Läänemere imetajad (0)

Sissejuhatus

Läänemeri ehk Baltimeri on maakera üks suuremaid sisemeresid kogupindalaga 373 tuhat km2. Samas on Läänemeri võrreldes teiste sisemeredega ka erakordselt madal, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega , umbes 8…10 promilli (mere keskmine soolsus on 35‰). Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 2–3 C, lahtedes veidi alla 9 C, suvel lõunaosas 16–18 C, Põhjalahes 13–14 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. (Läänemeri, 2011) Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni. Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Eesti lääneranniku lahtedes 4–5 kuud. Läänemere veerežiimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Kuna Taani väinad on kitsad ja madalad, siis saab Läänemeri soolast ja seega raskemat ookeanivett vähe. Selle tulemusena toimub veevahetus väga aeglaselt. Vaid tugevate ja kestvate läänetormide ajal jõuab Läänemerre suurem kogus soolast vett. See valgub Läänemere süvakihtidesse ja surub sealt seisma jäänud ja hapnikuvaese vee välja. Protsess on aga sedavõrd aeglane, et täielik veevahetus toimub ümbes 30 aastaga. Sellest tulenevalt on Läänemeri reostustega kergelt haavatav, eriti kui arvestada, et merd ümbritseb 9 riiki.
Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid  loomaliike . Läänemeri on noor meri ning tema mageduse tõttu vähese liigirikkusega. Ka mereimetajate liike on Läänemeres vähe. Hülgeliike on kolm: hallhüljes, viiger ja randal . Suuri vaalalisi ei esine. Ainuke alaliselt Läänemeres elav vaalaliik on pringel . Just neid nelja liiki kirjeldan pikemalt.

Pringel

Pringel (Phocoena phocoena) on ainus läänemeres elutsev vaalaline. Põhjapoolkera meredes on ta laialt levinud, ka Läänemeres oli pringel veel sada aastat tagasi üsna tavaline, kuid umbes viiskümmend aastat tagasi jäid need loomad Läänemere põhjaosas harvaks ja täna kohtame neid valdavalt eksikülalistena. Maailmas võib kohata vähemalt nelja pringlite alaliiki . Nende peamine eluala on põhjapoolkeral Atlandi ja Vaikses ookeanis. Peale selle elavad omaette pringlipopulatsioonid Mustal merel ja Tšiili rannikuvete lõunaosas. Põhja-Atlandil ja Põhjameres elab hinnanguliselt 350 000 pringlit. Seevastu Läänemeres, seespool Taani väinasid, Saksamaa ja Poola rannikute lähistel, elab umbkaudu 600 pringlit. (Pringlitest) Läänemeres on maailma väikseim pringlite populatsioon .
Pringlid elavad külmades meredes, teda võib kohata nendes merepiirkondades, kus keskmine temperatuur on alla 15°C. Pringel tunneb end koduselt kaldalähedastes ning madalates merepiirkondades. Ent ka lahtedes ja jõesuudmetes; nad võivad siseneda isegi jõgedesse ja kanalitesse. (Jüssi I. ) Läänemeres toituvad nad peamiselt räimest, kuid nende menüüsse kuulub ka teisi kalaliike (kilu, tursk , angerjas ja lest ) ja kalmaare. Ööpäeva jooksul sööb pringel 3–6 kilo kala. (Pringlitest)
Pringel on üks väiksemaid hammasvaalalisi, kellel on jässakas keha ja ümar koon ilma etteulatuva nokaosata. Täiskasvanud pringel on keskmiselt 1,4-2 meetrit pikk ning kaalub ligikaudu 50 kilogrammi (45–65 kg). Emased isendid on enamasti isastest suuremad. Pringel võib elada isegi 20 aastat, kuid viimastel aastatel on nende keskmine eluiga Läänemeres langenud umbes kümne aastani. (Pringlitest) Suguküpseks saab pringel 3-4-aastaselt ning poegib igal aastal. Läänemeres paarituvad pringlid augustis ning emane kannab poega 10–11 kuud, tuues kevadel ilmale ühe poja. Emapiima saab poeg 7–8 kuu vältel. (Jüssi I. ) Pringel Foto: National Geographic Wallpapers
Vees paistab pringel tumehall. Pinnale tõustes liigub ta rulluvalt, ning temast on näha üksnes väike kolmnurkne seljauim ja pisike osa kehast. Pringel ei ole eriti kiire ujuja , kuid võib saavutada kiiruse kuni 23 km/h. (Jüssi I. ) Jahipidamise ajal sukeldub ta tavaliselt 20–60 meetri sügavusele, kuid on võimeline sukelduma ka kuni 200 meetri sügavusele. Pringlid kasutavad navigeerimiseks ja saagi otsimiseks sonarit (kajalokaatorit). Üks pringli hüüdnimedest, “seakala”, tuleneb helist, mille ta pinnale õhku võtma tulles tekitab. See hääl meenutab aevastust või nohisemist.
Loomult on pringel pelglik ning hoidub paatidest eemale, hüppates veest vaid harva välja. Seetõttu on teda raske vaadelda. Erinevalt delfiinidest ei hooli pringlid teiste hammasvaalaliste seltskonnast. Tavaliselt ei kogune nad suurtesse rühmadesse, vaid tegutsevad üksinda või väiksemate, 2–6 isendist koosnevate gruppidena. Mõnikord võib neid näha sukeldumiste vaheajal veepinnal lesimas. (Jüssi I. )

Ohud

Pringlite arvukuse vähenemise põhjused on – eriti Läänemerel – mitmesugused. Veel 19. sajandil ning 20. sajandi algul kui Läänemeres arvati elavat umbkaudu 10 000 pringlit, kütiti neid muuhulgas ka Taani väinades. Pärast pringliküttimise lõppemist tekkisid uued ohutegurid . Pakaselised talved 1940-ndatel, mil Läänemeri mitmeid kordi täiesti jäätus, olid siinsetele pringlitele tõsiseks katsumuseks . (Pringlitest) Ning pärast neid pakasetalvi ei olegi populatsioon enam taastuma hakanud. Olulisimaks põhjuseks peetakse pringlite sattumist kalurite juhusaagiks. Takerdumist püünistesse ja võrkudesse peetaksegi tänapäeval ehk kõige tõsisemaks pringleid ähvardavaks ohuks. Enim pärinevadki Eesti pringlite leiud kalanduse kaaspüügist. Kõige ohtlikumad on nende jaoks traal- ja põhjavõrgud, kuhu loomad kinni jäävad ning hukkuvad. Veel on pringlite arvukuse vähenemist mõjutavateks teguriteks keskkonnamürgid, üha suurenev mürasaaste merel, elukeskkonna hävimine ja mereliikluse tihenemine. Läänemere pringlipopulatsioon on viimastel aastakümnetel lausa dramaatiliselt kokku kuivanud ning liik kuulub hetkel kogu maailmas kaitse alla. Geneetiliselt isoleeritud Läänemere populatsioon on kantud Maailma Looduskaitseliidu punasesse nimekirja. Seega on tarvis rakendada kiireid abinõusid, et siinsed pringlid üldse elama jääksid.
Väikeste vaalaliste kaitseks Põhja ja Läänemeres on Bonni ehk rändavate liikide kaitse konventsiooni raames sõlmitud lisalepe ASCOBANS. See on Lääne- ja Põhjamere, Kirde-Atlandi ja Iiri mere väikeste vaalaliste kaitseks mõeldud lepe. (Jüssi I. ) Ühiselt püüavad lepinguriigid inimtegevuse poolt põhjustatud kahjulikke mõjusid minimeerida, nagu näiteks kaaspüüki, kasutades võrkudel heliseadmeid, millelt kostub pringli ohuhäälitsusi. Selle abil püütakse pringleid võrkudest eemale hoida.

Hülged

Läänemeres elab kolm hülgeliiki, kes on eeskujulikult jaotunud üle laia kohastumise skaala. Põhjapoolseim viigerhüljes on tõeline pagofiil ehk jäälemb, kes oma pojadki peidab jääväljadele kaevatud lumekoobastesse. Mere keskosa hallhüljes kuulub nõndanimetatud serva-elupaikade liikide hulka, kes üldjuhul eelistavad kindlasti jääd, kuid saavad hakkama ka kuival maal. Lõunapoolseim, Eestisse pigem eksikülalisena sattuv randal on selline hüljes, kes on oma arengus jääväljadelt soojematesse oludesse tagasi pöördumas. Randali pojad nimelt sünnivad suvisel ajal rannale, kuid emaüsas on nad siiski arktilistele hüljestele omases valges titekarvas, mis enne sündi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu. (Jüssi M. , 2008)

Hallhüljes

Hallhüljes Foto: Savisaar , R. (2011). http://blog.moment.ee/category/panoramic
Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Läänemere suurim imetaja. Maakeral on kolm erinevat hallhülge asurkonda. Läänemeres elab oma asurkond : Läänemere hallhüljes, kelle peamine elukoht on Läänemere põhjaosa, Botnia lahe lõunaosa ja Soome laht. Aktiivsete ränduritena asustavad hallhülged kogu Läänemerd. (Imetajad) Nende lesilad - madalad taimestikuta saared või karid - asuvad peamiselt mere kesk- ja põhjaosas, enamasti kaldast ja inimasustusest eemal. Erinevalt viigerhüljestest on hallhülged seltsingulised loomad, kes kogunevad lesilatesse poegima, karva vahetama või lihtsalt puhkama . Hallhülgeid võib näha ka lahtedes, jõesuudmetes ja mõnikord sadamates, kuid sinna satuvad nad enamasti kevadel ja sügisel, järgnedes kudealadele suunduvatele kaladele . (Imetajad)
Hallhülge karvkatte värvus ja varjund võib olla väga erinev. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. (Läänemere imetajad) Täiskasvanud isastel ja ka mõnedel vanematel emastel loomadel on iseloomulik pikk "Rooma" nina laiade sõõrmetega, millest tuleneb ka liigi Kanadas kasutusel olev nimi "hobusepea" ja ladinakeelne nimetus, mis tähendab tõlkes "rõngasninaga meresiga".
Peamine sigimisperiood Läänemeres kestab veebruarist märtsini. Tavaliselt poegivad nad ajujääl või soojade talvede korral ka väikestel saartel. Harilikult on pesakonnas üks poeg kaaluga 10–12 kg. Sündides on pojal kreemikasvalge villane lootekarvastik, mis vahetub 2–4 nädala jooksul lühema ja täiskasvanulikuma karvkatte vastu. 18-päevase imetamisperioodi jooksul suureneb poja kehakaal 30–40 kg võrra. Pärast emapiimast võõrutamist jäävad pojad lesilasse kuni täieliku karvavahetuseni, elades oma rasvavarudest. 1-4 nädala pärast siirduvad pojad lõpuks merele toituma. Nad kaovad lesilast eri suundadesse ja rändavad agaralt ringi – haruldased pole isegi rohkem kui 1000 km pikkused vahemaad . Hallhülged saavutavad suguküpsuse 4–6-aastaselt. Emasloomad võivad elada kuni 35-aastaseks, isased 25-aastaseks. (Imetajad)
Paaritumine toimub imetamisperioodi lõpus. Tavaliselt saabuvad isasloomad lesilatesse umbes samal ajal, kui emased poegima hakkavad, ning püüavad saavutada ainuvõimu emaste rühma üle. Edukad isasloomad võivad paarituda 2–10 emasega. (Imetajad) Imetavad emased ja valitsevad isased sigimisperioodi vältel ei toitu; emastel kestab see periood tavaliselt umbes kolm, isastel aga vahel kuni kuus nädalat. Pärast paaritumist lähevad hülged laiali ja rändavad toiduotsinguil ulatuslikult ringi, harilikult avamerel.
Läänemere hallhüljeste toiduks on mitmed kalaliigid , peamiselt räimed, tursad, lest ja lõhilased, süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Toitumiseks sukelduvad nad 30–70 m sügavusele ja võivad sinna jääda rohkem kui 20 minutiks. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Toiduahela tipplülina ei ole täiskasvanud hallhülgel looduslikke vaenlasi , siiski ohustab liiki sellel põhjusel eelkõige Läänemere reostumine. (Läänemere imetajad) Kuna lõpptarbijana kuhjuvad temasse praktiliselt kõik elukeskkonna mürgid.

Ohud

Hallhüljes on looduskaitse all nii Eestis kui ka Euroopa liidus ning kuulub ka Maailma Looduskaitseliidu punasesse nimekirja. (Läänemere imetajad) Minevikus on hallhülged olnud Läänemeres väga levinud – 20. sajandi alguses ulatus nende populatsioon 80 000–100 000 loomani – kuid küttimise ja reostuse tulemusena kahanes hallhüljeste arv järsult, saavutades 1970ndatel madalaima taseme – umbes 4000 isendit. (Imetajad)
Hallhüljes on kaitsealuse liigina nimetatud Euroopa Ühenduse loodusdirektiivi II ja V lisas ja tema kaitseks on EL liikmesriigid moodustanud mitmeid kaitsealasid. Liiki kaitsevad ka Bonni ja Berni konventsioon ning ta on ohustatud liigina IUCNi Punases nimekirjas. (Imetajad) Tänu rakendatud kaitsemeetmetele ja ka Läänemere keskkonnaseisundi paranemisele on hallhülge arvukus Läänemeres praegu kiiresti taastumas – 2008. aastal oli neid ligikaudu 23 000 isendit. Seetõttu tühistati hiljuti Soomes ja Rootsis ka nende jahikeeld, mis oli kehtestatud 1988. aastal kogu Läänemerel.

Viiger

Viigerhüljes ( Pusa hispida) on väiksem kui hallhüljes. Teda võib leida põhjapoolkera merede põhjaosast, Läänemerest ning Saima ja Laadoga järvedest. Läänemeres eelistab ta elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel, nende peamisteks asualadeks Botnia lahe põhjaosa, Merekurk, Riia laht ja Soome lahe idaoa. Läänemere viigerhülge põhitoiduks on avaveekalad nagu räim ja meritint, kuid ka põhjaliigid nagu merihärg ja emakala , lisaks kaladele ka näiteks merikilke. Vähem tarvitab ta söögiks vähilaadseid ja limuseid.
Läänemere viigerhüljes on maailma väikseim hüljes – tema kehapikkus on 130–150 cm ja kaal 50–60 kg. Kaal kõigub sõltuvalt aastaajast , ulatudes sügisel kuni 100 kilogrammini. Viigerhülge iseloomulikuks jooneks on tema karvkatte muster: heledad ringikujulised laigud seljal ning tumedad kõhul. Talvel elavad hülged üksinda või paaris, mitte karjades nagu hallhülged. Puhates hajutatuna jääväljadel on nad tihti teiste elusolendite vastu agressiivsed. Viigrid otsivad kindlaid jäätüüpe (paakjää ja rüsivallid), kuhu rajavad pesad ja hingamisavade süsteemi. Igal emasel viigerhülgel on jääs mitu hingamisava , mille vahel ta häirimise korral liigub. Nad suudavad hoida hingamisavad lahti isegi mitme meetri paksuse jää korral. Jää on sellele arktilisele liigile väga oluline, sest nad sigivad üksnes jääl – erinevalt hallhülgest, kelle pojad võivad sündida ka maismaal. (Imetajad)
Pojad sünnivad paakjääle rajatud pesades veebruari lõpus ja märtsi alguses. Jää olemasolu on viigerhülge poegade ellujäämiseks möödapääsmatu tingimus, sest muidu sünnivad nad vette ja hukkuvad. Emane viiger poegib pärast 9 -10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas, sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg (haruharva rohkem) kaaluga ca 4,5 kg. Hülgeema piima rasvasisaldus on umbes 38%, mille tulemusena kaalub hülgepoeg pärast 39-päevast imetamisperioodi juba ligikaudu 20 kg. (Imetajad)Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma . Vastsündinud viigerhülged on väga aktiivsed. Kui hallhülgepojad püsivad valdavalt liikumatuna, siis väikesed viigrid veedavad 50% ajast vees ja võivad sukelduda vee alla kuni 12 minutiks. (Imetajad) Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt ning võivad elada kuni 40-aastaseks. Tavaliselt siiski 20-25 aastaseks. Viigerhülge poeg Foto: Ivar Jüssi

Ohud

Läänemeres ei ole looduslikke vaenlasi ka viigerhüljestel. Noori poegi võivad ohustada kotkad . Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. (Läänemere imetajad)Kunagi oli viigerhüljes Läänemerel väga laialt levinud liik, kes asustas kogu mere põhja- ja keskosa, mis talvel jääga kattus. Hinnanguliselt elas 20. sajandi alguses siin kuni 200 000 Läänemere viigerhüljest. (Imetajad)Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid (ligikaudu 6500- 8000 viigerhüljest). (Läänemere imetajad)Läänemere viigerhüljes on ohualti liigina IUCN Punases nimekirjas ning kaitstud ka Berni konventsiooni, EL loodusdirektiivi ja riiklike seadustega maades, kuhu tema leviala ulatub. Tänapäeval on selle liigi küttimine kogu Läänemerel keelatud. (Imetajad)

Randla

Randal ehk randalhüljes (Phoca vitulina) on loivaline hülglaste sugukonnast . Randali levilaks on põhjaparas- ja arktilise vöötme mere rannikud. Neid elutseb nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani põhjapoolsetes rannikupiirkondades, samuti Lääne- ja Põhjameres. Randalite levila on loivaliste seas üks laiemaid. (Läänemere imetajad)Randalid nagu viigridki elavad üksi või väikestes karjades. Nad toituvad peamiselt põhjakaladest, kuid vahel ka vähilistest ja karpidest.
Randhüljes Foto: Baird, M. (2006)
Randalid on enamasti pruunika või hallika värvusega ja omapärase V-kujulise ninasõõrmega. Täiskasvanud isendid on umbes 1,85 m pikad ja kaaluvad 130 kg. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem, vastavalt 30–35 ja 20–25 aastat. Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi. Enne paaritumist toimuvad isasrandalite vahel ägedad lahingud ning ainult tugevamad paarituvad emastega. Emasrandalil sünnib üldjuhul 1 poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. (Läänemere imetajad)
Randalad populatioon ei ole nii halvas seisus kui viigritel, neid arvatakse olevat 400 000–500 000. Mõned alamliigid on ohustatud. Sellegipoolest on randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, nüüd enamikus riikides keelatud.

Kokkuvõte

Ühiseks tunnuseks kõigil väljatoodud liikidel on see, et nende populatsioon on madal ja seda põhjustatuna inimtegevusest Läänemeres. Elustiku peaminse mõjutajana annab järjest enam tunda valgalas elava umbes 85 miljoni inimese tegevus: väärtuslike kalavarude ülepüük, eutrofeerumist põhjustavate toitesoolade ning ohtlike ühendite merrejuhtimine. Läänemeri on kuulutatud Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni (IMO) poolt eriti tundlikuks merealaks. Eelkõige mere aeglase veevahetuse tõttu, mida koormab tihe meretrantsport. Läänemere olude parandamiseks on eriti tähtis just riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tehtav koostöö. Vastasel juhul ei ole võimalik midagi muuta. Vältimaks ülepüüki ja kindlustada järjepidev Läänemere kalavarude säästev majandamine on vaja viia kalapüük kooskõlla kokku lepitud kvootidega ning luua võimalused kaladele edukaks sigimiseks läbi püügi ajalise ja ruumilise korraldamise.
Eutrofeerumine ehk toitainete liiast tulenev kahju (reovete ja põllumajanduses liiaga kasutatud väetiste mere valgumine) on merekeskkonnale suureks ohuks. Kui rannas värvub vesi rohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, siis sisaldab see massiliselt vetikaid, ka inimestele mürgiseid. Seda nimetatakse ka vee õitsemiseks, mis on hapnikuvaeguse tekkimise kaudu ohtlik teistele meres elutsevatele liikidele. Selle ohu kõrvaldamine eeldab toitainete loodusesse sattumise tugevamat kontrolli. (Ökokalender, 2008)
Kõige selle nimel näevad igapäevast vaeva nii valitsusisesed (Keskkonnaministeerium), kui ka valitsusvälised organisatsioonid (Eesti Looduskaitse Fond). Võib vaid loota , et meie niigi aeglase veevahetusega mere seisund paraneb ja kunagi liigirohked populatsioonid taastuvad endisele tasemele .

Kasutatud kirjandus

Imetajad. (kuupäev puudub). Allikas: Merekaitsealad Läänemere idaosas: http://www.visitbalticsea.net/est/The_Ringed_Seal.html
Jüssi, I. (kuupäev puudub). Kuidas elab Läänemere delfiin pringel? Kasutamise kuupäev: 2014, allikas Eestima Looduse Fond: http://elfond.ee/et/teemad/meri/laeaenemere-kaitse/mereliikide-kaitse/pringlid
Jüssi, M. (2008). Soojad talved on hüljestele saatuslikud. Loodusajakiri .
Läänemere imetajad. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 2014, allikas Läänemereportaal: http://www.itameriportaali.fi/et/tietoa/artikkelit/eliot/et_EE/2521/
Läänemeri. (2011). Kasutamise kuupäev: 2014, allikas Eesti Entsüklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/l%C3%A4%C3%A4nemeri1
Ökokalender, T. E. (2008). Läänemere kaitse . Kasutamise kuupäev: 2014, allikas Bioneer: http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-2347/L%C3%A4%C3%A4nemere-kaitse
Pringlitest. (kuupäev puudub). Allikas: Läänemereportaal: http://www.itameriportaali.fi/et/tietoa/pyoriainen/et_EE/pyoriaistietoa/