India 20. sajandil (1)

******** Gümnaasium
Lühiuurimus
India 20. sajandil
Koostas: *******
9.b
******* 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Lühiajalugu 4
Sisepoliitika 4
Välispoliitika 5
Majandus 5
Kultuur ja haridus 6
Kokkuvõte 7

Sissejuhatus

India Vabariik on riik Lõuna-Aasias, rahvaarvu poolest Hiina järel teine riik maailmas. Seal elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt. Indial on maismaapiir Bangladeshi , Myanmari , Hiina, Bhutani, Nepali ja Pakistaniga ning India ookeanis India ranniku lähedal asuvad Sri Lanka ja Maldiivid.
India jaguneb 28 osariigiks, 6 liiduterritooriumiks ja Delhi rahvuslikuks pealinnaterritooriumiks. See riik on 1,1 miljardi inimesega rahvaarvult Hiina järel maailma riikidest teisel kohal. India on paljurahvuseline riik. 72% elanikest kuulub indoaaria rahvaste hulka, 25% mooduatavad draviidi keeli kõnelevad rahvad ja 8% põliselanikud adivasid.
India suuremad linnad on Mumbai , Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmedabad, Pune, Surat ja Kanpur. Üks suuremaid huviväärsusi on haudehitis Tadž Mahal riigi põhjaosas Agra linna lähedal.
Pushkari järv Rajasthanis, jumal Brahma poolt kõrbe visatud lootoslill,
ning sellega külgnev linnake
Taj Mahal

Lühiajalugu

1920. aastate lõpul saavutas Rahvuskongressis mõjuvõimu rühm, mille eesotsas seisis India hilisem kauaaegne peaminister Jawaharlal Nehru . 1930. Aastail algas Indias nn. kodanikuallumatuse kampaania. Selle käigus loobuti indialastele kahjulike seaduste järgimisest, tööst riigiasutustest ja alkoholis ega ostetud ka inglise kaupu.
1947. aastal, peale 200 aastat kestnud Briti ülemvõimu sai India pärast karmi võitlust lõpuks vabaks ning sõltumatuks riigiks. Kui peaaegu kohe lahutati see hindude ja moslemite vaheliste raevukate konfliktidega kaheks. India jagunemine viis Paksitani tekkeni ( mis on omakorda jagunenud lääneks ja idaks), mis on moslemite kodumaa. Ida-Pakistanist sai lõpuks sõltumatu Bangladeshi riik. Kuid hindude ja moslemite konflikt jätkus ning pinged Indias endas ( kus on siiski veel rohkem moslemeid kui Pakistanis) peegeldasid India ja Pakistani vahelist varjatud vaenu .

Sisepoliitika

India Vabariik on mitmeparteiline liitriik. Valitsusjuhiks on peaminister ja riigipeaks president . Parlament koosneb kahest seadusandlikust kojast. Osariikide Nõukogus ei tohi olla üle 250 koha. Rahvakojas on 545 kohta.
1920. aastatel sai India Rahvuskongressis Mahatma Gandhi juhtimisel maa juhtiv poliitiline jõud. Selle jõreltulija- kongressi Partei- on valitsenud Indiat enamiku iseseisvusajast.
India esimene peaminister oli Mahatma Gandhi lähikondlane Jawaharlal Nehru. Võim jäi Kongressi Partei kätte kuni aastani 1977, mil parlament avaldas Nehru tütrele Indira Gandhile umbusaldust. Peaministriks sai Janata Partei liider Morarji Desai , aga Janata juhitud valitsusliit lagunes aastal 1979. Vahevalitsus kutsus kokku uued valimised ja Indira Gandhi naases 1980. aastal võimu juurde. Sikhidest ihukaitseväelased mõrvasid ta aastal 1984 ja tema järeltulijaks sai poeg Rajiv Singh.
Singhi vähemusvalitsuse kõige tõsisem kriis tulenes otsusest anda 49% valitsusasutuste töökohtadest alamate kastide esindajatele( alamad kastid moodustavad 54% India miljardilisest elanikkonnast). Seejärel on valitsust nõrgendanud ka mässud Pandžabis, Kašmiiris ja Assamis. Singhi valitsus kukkus novembris 1990. Rajiv Gandhi mõrvati valimiskampaania ajal mais 1991. aastal.
Rajiv Gandhi

Välispoliitika

Pärast iseseisvumist sai Indiast peatselt maailmariik. Põhjusi oli selleks kaks. Esiteks tema suur rahvaarv, teiseks rahvaste vabadusliikumine ja üha uute riikide tekkimine. Indiast kujunes üks Kolmanda Maailma ja mitteühinemisliikumise liidreid. Kahepooluselises ja blokistunud maailmas üritas India leida kolmandat teed, mida tema eeskujul püüdsid järgida paljud uued riigid. India ja Pakistan . Hindude ja muhameedlaste eraldamine eri riikidesse ei lõpetanud nendevahelist verevalamist. Nüüd jätkus see riikidevaheliste sõdadena. Juba piiri tõmbamisega polnud kumbki pool rahul. Vaenutegevus puhkes aga Kashmiri pärast. Ehki 1976. Aastal taastasid India ja Pakistan diplomaatilised sidemed, on mõlema riigi suhted endiselt kõike muud kui sõbralikud. Kashmiri probleem on siiani lahendamata ja lisaks toetab Pakistan India Punjabi osariigi sikhide võitlust.
India ja Hiina. Nende riikide endi vahekorras jäi pantša šila samuti paberile. 1950. Aastate teisel poolel hakkasid Hiina-India suhted halvenema. 1959 . aastal toimus Tiibetis Hiina-vastane ülestõus, mille Peking veriselt maha surus. Dalai -laama ja tuhanded tiibetlased põgenesid Indiasse . Samast aastast alates esines Hiina-India piiril pidevalt kokkupõrkeid, sest Hiinlased püüdsid liikuda alale , mida India omaks pidas. 1962. aastal tungis Hiina India idaossa, üritades seda vallutada. Kui Kuuba kriis rahumeelselt lahenes, lõpetas Hiina vaenutegevuse, kuid ei lahkunud vallutatud aladelt . 1981. aastal algasid Pekingi ja Delhi läbirääkimised piiriprobleemide üle.
1955. käis Nehru visiidil Moskvas. Hruštšovist Gorbatšovini püüdsid kõik Nõukogude Liidu juhid süvendada sõprussuhteid Indiaga. Põhjusi tuli järjest juurde. 1960.aastatel lähendas Moskvat ja Delhit nende vastasseis Pekingiga. Kui 1971 . aasta kevadel ilmnes , et Washington ja Peking saavad üle vaenust, mis oli neid enam kui paarkümmend aastat lahutanud, sõlmisid Moskva ja Delhi sama aasta augustis ülikiiresti rahu, sõpruse ja koostöö lepingu, mis ratifitseeriti nelja ja jõustus viie päeva pärast.
India ja USA suhted ei ole kunagi nii head olnud. 1950. Aastail pidas Washington India neutraalsust ehk mitteühinemispoliitikat amoraalseks, sest see tähendas kommunismivastase ühisrinde lõhkumist. Ka edaspidi vaheldusid kahe riigi suhetes tõusud mõõnadega. Delhit häirisid Washingtoni head suhted Islamabadiga.

Majandus

Arenenud olid kergetööstus, näiteks naha ja puuvilla tootmine ning toiduainetööstus- suhkur ja tubakas . Mõningal määral ka mäetööstus. Pärast esimest iseseisvumist on valitsus teinud majanduse mahajäämuse kaotamiseks suuri jõupingutusi. Osa ettevõtteid riigistati, alustati maareformi.
Põllumajanduse toodang hakkas suurenema 1960. aastate keskel, kui hakati kasvatama uusi, kõrge saagikusega viljasorte. Tõhustati väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist, hakati rakendama uut põllumajanduse tehnikat. Väikemajandeis on algelise maaviljeluse ning puuduliku niisutuse ja väetamise pärast saak väike. Kiiresti kasvavat rahvastikku põllumajandus täielikult toita ei suuda. Kõige rohkem tera-ja kaunviljadest kasvatati riisi. Kasvatati ka vürtsi ja õlitaimi. Metsades saadi väärtuslikku puitu, vaiku ning ravimtaimi. Veiseid kasvatati kariloomadena, usutavad keelasid neid tappa ja nende liha süüa. Kiiresti arenesid uued tööstusharud- energeetika , metallurgia , masina-ja keemiatööstus. Valitsus soodustas erakapitalimahutusi, on kasvanud toimivate kontsernide mõju. Masinatööstuse toodangust moodustasid valdava osa lihtsamad seadmed , kuid toodeti ka kaevandus - ja transpordimasinaid, ventilaatoreid, elektripumpi, jalgrattaid, õmblusmasinaid jm.

Kultuur ja haridus

Kooliskäimine on tasuta ja kohustuslik kõigile algkoolilastele. India vaste keskkoolile järgneb algkoolile ja riigi ülikoolidesse pääsevad need, kelle õpitulemused pärast keskkooli on piisavalt head. Haridust on enamikel peredel raske võimaldada, kuna vaesuse ja igapäevaelu tõttu on tähtis, et lapsed aitaksid perekonda toita. Jõukad indialased lähevad enamasti välismaale edasi õppima ning paljud tulevad tagasi Indiasse ja perefirmadesse tööle. Britid jätsid maha erisuguse pärandi, nii head kui ka halba; India infrastruktuuri, kaasa arvatud koolid ja riigiametid, on püsima jäänud, andes riigile inglise keelt oskavat, haritud tööjõudu. See on mõjuv põhjus India vastu mitte usku kaotada.
Indialastel on omapärane ja ainulaadne kultuur, mis erineb tunduvalt ida- aasia kultuuridest. Indialaste suhtlemisstiil on sõnaohtram kui hiinlastel, jaapanlastel või korealastel ja nad armastavad keskustelu sama palju kui enamik romaani rahvaid. Olemuselt multiaktiivsed indialased on loonud ühiskonna, kus privaatsust ei hinnata kuigi kõrgelt ega aeta seda ka kõigest väest taga. Indialased ei püüa oma tundeid eriti varjata- rõõmu, pettumust ja kurvastust näidatakse häbenematult.
Nende väärtushinnangud seonduvad tugeva perekonnaga, samuti lojaalsusega, mis on sageli seotud nende ametitega. Nii perekonna kui ka töögrupi au kaitstakse tarmukalt ja vanemate korraldatud abielud on tavalised . Järgmiste väärtustena hinnatakse materiaalset edukust ja loovust . Oluline on olla hea ärimees, mis toob endaga automaatselt kaasa kõrgema staatuse. Loovust imetletakse, eriti rasketel aegadel . Soov leida ise lahendusi domineerib ka India ärielus- eksperimenteerimisse suhtutakse väga positiivselt. Ausus pole just kõige hinnatum väärtus, pigem on see suhteline mõiste. Fatalism on laialt levinud ja tagab lohutust pakkuva taganemisvõimaluse. Kui sul veab, läheb sul hästi; kui sa läbi kukud, siis pole saatus sulle lihtsalt armuline olnud. Selline suhtumine julgustab indialasi riskima.
Kaart

Kokkuvõte

India on olnud kaua aega üks suurima rahvaarvuga riike. See on riik, kus majandus on kõrgelt arenenud. Läbisaamine teiste riikidega rahuldav. Kõik need tegurid on muutnud India maailmariigiks. Indias on valitsenud enamiku iseseisvusajast Kongressi Partei. Seda maad on juhtinud nii Rajiv Gandhi kui ka tema ema.
1947. aastal, peale 200 aastat kestnud Briti ülemvõimu sai India pärast karmi võitlust lõpuks vabaks ning sõltumatuks riigiks.
Kui peaaegu kohe lahutati see hindude ja moslemite vaheliste raevukate konfliktidega kaheks. India jagunemine viis Paksitani tekkeni.
Kasutatud kirjandus:
1) „Aasia riikide etikett ja tavad“ Dean Foster
2)“Üldajalugu 1939-1991“ Kaido Jaanson
3) „Maailma äri ja kultuuri käsiraamat“
4)“Ene 3“
5) www.google.ee
8