India pärast II MS (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Liina Sõrmus
12.c
INDIA PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA
Referaat
Juhendaja Ege Lepa
Nõo 2016

Sissejuhatus

Riik, mis India on peale Teist maailmasõda teinud kiire arengu. India on olnud sõjajalal mitme riigiga, õnneks pole sõjad olnud väga verised. Käesolevas referaadis on kaetud India Rahvavabariigi ajalugu alates selle iseseisvaks saamisest 1947. aastal. Töö kirjutamiseks kulus umbes üks päev. See oli ka nii kavandatud. Peamine allikas töö koostamisel oli raamat „Lõuna- ja Kagu- Aasia pärast II maailmasõda“.

India pärast Teist maailmasõda

18. juulil 1947 võttis Suurbritannia parlament vastu India sõltumatuse akti, mis oli uuele olukorrale kohandatud 1935. aasta India valitsemise akt. Nii India kui Pakistani iseseisvuse väljakuulutamine planeeriti 14. või 15. augustile 1947. aastal. Vahepealse kuu jooksul joonistas lord Mountbatten kahe maa vahelised piirid. See toimus saladuses, sest lord teadis, et piirid tekitavad rahulolematust. Kohe kui India ja Pakistani vahelised piirid said teatavaks laiadele massidele, puhkesid mitmel pool rahutused.

India Vabariik Jawaharlal Nehru juhtimisel (1950-1964)

India poliitilised juhid tegelesid aktiivselt riigi majandusliku ülesehitamisega ja sellega seotud sotsiaalsete plaanidega. India jagamisel oli jäänud India valdustesse tööstus ja maavarad , kuid nende kasutamiseks vajalikud finantsid ja põllumajanduslik tooraine olid jäänud Pakistani aladele. Juba Teise maailmasõja lõpupäevil töötati välja plaan sõjajärgseks 15 aastaks, mis põhines segamajandusel. Seda plaani arvestas 1950. a Nehru juhtimisel tööle hakanud Rahvuslik Planeerimiskomisjon. Peeti silmas ka NSVLi varasemaid viisaastaku plaane . 1951. aastal alustas India oma esimese viie aasta plaani elluviimist. Rõhk oli pandud agromajandusele, irrigatsioonile ja rasketööstusele. Finantside vähesus sundis appi kutsuma välisriike.
Majanduslikud raskused tõid endaga kaasa streigiliikumise, tööpuuduse ja talurahva rahulolematuse kasvu. Talupoegade relvastatud väljaastumised lakkasid alles 1951. aastal.
Nehru valitsuse siseprobleemid
Jawaharlal Nehru oli India tunnustatud juht, nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelises suhtlemises, siiski suhtusid paljud tema poliitilistesse vaadetesse ettevaatliku umbusuga ja pidasid tema lähenemist pahempoolsetele režiimidele kui ohtu globaalsele rahule ja julgeolekule. India kasutas korduvalt jõudu oma naabrite ja kunagi temaga ühendatud olnud territooriumide suhtes.
Oma ideede elluviimisel põrkus J. Nehru kokku tõsiste siseprobleemidega. J. Nehru majanduse edendamise eesmärgiks oli majanduse industrialiseerimine. Keskvalitsus seadis oma prioriteediks riikliku rasketööstuse edendamise, seda peamiselt välisriikide abil. Kerkisid mitu tööstusgiganti, kuid nende planeeritud juurdekasv langes aastatega, ka rahvusliku tulu kasv ühe inimese kohta pidurdus. Põllumajandusele pööras J. Nehru valitsus vähe tähelepanu. Ainsaks märkimisväärseks reformiks oli mõisnike süsteemi kaotamine. Laienes jõukate talupoegade kiht, massidele ei andnud reform midagi. Esimese viisaastaku aluseks võetud tegevusalade arendamise ja reguleerimise poliitika ei andnud loodetud efekti.
Eraettevõtlus jäi tööstuses domineerima ning võimutsesid suurkompaniid. Mõnes majandussektoris püüdis valitsus suurendada riigi osa natsionaliseerimisega. Kõigest hoolimata tõid teine ja kolmas viisaastak kaasa tugeva maksebilansi kriisi, mille tulemuseks oli 1960. aastail üldine majanduskriis ja pikaajaline industriaalne stagnatsioon .
Nehru valitsuse välispoliitika
J. Nehru, kes oli üheaegselt nii pea- kui ka välisminister , välispoliitika põhimõte seisnes rahulikus kooseksisteerimises ja igakülgses koostöös kõigi maadega, olenemata nende ideoloogiast ja poliitilisest režiimist. Lääneriigid suhtusid J. Nehru välispoliitikasse umbusklikult. Prantsusmaaga pikka aega kestnud pingsate läbirääkimiste järel ühendas India 1954 endaga senised Prantsusmaa alad. Portugal aga keeldus läbirääkimistest ja tema valdused ühendas India relva jõul 19. detsembril 1961.
J. Nehru koondas külma sõja aegsetele sõjalis-poliitilistele liitudele vastukaaluks neutraalsete riikide ühenduse. Ta algatas ka Bandungi konverentsi, mille eesmärk oli alustada koostööd arengumaade vahel. Koos Ghana peaministri, Egiptuse presidendi, Indoneesia presidendi ning Jugoslaavia presidendiga rajas J. Nehru 1961. aastal Belgradis blokivälisus- ehk mitteühinemisliikumise. India on siiani pidevalt osalenud blokivälisusliikumises ja tema autoriteet on eriti arengumaades olnud suur.

Indira Gandhi – India uus peaminister

Üks tähtsaimaid 20. sajandi suurkujusid Indira Gandhi jääb alatiseks India kangelannaks. Esimese India naispeaministrina juhtis Indira valitsust aastatel 1966-1977 ning 1980-1984. Kuna Indias on naised olnud alati meestele alluvad, oli ja on Indira eeskujuks ja lootuseks paljudele sealsetele naistele.
Indira Gandhi oli tuntud oma poliitilise halastamatuse ja võimu tsentraliseerimise poolest. Oma valitsusajal esindas naine vasakpoolset majanduspoliitikat ja edendas põllumajandust. Indira valitsusaja lõppedes oli India üks kiiremini arenevama põllumajandusega riike maailmas, ta parandas suhteid Hiina ja Nõukogude Liiduga, edendas teadust ja tehnoloogiat. 1971 . aastal saatis India kosmosesse oma esimese satelliidi.
Pakistani sõja tagajärgede tõttu pidi Indira vahepeal ameti maha panema , ent naasis valitsuse etteotsa 1980. aastal. Peatselt sattus Indira tulisesse konflikti Punjabi separatistidega ning tellis rünnaku Sikha rahvuslaste pihta. Vastutasuks mõrvasid India esimese naispeaministri tema oma ihukaitsjad 31. oktoobril 1984.

Konfliktid India ja Pakistani vahel

Esimene konflikt India ja Pakistani vahel
Vastavalt India sõltumatuse aktile jäi vürstiriikide staatuse küsimus vastava riigi valitseja otsustada. Enamus India vürste langetas otsuse kiiresti ja India kasuks, osa ka Pakistani kasuks. Esines aga ka tõrkeid, eelkõige seal, kus valitsev eliit ja rahvamasside enamus olid erinevat usku. Kõige teravamaks kujunes olukord Kashmiris, mille hinduistist valitseja maharadža Hari Singh kõhkles mitu kuud, soovides selles strateegiliselt ülitähtsas regioonis välja kuulutada omaette monarhiat. Tema utoopilisele plaanile tegi sunnitud lõpu Pakistani hõimude sissetung oktoobris 1947, mis viis ta otsusele ühineda Indiaga, kuigi valdav osa Kashmiri elanikest olid moslemid.
Maharadža taotles nn. seisaku kokkuleppe sõlmimist India ja Pakistani valitsustega, mis oleks probleemi lahendamise edasi lükanud. Ta oli mõlema kohaliku juhtiva islamipartei liidrid lasknud vangistada, et ennetada võimalikke vaenupuhanguid. Tulemus oli aga vastupidine ning algasid moslemite ja hindude kokkupõrked.
23. oktoobril 1947 alustas Pakistan rünnakut Kashmirile, milles said vigastada mitmed tuhanded elanikud. Maharadža palus abi Indialt, hoolimata lord Mountbatteni soovitustest kuulata rahvaenamuse soove, mis oleks sisuliselt tähendanud ühinemist Pakistaniga. 27. oktoobril maandusid Kashmiri aladel esimesed India õhujõud, mis asusid võitlusesse Pakistani sõduritega. Algas sõda, mida hakati kutsuma esimeseks India-Pakistani sõjaks. 1. jaanuaril 1949 saavutati relvarahu kokkulepe, mis aga ei lahendanud Kashmiri probleemi, vaid lõpetas ajutiselt sõjalise konflikti.
Teine konflikt India ja Pakistani vahel
Esimesed kokkupõrked toimusid alates 7. augustist 1965 Kargili rajoonis Pakistani algatusel . Pakistani eesmärgiks oli lõigata ära India ühendustee Aksai Chini vahel. India oli sunnitud vastuaktsiooniks, kuna see oli ainus tee Aksai Chini, mida India pidas enda territooriumiks. Pakistani liidrid ei hinnanud olukorda õigesti, arvates, et kokkupõrked Kashmiris jäävat lokaalseks sündmuseks.
Septembris laienes konflikt teiseks India-Pakistani sõjaks, kuigi sõda ei kuulutatud. Sõda kestis 17 päeva. ÜRO püüdis saavutada relvarahu, kuid Pakistan jäi tõrksaks. India peaminister arvas, et relvarahu võib olla efektiivne vaid siis, kui Pakistan viib India territooriumilt välja "mitte üksnes oma relvajõud , vaid ka infiltraatorid". Kuna Pakistan seda ei teinud, laienes sõjategevus peagi Kashmirist Punjabini. Otsustavat võitu ei saanud kumbki ning sõjategevus lõppes 23. septembril. Mõlema riigi majandus oli sõjas tugevasti kannatanud ja kaitsejõud ränki lööke saanud.
Kolmas konflikt India ja Pakistani vahel
Sõjalise konflikti alguseks oli. Boyra lahing 22.11.1971, kus Pakistani ja India õhuväed võitlesid Bangladeshi kodusõjas. Detsembri algul loodi India ja Bangladeshi ühine väejuhatus. 5. detsembril teatas I. Gandhi parlamendis Bangladeshi Vabariigi ametlikust tunnustamisest, see aga ei meeldinud Pakistanile, kellelt oli ära võetud osa maast Bangladeshi jaoks. 16. detsembril 1971 marssisid India ülekaalukad relvajõud Dhakasse, kus Pakistan kirjutas alla kapitulatsiooniaktile, mille tulemusena Bangladesh sai iseseisvaks riigiks. Kolmas sõjaline konflikt India ja Pakistani vahel lõppes 18. 12. 1971. Püsivat rahu ta ei toonud ning sellel olid tõsised tagajärjed nii Indiale, Pakistanile kui ka Bangladeshile.

India pärast Indira Gandhi surma

Gandhi pööras palju tähelepanu sellele, et säiliks Nehru dünastia võim. Kui Indira noorem poeg Sanjay suri, siis valmistas ta ette oma vanemat poega Rajivi poliitikamaastikul tegutsemiseks. Kahjuks polnud vanem poeg nii palju huvitatud poliitikast kui noorem poeg. Ema mõjutusel nõustus ta siiski poliitikaga tegema ning 1981.a sai temast parlamendi liige. Kohe peale ema surma vannutati ta peaministriks. Esimesena pingutas ta selle nimel, et kord ja rahu saaks riigis jalule seatud. Siserahu oli eelduseks India edukale arengule.
R. Gandhi välispoliitika oli aktiivsem, kuid mitmetes punktides vähem edukam. Ta soovis jätkata sama välispoliitilist kurssi, mis Nehru. Ta pühendas palju tähelepanu suhete tihendamisele USA-ga. Ja NSV Liiduga. Hiinaga jätkati 1981. aastal alanud läbirääkimisi piiriküsimustes, kuid lahendust ei saavutatud. Ka mitmes teises välispoliitilises küsimuses jäid positiivsed tulemused saavutamata. R. Gandhi valitsus ei suutnud jõuda kokkuleppele Pakistaniga Kashmiri küsimuses. 1988. aastal sekkus R. Gandhi valitsus Maldiivi vabariigi siseasjusse, saates oma väed maha suruma vandenõud presidendi vastu. Aktiivset poliitikat ajas R. Gandhi valitsus Sri Lankaga, luues India Rahusäilitamise Jõud, mille ülesandeks oli abistada valitsuse võitlust tamiili separatistide vastu.

Pamulaparti Venkata Narasimha Rao valitsemisaastad (1991-1996).

Peale R. Gandhi surma valiti partei uueks liidriks P. V. N. Rao, kellel oli rohkesti kogemusi nii regionaalpoliitikas kui ka keskvalitsuse töös.
P. V. N. Rao pühendas suurt tähelepanu India stagneeruvale majandusele. Ta võttis otsustavalt suuna vabamajanduse reformide poole ja valitsuse rolli vähendamisele majanduselus. Tänu Rao tööle hakkas India majandus suure hooga tõusma ning 1991.a koguprodukti aastane tõus oli suurim India Vabariigi senises ajaloos. Igati püüti julgustada uusi välisinvesteeringuid. Siiski pärssisid majanduslike edusamme religioossed rahutused, lahkhelid Rao parteis ning korruptsiooniskandaalid. Kõik see viis poliitilise kriisini.
Kui partei sai 1996. aasta valimistel ainult 140 mandaati - vähem, kui kunagi varem, tuli P. V. N. Raol erru minna.

Ühinenud Rinde valitsused.

1996. a valitud uus parlament kujunes väga kummaliseks. Paljudel liikmetel puudusid üldse poliitilise tegevuse kogemused. Rohkem kui kunagi varem oli parlamendis kriminaalse minevikuga tegelasi. Suurima arvu saadikukohti sai Bharatiya Janata partei, kuid sellest ei piisanud valitsuse formeerimiseks. Nii lõid senised opositsiooniparteid Ühinenud Rinde, mis suutis võimul püsida vaid väga lühikest aega - 1997. aasta lõpuni. Mõlemad Ühinenud Rinde peaministrid - Haradanahalli Doddegowda Deve Deve Gowda ja vähetuntud Inder K. Gujral, kes sai valitsust juhtida vaevalt pool aastat, ei suutnud kumbki luua stabiilset valitsust. Neil puudus mõlema suure valitsusse mittekuuluva partei toetus ja 13-14 väikese partei toetus seda puudust ei asendanud. Valitsused ei olnud võimelised lahendama ei olulisi sise- ega välispoliitilisi probleeme.
Pealegi kerkis India poliitilise elu areenile uus nimekas figuur- Sonia Gandhi. Tema otsus kutsus India poliitilises elus esile vastandlikke tundeid. Nehru dünastia innukad pooldajad lootsid saada dünastia jätkaja võimule. S. Gandhi vastased olid naise võimule saamise vastu, kuna ta oli sündinud väljaspool Indiat. Sel Indiale keerulisel ajal kerkis taas väljapaistvale positsioonile Atal Bihari Vajpayee. Tema esimene tõus peaministriks kestis vaid ühe aasta, misjärel ta kaotas parlamendis usaldushääletuse vaid ühe häälega. President K. R. Narayanan saatis seejärel parlamendi laiali ja kuulutas oktoobriks 1999 välja uued valimised.

Kasutatud kirjandus

Lõuna- ja Kagu-Aasia pärast II maailmasõda; Kirjastus Argo, 2007

Leo Normet „Indiat leidmas“; Kirjastus Eesti Raamat, 1977

Alexander Stael von Holstein , H. von Keyserling „India- reisid “; Kirjastus Perioodika , 1991

http://www.slideshare.net/katlinha/maailm-prast-ii-maailmasda

http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:2XU-OyrDFmoJ:www.yle.edu.ee/wp-content/uploads/2011/08/10.-Kolmas-maailm-p%25C3%25A4rast-II-maailmas%25C3%25B5da.doc+&cd=9&hl=en&ct=clnk&gl=us