India RV pärast II MS (4)

India Rahvavabariik pärast II maailmasõda

Sissejuhatus

Rahvaarvult teine riik maailmas saavutas iseseisvuse 1947. aastal.
India piirneb Araabia mere, India ookeani ning Bengali lahega. Põhjaosas on Karakorami ning Himaalaja enam kui 8000 m kõrgused mäeahelikud, kõrgeim tipp on Nanda Devi (7816 m). Mägialadest lõunas asuvad madalikud: Gangese madalik ; Induse madalikust jääb Indiasse ainult kirdeosa; Gangese ning Brahmaputra suudmealal asuv Bengali madalik, millest Indiasse jääb ainult lääneosa ning mererannikul paiknev Assami madalik. Maa kesk- ja lõunaosa asub Dekkani kiltmaal, mille lääneserval kerkivad järsult Lääne-Ghatid, idaserval aga Ida-Ghatid. Mägede jalamil paikneb läänes Malabari ja idas Koromandeli rannikumadalik.
Maavarasid on palju (kivisüsi, nafta , maagaas, rauamaak , mangaan , boksiit, vilgukivi , värviliste metallide maagid, kuld , teemandid). Areneva ja kaasaegseks muutuva rasketööstuse (rauametallurgia, terasetootmine) kõrval on juhtiv roll ikka veel kergetööstusel (tekstiili- ja toiduainetööstus), seda nii tööhõive kui ka toodangu väärtuse järgi. Suure osa tarbekaupadest toodavad väikeettevõtjad. Kiiresti areneb masina- ning keemiatööstus.
Juhtival kohal majanduses on primitiivne ja kapitalivaene põllumajandus, peamiselt taimekasvatus. Pool põllumaast on põhiliste toidukultuuride ( riis , nisu, hirss , mais, kaunviljad , õlitaimed) all. Ilmastikust lähtuvalt on riik sunnitud mõnel aastal siiski toiduaineid importima. Peamised ekspordiartiklid on suhkruroog , puuvill, džuut, tee, tubakas , vürtsid, banaanid , ananassid. Loomakasvatuse arengut pärsib söödanappus, loomade üldarv on aga ülisuur (lambad, kodulinnud ). Ka veiste, kitsede ja pühvlite arv on maailma suurim. Religioossetel põhjustel sööb liha ainult 1/5 elanikkonnast. Turismist saadav tulu pole veel suur.

Iseseisvuse väljakuulutamine

1931 . aastal Briti impeeriumist reorganiseeritud Briti Rahvaste Ühendusele tekitas India ja Pakistani iseseisvaks kuulutamine tõsiseid poliitilisi probleeme. Ei India Rahvuskongressi ega (vähemal määral) Muslimiliiga liidrid polnud huvitatud sellisest dominiooni staatusest , kus Briti monarhile jäi, kuigi pro forma, ülemvõim, mille esindajaks Indias ja Pakistanis oli edasi asekuningas (kindralkubernerina) lord Mountbatten. Ent olukorraga tuli siiski leppida vähemalt seni, kui Inglise väed viibisid uute dominioonide territooriumil. Probleem oli vaja lahendada poliitiliselt, see aga nõudis ulatuslikke läbirääkimisi kõigi Briti Rahvaste Ühenduse liikmetega.
18. juulil 1947 võttis Suurbritannia parlament vastu India sõltumatuse akti, mis de facto oli uuele olukorrale kohandatud 1935. aasta India valitsemise akt. Mõlema dominiooni iseseisvuse väljakuulutamine planeeriti 14. või 15. augustile samal aastal. Vahepealse kuu jooksul joonistas üks M. A. Jinnah' poolt soovitatud nimekas jurist kahe maa vahelised piirid. See toimus üldsuse eest varjatult: lord Mountbatten teadis, et piirid tekitavad rahulolematust, kuid ta arvas , et kui inimesed seatakse n-ö. sündinud fakti ette, siis õnnestub konflikte vältida. Tal polnud õigus. Kohe pärast sõltumatuse väljakuulutamist, kui India ja Pakistani vahelised piirid said teatavaks laiadele massidele, puhkesid mitmel pool rahutused . Eriti pinev oli olukord Punjabis, kus sikhide territoorium oli jaotatud kahe riigi vahel.

Esimene sõjaline konflikt India ja Pakistani vahel

Vastavalt India sõltumatuse aktile (1947) jäi vürstiriikide staatuse küsimus vastava riigi valitseja otsustada. Enamus India vürste ( Indian Princes) langetas otsuse kiiresti ja India kasuks, osa ka Pakistani kasuks. Esines aga ka tõrkeid, eelkõige seal, kus valitsev eliit ja rahvamasside enamus olid erinevat usku. Kõige teravamaks kujunes olukord Kashmiris, mille hinduistist valitseja maharadža Hari Singh kõhkles mitu kuud, soovides (India diplomaadi J. N. Dixiti arvates suurushulluse sunnil) selles strateegiliselt ülitähtsas regioonis välja kuulutada omaette monarhiat . See oli utoopiline plaan. Tema kõhklustele tegi sunnitud lõpu Pakistani hõimude sissetung oktoobris 1947, mis viis ta otsusele ühineda Indiaga, kuigi valdav osa Kashmiri elanikest olid muslimid.
Oma pika ajaloo jooksul on Kashmir, mille nimi arvatakse tulenevat müütilise mõttetarga Kashyapa nimest, olnud seotud hindude , budistide, sikhide ja muslimite ning samuti inglaste tegevusega . Muslimite tulek algas 8. sajandil. Maa islamiseerimisega olid tegevad nii kohalikud sultanid kui ka neile järgnenud mogulid ja afgaanid. Aastal 1819 hõivasid Kashmiri sikhid , kelle valitseja andis talle osutatud abi eest Gulab Singhile, ühele dogra radžpuudile Jammu radža tiitli . Läinud üle inglaste poolele, sai ta Inglise-Sikhi sõdade ajal Amritsari lepinguga (1846) ostu teel endale inglaste poolt vallutatud Kashmiri ja võttis endale Jammu ja Kashmiri maharadža tiitli.
Jammu ja Kashmiri riik koosnes mitmest osast: 1) viljakas Kashmiri org, kus elanikkonna valdava osa moodustasid sunniidid, kelle seas olid aga mõjukad sufismi ideed; 2) tasandikul asuv Jammu, mis oli hindude asuala, kuid seal olid ka väikesed muslimi ja sikhi kogukonnad ; 3) Poonch, mis asus Jammust loodes ja oli asustatud peamiselt afgaani päritolu rahvaga; 4) Ladakh, kus elasid valdavalt Tiibeti budistid; ja 5) Gilgiti piirkond (nüüdne Baltistan) maa põhjapiiril, kus domineerisid imamiidid.
Etnilise koosseisu poolest on Jammu ja Kashmir olnud suhteliselt monoliitne. Peamisteks rahvasteks on kašmiirid ja dograd. Kuigi maal leidus mitmeid maavarasid (boksiit, nikkel , kivisüsi jm.), oli tööstus suhteliselt vähe arenenud. Rohkem kui 4/5 elanikest oli tegev põllumajandusega ja sellega seotud käsitööga. Läbi aegade on olnud kuulsad kašmiirisallid, puunikerdus, mitmesugusest materjalist kunstitooted. Ajalooliselt on Kashmir olnud tuntud kultuuri- ja teaduskeskus. Pärast Suurbritannia ülemvõimu alla minekut (19. sajandil) said peamisteks tegevusaladeks maaviljelus ja karjakasvatus.
Pärast Teist maailmasõda tõusis Jammu ja Kashmiri strateegiline tähtsus tunduvalt. India pahempoolsete vaadetega ajakirjanik Vijay Kumar kirjutas 1952. aastal, et Suurbritannia oli huvitatud sellest piirkonnast kui platsdarmist oma mõju laiendamiseks Kesk- ja Lõuna-Aasias. Kashmirist kui strateegilisest tugijalast olid huvitatud ka Nõukogude Liit, keda viimasest eraldas vaid kitsas riba Afganistani, samuti Kashmiriga külgnev Hiina. Pärast India ning Pakistani iseseisvumist hakkasid mõlemad vastsed dominioonid taotlema Jammu ja Kashmiri ühendamist endaga.
Maa siseolukord oli keeruline. Maharadža Hari Singh taotles nn. Seisaku (Standstill) kokkuleppe sõlmimist India ja Pakistani valitsustega, mis oleks probleemi lahendamise edasi lükanud. Ta oli mõlema kohaliku juhtiva islamipartei - Muslimi Konverentsi ja Rahvuskonverentsi liidrid lasknud vangistada, et ennetada võimalikke vaenupuhanguid. Tulemus oli aga vastupidine . Algasid muslimite ja hindude kokkupõrked. Pakistani valitsus ruttas situatsiooni ära kasutama. Septembri lõpul 1947 toimus Murree's Pakistani poliitiliste ja sõjaliste juhtide nõupidamine, kus arutati Jammu ja Kashmiri Pakistaniga ühendamise teid. Nõupidamisel osales ka Pakistani erukindral Mohammed Akbar Khan , kellest sai sõja alustamise üks juhtfiguure.
Akbar Khani arvates oli Kashmiri ühendamine Pakistaniga mitte üksnes soovitav, vaid ka absoluutselt vajalik. Ta kavandas Kashmiri seest lähtuva ülestõusu plaani. Pakistani väed pidid sekkuma, kui ülestõusnute vastu suunduvad maharadža väed ning šeik Abdullah' juhitud ML-i vastase Rahvuskonverentsi relvaüksused. Akbar Khan kinnitas, et ta on plaani läbi arutanud Pakistani peaministri Liaquat Ali Khaniga, kes on seda toetanud. Varjunime kindral Tariq all juhtis Akbar Khan isiklikult Loodeprovintsi hõimude sissetungi Kashmiri territooriumile. See sai alguse 23. oktoobril 1947, kui umbes 5000 meest afridi, waziri ja mahsudi hõimust ületas Pakistani armee sõidukitel Kashmiri piiri ja hõivas teel Srinagari poole Muzaffarabadi. 26. oktoobril olid nad juba Srinagari lähistel. Täiemõõdulise sõjalise operatsiooni taseme saavutas sissetung alates 27. oktoobrist 1947, pärast seda, kui maharadža oli 26. oktoobri hommikul alla kirjutanud dokumentidele ühinemise kohta Indiaga ( kusjuures tingimuseks oli võimalikult varstine plebistsiit ) ja seejärel põgenenud Jammusse. 27. oktoobril deserteerusid maharadža Hari Singhi armee muslimitest sõdurid, vallutasid Poonchi ning jõudsid Srinagari lähistele. Kõikjal rüüstati, tapeti ja põletati. Baramulla 40 000-st elanikust pääses eluga vaid 3000. Paanikasse sattunud maharadža palus viivitamatult abi Indialt, kuigi lord Mountbatten oli püüdnud Hari Singhi veenda, et ta peaks arvestama rahva enamuse soovi, mis sisuliselt tähendas soovitust ühineda Pakistaniga. Samal päeval, 27.
oktoobril maabusid Srinagari lennuväljal lord Mountbatteni vastuseisust hoolimata esimesed India õhujõudude üksused ja astusid Pakistani hõimugruppidega lahingusse. Algas sõda, mida hiljem hakati kutsuma esimeseks Pakistani-India sõjaks.
Sõja algusega on seotud mitu huvitavat nähtust. Esiteks alustas Pakistan sõda irregulaarsete hõimuüksuse näilisel initsiatiivil ja vaevus argumendina esitama vaid "usuvendade abistamise hindude ülemvõimust vabanemisel". Teiseks, koomiline oli see, et sõja puhkemisel juhatas nii Pakistani kui ka India vägesid Suurbritannia feldmarssal Claude John Eyre Auchinleck (1884-1981) - ta oli "unustatud" õigel ajal erustada - see toimus alles 30. novembril 1947, kui tema lahkhelid lord Mountbatteniga India jaotamise küsimuses muutusid juba liiga suureks. Kolmandaks on raske selgitada lord Mountbatteni tegevust, mis oli vastuolus tema enda formuleeritud India jaotamise plaaniga. Seda plaani ei pidanud endale kohustuslikuks ka Pakistani valitsus.
Sõjategevuse algusele järgnesid poliitilised sammud. 24. oktoobril 1947 moodustati Poonchis Kashmiri marionetlik ajutine valitsus eesotsas juriidilise haridusega muslimi sardar Muhammad Ibrahimiga. Nädalapäevad hiljem pöördus ta ÜRO poole agressioonisüüdistusega India aadressil. Lord L. Mountbatten pani ette kas jaotada Kashmir või anda küsimus arutlusele ÜRO Julgeolekunõukogusse. Suurbritannia valitsus oli selleks ajaks ilmselt jõudnud otsusele katsuda leida Kashmiri probleemile uutes tingimustes uus lahendus. Mountbatteni ettepanekut järgides pöördusid India rahumeelsed liidrid 31. detsembril 1947 ÜRO Julgeolekunõukogusse. Loodi komisjon, kuhu kuulusid Kolumbia , USA ja Belgia esindajad. Komisjoni tegevus, mis kestis tulemusteta 1948. aasta kevadeni, näitas nii sügavaid lahkhelisid India ja Pakistani vahel kui ka külma sõja tingimustes arenevaid rahvusvahelisi intriige.
Aprillis 1948 alanud India ülekaalukate vägede pealetung kulges edukalt. Pakistani väed olid sunnitud mitmes rindelõigus taanduma. Tajudes rahvusvahelist survet , otsustas India lõpetada pealetungi Kashmiris ning 1. jaanuaril 1949 saavutati relvarahu kokkulepe. Relvarahu konkreetne piir fikseeriti 27. juulil 1949. See ei lahendanud aga Kashmiri probleemi, lõpetas vaid ajutiselt sõjalise konflikti. Pingeid hoidsid ülal mitu terroristlikku organisatsiooni, neist tuntuim Jammu ja Kashmiri Vabastusrinne, mis taotles Kashmiri iseseisvust.

India Vabariik Jawaharlal Nehru juhtimisel (1950-1964)

Majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid
India poliitilised juhid - presidendiks valitud Rajendra Prasad (1884-1963), üks INC-i veteranliidreid, peaminister J. Nehru ja nende kolleegid olid tõsiselt tegevad riigi majandusliku ülesehitamise ning sellega seotud sotsiaalsete plaanidega. India jaotamisel (1947) oli vabariik pärandiks saanud küll valdava osa endise Briti India tööstusest ja maavaradest, kuid nende kasutamiseks oli vaja finantse ja põllumajanduslikku toorainet, millest suurem osa oli jäänud Pakistani piiridesse .
Juba Teise maailmasõja lõpupäevil oli grupp India tööstureid, sealhulgas M. K. Gandhi sõbrad Ghanshyam Das Birla ja Jehangir Ratanji Dadabhoy Tata töötanud välja nn. Bombay plaani sõjajärgseks 15 aastaks, mis põhines segamajandusel. Seda plaani arvestas 1950. aastal J. Nehru juhtimisel tööle hakanud Rahvuslik Planeerimiskomisjon. Suurel määral peeti silmas ka NSV Liidu varasemaid viisaastaku plaane . Olulisel kohal olid toitlusprobleemid. Juba 1949. aastal oli J. Nehru pöördunud korduvalt USA poole kuni kolme miljoni tonni nisu saamiseks pikaajalise krediidi alusel. USA valitsuse kõhkluse kasutasid koheselt ära NSV Liit ja Hiina omapoolsete pakkumistega.
1951. aastal alustas India oma esimese viie aasta plaani elluviimist. Selle põhimõtted olid fikseeritud 1951. aasta "Tegevusharude (arengu ja reguleerimise) aktis ". Põhilisi eesmärke oli kolm: 1) kindlustada kättesaadavate ressursside efektiivne paigutus ; 2) juhtida investeeringud soovitavates suundades; 3) ohjeldada majandusliku võimu kontsentreerumist väheste kätte. Rõhk oli pandud agromajandusele, irrigatsioonile ja rasketööstusele. Finantside vähesus sundis appi kutsuma välisriike. Nii Suurbritannia, Saksa Föderatiivne Vabariik kui ka NSV Liit ehitasid terasevabrikuid. Esimene viisaastak nägi ette suurtööstuse toodangu väljalaske suurendamist aastas 7% võrra. Tegelikult saavutati 6%-ne tõus. Tööstustoodang tervikuna kasvas aastas 7,4%, rahvuslik tulu ühe inimese kohta 1,8%, riigi eksport kogu perioodil 1%.
Majanduslikud raskused tõid endaga kaasa streigiliikumise, tööpuuduse ja talurahva rahulolematuse kasvu. Telinganis juba Hyderabadi iseseisvuse ajal alanud talupoegade relvastatud väljaastumised lakkasid alles 1951. aastal, kui M. K. Gandhi mõttekaaslaste algatusel alustati liikumisega bhudan, mis seisnes mõisnike poolt vabatahtlikult osa oma maade jaotamist maatutele talupoegadele. M. K. Gandhi askeetlik õpilane Vinoba Bhave käis
külast külla ja tegi vastavat propagandat. Paralleelselt püüti arendada külades kooperatsiooniliikumist, millel oli märkimisväärne edu, hõlmates 1960. aastate algul juba 3/5 küladest. Keeruliseks probleemiks oli India traditsiooniline kastisüsteem, mille likvideerimisele oli püüelnud juba M. K. Gandhi. India sotsioloogide arvestuste kohaselt oli igas suuremas India rahvas 200-300 nn. kastigruppi ehk -kobarat ja üle 2000 endogaamse ehk allkasti. Probleemi lahendamine lükkus tulevikku.
Nehru valitsuse siseprobleemid
Jawaharlal Nehru oli India tunnustatud juht, nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelises suhtlemises. India parempoolsed poliitikud ja majanduslik eliit, samuti paljud Lääneriikide demokraatlikud liidrid suhtusid tema poliitilistesse vaadetesse ettevaatliku umbusuga ja kritiseerisid tema lähenemist pahempoolsetele režiimidele (NSV Liit, Hiina RV, Euroopa nn. rahvademokraatia maad, Vietnami DV jt.) kui ohtu globaalsele rahule ja julgeolekule. India kasutas korduvalt jõudu oma naabrite ja kunagi (ajalooliselt) temaga ühendatud olnud territooriumide suhtes. Tema jaoks oli nn. kolmas maailm ( arengumaad ) tähtsaim. Selles nägi ta maailma arengu tulevikku.
Oma ideede elluviimisel põrkus J. Nehru tõsistele siseprobleemidele. Majanduse edusammud olid loodetust aeglasemad. J. Nehru formuleeris eesmärgiks majanduse moderniseerimise, mille all ta tegelikult mõistis industrialiseerimist. Keskvalitsus seadis oma prioriteediks riikliku rasketööstuse edendamise, seda peamiselt välisriikide abil. Olulist osa etendas NSV Liit, kes andis nii finantse, tehnikat, planeerimisabi kui ka kvalifitseeritud kaadrit. Nii kerkis mitu tööstusgiganti (Bhilai kombinaat , mis alustas tootmist 1959 , Bokaro kombinaat, mis valmis 1978 jt.). Ent kolmanda viisaastaku lõpuks (1966) saavutati tööstustoodangu aastane juurdekasv suurtööstuses vaid 8% planeeritud 10,7% asemel; edaspidi langes see veelgi; ka rahvusliku tulu kasv ühe inimese kohta pidurdus. Põllumajandusele pööras J. Nehru valitsus vähe tähelepanu. Ainsaks märkimisväärseks reformiks oli zamindar’ ide (mõisnike) süsteemi kaotamine. Laienes jõukate talupoegade kiht, massidele ei andnud reform midagi. Üldiselt jäeti agraarpoliitika osariikide pädevusse. Talurahvahulkade vaesus oli peamine pidur rahva elatustaseme tõusmisel. Esimese viisaastaku aluseks võetud tegevusalade arendamise ja reguleerimise poliitika ei andnud loodetud efekti. India andis vaid 1% maailma tööstuse toodangust. Teravilja keskmine
hektarisaak oli vaid 6,5 tsentnerit. Rahvuslik tulu ühe inimese kohta aastas ei ületanud 100 USA dollarit.
Eraettevõtlus jäi tööstuses domineerima. Võimutsesid suurkompaniid (Tata, Birla jt.). Mõnes majandussektoris püüdis valitsus (peamiselt aastail 1953-1956) suurendada riigi osa natsionaliseerimisega. 1953. aastal võeti riigi kätte üheksa era-lennukompaniid, nende baasil loodi kaks riiklikku lennukompaniid. 1955. aastal natsionaliseeriti Impeeriumi Pank, millest sai India riigipank. 1956. aastal riigistati 240 elukindlustuskompaniid. Teistel aastatel oli vaid üksikuid natsionaliseerimisi. Kõigest hoolimata tõid teine ja kolmas viisaastak (1955-1965) kaasa tugeva maksebilansi kriisi, mille tulemuseks oli 1960. aastail üldine majanduskriis ja pikaajaline (1965-1980) industriaalne stagnatsioon .
Keerukaks probleemiks oli Briti ülemvõimu aegsete paljurahvuseliste provintside, mis iseseisvuse aastail reorganiseeriti osariikideks, ümberkujundamine rahvuslikul alusel osariikideks. See tähendas põhjalikku haldusreformi . Algatajateks olid telugu keelt kõnelevad andhrad, kes olid jaotatud Madrasi, Hyderabadi ja Mysore'i provintside vahel Lõuna-Indias. 1952. aasta lõpul teatas J. Nehru, et valitsus on otsustanud luua Andhra osariigi . Vajadus laiema reformi järele viis INC-i juhtkonna vastavale otsusele järgmise aasta algul. 1953. aastal moodustaski valitsus komisjoni, kelle ülesandeks sai reformiprojekti väljatöötamine. Töö jõudis lõpule 1955. aastal. Reformi tulemusena loodi 14 rahvusosariiki ja 7 liiduterritooriumit, mis sisuliselt tähendas India kõige suuremate etnoste lõhestatuse osalist kaotamist mitme osariigi vahel. Andhra Pradeshi osariik pealinnaga Hyderabad loodi juba 1. oktoobril 1953. Siiski jäi Andhra lõplik ühendamine 1961. aastasse . Reform paraku ei lahendanud ka arvukate väiksemate rahvaste taotlust omavalitsuseks. Nad jäid suuremate etnoste haldusliku võimu alla. Maharashtra ja Gujarati probleem lahenes alles Bombay jagamisel 1. mail 1960. Punjab jaotati India parlamendi otsusega 10. septembril 1966 (de facto 1. novembril 1967) Punjabi ja Haryana osariikideks ning Chandigarhi liiduterritooriumiks, kusjuures viimane jäi mõlema osariigi pealinnaks. Võitlus rahvusosariikide küsimuse ümber jäi kestma, sest seni toimunu ei rahuldanud kõiki India rahvusi. Haldusreform jätkus.
Nehru valitsuse välispoliitika
Üheski teises riigis peale India polnud olukorda, kus üks mees oleks sedavõrd domineerinud oma maa välispoliitikas. Ta oli India välissuhete filosoof , arhitekt, juht ja hääl. J. Nehru, kes oli üheaegselt nii pea- kui ka välisminister, arendas välispoliitikat põhimõttel:
rahulik kooseksisteerimine ja igakülgne koostöö kõigi maadega, olenemata nende ideoloogiast ja poliitilisest režiimist. Selle poliitika tähendus oli eriti suur nn. kolmanda maailma maades (arengumaades), kuhu kuulus ka India ise. Lääneriigid suhtusid J. Nehru välispoliitikasse umbusklikult. Prantsusmaaga pikka aega kestnud pingsate läbirääkimiste järel ühendas India 1954 endaga senised Prantsusmaa valdused Koromandeli rannikul Pondicherry ja Karaikali ning neist põhja poole jäävad Yanami ja Chandernagori. Portugal aga keeldus läbirääkimistest ja tema valdused (Goa, Daman, Diu, Nagar Haveli) ühendas (indialaste terminoloogia kohaselt: vabastas) India relva jõul 19. detsembril 1961.
J. Nehru tegi ära suure töö, et koondada külma sõja aegsetele sõjalis-poliitilistele blokkidele ( NATO , Varssavi Pakt) vastukaaluks neutraalsete riikide ühenduse. Ta leidis endale mõttekaaslasi teistes hiljuti iseseisvunud arengumaades. Ta oli üks algatajaid Aasia ja Aafrika maade Bandungi konverentsi kokkukutsumisel, mis oli esimeseks katseks alustada koostööd arengumaade vahel "vastastikuste huvide ja rahvusliku suveräänsuse respekteerimise alusel". Konverents , millel osales 23 Aasia ja kuus Aafrika riiki, toimus 18.-24. aprillini 1955. aastal. J. Nehru esines konverentsi poliitilises komitees pika kõnega, milles ta puudutas nii globaalseid, arengumaade kui ka India probleeme. Rõhutanud, et ta ei nõustu ei kommunistliku ega antikommunistliku õpetusega, "sest need mõlemad põhinevad valedel printsiipidel" ja et ta ei aktsepteeri kommunistlikku ideoloogiat , ütles ta samas end respekteerivat suurriike, kuna nad pole suured mitte ainult sõjaliselt võimsuselt, vaid ka arengutasemelt, tsivilisatsioonilt ja kultuurilt. Ta hoiatas aga nende suurusest tulenevate valede standardite ja järelduste eest. J. Nehru rõhutas, et India kaitsejõudu ei tohi alahinnata. "Olen surmkindel, et ükski maa ei saa vallutada Indiat, isegi mitte aatomi- või vesinikupommiga," väitis ta. Üteldes end tundvat oma rahvast, ei meenutanud ta siiski minevikku ja ajaloos korduvalt esinenud India vallutamist võõrvõimude poolt.
Bandungi konverentsi järel tegutses J. Nehru aktiivselt, et vormistada arengumaade ühtsus ja neutraalsus tollal intensiivselt laieneva külma sõja tingimustes. Koos Ghana peaministri Francis Kwame Kofie Nkrumah' (1909-1972), Egiptuse presidendi Gamal Abd an-Nasiri (1918-1970), Indoneesia presidendi Ahmed Sukarno (1901-1970) ning Jugoslaavia presidendi Josip Broz-Titoga (1892-1980) rajas J. Nehru 1961. aastal Belgradis blokivälisus- ehk mitteühinemisliikumise. Avakonverentsil osales 25 riiki, neist ainult kaks - Jugoslaavia ja Malta - Euroopast.
India on siiani pidevalt osalenud blokivälisusliikumises ja tema autoriteet on eriti arengumaades olnud suur. Kõik J. Nehru järeltulijad India peaministri toolil on järginud tema
välispoliitika seda aspekti. Ent juba J. Nehru eluajal tuli Indial panna proovile oma relvajõudude tugevus ja võitlusvõime.
Teine sõjaline konflikt India ja Pakistani vahel
Lahingutegevusest. Esimesed kokkupõrked toimusid alates 7. augustist 1965 Kargili rajoonis Pakistani algatusel. Eesmärgiks oli lõigata ära India ühendustee Srinagari ja Ladakh'i vahel. India oli sunnitud 25. augustil vastuaktsiooniks, kuna see oli ainus tee Aksai Chini, mis oli hiinlaste poolt okupeeritud, aga mida India pidas enda territooriumiks. Pakistani liidrid ei hinnanud olukorda õigesti, arvates (eriti Z. A. Bhutto) kokkupõrkeid Kashmiris jäävat lokaalseks sündmuseks. Septembris laienes konflikt teiseks India-Pakistani sõjaks, kuigi sõda ei kuulutatud. M. Ayub Khan oli üllatunud, kui India alustas 6. septembril jalavägedega vastupealetungi, ületades riigipiiri Lahore 'i piirkonnas. Pakistani õhujõud said käsu rünnata India lennuväebaase. India õhujõud vastasid sellele omapoolse rünnakuga. Sõda kestis 17 päeva. ÜRO peasekretär Sithu U Thant (1909-1974) püüdis saavutada relvarahu, kuid Pakistan jäi tõrksaks. Pärast J. Nehru surma India peaministriks saanud Lal Bahadur Shastri asus seisukohale, et relvarahu võib olla efektiivne vaid siis, kui Pakistan viib India territooriumilt välja "mitte üksnes oma relvajõud, vaid ka infiltraatorid". Kuna Pakistan seda ei teinud, laienes sõjategevus peagi Kashmirist Punjabi. India eesmärgiks oli purustada Pakistani peajõud. Kolm India diviisi võttis suuna Lahore'ile. Erinevates rindesektorites oli edu eri pooltel. Otsustavat võitu ei saanud kumbki. 23. septembril sõjategevus lõppes. Mõlema riigi majandus oli sõjas tugevasti kannatanud ja kaitsejõud ränki lööke saanud. Õppetunnid olid mõjusad.
Sõja tagajärgedest. Pakistanile oli sõda tõsiste tagajärgedega. Valitsuse kontrolli all olev meedia oli rahvast veennud, et India saab lüüa. Sisepoliitilises kliimas toimusid olulised muutused. President M. Ayub Khani populaarsus vähenes märgatavalt. Tõusis poolehoid Z. A. Bhuttole. Sama tuleb ütelda välispoliitilise kliima kohta. Pakistani suhted USA-ga jahenesid, Hiina RV-ga elavnesid . Hiina muutus tähtsaks teguriks Pakistani diplomaatias ja relvastuse ning laskemoonaga varustamises. Kuigi Pakistani armee ei olnud oluliselt nõrgenenud, vajas ta siiski aega kosumiseks. Nõrgad sõjalised saavutused pandi vananenud relvade, sõjamoona nappuse ja USA vähese lojaalsuse arvele. Tegelikud Pakistani relvajõudude nõrkused peitusid
mujal: sõjalise väljaõppe ebatõhususes, ohvitserkonna ebaõiges valikus juhtivatele kohtadele, luure halvas töös jne. Lühidalt: Pakistan polnud sõjaks valmis.
Austraalia kaitseatašee (1989-1994) Pakistanis erukolonel Brian Cloughley loetleb oma Pakistani armee ajalugu käsitlevas monograafias põhjuseid, miks Pakistani relvajõud ei saavutanud loodetud edu: 1) Operatsiooni "Gibraltar" planeerimisel lähtuti (peamiselt luure väärandmetest tulenevalt) presumptsioonist, et India armee ei tule üle Pakistani riigipiiri. 2) Taktikalise luure kogutud informatsioon oli tasemel, kuid riigil oli lubamatult nõrk luure kõrgema astme juhtkond . 3) Soomusvägede taktika polnud tasemel, mistõttu kaotused olid suuremad lubatust. 4) Side julgeolek (koodid) oli nõrk.

Indira Gandhi – India uus peaminister

Üks tähtsaimaid 20. sajandi suurkujusid Indira Gandhi jääb alatiseks India kangelannaks. Esimese India naispeaministrina juhtis Indira valitsust aastatel 1966-1977 ning 1980-1984. Kuna Indias on naised olnud alati meestele alluvad , oli ja on Indira eeskujuks ja lootuseks paljudele sealsetele naistele.
Lapsest saati poliitikas
Indira Priyadarshini Gandhi sündis 19. novembril 1917. aastal ja suri  31. oktoobril 1984. aastal, kümmekond päeva enne oma 67.sünnipäeva.
Indira perekond oli väga poliitiline, nii oli pere ainus laps juba varajasest lapsepõlvest poliitikaga silmitsi. Tüdruku vanaisa oli India rahvuslik liider.
Isast, kes oli tegev India iseseisvumisliikumises , sai esimene iseseisva India peaminister.
Indira ema oli tuberkuloosihaige ning teda distantseeriti majapidamisest. Indira isal ja vanaisal oli aga pidevalt kiire, sestap oli Indiral tugev kaitseinstinkt ja üksildane iseloom. 1936. aastal Indira ema suri. Indira oli tol ajal vaid 18- aastane ega saanudki kogeda stabiilset perekonnaelu. Tädidega, oma isa õdedega, oli Indira tülis, seda ka poliitikamaastikul.
Kuna Suurbritannia oli Indiat oma võimu all hoidnud üle sajandi kuni 1947. aastani, oli kõik iseseisvumisega seotu Indiale ja tema rahvale väga oluline. Ka Indira lõi isa eeskujul kaasa iseseisvumisliikumises – ta asutas noorteliikumise Vanara Sena , kus tehti tema juhtimisel proteste, marsiti lippudega, jagati keelatud materjale jne.
India eraldumise ajal aitas Indira miljoneid Pakistani põgenikke, aidates neile luua laagrid ja tagada meditsiinilist abi.
Mõrvati reeturlikult
Euroopa õpingute ajal kohtas India tulevane kangelanna kongressi aktivisti Feroze Gandhit, kellega ta 1942. aastal leivad ühte kappi pani. Kahe aasta pärast – Indira oli siis 27 – , sündis perre väike pojake Rajiv. Veel kahe aasta pärast sai Rajiv vennaraasu Sanjay.
Kuigi Indira isale tütre abikaasa ei meeldinud, sujus abielu alguses hästi. Kui Indira New Delhisse kolis, et oma peaministrist üksikut isa aidata, hakkas ka abielu allamäge minema.
Ajapikku kasvasid abikaasad täiesti lahku ja mõnda aega elas Indira mehest eraldi, koos poegadega. 1958. aastal sai Feroze südameataki. See sündmus parandas suhteid ning paarike leidis üksteist taas. 1960. aastal Feroze siiski suri.
1950ndatel aastatel oli Indira oma isa, esimese iseseisva India peaministri, mitteametlik assistent . Peale isa surma sai naisest info- ja ringhäälinguminister.
Kui Indirale tehti 1966. aastal ettepanek kandideerida peaministri kohale, võttis ta selle hea meelega vastu. Oma valitsusajal esindas naine vasakpoolset majanduspoliitikat ja edendas põllumajandust. Indira valitsusaja lõppedes oli India üks kiiremini arenevaima põllumajandusega riike maailmas, ta parandas suhteid Hiina ja Nõukogude Liiduga, edendas teadust ja tehnoloogiat. 1971 . aastal saatis India kosmosesse oma esimese satelliidi.
Pakistani sõja tagajärgede tõttu pidi Indira vahepeal ameti maha panema, ent naasis valitsuse etteotsa 1980. aastal. Peatselt sattus Indira tulisesse konflikti Punjabi separatistidega ning tellis rünnaku Sikha rahvuslaste pihta. Vastutasuks mõrvasid India esimese naispeaministri 67-aastaselt tema oma ihukaitsjad. (31. oktoobril 1984)
Kolmas India – Pakistani sõjaline konflikt (1971)
Sõjalise konflikti alguseks India ja Pakistani vahel oli de facto nn. Boyra lahing 22. novembril. Detsembri algul loodi India ja Bangladeshi ühine väejuhatus. 4. detsembri varahommikul alustasid India väed üldist pealetungi. Järgmisel piieval teatas I. Gandhi parlamendis Bangladeshi Vabariigi ametlikust tunnustamisest. Pakistan pöördus ÜRO poole sekkumise palvega . USA ja Hiina toetasid teda. NSV Liit asus India poolele. India esindaja ÜRO-s teatas, et küsimuse tuum ei seisne mitte tulevahetuse lõpetamises India ja Pakistani, vaid Pakistani armee ja Bangladeshi rahva vahel. Enne debati jätkamist peab toimuma tulevahetuse lõpetamine. I. Gandhi otsus näitas veelkord India suurriiklikke ambitsioone. Pakistani sõjaline purustamine ja tema territooriumi idaosas uue riigi loomine tegi Indiast ainukese suurriigi Lõuna-Aasias. Teiselt poolt nii see oluline samm India edasise julgeoleku tagamiseks.
16. detsembril 1971 marssisid India ülekaalukad relvajõud koos bengali partisanidega Dhakasse. Pakistani vägede ülemjuhataja kindralleitnant A. A. K. Niazi kirjutas alla kapitulatsiooniaktile. Järgmisel päeval nimetas A. M. Yahya Khan Pakistani valitsuse juhiks
Bengali poliitiku, Pakistani Demokraatliku Partei (loodud 1952) liidri Nurul Amini ( 1897 -1974), kuid see ei aidanud olukorda lahendada. Lühike detsembrisõda - kolmas sõjaline konflikt India ja Pakistani vahel - oli lõppenud (ametlikult 18. 12. 1971). Püsivat rahu ta ei toonud . Kuid tal olid tõsised tagajärjed nii Indiale kui ka Pakistanile, Bangladeshist rääkimata.

India 20.sajandi lõpukümnenditel

Morarji Desai peaministrina (1977-1979). INC-i kaotus 1977. aasta valimistel tuli üllatusena paljudele nii Indias kui ka välismaal. Mõned ajaloolased hindasid Janata Party ( Rahvapartei ) võitu ajaloolise momendina. Seda võib tõesti nii võtta. India vanim ja seni populaarseim partei kaotas äsja poliitilisele areenile tekkinud parteide koalitsioonile. Janata Party oli ideoloogilistelt vaadetelt ja poliitilistelt eesmärkidelt äärmiselt heterogeenne ühendus. Partei liidritest olid paljud üldrahvalikult tuntud isikud, kuid nende omavaheline side ja koostöö oli nõrk, See ei ennustanud õnnelikku tulevikku.
I. Gandhi sunnitud errumineku järel moodustas uue valitsuse Morarji Ranchhodji Desai (1896-1995) - India rahvusliku liikumise aktiivne tegelane alates 1930. aastast, mil ta ühines M. K. Gandhi juhitud allumatuse liikumisega. Teda peeti M. K. Gandhi printsiipide rangeks järgijaks ja moralistiks. Aastast 1931, mil temast sai INC-i rahvuskomitee liige, oli ta korduvalt minister, 1967-1969 peaministri asetäitja. Kui INC lõhenes, ühines ta Kongressiorganisatsiooniga ja sai selle liidriks . Janata Party tekkimisega kujunes M. R. Desaist üks selle juhte. Tema sütitavad kõned I. Gandhi erakorralise olukorra poliitika vastu tõid talle suure populaarsuse. Tundub üsna loomulik, et uue valitsuse loomisel sai temast peaminister.
M. R. Desai "tsentrist paremal poliitika" oli, piltlikult öeldes, vähipoliitika. Ametlikult deklareeriti küll senise sise- ja välispoliitika jätkamist, välja arvatud tsiviilõiguse ja perekonna planeerimise valdkonnad, kuid tegelikult muudeti nii mõndagi. Pöörduti tagasi viieaastasele tähtajale Lok Sabha ja provintside parlamentide valimisel (I. Gandhi aegse kuueaastase tähtaja asemel). Mitu erakorralise olukorra aegset seadust tühistati. Palju tähelepanu pöörati I. Gandhi aegsete mõjukate tegelaste karistamisele, isegi endine peaminister vangistati ja heideti parlamendi koosseisust välja. Mitu komisjoni ja kohtunikku uurisid I. Gandhi valitsuse väärtegusid, sealhulgas peaministri poja S. Gandhi afääri autotootmise projektiga. Nihkeid toimus ka välispoliitikas. M. R. Desai teatas, et "erilised suhted" Venemaaga on siitpeale läbi, kuid ta loodab säilitada sõbralikku koostööd tasakaalustatud mitteühinemise taustal. Välisministriks saanud A. B. Vajpayee lubas jätkata I. Gandhi pingete lõdvendamise (detente'i) poliitikat Hiinaga. Ta deklareeris, et India kavatseb parandada suhteid Iisraeliga, kuid ühtlasi tihendada sidemeid islamiriikidega, sh. Pakistaniga.
India pärast Indira Gandhi surma
Rajiv Gandhi peaministriaastad (1984-1989). Oma kolmandal võimuperioodil oli I. Gandhi pööranud palju tähelepanu sellele, et säilitada Nehru dünastia võimu Indias. Esialgu valmistas ta tulevaseks peaministriks ja India Rahvuskongressi liidriks ette oma nooremat poega Sanjay Gandhit, kuid viimase surma järel lennuõnnetusel keskendus ta vanemale pojale Rajiv Gandhile (1944-1991). Kuid kui noorem poeg oli olnud elavalt huvitatud poliitikast ja võitis sellega nii sõpru kui ka vaenlasi , rohkem küll viimaseid, siis Rajiv suhtus poliitikasse leigelt.
R. Gandhi oli õppinud Cambridge'i ülikoolis ja tutvunud seal itaallannast filoloogi Soniaga, kellest sai tema naine (1968). Ülikoolis ei olnud tal nimetamisväärseid akadeemilisi saavutusi. Teda huvitasid lennukid ja peagi sai temast ühe India õhuliini piloot. Pärast venna hukkumist nõustus ta ema mõjutusel siiski poliitikaga tegelema. 1981. aastal sai temast parlamendi liige. 1983. aastal valiti ta INC(I) peasekretäriks ja temast sai ema poliitiline nõunik. Ema surma järel, juba samal päeval, valiti ta INC(I) liidriks ja vannutati peaministriks. Valiti üksmeelselt, kuid otsustavaks teguriks oli sümpaatia tema ema I. Gandhi vastu. Uuel peaministril tuli hakata tõsiselt mõtlema riigi valitsemisele. 1. novembril 1984 esines R. Gandhi India Ülemaalises Raadios ja Televisioonis läkitusega India rahvale. Ta kutsus rahvast üles vaoshoitusele ja rahule leina ajal ja süüdistas kuriteos välismaal viibivaid India sõltumatuse vastaseid. Ta teatas, et rahu kindlustamiseks on viidud suurematesse linnadesse ( Delhi , Calcutta, Agra, Patna jt.) armeeüksused ning kehtestatud keelutund. R. Gandhi kutsus üles osariikide esiministreid tegema jõupingutusi korra ja rahu jaluleseadmiseks oma osariigis. Siserahu oli eelduseks India edukale arengule.
R. Gandhi välispoliitika oli aktiivsem, kuid mitmetes punktides vähe edukas. Ta deklareeris, et jätkab välispoliitilist kurssi, mille nurgakivi oli pannud J. Nehru ja mida oli loovalt tugevdanud I. Gandhi. Ta pühendas palju tähelepanu suhete tihendamisele USA-ga. NSV Liiduga jätkati heanaaberlike suhete arendamist . 27. novembril 1986. aastal kirjutati alla Delhi deklaratsioonile, milles formuleeriti nn. vägivallata maailma 10 printsiipi . Deklaratsioon nägi ette koostöö jätkamist mitmes valdkonnas. Hiinaga jätkati 1981. aastal alanud läbirääkimisi piiriküsimustes, kuid lahendust ei saavutatud. Ka mitmes teises välispoliitilises küsimuses jäid positiivsed tulemused saavutamata. R. Gandhi valitsus ei suutnud jõuda kokkuleppele Pakistaniga Kashmiri küsimuses. Ajuti (1987 algul ja 1990 kevadel) kasvasid pinged mõlema naaberriigi vahel ohtliku piirini (vägede koondamiseni
ohutsooni). Sõda õnnestus siiski vältida. 1988. aastal sekkus R. Gandhi valitsus Maldiivi vabariigi siseasjusse, saates oma väed maha suruma vandenõud president Maumoon Abdul Gayoomi vastu.
Aktiivset poliitikat ajas R. Gandhi valitsus Sri Lankaga. Püüdes abistada sealset singali valitsust võitluses tamili separatistide vastu, rajas R. Gandhi India Rahusäilitamise Jõud (Indian Peace Keeping Force ), kuhu kuulus 125 000 meest. Vastavalt India ja Sri Lanka valitsuste vahelistele kokkulepetele 1987. aastal saatis R. Gandhi oma rahujõud Sri Lanka põhjaossa veel samal aastal. Loodetud tulemusi saavutamata lahkusid India väed Sri Lankast 1990. aastal. R. Gandhi poliitika Sri Lankas sai talle saatuslikuks. Kui INC(I) sai 1989. aasta valimistel tugevasti lüüa, lahkus R. Gandhi peaministri toolilt, loovutades selle 1988. aasta oktoobris formeerunud kesk-vasakparteide liidu Janata Dal’i liidrile Vishwanath Pratap Singh'ile, kes moodustas regionaalsete parteide ja sõltumatute toetusel koalitsioonivalitsuse. R. Gandhi aga alustas peagi uut valimiskampaaniat, kui president R. Venkataraman ( 1910 ) kuulutas järgmised parlamendivalimised välja 1991. aasta maikuuks. Selle kampaania käigus langes R. Gandhi 21. mail 1991 atentaadi ohvriks ja suri.
R. Gandhi viimased valitsemisaastad (1989-1991) olid India välispoliitikale veelahkmeks, eriti suhetes USA-ga. Külma sõja lõpp 1989 ja NSV Liidu lagunemine 1991 tähendasid, et India välispoliitika põhiline kaitsetara - mitteühinemisliikumine - muutus tähtsusetuks. Sõda Afganistanis ja NSV Liidu vägede väljatõmbumine tekitas regioonis segaduse ja sundis Pakistani ümber hindama oma positsiooni ja muutma mitmes aspektis oma tegevust, mida India välispoliitika pidi arvestama. Saddam Husaini vägede sissetungil Kuveiti 1990 oli tugev mõju India majandusele; järgnenud Lahesõda tõstis järsult nafta hindu, mis ohustas India edasist arengut. Uue valitsuse võimuletulek Indias 1991 ja tema senistest erinev eelarve oli teeks uutele välissuhetele.
Pamulaparti Venkata Narasimha Rao valitsemisaastad (1991-1996). R. Gandhi traagiline hukkumine tamili naisest enesetaputerroristi Dhanu ootamatu tegevuse läbi vahetult valimiste eel pani INC(I) raskesse olukorda, sest valitsuse poliitika polnud niikuinii populaarne . Partei uueks liidriks valiti P. V. N. Rao (1921 – 2004), hariduselt jurist, polüglott (valdas 17 keelt), kellel oli rohkesti kogemusi nii regionaalpoliitikas (ta oli aastail 1962-1973 olnud minister Andhra Pradeshi osariigis) kui ka keskvalitsuse töös (mitmel ministrikohal I. Gandhi valitsuses).
1991. aasta valimised olid "kõige brutaalsemad ja vägivaldsemad valimised India ajaloos," kinnitab professor Subhash C. Kashyap, konstitutsiooniõiguse ekspert, Lok Sabha
peasekretär 1984-1990. INC(I) sai küll parlamendi suurimaks parteiks (42% kohtadest), kuid ei suutnud koguda absoluutset enamust , et moodustada omaenda stabiilne valitsus. Nii tuli peaministriks nimetatud P. V. N. Raol moodustada vähemusvalitsus, mis võinuks tugineda mõne väiksema partei toetusele ja lõhedele opositsioonileeris. See tal ka õnnestus. P. V. N. Rao pühendas suurt tähelepanu India stagneeruvale majandusele. Ta võttis otsustavalt suuna vabamajanduse reformide poole ja valitsuse rolli vähendamisele majanduselus. Esimeste aastate raskused vähenesid, finantsprobleemid hakkasid lahenema, seda tänu rahandusministeeriumi juhtide oskuslikule valikule. Riigi koguprodukti aastane tõus oli suurim India Vabariigi senises ajaloos - 5,5%. India tollast majandust võib iseloomustada õitsvana. Igati püüti julgustada uusi välisinvesteeringuid. Majanduslike edusammude positiivset mõju häirisid hindu religioossed rahutused, lahkhelid INC(I) liikmeskonnas ja korruptsiooniskandaalid. Isegi peaministrit süüdistati altkäemaksu andmises ja parlamendihäälte ostmises (2002. aastal süüdistused siiski tühistati). Kõik see viis poliitilise kriisini. Ja kui INC(I) sai 1996. aasta Lok Sabha valimistel ainult 140 mandaati - vähem, kui kunagi varem, tuli P. V. N. Raol erru minna.
Ühinenud Rinde valitsused. 1996. aasta parlamendivalimised ei toonud India poliitikasse selgust. Veelgi enam: uus parlament kujunes väga kummaliseks. Paljudel liikmetel puudusid üldse poliitilise tegevuse kogemused. Rohkem kui kunagi varem oli parlamendis kriminaalse minevikuga tegelasi. Suurima arvu saadikukohti (162) sai Bharatiya Janata Party, kuid sellest ei piisanud valitsuse formeerimiseks. Nii lõid senised opositsiooniparteid Ühinenud Rinde, mis suutis võimul püsida vaid väga lühikest aega - 1997. aasta lõpuni. Siis viidi samal aastal presidendiks valitud Kocheril Raman Narayanani korraldusel läbi erakorralised valimised.
Mõlemad Ühinenud Rinde peaministrid - Haradanahalli Doddegowda Deve Deve Gowda (1933) (oli tõusnud esile Janata Party 's 1970. aastate lõpul) ja vähetuntud Inder K. Gujral, kes sai valitsust juhtida vaevalt pool aastat, ei suutnud kumbki luua stabiilset valitsust. Neil puudus mõlema suure valitsusse mittekuuluva partei (INC(I) ja BJP) toetus ja 13-14 väikese partei toetus seda puudust ei asendanud. Valitsused ei olnud võimelised lahendama ei olulisi sise- ega välispoliitilisi probleeme.
Pealegi kerkis India poliitilise elu areenile uus nimekas figuur- Sonia Gandhi. Pikka aega oli ta keeldunud poliitikasse minemast, kuid 1997. aasta lõpul teatas oma seisukoha muutumisest ja otsusest osaleda eelseisvas valimiskampaanias. Ta oli loobunud ristiusust ja
läinud üle hinduismi, õppinud selgeks hindi keele ja hakanud riietuma hindu traditsioonide järgi. 1998 valiti ta INC(I) liidriks. Tema otsus kutsus India poliitilises elus esile vastandlikke tundeid. Nehru dünastia innukad pooldajad lootsid Gandhi nime kasutada võitluses võimu pärast ja ka R. ja S. Gandhi järeltulijatest saada dünastia jätkajaid peaministri toolil. INC(I) hierarhia nooremad liikmed kiitsid S. Gandhi otsuse heaks. Vanematest liikmetest läksid paljud protesti märgiks erru. Üks INC(I) liidreid Sharad Pawar teatas parteist lahkudes uue partei loomisest. Tema arvates ei tohtinud India saada välismaalasest peaministrit, osaku ta pealegi hindi keelt ja kandku sari. Valitsusliikmete seas kostus hääli, et oleks vaja seadust, mis keelaks väljaspool Indiat sündinud isikul saada India peaministriks.
Sel Indiale keerulisel ajal kerkis taas väljapaistvale positsioonile Atal Bihari Vajpayee (1924), kes oli olnud välisministriks M. R. Desai valitsuses (1977-1979). Tema esimene tõus peaministriks (märts 1998 - aprill 1999) kestis vaid ühe aasta, misjärel ta kaotas parlamendis usaldushääletuse vaid ühe häälega. President K. R. Narayanan saatis seejärel parlamendi laiali ja kuulutas oktoobriks 1999 välja uued valimised.

Kasutatud kirjandus

Lõuna- ja Kagu-Aasia pärast II maailmasõda; Kirjastus Argo, 2007
Maailma riigid; AS REGIO, 2001
Leo Normet „Indiat leidmas“; Kirjastus Eesti Raamat, 1977
Alexander Stael von Holstein , H. von Keyserling „India- reisid “; Kirjastus Perioodika , 1991
20