Hülged, eksamimahuline uurimustöö (2)

KERGU PÕHIKOOL- LASTEAED
8. KLASS
HENDRIK VARBLANE
HÜLGED
UURIMUSTÖÖ
JUHENDAJA : LAINE KÄGU
KERGU 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Hüljeste elupaigad 4
Levila ja alamliigid 4
Alamliigid 5
Hülge liigikirjeldus 6
Audru hüljes kolib Äntu kalade kõrvale 7
Viigerhüljes 8
Hallhüljes  10
Vaenlased 10
Paaritumine ja sigimine 10
Kaitse 11
Toitumine 11
Väike meri, suur hüljes 12
Lõppsõna 16
Kasutatud kirjandus: 17

Sissejuhatus

Maailmas ei ole vähe ega palju hülgeliike kuid Eesti vetes elavad vaid kaks hülgeliiki: hall- ja viigerhüljes. Paljudele kaluritele ei meeldi hülged kuna nad lõhuvad kalurite võrke ja kalurid arvavad , et hülgeid on liiga palju, kuid tegelikult see ei ole nii. hall- kui ka viigerhüljeste arv on Läänemeres sel sajandil tunduvalt vähenenud. Hallhüljeste asurkond on praegu kriisiseisundist ehk üle saanud, kuid meie viigrite tulevikku ei suuda teadlasedki ennustada.

Hüljeste elupaigad

Eestis võib hülgeid kohata Läänemeres saarte ääres ja ka Läänemere kallastel. Maailmas on olemas aga mitut liiki hülgeid ja igale liigile meeldib olla oma kohas näiteks: Havail elav munkhüljes keda kohtab väga harva. Mõned hülged on rändava eluviisiga kuid sageli tulevad nad sigima samasse kohta kus eelmine aasta. Üldiselt elab hülgeid igal pool kus on piisavalt vett ja sobivat kohta sigimiseks.

Levila ja alamliigid

Eestis elavad hülged on hall- ja viigerhüljes ja neid kohtab Läänemeres, ka Šotimaal elavad hallhülged kuid seal on nende populatsioon palju suurem.
Hülgeliike on veel, kõrvuhülged (kotikud, merikarud, merilõvid jt) neil on selgelt eristatavad väliskõrvad.
Pärishülged on veeeluga paremini kohastunud kui kõrvuhülged, sest neil on täiuslikult voolujooneline keha, kõige suuremad hülged on morsad ja neid tunneb ära suurte rasvavoltide järgi, ning nad elavad kolooniatena arktilistes rannikuvetes .

Alamliigid

Hallhüljes: Läänemere hülglastest kõige suurem, teistest kergesti eristatav pika, suhteliselt kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv , mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael . Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel. Toiduks on tursk , lest , räim, heeringas, angerjas , lõhe, emakala, harva vähid ja molluskid , talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahel ühe, harvem kaks poega . Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda , mistõttu varajane jäälagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud. Vajab rahvusvahelist kaitset. [1]
Kogukas morsk: hiiglasuur, kohmakas ja väga paks morsk ehk merihobu on hülge lähedane sugulane. Ta on eriti hästi kohastunud Arktikaga. Paks rasvakiht hoiab looma kehasoojust . Nelja loiva abil ujub morsk suurepäraselt, loibade najal vinnab ta oma rasket keha maale või jääle. Morsad sünnitavad kevadel, tavaliselt kliburannal. Emane poegib üle aasta ja hoolitseb poja eest ligikaudu kaks aastata; kaksikute sündimine on väga haruldane. Morsad oskavad arvestada jää sulamisi ja triivimisi ning rändavad kuni 3000 km kaugusele põhja. Rände ajal peavad nad hoiduma suurimate vaenlaste (peale inimese ) - jääkarude ja mõõkdelfiinide eest. [2]
1Erik Kumari. Punane raamat. Tallinn: Valgus, 1982. lk 232
2Barbara Taylor. Arktika ja Antarktika . Tõlge Eesti keelde: Koolibri, 1995. lk 42-43

Hülge liigikirjeldus

Hülged ja mereveised on veeloomad, neil on voolujooneline keha ja lobadeks moondunud jäsemed. Hülged on kiired ja osavad kalu ja kalmaare küttima. Erinevalt teistest mereimetajatest väljuvad nad poegimiseks veest ning kogunevad seltsinguteks. Hülgeid on enim jahedates meredes- Antarktika ja Arktika vetes. Mereveised kuuluvad mereveislaste seltsi; need aeglased ja kogukad loomad elavad troopilistes ja lähistroopilistes rannikuvetes ja mageveekogudes ning toituvad veetaimedest.

Audru hüljes kolib Äntu kalade kõrvale

Virumaal Äntu kalakasvatuses on Audru hüljest ootamas suur bassein, millele ka 30 000-kroonine aedki ümber tehtud. Puudu on veel vaid keskkonnateenistuse luba. Praegu veel Audru basseinis suplev ja 300 kilo kaaluv hüljes hüüdnimega Poiss on ilmselt viimane siinse karusloomakasvatust lõpetava firma “karusloom”, kes Audru maha jätab. Nagu kinnitas AS Audru Karusloomakasvanduse juhataja Ragner Matsalu , annab ta hülge sellele, kes pakub kõige paremaid tingimusi.

Viigerhüljes

Liiginimi eesti keeles
Viigerhüljes
Liiginimi ladina keeles
Pusa hispida Schreb.
Rahvapäraseid nimesid
Karvakala
Kehamõõtmed
Tüvepikkus 120…180 cm
Kehamass
emastel kuni 40 kg, isastel kuni 100 kg
Levik Eestis ja maailmas
Ta on põhjapoolkera meredes laialt levinud. Teda leidub Põhja-Jäämeres, Atlandi- ja Vaikse-Ookeani põhjaosas. Tema levikupiiriks lõuna poole on peamiselt jää olemasolu ja püsimise aeg. Ta elab ka Saima ja Laadoga järves ning Läänemeres. Sinna on ta jäänud viimase jääaja reliktina.
Arvukus Eestis
Eesti rannikuvetes elab alla 4000 viigerhülge
Elupaik ja -viis
Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid.
Toitumine
Toituvad kaladest ja vähilaadsetest ning limustest. Peamise toidu moodustavad kalad .
Sigimine
Innaaeg on neil kevadel märtsist maini . Tiinus kestab 9…10 kuud. Poegib jää peal asuvas lumekoopas veebruaris -märtsis. Tavaliselt on pesakonnas üks, haruharva rohkem poegi.
Areng
Poeg on sündides kaetud pika koheva karvaga, mis püsib paar nädalat. Poeg on juba paari päeva vanuselt võimeline vajaduse korral ujuma . Imetatakse poegi umbes kaks kuud. Suguküpsus saabub vahel nelja, tavaliselt viie aasta vanuselt. Maksimaalne eluiga on neil 40 aastat.
Koht ökosüsteemis
Looduslikud vaenlased poegadele on kotkad . Vanaloomadele on ainsaks vaenlaseks inimene.
Ohustatus ja kaitse
Viigerhüljest ohustab peamiselt inimtegevus: keskkonna reostamine mürkainetega, kalapüüdmisel kasutatavad võrgud ja röövküttimine. Viigerhüljes kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse.
Liiginimi eesti keeles
Hallhüljes.
Liiginimi ladina keeles
Halichoerus grypus Farb.
Rahvapäraseid nimesid
 
Kehamõõtmed
Täiskasvanud isasloomade pikkus on 2,5...2,7 (harva üle 3) m ja emasloomade pikkus on 1,6...1,9 m.
Kehamass
Täiskasvanud isaslooma kaal on 250...300 kg ja emasloomal 180...250 kg.
Levik Eestis ja maailmas
Eestis on elupaigaks Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümbrus. Maailmas on veel kaks eraldi levilat. Üks asub Atlandi ookeani loodeosas Ameerika ranniku lähedal, Saint Lawrence'i lahe piirkonnas ja Gröönimaa ümbruses. Teine Atlandi ookeani kirdeosas, Briti saarte, Skandinaavia poolsaare, Murmanski ranniku ja teravmägede ümbruse rannavetes.
Arvukus Eestis
 
Elupaik ja -viis
Elupaigaks ulgumere saarte ja laidude ümbruses. Paikse eluviisiga.
Toitumine
Toiduks peamiselt kalad - tursk, lest. lõhilased, heeringlased. Kalade kõrval sööb märgatavas koguses veeselgrootuid ja taimi.
Sigimine
Innaaeg on varakevadel. Isasloomad omavad sellel ajal 6...7 emasloomaga haaremeid.
Areng
Tiinus kestab aasta. Pojad sünnivad veebruari lõpus - märtsis, tavaliselt üks. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ja ei oska ujuda, vees hakkavad käima umbes üheksa kuusena.
Koht ökosüsteemis
Vaenlasi peale inimese meie vetes pole, poegi võivad ohustada kotkad. Kohati võib tekitada kahju kalamajandusele.
Ohustatus ja kaitse
Ohustab Läänemere reostumine, küttimine ja laevaliiklus. Poegi ohustavad pehmed talved , kuna nad ei oska algul ujuda ja veedavad suhteliselt pika perioodi jää peal. Kuulub kaitstavate liikide teise

Hallhüljes 

Vaenlased

Hüljestel ei ole palju vaenlasi kuid näiteks kiskjad , üheks kõige suuremaks vaenlaseks on inimene, kes tahab saada nende nahka ja liha ja, et nad ei lõhuks kalameeste võrke. Hallhüljest ohustavad kõige rohkem keskkonna saastatus , sest kõik see ladestub tema kehasse. Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad.

Paaritumine ja sigimine

Hülged väljuvad kevadel veest, et poegida. Nad koonduvad suurtesse poegimisseltsingutesse ehk lesingutesse paikades, kuhu kiskjad ei pääse.
Kuivamaa lesilas toovad emased ilmale pojad, kes kasvavad rasvase piimaga kiiresti. Varsti on emased paaritumiseks jälle valmis. Paljude liikide puhul võitlevad isased, et lesilas oma territooriumi hõivata; seal paaritab isane temale jäänud emaseid. Isaste lonthüljeste kokkupõrked on nii raevukad, et tallatakse ettejäänud pojadki surnuks. [3]
3Burnie David jt. Looduse entsüklopeedia. Tallinn: Varrak , 1999. lk 261

Kaitse

Nii hall- kui ka viigerhüljes on Eestis endiselt looduskaitse all. Kuna hüljeste küttimine on keelatud ja pidevalt toimub nende elukeskkonna jälgimine koos loendustega, siis võib loota , et hülged jäävad Läänemere asukateks veel pikaks ajaks.

Toitumine

Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringalised), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. [4]
Hülgepoegade mängud
Nii nagu kaslaste ja koerlastegi pojad omandavad hülgepojad koos mängides palju tulevases elus vajalikke oskusi. Kahekolmekaupa üksteist taga ajades õpivad nad vee all kiireid manöövreid sooritama. Nad otsivad ka kalu ja püüavad neid tabada, lihvides oma jahimeheoskusi. Mänguvõitlustes aga harjutavad nad tulevaste kokkupõrgete tarbeks. Isahülged võitlevad nii territooriumi kui ka emaste pärast.[5]
4Järva Jaanus . Fotokaga Šotimaa hülgeid jahtimas. Loodusesõber. veebruar 2007. lk 34
5Burnie David jt. Looduse entsüklopeedia. Tallinn: Varrak, 1999. lk 260

Väike meri, suur hüljes

Loomade kroonika: Aleksei Turovski tutvustab põnevaid tegelasi Tallinna Loomaaiast. Sedapuhku teeme juttu hallhülge seltskonnaelust. Ei tea kui väike või suur see meie Läänemeri on, üks asi jääb kindlaks  — suurim mereimetaja selles meie meres on kindlasti hallhüljes. „Väikse mere“ all mõtlen ma tegelikult hüljeste basseini Tallinna Loomaaias . Neli suurt, üle saja kilo rasket, üsna liikuvat looma suhteliselt väikses basseinis  — selline olukord võiks ju tekitada morne kommentaare, et miks te piinate loomi. Ometi olen ma kõikide pikkade aastate jooksul  — suheldes ekskursantide ja muidu loomaaia külastajatega  — , kuulnud ainult rõõmsameelseid, lastelt lausa vaimustunud märkusi meie hüljeste basseini kohta. Tõepoolest, peaaegu eranditult, on lapsed vanuseni 10 eluaastat vastanud küsimusele, mis on kõige kihvtim koht loomaaias, nagu ühest suust : „Hüljeste bassein!“ Tõsi küll, kui küsida kes on kõige toredam loom loomaaias, siis reeglina saab vastuseks : „See kiisu , kellele ma sain pai teha!“ Minu jaoks on mõlemad hinnangud , nii hüljeste kui ka kiisu kohta omavahel semiootiliselt seotud.
Ärge vaadake trelle!
Inimene on mittevabadusmärkide suhtes ülitundlik olend . Väga paljud külastajad näevad loomaaias eeskätt trelle, võrke, aedu ja aedikuid, lukke, takistuskraave ning hoiatus- ja keelumärke. Nii mõnigi külastaja vaatab loomi kui vange, omistades neile kõiki inimesele omaseid, enamasti romantilisi tundeid ja emotsioone  — seoses just nimelt vabadust piiravate asjaoludega. Õnneks kohtab viimastel aastatel üha rohkem inimesi, kes suudavad respekteerida teisi liike  — piisavalt, et mitte neile pähe määrida inimeste formaliseeritud suhtumist keskkonnamärkidesse. Hüljeste bassein on külastaja jaoks aga avatud veepind ja hüljeste liikumine vees on niivõrd täiuslik oma keskkonna valdamise näide, et inimesed anduvad nende suurte kiirete, täpsete ja elegantsete ujumismanöövrite vaatamisele ning unustavad hetkeks oma kultuurse kohustuse tunda ausat nördimust liikumist takistavate asjaolude pärast.
Redelist ja trepist üles ei roni Pean tunnistama, et minu meelest oli hüljeste bassein tõepoolest parim uue loomaia objekt siis, kui loomaaed kolis Kadriorust Veskimetsa. Hallhüljes on suur loom; täiskasvanud isased kaaluvad kuni 300 kilogrammi, emased kuni 200. Päevane toidunorm (ja toiduks on kala) on keskeltläbi 4-5% kehakaalust, kasvavatel loomadel pisut suurem. Mitte mingil juhul ei tohi hüljeste basseini veepind ehk peegel kattuda ühtlaselt jääga: hüljes satuks paanikasse kui ei näeks läheduses lahtist vett. See on ka täiesti arusaadav  — päris- ehk kõrvutud hülglased (hallhüljes, viiger jt.), kellel puuduvad nähtavad väliskõrvalestad, toetuvad pinnasel kõhule. Neil on lühikesed esiloivad, tagaloivad aga ei paindu üldse kõhu alla (suur erinevus kõrvukhülglastest, kelle esindajad merilõvid, kotikud jt., kes toetuvad neljale loivale ja võivad vabalt trepist ülesse või alla minna). Seega on hallhüljes kõval pinnasel üsnagi kohmakas ja suhteliselt abitu, kuid vees suudab ta palju enamat kui merilõvi, seda vähemasti kiir- ja kaugujumise osas. Et jääkatet ei tekiks, peame me talvel hüljeste basseini soojendatud vett lisama ja mingil määral ka soola. Mingit siseruumi meie hüljestel pole ja seda pole ka vaja. Kirjeldatud tingimustes tunnevad nad ennast läbi aasta suurepäraselt. Suvel peame me basseini seinu pealekasvavatest vetikatest puhtaks küürima küllaltki sageli  — sõltuvalt ilmast . Orgaaniliste ainete koormus on basseinis väga kõrge ning päiksepaistelise ja sooja ilmaga arenevad ainuraksed vetikad basseinis tohutu kiirusega. Kõik need kulutused ja vaev aga tasuvad ennast kuhjaga ära: nii palju rõõmu teevad meie hülged külastajatele.
Edevad hülged
Minu meelest on siin tõesti õigustatud küsimus, kas külastajad teevad meie hüljestele samaväärselt rõõmu, kui hülged külastajatele  — see oleks ju ainult õiglane. Võin vastata kindlalt, et enamus külastajatest teevad loomadele rõõmu küll. Hülged on väga uudishimulikud , nende muljetetarve on ilmselt küllalt kõrge. Kindlasti pakub hüljestele meelelahutust pealtvaatajate reaktsioon nende liikumisele, veest välja vaatamisele ja isegi häälitsemisele (hüljes oskab valjusti norsata, huikuda ja isegi ulguda). Tihtipeale  — saades aru, et publik tõe ja tähelepanuga neid jälgib  — kukuvad hülged lausa plikalikult edvistama ning pakuvad välja kõik trikid , mis meelde kargavad. Kahjuks tuleb aga ette ka olukordi , mil külastajad teevad loomadele tõsiselt halba. Näiteks siis, kui basseini midagi visatakse .

Kurb lugu Ambraga
Räägin teile loo suurepärasest emasest hallhülgest Ambrast, kes elas meil 16 aastat. See pole kaugeltki kõrge vanus hallhülge jaoks, kuid loom suri just külastajate tegevuse tagajärjel. Aastaid ja järjekindlalt pildus keegi basseini mulda ja rohtu täis topitud plekist joogipurke ja ükskord tabas purk Ambra silma. Mõne aja pärast sai kellegi viskest vigastada ka tema teine silm. Tulemuseks oli kae, mis nõrgestas Ambra nägemist. Paljudel inimestel on komme visata basseinidesse ja purskkaevudesse münte. Arvatavasti on see komme kunagise vetevaimudele ohverdamise tava rudiment. Arusaadav, vetevaimud on tõsised müütilised tegelased ja alateadlik soov mõnd punast krossikest annetades ennast nende vastu kaitsta, ei kujuta iseenesest midagi halba. Välja arvatud olukorrad, kus münte või ükskõik mis muid esemeid visatakse veekokku, mis on kellegi püsikodu. Mündid kujutavad endast vase, tsingi ja nikli sulamit. Need metallid satuvad vette ja oma mikrokogustes stimuleerivad vetikate ning sinibakterite arengut. Soojade päikesepaisteliste päevadel paljunevad need organismid veekogus siis mitmekümnekordselt. Vesi muutub läbipaistmatuks, mingil määral lausa toksiliseks. Vaene poolpime Ambra pidas helkivaid mündikesi ilmselt kalakesteks. Ta püüdis neid ja neelas alla  — nii nagu hea nägemisega hüljes teeks näiteks kilude puhul. Tulemuseks olid tuhanded metallimürgitusest tekkinud maohaavandid, mida me lahkamisel avastasime. Metallimürgituse allikaks oli ligi 140 grammi münte, mida me õnnetu looma maost leidsime . Nii et rõhutan veelkord  — ka hea nägemisega hüljeste, krokodillide , kilpkonnade, kalade, veelindude jne. veekogudesse mitte midagi (ja kindlasti mitte münte!) loopida ei tohi!
Hüljeste magamistuba
Et seda lugu positiivsel toonil lõpetada, teatan rõõmuga  — hülged, kes liikumatult basseinipõhjas lebavad, ei ole surnud, või komatoossed loomad, vaid nad magavad . Hallhüljes suudab oma 12-15 minutit õnnelikult basseinipõhjas unenägusid näha, misjärel ta aeglaselt uuesti pinnale tõuseb, nina veest välja pistab ja oma väga suurtest ning kitsastest ninasõõrmetest kopsud ja bronhid puhtaks puhub . See tegevus toimub vägeva nohina ja norskamise saatel ning seejärel laskub hüljes aeglaselt basseinipõhja tagasi, et oma uinakut jätkata. Pange ka tähele, et neljast hülgest magavad sedasi tavaliselt kaks või kolm ja mitte kunagi kõik korraga, sest keegi peab ju ka ringi ujuma ja magajaid valvama. Magades päeval põhjas või oma lesila peal öösel, tajub hüljes suurepäraselt (oma tundlike vuntside abil) väiksemaidki vee- ja õhuvõnkeid. See ettevaatlik, uudishimulik ja nii omapärane loom väärib igati mõistmist ja respekti  — on ju meie kirde-läänemere kalavarud üsna terved suurel määral vaid tänu sellele, et Eesti vetes tegutseb mitu tuhat suurt ja väga aktiivset kalastiku biomelioraatorit, kelleks on hallhülged. Nagu kõik kiskjad, valivaid ka hallhülged hamba alla panekuks eelkõige haigeid ja nõrku saakloomi. [6]
6http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=16837752&categoryID=8859889&categor yID=8859889

Lõppsõna

Mina uurisin hüljeste elu ja sain teada palju uut ja huvitavat eri liiki hüljestest.
Hüljes on Eestis suhteliselt haruldane loom kuna teda on palju kütitud ja neil on ka palju haigusi olnud. Paljud inimesed ei ole hüljest näinudki mujal kui loomaaias. Hülged on omamoodi ilusad loomad, neil on sile ja läikiv nahk ning nad on ka lustakad loomad kuna loomaaias on näha kui nad palli mängivad ja sealjuures veel päris osavalt. Kui kõik inimesed tahaks ka looduses hüljest, kohata tuleks neid rohkem kaitsta salaküttide eest.

Kasutatud kirjandus:

1. Erik Kumari. Punane raamat. Tallinn: Valgus, 1982.
2. Barbara Taylor. Arktika ja Antarktika. Tõlge Eesti keelde: Koolibri, 1995.
3. Burnie David jt. Looduse entsüklopeedia. Tallinn: Varrak, 1999.
4. Järva Jaanus. Fotokaga Šotimaa hülgeid jahtimas. Loodusesõber. veebruar 2007.
5. Burnie David jt. Looduse entsüklopeedia. Tallinn: Varrak, 1999.
6. http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=16837752&categoryID=8859889&categor yID=8859889
18