siis vahetati üldjuhul kinke. Neid kingitusi on kutsutud kihlad või pandid. Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6)
Kosjade ja pulmade vahelisest pikkusest on väga erinevaid kirjapanekuid. Kui kosjas käidud kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga sellest, et just jaanipäeval sõlmitud pulm on kõige püsivam.
Pulma- eelse perioodi kõige tähtsam ettevõtmine oli veimevaka valmistamine. Pruudi poolt pulmalistele jagatavad kingitused olid veimed ja veemed. Selleks tulid kaasa aitama külatüdrukud ja lähemad sugulased. Pruut käis külas ka viinutamas ehk teisisõnu veimi ja nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmapidu ise võis kessta kahest päevast nädalani. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka, ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. (Meri, 2003: 20)
Mõned nendest kommetest on säilinud ka tänaseni, näiteks see, et keegi ei tohi noorpaari vahelt läbi minna nende sõidukist väljumisest kuni altari ette jõudmiseni. Ka altari ees jala peale astumine , et hilisemas elus ohjad oma kätte saada, on tegelikult vana komme. Seevastu räbaldunud särgi selga panemine või paelte lahti jätmine, et sünnitamine tulevikus kergem oleks, on tänasetele pruutidele teadmata.
Eluviiside ja traditsioonide muutudes on teisenenud ka pulmarõivas. Kui tänapäeval on rahvarõivas erandlik nähtus, siis eelmisel sajandil kandis pulmarahvas veel tavakohast rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss.
Pulmi peeti nii pruudi kui peigmehe kodus Pulmaliste arva ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni. Kui peiupoisi lärmakas saatjaskond mõrsjakoju jõudis, siis algas „ kauplemine “, et väravast sisse pääseda. See oli pikk tseremoonia, kus erinevais Eestimaa paigus oma kindlad tavad täita tuli. Peale seda võis alustada söömaajaga. Tähtis oli, et laual oleks leib, mis pidi seal olema puutumatuna kogu pulma aja, et kindlustada noorpaarile leivaõnne kogu eluks.
Kui mõrsjakodus ühiselt pidutsetud ja söödud, siis algas mõrsja ära saatmine rohkete lauludega, mille peamiseks sisuks olid õpetussõnad neiule tema uues kodus ja muutunud seisuses. Peale seda suunduti peiukoju, kus algas taas erinevate rituaalsete toimingute täitmine ja mõrsjale uue kodu tutvustamine. (Meri, 2003:30)
Sellele järgnes pulmade kõige olulisem toiming- tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse. Tanutamist tehti ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul, tanutajaks oli tavaliselt peiu ema või isamehe naine. Sellele pidi järgnema nooriku põlletamine, mis justkui rõhutas abielunaise otseseid kohustusi. (Karu, 1997: 11)
Pulmades on alati oluliseks peetud lõbutsemist ja nii endisaegadel kui tänapäeval peetakse tähtsaks tantsu. Esimeseks tantsijaks pidi pulmas olema keegi peiupoolsetest pulmalistest, aga ka pruudi vend või isamees. Tähtis tegevus oli veel ka pruutpaari magamasaatmine. Teise pulmapäeva tähtsaim tegevus oli veiede jagamine, mis tasuti vastukingitustega.
(Meri, 2003: 32)
Pulmade lõpetamisest räägivad mitmed tavad – lauale anti lõputoit. Noorik võtab voki välja ja hakkab tööle, ukse taga koputatakse, pulmalipp võetakse maha ja külalistel on aeg lahkuda. (Karu, 1997: 13)
Tänapäeval peavad noored arvestama, et abielu sõlmitakse mitte varem kui ühe kuu ja mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel sooviavalduse esitamise päevast. Need noorpaarid, kes lähevad kirikusse laulatusele, ei pane perekonnaseisuametis sõrmuseid sõrme, vaid teevad seda kirikus. Soovi kohaselt kutsub noorpaar endale külalised kas perekonnaseisuametisse, kirikusse või koju. Hea tavana on pruudil selle päeval käes pruudikimp, mille toob peigmees, arvesse võttes pruudi soove. Pulmapidu ise on väljunud tavapärastest raamidest. Aastakümneid kombeks olnud tavad on asendunud kõige erinevamate võimalustega. Valitseb täielik vabadus, kuidas korraldada abielu sõlmimist ja pulmapidu.
Tänapäeval kannavad pruudid rahvarõivaste asemel enamjaolt pikki , rikkalike, pidulikke valgeid pruutkleite, mis muutusid soosituiks 1970 lõpul. Valget peetakse alates 19.sajandist mõrsja puhtuse ja süütuse sümboliks . Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor . Kui vanasti oli peakatte mõtteks kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest, siis tänaseks on loori sümboolne tähendus peaaegu kadunud ja seda kasutatakse vaid ehtena.
Vanasti peeti pulmapäeval tütarlapsel õigus viimast korda käia lahtiste juustega. Juukseid peeti võrgutavaks ning seepärast ei tohtinud abielunaine enam oma veetlevaid lahtisi lokke kellelegi näidata. Tänapäeval sätib pruudi soengusse juuksur. Etiketi järgi on peigmehel võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda.
Istumine lauas toimub selle järgi, et mida vanemad ja lähemad sugulased, seda lähemal istuvad nad noorpaarile. Noorpaar istub pealauas aukohal kõrvuti, pruut peigmehe paremal käel. Tänapäeval on tähtis koht pulmatordil, mis on tavaliselt kolme või viiekorruseline vahukooretort. Pruutpaar sööb torti ühelt torditaldrikult, sageli teineteist söötes.
(Karu, 1997: 15)

1.4 Abielutüübid

Armastusabielusid on tänapäeva Euroopas üsna vähe- alla 10%. Sõprusabielu esineb rohkem. Taolises abielus on suur rõhk üksteise mõistmisel, mitte aga ümberkasvatamisel. Totaalne abielu esineb üsna harva, selles püsitakse koos kuni surmani. Vahel loobutakse sellistes abieludes lastest, kartes üksteist jagada.
Jagelusabielu on üks tavalisemaid ja iseloomulik pea ühele kolmandikule abieludest. Koos püsitakse kuni surmani, kuid toimub pidev jagelemine . Sageli ei arvestata sellise abielu jagad ei oma lähedaste, laste ega naabrite emotsioonidega.
Üha tavalisemaks muutuvad materiaalselt seotud abielud, kus armastus lõppeb kiiresti ja asemele tuleb rahalised-varanduslikud ahelad. Enamasti lõppevad sellised abielud lahutusega ja üks pool saab suurema vara endale. Tihti arvestatakse vara sisse ka laps, keda hakatakse mõtteliselt jagama.
Aastatuhandete taha ulatub kannatusabielu ehk autokraatlikku-orjanduslikku abielu, mille naise roll oli olla eelkõige mehe saatja ja koduabiline . Tänapäeval esineb taolist tüüpi abielusid ka vastupidi, nt. kui naisel on kõrgharidus ja mees on töötu.
Kannatusabielu alavorm on fanaatiline abielu ehk uskumine imedesse, kus neiu , abielludes alkohooliku või kurjategijaga, loodab temast parema inimese teha. Õnn on aga suhteline.
Abielus võib elada ka kuude või isegi aastakümneid üksteisest eemal. Sellist abielu võib vaadelda kui kaugkestvat abielu, sest lahutus on üsna haruldane nähtus. Sageli puuduvad sellises abielus lapsed, sest nende soetamiseks ja kasvatamiseks napib aega. (Niiberg, Ivari, 2000: 61)

1.5 Hoiakud abielu suhtes

2006. aasta lõpus ja 2007. aasta esimeses pooles korraldatud üleeuroopalise Euroopa Sotsiaaluuringu (European Social Survey) näol on tegemist rahvusvahelise uuringuga, milles osales kokku 25 riiki, nende seas Eesti.
Selle uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et Eesti ühiskonnas hinnatakse abielu kõrgelt. Inimeste hinnangul toetab abielu traditsioonide püsimist ja on kõige parem viis partnerile oma pühendumust tõestada. Suur osa ühiskonnast ei tunneta abielu kui pealesunnitud normi. Seega ei ole abiellumine üksnes rituaal , mida kombe pärast tehakse. Viimast toetab ka hinnangute jaotus väitele „Tänapäeva ühiskonnas on abielul iganenud maine“, kus 72% vastanutest leidis, et see ei ole nii. (Järviste, Kasearu , Reinomägi, 2008: 13)

1.6 Vaba kooselu Eestis ja teistes Euroopa riikides

1960. aastatel tekkis lääne ühiskonnas abielu kõrvale uus kooseluvorm - vaba kooselu. Järjest on kasvanud noorte arv, kes alustavad koos elamist abielu sõlmimata ning niisuguse kooselu kestus on muutunud üha pikemaks. Vaba kooselu ehk vabaabielu all käsitletakse üldjuhul lastega või lasteta paari ametlikult registreerimata kooselu ühise leibkonnana. Sealjuures on oluline, et mõlemad partnerid tunnistavad ja tajuvad oma kooselu abielusarnase suh Allikas: Euroopa Sotsiaaluuring 2006
tena. (Berrington 2001; Brown 200)
Vaba kooselu levikut on mõjutanud nii kultuurilised kui majanduslikud muutused (Smock ja Gupta 2002). Kultuuriliste muutuste juures on üks olulisemad tegureid individualismi kasv, mille puhul indiviidid muutuvad oma eelistustes ja valikutes üha enesekesksemaks ning oma isiklikke huve järgivaks ( Beck ja Beck-Gernsheim 2002). Selle kõrval on tähtis sekulariseerumine ehk ilmalikustumine, koos millega on vähenenud kristlikul maailmapildil põhinevate moraalinormide olulisus. (Ibd: 3) Eestis algas see nõukogude okupatsiooniga, mille vältel kõik religioosne oli põlu all.
Vaba kooselu levikut erinevates riikides saab hinnata rahvaloenduste, küsitlusuuringute ja (nt Rootsi ja Norra puhul) registriandmete alusel. Euroopa Sotsiaaluuringu 2006. aasta küsitluses osalenud riikide andmete ja varasemate uuringute põhjal võib Euroopat vaadates öelda, et vabas kooselus elavate inimeste osakaal on suurim Rootsis, Taanis , Norras ja Prantsusmaal, Eesti asetseb keskmises grupis , sarnanedes Saksamaa, Belgia ja Sloveeniaga. Kõige vähem elab registreerimata kooselus inimesi Poolas, Bulgaarias, Portugalis ja Küprosel .
Eestis on vaba kooselu levinud eeskätt noorema põlvkonna hulgas. 2000. aasta rahva ja eluruumide loenduse põhjal oli Eestis üle 61 000 vabas kooselus paari (21,5 % kõikidest partneriga koos elavatest inimestes ja 11% kogu elanikkonnast.) Sama rahvaloenduse käigus fikseeriti alla 10 samasoolise kooselupaari, siiski võib samasooliste kogukonna endi spekulatiivsel hinnangul Eestis kooselupaaride arv jääda 300-400 vahele (Pall 2003).
Traditsioonilise peremudeli väljavahetamine algas Eestis võrdlemisi vara- 1970.aastatel- sarnaselt vastavate muutustega Põhjamaades, ning hoogustus 1990.aastatel (Tiit 2008).

1.7 Eesti rahvastikusündmustest üheksa kümnendi jooksul: abiellumine ja lahutamine

Abiellumise populaarsus on aegade jooksul muutunud. Seda on mõjutanud mitmed asjaolud. Sõjajärgsetel aastatel on näha väikest abiellumuse tõusu. Üsna palju abielluti perioodil 1947–1991, aastas sõlmiti keskmiselt ligi 12 000 abielu. Pärast seda on abielusid üldiselt vähemaks jäänud. Ühiskond muutub, sellega koos ka inimeste väärtushinnangud . Tänapäeval on abielu alternatiiviks üha enam populaarsust koguv vaba kooselu, kuna sellel on abielu ees mitmeid eeliseid. Vaba kooselu annab inimestele rohkem vabadust ja toob kaasa vähem kohustusi kui registreeritud abielu, eriti ajal, mil suhted on pigem ebakindlad. Võrreldes 1919. aastat praegusega võib öelda, et oleme jõudnud samale tasemele tagasi: 1000 elaniku kohta on 4,1 abielu aastas (abiellumuse üldkordaja) ehk umbes sama palju kui siis (joonis 6). Alates 1970. aastast on märgata esmaabiellujate vanuse tasast langust, kuid alates 1993. aastast hakkab keskmine esmaabiellumisvanus tõusma. Viimase 20 aasta jooksul on see tõusnud naistel 28. eluaastani, meestel 31. eluaastani. Kogu perioodi vältel on mehed olnud abiellumisel naisest 2–3 aastat vanemad. Keskmine abiellumisvanus on olnud kogu vaadeldava perioodi vältel stabiilne. 1920. aastate lõpu poole oli meeste keskmine vanus abielludes 30,8 ja naiste vanus 27 aastat (Ainsaar 1997). Kõige nooremalt abielluti Eestis pärast taasiseseisvumist 1992. aastal: meeste vanus abielludes oli siis keskmiselt 25 ja naistel 22 aastat. Üha olulisemaks on muutunud haridus ja karjäär , mis lükkab abiellumist ja ka laste saamist edasi. Enne pereloomist tahetakse saavutada majanduslik stabiilsus. Lahutamine on tänapäeval üsna tavaliseks muutunud. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis lahutumuse määr olnud alati pigem kõrge. Eesti elanikud on ka üsna usuleiged, mistõttu ei ole neil moraalseid takistusi lahutamiseks. Aastatel 1900–1934 hakkas lahutuste osatähtsus suurenema võrreldes abiellumisega. Sel ajal võis üheks oluliseks lahutamise põhjuseks olla lastetus. On leitud, et 51%-l tolle aja lahutajatest ei olnud lapsi. Peredes, kus lapsi oli palju, ei lahutatud peaaegu üldse (Ainsaar 1997). 1994. aastal on samuti leitud, et 41%-l lahutatud abieludest polnud abielupaaril ühiseid lapsi. Lahutusi on olnud kõige rohkem 1995. aastal. See on seotud seadusemuudatusega, mille tulemusel registreeriti ka varasemad lahutused (Tiit 2011). 1995. aastani oli abiellumuse üldkordaja (abielusid 1000 elaniku kohta aastas) langustrendis, kuid samal ajal lahutumuse üldkordaja (lahutusi 1000 elaniku kohta aastas) tõusis. Pärast 1995. aastat on nii lahutusi kui ka abielusid vähemaks jäänud. Näiteks 2011. aastal oli lahutumuse üldkordaja peaaegu poole väiksem kui abiellumuse üldkordaja. Seda ei tohiks kindlasti tõlgendada nii, et abielud on muutunud stabiilsemaks, sest samal ajal on nende arv vähenenud.
Aegade jooksul on kõige rohkem lahutusi olnud abielupaaridel, kelle abielu on kestnud
5–9 aastat, kuid viimase seitsme aasta jooksul on kõige sagedamini lahutanud paarid, kes on
ühist elu elanud vähemalt 20 aastat. Esimese nelja kooseluaasta jooksul on lahutusi märgatavalt vähem. ( Narusk , 2012: 112)

2. OMASOOLISTE ABIELU

Definitsioon

Samasooliste abielu (kõnekeeles kasutatakse ka väljendeid geiabielu ja homoabielu) on abielu kahe samast soost inimese vahel.
Samasooliste abielust räägitakse juhul, kui samasoolistele paaridele on antud seadusandluses erisooliste abielupaaridega võrdsed õigused. Paljudes riikides on samasooliste paaride registreeritud kooselu küll seadustes reglementeeritud, kuid sellele ei laiendata abielu mõistet ja kõiki sellest tulenevaid õigusi.

2.1 Omasooliste abielude ajalugu

Eesti agraarkultuuris leiduva homoseksuaalsuse või muu heteroseksuaalsest normist erineva seksuaalsuse kohta on minimaalselt andmeid. Tõenäoliselt peegeldab see puudujääk nii ajaloolaste, etnograafide, folkloristide, arstide ja teiste kultuurikirjeldajate valikuid kui ka seda, et homoseksuaalsust puudutav polnud „nähtav“ või see oli leidnud agraarkultuuris mingi „loomuliku“ koha ning ei äratanud tähelepanu või polnud kõneväärt.
Jan Löftström on läbi töötanud Soome rahvaluulearhiivis leiduva seksuaalhuumori, vanapoisi ja vanatüdruku naljandid, jutud imelikest inimestest ja muu teemaga seotud vana pärimuse ning ka 1993. aastal spetsiaalselt homoseksuaalsust puudutanud küsitluse vastused. Ta jõudis järeldusele, et soome agraarkultuuris polnud homoseksuaalsus teemaks, kuna kujutlus õigest „mehelikkusest“ ja „naiselikkusest“ ei saavutanud talupojakultuuris nii suurt vastandust kui näiteks linnakultuuris.
Eesti rahvapärimusest võib leida mehe ja naise tavapäraseid rolle lõhkuvaid või naeruvääristavaid kombeid ja tavasid. Nende funktsiooniks oli tõenäoliselt maandada pingeid, mis võisid tekkida jäika normatiivse mehelikkuse või naiselikkuse mudelisse mahtumisega. Seto naiste paabapraasnik oli harilikult vastlanädala neljapäeval peetav naiste pidu, kus patriarhaalses külas elavatel abielunaistel oli õigus kord aastas käituda „halbade“ naiste ja rikkuda kõiki igapäevaseid nende sugupoole ja staatusega seotud norme. Paabapraasnikul kogunesid abielunaised ühte tallu kokku, kus joodi, söödi, lauldi ja tantsiti ning õeti ette lõbureise lähiküladesse. Sel päeval oldi meeste suhtes agressiivsed ning unustati laste ja kariloomade eest hoolitsemine. Laulud ja mängud olid rõhutatult seksuaalse sisuga ning naistele olid sel päeval lubatud meestele omased käitumismudelid ja jõulisus.
Sama funktsiooni täitsid kindlasti ka mitmesugused populaarsed pulmanaljad ja muudki rituaalsed maskeeringud, kus mehed riietusid naisteks või naised meesteks ning naeruvääristasid sellega mingeid mehelikkuse või naiselikkusega seotud tabusi ja käitumisnorme. (Davidjants, Talalaev :20)

2.2 Samasooliste paaride suhete reguleerimine

Vaba kooselu reguleeritakse eraldi seadustega mitmetes riikides eeskätt samasooliste paaride puhul. Heteroseksuaalsetele paaridele on sarnased seadused sageli laienenud alles pärast samasooliste paaride seaduslikku tunnustamist, kui üldse (Bradley 2001). Samasooliste paaride kooselude registreerimise peamiseks põhjenduseks tuuakse, et abielu on püha ning selle õiguse laiendamine samasoolistele paaridele õõnestaks abielu kui institutsiooni. Lisaks eelnevale on heteroseksuaalsetel paaridel võimalus abielluda ning kui nad seda ei tee, on see nende teadlik valik.
Samasooliste paaride õiguslikku tunnustamist saab üldistatult jagada kolmeks:

Abielu- samasoolistele paaridele kehtivad samasugused õigused, kohustused ja õiguslik tunnustamine nagu heteroseksuaalsetele abielupaaridele. Abiellumise õigus on samasoolistel paaridel näiteks Belgias, Kanadas, Hollandis, Hispaanias ja Lõuna-Aafrikas.

Registreeritud partnerlus ja registreeritud kooselu
Samasoolistele paaridele, kes oma partnerluse registreerivad, hakkvad kehtima konkreetsed õigused, kohustused ja seaduslik tunnustamine. Need võivad olla samad, üsna sarnased või siis väiksemad kui abielus heteroseksuaalsetel paaridel.
Samasoolistel paaridel on võimalik registreerida kooselu Andorras, Belgias, Tšehhis, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Gröönimaal, Islandil, Luksemburgis, Hollandis, Uus- Meremaal , Norras, Sloveenias, Lõuna-Aafrikas, Rootsis, Šveitsis, Suurbritannias, Argentiina , Austraalia, Brasiilia, Kanada , Mehhiko , Hispaania .

Registreerimata kooselu
Registreerimata kooselu puhul tekivad õigused ja kohustused automaatselt pärast teatud kooselatud aega ning peaaegu alati kehtivad need ka heteroseksuaalsetele paaridele. Tavapäraselt reguleeritakse mitteametlikke kooselusid riikides, kus samasoolistel on võimalik oma suhet ametlikult registreerida. Samas on reguleerituse tase üsna erinev. See kehtib lisaks enamikule eelpool nimetatud riikidele Austraalias, Brasiilias, Kolumbias, Horvaatias, Ungaris, Iisraelis, Portugalis ning osas Itaalia ja Ameerika Ühendriikide piirkondades. (Järviste, Kasearu, Reinomägi, 2008: 10)

2.3 Hoiakud samasooliste kooselude kohta

Kui vaba kooselu tunnustatakse valdavalt kahe erinevast soost inimese puhul (78% täiesti nõus või pigem nõus), siis samast soost inimeste puhul ei olda nii tolerantsed. Siiamaani tehtud uuringute järgi valitseb Eesti ühiskonnas samasooliste paaride kooselu suhtes pigem negatiivne hoiak. Vaid kolmandik (31%) on neid, kes nõustuvad, et vaba kooselu on tunnustatav ka kahe samast soost inimese puhul. 48% pigem ei ole või pole üldse selle väitega nõus. Viimaste hulgas on eeskätt vanemad inimesed ja meesterahvad. Suhteliselt suure osa moodustavad need, kes ei oska antud väite puhul seisukoht võtta – neid on tervelt viiendik (21%). Seega võib öelda, et kuigi ligi pool inimestest leiab, et vaba kooselu ei ole samast soost inimeste puhul tunnustatav, on siiski teine pool ühiskonnast selles suhtes liberaalsem või pole oma seisukohta veel kujundanud. (Järviste, Kasearu, Reinomägi, 2008: 17)

2.4 Riigid, kus on seadusega lubatud samasooliste abielu

Esimesena seadustas samasooliste abielud Holland , kus vastav seadus jõustus 1. aprill 2001. Alates sellest ajast on vastuvõetud seadus abiellumiseks kokku 15 maailma riigis: lisaks Hollandile Argentinas, Belgias, Hispaanias, Islandil, Kanadas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Norras, Portugalis, Rootsis, Taanis, Prantsusmaal, Brasiilias, Uruguays ja Uus-Meremaal. Mitmes Ameerika Ühendriikide osariikides on legaliseeritud samasooliste abielu. Samuti ka Mehhikos.

2.5 Homoseksuaalne kultuur Saksamaal

XX sajandi esimesel kolmandikul oli Saksamaa Euroopa homoseksuaalse subkultuuri tõeliseks keskuseks. Homoerootilisusel olid XVII -XIX sajand saksa kultuuris sügavad ajaloolised juured. Tugevaid homoerootilisi värvinguid on tunda „tormi ja tungi“ ajajärgu saksa luules, mida iseloomustas nooruse ja sõpruse vaimustatud kultus . (Johann Wilhelm Ludwig Gleim, Christian Fürchtegott Gellert jt), ja saksa romantikute teostes (Heinrich von Kleist). (Kon, 2002: 212)
Kõige tuntum ja avameelsem romantismiaegne saksa homoerootiline luuletaja oli krahv August von Platen (1796-1835). Tema luule on eranditult karske ja käsitleb peaasjalikult autori vastuarmastuseta armastust noormeeste vastu. Nüüdseks on Ziegenis loodud von Plateni- nimeline memoriaalraamatukogu, maailma suurim saksa homoerootilise kirjanduse kogu.
Palju tuntud on Friedrich Nietsche ( 1844 -1900). Teda valdasid homoerootilised tunded ja need avaldusid tema loomingus. Friedrich lähtus Antiik-Kreekast, leidis Luna-Itaalias tõelised jumalad, alasti suplevate Sitsiilia noorukite näol, kes kehastasid tema unistust. Nietzche vaated avaldasid suurt mõju XIX sajandi lõpu filosoofiale ja esteetikale, sealhulgas suhtumisele alastusse. (Ibd: 213)
XX sajandi alguses see traditsioon jätkus. Kuigi homoseksuaalsus jäi kriminaalkuriteoks, oli Berliinis, Hamburgis, Kölnis ja teistes Saksa linnades hulganisti avalikke baare, kohvikuid, tantsuklubisid, kus külastajad võisid leida raskusteta sobivaid partnereid. Inglise ja Ameerika homoseksuaalid lendasid Berliini kokku.
Igapäevase homoseksuaalse subkultuuri kõrval oli Saksamaal arenenud erinevad seda toetavad või selle vastu võitlevad ideoloogiaid. Sotsiaaldemokraatlikud teoreetikud taotlesid homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist, viidates sellele, et homoseksuaalid on looduse eksituse ohvrid. Esteetidest aristokraadid tõestasid omasooarmastuse ülev-vaimset iseloomu, nõudes selle ees kummardamist. Vastavalt erinesid ka „tõelise homoseksuaali“ kujud. Ühtedel oli see naiselik androgüün, teistel nooruk- efeeb , kolmandatel tugev ja toores sõjamees. (Ibd: 213)
XX sajandi algul huvitusid väljapaistvad saksa proosakirjanikud homoseksuaalsuse psühholoogiast, osalt freudismi mõjutusel. Näiteks kirjanikud Robert Musili romaan „ Kasvandik Törlessi hämmingud“ (1906), Stefan Zweigi novell „Tunnete segadus “. Ilmusid ka kirjandusteosed, mis näitavad homoerootikat seestpoolt, autori isikliku kogemuse valguses. Parim neist on John Henry MacKay romaan „Palgatud poiss“. (Ibd: 215)

3. METOODIKA

3.1 Valim

Käesoleva uurimuse teostamiseks viidi läbi küsitlus, mille käigus küsitleti Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 103 gümnasisti, kes valiti juhuvalimi alusel, neist 35 olid poisid, 68 tüdrukud. Küsitletute valikul lähtusin eeldusest, et gümnaasiumiõpilastel on vaated võrreldes põhikooli õpilastega rohkem välja kujunenud ja parem eneseteadvustamine.

3.2 Andmekogumismeetod

Antud töö andmekogumismeetodiks on küsimustik ning vastuste saamiseks viidi läbi anonüümne empiiriline uuring. Küsimusi oli 11, küsitlust jagasin interneti teel. Küsimustiku saatsin laiali 25.02.2014 ja vastata oli aega kuni 30.03.2013.

4. ANDMETE ANALÜÜS JA JÄRELDUSED

4.1 Küsitlusele vastajad soo järgi

Küsitlusele vastas kokku 103 Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilast. Vastanutest 68 õpilast ehk 66 % olid naised ja 35 ehk 34% olid mehed.

Joonis 1: Küsitlusele vastajad soo järgi

4.2 Küsitlusele vastajad klasside järgi

35% vastanutest on kümnendast, 26% on üheteistkümnendast ning 39% on kaheteistkümnendast klassist .
Joonis 2: Küsitlusele vastajad klasside järgi

4.3 Vanemate perekonnaseis

54% õpilase vanemad on abielus, 15% õpilase vanemad on lahutatud. 9% õpilastest elab ühe vanemaga . 19% õpilase vanemad on vabas abielus. Vastusevalikuks „Muu“ valis 3% vastanutest.
Joonis 3: Vastanute vanemate perekonnaseis

4.4 Õpilaste arvamus abielu vajalikkusest

39% vastanutest arvasid, et abielu on vajalik. Põhjenduseks toodi, et see on ilus traditsioon ja hoiab inimesi koos. Leiti, et abielu on vajalik suhte reguleerimiseks ka lahutuse korral, sest siis jagatakse võrdselt ja ametlikult vara ära. Samuti näitab ausust partnerile ja on lastele eeskujuks. Abielu on traditsiooniline viis, kuidas väljendatakse partnerile igavest armastust ja tahet koos elu lõpuni elada.
61% vastanutest leidsid , et abielu ei ole vajalik. Põhjendati seda sellega, et ka ilma abieluta saab kaaslasele näidata armastust ning tänapäeval ei ole abielu majanduslikult nii otstarbekas kui see oli vanasti. Paljud leiavad, et abielu registreerimine on kõigest paber, mis liidab inimesi. Leiti, et tänapäeval on nii palju teisi kooselu vorme ja abielu ei ole otseselt vajalik. Mitmed korrad mainiti, et abielu on igaühe enda valik ning kui abiellutakse siis tasub pikalt ja hoolega järele mõelda.
Mulle meeldis ühe õpilase vastus, kui ta mainis, et õnnelik kooselu ei põhine abielul, vaid tõelisel armastusel. Nende vastuste põhjal võib järeldada, et noored ei leia mõtet abielul, kuid usuvad tõelisse armastusse .
Joonis 4: Õpilaste arvamus abielu vajalikkusest

4.5 Vanemate perekonnaseisu seos lapse arusaamadega

Õpilastest, kes leidsid et abielu ei ole vajalik on 37% meessoost õpilast ja 63% naissoost . 49% õpilase vanemad on abielus, 20% õpilase vanemad on lahutatud. 5% õpilase vanemad on üksikvanemad ja 26% õpilase vanemad on vabas kooselus. Selles vastuses ei selgunud, kas vanemate perekonnaseis mõjutab tänapäeva noorte arusaami abielu vajalikku Joonis 5: "Abielu ei ole vajalik" vastanute vanemate perekonnaseis
sest.
Pulma traditsioone ei osanud mainida 4 õpilast. Ülejäänud 99 vastanu seas oli tuntumateks traditsioonideks (õpilaste teadmiste põhjal) pruudikimbu viskamine teistele naistele, sõrmuste sõrme panemine, poissmeesteõhtu , mesinädalad, pruudi saatmine altari ette isa poolt, isa ja tütre tants pulmapeol, naisel valge kleit ning tava, et peigmees ei tohi näha pruuti enne pulma. Huvitav on tõsiasi, et ettekujutus pulmadest on tänapäeval segu eesti rahvatraditsioonidest, 20. Sajandil kujunenud ilmalikest kommetest ja Hollywoodi filmidest nähtust.
17 õpilast mainisid ka vanemat traditsiooni - pruutneitsi varastamist, mida tehakse ka tänapäeval. Nendes vastustest selgus, et õpilased teavad kõige kommertslikumaid traditsioone, mis esinevad filmides. Üksikud teavad vanu traditsioone.

4.6 Õpilaste soov abielluda

Küsitlusele vastanutest sooviksid abielluda 82% õpilastest. Abielluda ei soovi 18% õpilastest.
Joonis 6: Õpilaste soov abielluda
„Ei“ vastanud õpilaste vanematest 43% on vabas kooselus, 19% abielus, 33% lahutatud ning 5% üksikvanemad. Kuna vaba kooselu ja lahutatute protsent domineerib , siis on näha, et vanemate perekonnaseisust ja eeskujust sõltub lapse soov abielluda.

4.7 „Jah“ vastanud õpilaste abiellumise vanuse määr

„ Joonis 7: Õpilaste arvamus vanusest , millal nad võiksid abielluda
Jah“ vastanud õpilased sooviksid abielluda 1% vanuses 18-20, 29% vanuses 20-25. Vanuses 25-30 sooviksid abielluda 48% õpilastest, 30+ vanuses 18%. Mõnes muus vanuses sooviks abielluda 4%. Selle küsimuse korral võis valida mitu vastusevarianti. Vastuste tulemuste põhjal on näha, et abielu jäetakse pigem hilisemasse vanusesse, kuid siiski on säilinud soov abielluda.

4.8 Küsitlusele vastanute eluvaldkondade tähtsustamise tulemused

103-st vastanust seab esikohale pereelu 58%, karjääri 28%. Sotsiaalse elu seab esikohale 8% õpilastest. Valikuvariandi „Muu“ valis 6% vastanutest. Selle järgi on näha, et peree Joonis 8: Õpilaste prioriteedid
lu on üle poolte õpilastest esikohal ja seda austatakse. Karjäär seatakse teisele kohale.

4.9 Küsitluse tulemused omasooliste abielu pooldamise kohta

82% naistest tolereerivad ja pooldavad omasooliste abielu, 8% ei poolda ning põlgavad. Naistest on neutraalsed või ei oska seisukohta võtta 10%. Siit võib järeldada, et kolmveerand naissoost vastajatest pooldavad omasoolist abielu ja kiidetakse heaks.
Joonis 9: Naissoost vastanute arvamus omasooliste abielu suhtes
33% meestest ei tolereeri omasooliste abielu ning 47% meestest pooldavad. Seisukohta ei oska öelda meestest 20%. Pooldati põhjendusega, et igal inimesel on õigus abielluda ja armastada inimest, keda ta ise soovib. Leiti, et see pole nende süü, et neile meeldivad omasoolised. Need, kes ei tolereerinud, arvasid, et omasooliste armastus pole sobilik ja seda ei peaks rõhutama ühiskonnas. Noored tolereerivad ja pooldavad omasooliste abielu ja ei leita põhjust, miks seda keelata.
Joonis 10: Meessoost vastanute arvamus omasooliste abielu suhtes

4.10 Õpilaste arvamus Eestis omasooliste abielu lubamise suhtes

72% tüdrukutest arvavad , et Eestis peaks olema lubatud omasooliste abielu. 25% nais Joonis 11: Naissoost vastanute arvamus Eestis omasooliste abielu lubamise suhtes
test arvavad, et see ei peaks olema lubatud. 3% ei osanud seisukohta võtta.
Meestest arvas 43%, et omasooliste abielu peaks olema lubatud. Vastu oli aga 35%. Seisukohta ei osanud võtta 22% vastanutest. Need, kes tolereerisid arvasid, et armastus ei tohiks olla keelatud. Kõik teevad valikuid ise ja neid ei tohiks piirata. Vastuolijad arvasid, et Eesti ühiskond ei ole veel valmis selliseks muutuseks. Kardetakse , et välisriikidest, kus pole lubatud omasooliste abielu, tulevad omasoolised Eestisse. Arvatakse, et eestlaste seas valitseb sallimatus omasooliste vastu.
Tulemusi vaadates on näha, et noored pigem arvavad, et Eestis võiks olla lubatud omasooliste abielu.
Joonis 12: Meessoost vastanute arvamus Eestis omasooliste abielu lubamise suhtes
37 õpilast ei teadnud riike, kus on lubatud omasooliste abielu. Ülejäänud 66 teadsid kõige enam Hollandit ja USA osariike ning Rootsit. Paaril korral mainiti ka Prantsusmaad. Mitte keegi ei teadnud kõiki riike, vaid teati kõige rohkem 5 riiki. Noorte teadmised riikidest, kus on lubatud omasooliste abielu, on pealiskaudsed.

KOKKUVÕTE

Käesoleva uurimistöö eesmärk oli välja selgitada Kadrioru Saksa Gümnaasiumi gümnaasiumiõpilaste seisukohad abiellumisse ja abielu eri aspektidest, samuti sellekohta , kuivõrd mõjutab vanemate perekonnaseis noorte seisukohti. Uurimisküsimustena püstitati eesmärgi saavutamiseks 4 küsimust:
Kas leiate, et abielu on tänapäeval vajalik?
-Kas sooviksite tulevikus abielluda?
- Kas Teie arvates peaks Eestis olema lubatud omasooliste abielu?
- Kuidas suhtute omasooliste abielusse, kas pigem tolereerite või põlgate?
Neile vastuste saamiseks viidi läbi 11 küsimusest koosnev küsimustik 103 gümnaasiumiõpilase hulgas.
Selgus, et 61% õpilastest leiavad, et abielu ei ole tänapäeval vajalik. Antud uurimistöö selgitas välja, et vanemate perekonnaseis mõjutab mingil määral lapse arusaama abielust. Seda seletab fakt, et õpilaste, kes abielluda ei taha, vanemad on 42% vabas kooselus, 19% abielus, 33 % lahutatud ning 5% üksikvanemad. Üle poolte tolereerivad omasooliste abielu ja leiavad, et see peaks olema lubatud Eestis. Põhjendati seda sellega, et kõigil peaksid olema õigused ja mitte kedagi ei peaks piirama.
Üllatavaks kujunes see, et kuigi õpilased leiavad, et abielu ei ole tänapäeval vajalik, sooviksid abielluda 82% õpilasi. Järelikult on alles perekonnaväärtused ja usk armastusse. Minu uurimistöös selgus ka, et 58% vastanutest seab esikohale pereelu.
Minu hüpotees, et noored leiavad, et abiellumine ei ole tänapäeval vajalik ning pooldavad omasooliste abielu pidas paika.

Das Resümee

Der Titel meiner Forschungsarbeit lautet „ Die Haltungen der Gymnasialschüler von KSG in bezug auf die traditionelle Ehe sowie auf die Ehe der Partner des gleichen Geschlechtes“.
Ich habe mich für das Thema entschieden, weil es zur Zeit sehr aktuell ist und mich auch persönlich interessiert. Ich finde die Haltungen und Meinungen meiner Mitschüler in Hinsicht auf die gesellschaftlichen Themen äusserst interessant.
Die Hypothese meiner Arbeit war: die heutigen Gymnasialschüler messen einer traditionellen Ehe nicht besonders viel Bedeutung bei und sind tolerant einer Ehe von Menschen gleichen Geschlehctes gegenüber.
Das Thema ist auch aus dem Grund wichtig, um die Tendenzen in der Gesellschaft erkennen zu können .
Für die Forschung wurden als theoretische Quellen mehrere Bücher sowie entsprechende Internetseiten herangezogen.
Auf Grund meiner Forschung bin ich zur Schlussfolgerung gekommen, dass meine Hypothese richtig war. Die Schüler sind einer Ehe von Menschen des gleichen Geschlechtes gegenüber tolerant und finden , dass eine traditionelle Ehe heutzutage nicht unbedingt wichtig ist.

LISAD

LISA 1. KÜSIMUSTIK

Tere!
Olen Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 11B klassi õpilane Liisa Trisberg. Teen oma uurimistööd teemal "KSG gümnaasiumi õpilaste hoiakud traditsioonilise abielu ja omasooliste abielu suhtes". Olen väga tänulik , kui vastad järgnevatele küsimustele!
Sugu
Naine □
Mees □
Klass
10 □
11 □
12 □
Kas Teie vanemad on:
Abielus □
Lahutatud □
Üksikvanem □
Vaba kooselu □
Muu:
Kas Teie arvates on abielu tänapäeval vajalik? Põhjendage. *
Milliseid traditsioone/tavasid teate abiellumise kohta? Palun too 3 näidet. (Näiteks pruudikimp, pruudi isa toob pruudi altari ette jne)
Kas sooviksite kunagi abielluda?
Jah □
Ei □
Kui vastasite jah, siis millises vanuses umbes sooviksite abielluda?
18-20 □
20-25 □
25-30 □
30- □
Muu:
Millise järgnevatest valdkondadest seate esikohale?
Pereelu □
Karjäär □
Sotsiaalne elu □
Muu:
Milline on Teie seisukoht omasooliste abielu suhtes? Põhjendage.
(Olen tolerantne , neutraalne, ei salli, põlgan)
Kas Teie arvates peaks Eestis olema lubatud omasooliste abielu? Põhjendage.
Kas teate riike, kus on lubatud omasooliste abielu. Kui jah, siis millistes?

Kasutatud materjalid

Raamat

Ivari, I. ja Niiberg, T. (2000) Abielu eesti moodi. Tallinn: Maalehe Raamat
Kalits, V.(1998) Eesti pulmad: Traditsioon ja nüüdisaeg. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“ 1998
Karu, A. (1997) Väike pulmaraamat.Tallinn: Kirjastus „Perioodika“ 1997
Kon, I. (2002) Kuuvalgus koidikul, omasooarmastuse palged ja maskid. Eestikeelne väljaanne AS Kirjastus Ilo, 2004
Reinaus, Reeli (2012) Vanarahva pulmatarkus. Tallinn: OÜ Greif
Tedre, Ü. (1973) Eesti pulmad. Lühivaade muistsetest kosja-ja pulmakommetest. Tallinn. Kirjastus
„Eesti raamat“ 1973
Õunapuu , Piret (2003) Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev 2003

Elektroonilised materjalid

Järviste, L. , Kasearu, K.. , Reinomägi, A. (2008) „Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud“ . Poliitikaanalüüs, sotsiaalministeeriumi toimetised nr 4/2008.
Vabariigi Valitsuse 01.01.1995 a. perekonnaseaduse 1.peatükk § 1, § 3, § 4.
Davidjants, B. , Talalaev H. ,Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. MTÜ Eesti Gei Noored ja autorid.
Narusk, E.Eesti Statistika Kvartalikiri. 3/2012. Statistikaamet, 2012. Tallinn: Ofset OÜ
http://www.omakeskus.ee/files/kapiuksed_valla_sisu_3mm_bleed-1.pdf
file:///C:/Users/Liisa/Downloads/kvartalikiri_3-12_weebi1.pdf
31

.DOC Laadi alla originaalfail 31 lk · .doc · 22 allalaadimist

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 31 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

liisatrisberg12 Õppematerjali autor

omasooliste abielu kirik perekonnaseis kosja vaba kooselu leer abielud lahutus partner peig kosjad Kahe inimese kooselu

Sarnased õppematerjalid

docx

Homoabielude seadustamine Eestis

adopt. 5. There are also those young people who are too childish to the issue, because somerespondents did not know what they are talking about. 6. Most young people have gay friends and they get along with them very well, despite being a bit defferent. Sisukord: Sissejuhatus: Valisime teemaks homoabielude seadustamise Eestis, kuna seda on viimasel ajal palju kajastatud igal pool meedias. ''Justiitsministeeriumil on valminud mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni analüüs, mille eesmärgiks oli fikseerida praegune olukord eri- kui samasooliste isikute kooselu osas. Nii Eesti põhiseaduses, rahvusvahelises õiguses kui ka Euroopa Liidu õiguses käsitletakse perekonna ja abielu mõistet pigem kitsendavalt ja traditsiooniliselt. Eri tasandi kohtute tõlgenduses kuuluvad abielu ja perekonna mõiste alla vaid heteroseksuaalsed

Uurimistöö

doc

Millised on erinevused abielu ja vabaabielu vahel?

Millised on erinevused abielu ja vabaabielu vahel? Eelkõige on vabaabielus nooremapoolsed paarid, kuid kindlasti on ka vanemaid paare, kes eelistavad sellist kooselu viisi registreeritud abielule. Ühiskonnas on levinud arvamus, et abielu ei erine vabaabielust olulisel moel, kuid siiski hindavad osad inimesed abielu rohkem, sest siis on seaduses kindlalt määratletud olulised punktid, mis käsitlevad suhtes olevate inimeste õiguseid ja kohustusi. Minu ettekande eesmärgiks on saada teada, miks osad paarid abielluvad ja teised mitte ja millised on erinevused kooselu viiside vahel, samuti kirjeldan, kuidas mõjutab üks või teine

Perekonnasotsioloogia

292

ppt

Inimeseõpetuse kursus „Perekonnaõpetus“

Lapsendamine  Lapsendajaks võib olla vähemalt 25- aastane isik, kes on suuteline lapsendatavat kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Kohus võib lubada lapsendajaks olla ka nooremal kui 25-aastasel täisealisel isikul.  Lapsendada saab ainult alaealist (kuni 18- aastast isikut) üksnes lapse huvides.  Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Abielu mitut moodi  (vaba) kooselu ehk prooviabielu …  Vaba kooselu ehk vabaabielu …  Kooselu (registreeritud/ registreerimata)  Abielu - õiguslik regulatsioon sugupoolte suhete korrastamiseks soo jätkamise ja perekonna huvides  Külalisabielu …  Kordusabielu …  Fiktiivabielu … Kooselu vormide mitmekesisus  Monogaamia ehk ainuabielu – ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu (valitsenud Euroopas sajandeid)  Bigaamia ehk kaksikabielu – ühe mehe

Pedagoogika

docx

Perekonnaõigus

Perekonnaõigus Perekonnaõigus on eraõiguse osa. Õigusharu tähtsus seisneb selles, et perekonnaõigus reguleerib äärmiselt tähtsaid ühiskondlikke suhteid. Perekonnaseaduse toimesfääri satub peaaegu iga inimene. Enne 1995. aasta Perekonnaseaduse (PKS) vastuvõtmist oli esimese astme kohtutes lahendatud tsiviilasjade hulgas perekonnaõiguse asju ca. 40%. Perekonnaõigus otsib vastust küsimustele, mis puudutavad iga inimese isiklikku eksistentsi. See on õigusnormide süsteem, mis reguleerib seoses perekonna loomisega ja ühiskondlike funktsioonide teostamisega perekonna liikmete või endiste liikmete vahel tekkinud isiklikke ja varalisi suhteid. PKS järgi on perekond: abielus mees ja naine, bioloogiline laps ja tema vanemad, lapsendaja ja lapsendatu, bioloogilised ja lapsendatud lapsed ning vanavanemad, laps ning kasuvanemad. PS on sätestatud (§26-27) igaühe õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele

Õigus

145

ppt

Perekonna õpetuse kursus.(slaidiesitlus)

Lapsendamine Lapsendajaks võib olla vähemalt 25aastane isik, kes on suuteline lapsendatavat kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Kohus võib lubada lapsendajaks olla ka nooremal kui 25aastasel täisealisel isikul. Lapsendada saab ainult alaealist (kuni 18 aastast isikut) üksnes lapse huvides. Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Abielu mitut moodi (vaba) kooselu ehk prooviabielu ... Vaba kooselu ehk vabaabielu ... Kooselu (registreeritud/ registreerimata) Abielu õiguslik regulatsioon sugupoolte suhete korrastamiseks soo jätkamise ja perekonna huvides Külalisabielu ... Kordusabielu ... Fiktiivabielu ... Kooselu vormide mitmekesisus Monogaamia ehk ainuabielu ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu (valitsenud Euroopas sajandeid) Bigaamia ehk kaksikabielu ühe mehe samaaegne

Perekonnaõpetus

docx

Perekonnaõpetuse loengute konspektid

Egiptus u 4.saj. e.Kr.-1.saj. - Nii vanemate sõlmitud abielud kui ka noorte oma vaba südame hääle järgi valitud - Ka peresisesed abielud (kõrgemal seisusel)- eesmärk pere varanduse alleshoidmine - Mees ja naine jäävad kokku ka igavikus - Lasterikkus kui õnnistus (pojad olulisemad) - Sünnitaja kaitsmine kurjade vaimude eest - Isa andis lapsele nime, seotud jumalate nimedega Kreeka u 500-300 e.Kr. - Inimese ja tema võimete ülistamine - Haridus , kultuur, kangelaslikkus (aga mitte naiste puhul..) - Naistesse suhtlemine, naisi peeti irratsionaalsetekes, hüsteerilisteks, seksi- ja toidu hulludeks - Saine sõltuvuses isast, abikaasast, vennast või pojast - Naiste rollid abikaasa või hetäär - Al.13.a. vallalised tüdrukud tänavatel ei jalutanud - Abielunaine- kodu, majapidamise, orjade valitseja

Perekonnaõpetus

docx

Perekonnapetus

Perekonnaõpetus

docx

Perekonnaoõigus

Eksam: kaks kontrolltööd (teoreetiline osa + kaasus + aktiivne osavõtt seminarides annab punkte). PEREKONNAÕIGUSE ÜLDKÜSIMUSED Perekond (vt Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne, www.pohiseadus.ee. ) Põhiseaduses ega seadustes pole perekonna mõistet sätestatud. Ka EIK pole andnud perekonnaelu ammendavat definitsiooni, vaid määratleb perekonnaelu mõistet faktilistest suhetest lähtuvalt. Tähendab sotsioloogiliselt partnerluse, abielu, kooselu, adoptsiooni või põlvnemise alusel loodud kooselu, mis läänemaailma kultuuriruumis koosneb valdavalt vanematest või hooldusõigusega isikutest ja lastest, mõnikord aga ka muude samas majapidamises elavate sugulastest või elukaaslastest. Wikipedia. Euroopa kultuurides traditsiooniliselt mõistetud kui isikute kooslust, keda ühendab esmalt kas abielu või põlvnemine. Perekonna liikmed jagavad kodu, ühiseid

Perekonna- ja pärimisõigus

Rohkem sarnaseid