Eesti hülged (0)

Eesti hülged
Hüdrobioloogia
Referaat
Juhendaja /õppejõud:
Henn Kukk
Üliõpilane
Sirli Tooming
0924354
Üliõpilase meiliaadress
[email protected]
Õppekava nimetus
Bioloogia
Sisukor
1.Eesti hülged 7
1.1.Viigerhülge üldiseloomustus 7
1.1.1.Eluviis 7
1.1.2. Tiinus ja poegimine 8
1.1.3.Ohustatus ja kaitse 8
1.1.4.Süstemaatiline kuuluvus: 10
1.2.Hallhülge üldiseloomustus 10
1.2.1.Eluviis 10
1.2.2.Toitumine 10
1.2.3.Tiinus ja poegimine 11
1.2.4.Ohustatus ja kaitse 11
1.2.5.Süstemaatiline kuuluvus: 12
1.3.Randali üldiseloomustus. 12
1.3.1.Levila ja välimus 12
1.3.2.Tiinus ja noored pojad 13
1.3.3.Süstemaatiline kuuluvus: 13
2.Kliima muutuste mõju Eesti hülgetele. 14
3.Kuidas ennemuistsel ajal hülgeid kütiti. 17
4.Hülgete jälgimisvõimalused tänapäeva tehnikaga . 19
Sisukord 2
Jooniste loetelu 4
Tabelite loetelu 5
Sissejuhatus 6
1. Eesti hülged 7
1.1. Viigerhülge üldiseloomustus 7
1.1.1. Eluviis 7
1.1.2. Tiinus ja poegimine 8
1.1.3. Ohustatus ja kaitse 8
1.1.4. Süstemaatiline kuuluvus: 10
1.2. Hallhülge üldiseloomustus 10
1.2.1. Eluviis 10
1.2.2. Toitumine 10
1.2.3. Tiinus ja poegimine 11
1.2.4. Ohustatus ja kaitse 11
1.2.5. Süstemaatiline kuuluvus: 12
1.3. Randali üldiseloomustus. 12
1.3.1. Levila ja välimus 12
1.3.2. Tiinus ja noored pojad 13
1.3.3. Süstemaatiline kuuluvus: 13
2. Kliima muutuste mõju Eesti hülgetele. 14
3. Kuidas ennemuistsel ajal hülgeid kütiti. 17
4. Hülgete jälgimisvõimalused tänapäeva tehnikaga. 19
Kokkuvõte 23
Kasutatud allikad 24
Jooniste loetel
Joonis 1 - Viigerhüljes e. Pusa Hispida 9
Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus 11
Joonis 3 - Randal e. Phoca vitulina 12
Joonis 1 - Viigerhüljes e. Pusa Hispida 8
Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus 11
Joonis 3 - Randal e. Phoca vitulina 12
Tabelite loetel
Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus 10
Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus 12
Tabel 3 - Randali süstemaatiline kuuluvus 13
Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus 10
Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus 12
Tabel 3 - Randali süstemaatiline kuuluvus 13

Sissejuhatus

Eestis elab ametlikult ja püsivalt kaks liiki hülgeid. Viigerhüljes ja hallhüljes. Randal on meil pigem külalisena. Hülged on seega liigilise koosseisu järgi 2/3 Eesti vetes elavatest imetajat. On teada fakt, et Läänemeri üldiselt on liigivaene aga isenditerikas. Hülgete arv aga kõigub. Kui ammustel aegadel oli hülgeid niipalju, et rannarahvale jäi küllaga küttimiseks ja kalamehed olid veel pahasedki, et nende kalasaak süüakse võrkudest hülgete poolt ära. Siis tänapäeval on Läänemere saastatus ja küttimine aina vähendanud hülgete arvukust. Viimase 10-12 aastaga on siiski suudetud loodukaitse ja seadustega niipalju olukorda päästa, et hülgete arvukus on taas tõusuteel. Hetkel suurim mure on aga kliima soojenemine. Hülged vajavad talvel pikka perioodi, et pojad ilmale tuua ja neid jää peal kiskjatest eemal hoida. Hülged on meie loodusvara , ning me peame neid hoidma kuidas oskame. Iga loom ja liik väärib päästmist ning omab õigust elule, olenemata sellest, kui kasulik ta inimesele on. Säästkem Läänemerd ja meie armsaid hülgeid, kellest täpsemalt järgnevalt räägingi.

Eesti hülged

Viigerhülge üldiseloomustus

Viigerhüljes – Pusa Hispida (Joonis 1 - Viigerhüljes e. Pusa Hispida). Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. (Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus) Viigerhüljes on hallhülgega võrreldes väiksem, tumedam , pontsakama kehakujuga, ümarama koonuga ja keha külgedel on tal heledad silmalaigud. Viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks ja on sellise kaaluga maailma väikseim hüljes.1

Eluviis

Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel Viigerhülged on varjulise eluviisiga , pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad, kes inimesest eemale hoiavad. Viiger on väga paigatruu, täiskasvanud loomad ei hulgu nii laialdaselt ringi kui hallhülged. Suurtesse karjadesse nad ei kogune ja paate uudistavad nad kaugelt ja ettevaatlikult. Omaette olemise soov ongi tänapäeval viigritele peamiseks mureks, kuna kartliku loomana lahkuvad nad oma lemmikpaikadest, kui nad lähenejat kaugeltki kuulevad või haistavad. Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid.2

Tiinus ja poegimine

Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas. Sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma aga seda ainult äärmise vajaduse korral. Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt.

Ohustatus ja kaitse

Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad . Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud . Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu. Viigerhüljes kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse. Arvuka, küllaltki kergesti tabatava ja rasvase loomana pakkusid hülged muistsetele küttidele head saaki olles toiduks ja ka kehakatteks. Aja möödudes hakati teda aga hoopis teisel põhjusel küttima, teda tapeti ja hävitati kui inimese eest kala ärasööjat looma. Näiteks nö. “parematel” aastatel tapeti Läänemeres umbes kolmkümmendtuhat hüljest, kelle hulgas oli nii hallhülgeid kui ka viigreid. Väga laastav oli hüljeste arvukusele eelmine sajand, mil küündis tapetud hüljeste arv üle 600 000 isendi. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged piltlikult öeldes viimasel minutil. Tapatalgute lõpetamine, aga ei toonud hülgeid merre tagasi. Joonis 1 - Viigerhüljes e. Pusa Hispida

Süstemaatiline kuuluvus:

Riik
Hõimkond
Klass
Selts
Alamselts
Sugukond
Perekond
Eesti keel
Loomad
Keelikloo-mad
Imetajad
Kiskjalised
Loivalised
Hülglased
Ladina keel
Animalia
Chordata
Mammalia
Phocidae
Pinnipedia
Phocidae
Pusa
Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus

Hallhülge üldiseloomustus

Hallhüljes e. Halichoerus grypus (Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus) on Läänemere suurim imetaja .(Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus). Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Häälitsused: sügavad piuksatused ja noortel loomadel ulgumine.

Eluviis

Eestis on elupaigaks Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümbrus. Maailmas on veel kaks eraldi levilat. Üks asub Atlandi ookeani loodeosas Ameerika ranniku lähedal, Saint Lawrence'i lahe piirkonnas ja Gröönimaa ümbruses. Teine Atlandi ookeani kirdeosas, Briti saarte, Skandinaavia poolsaare, Murmanski ranniku ja teravmägede ümbruse rannavetes.

Toitumine

Hallhüljes toitub peamiselt kaladest ( tursk , lest , lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Täiskasvanud hülged tarbivad u. 7-10 kg kala. Täiskasvanud hallhüljes on võimeline olema vee all kuni 40 minutit ja sukelduma kuni 100 m sügavusele. Suured silmad on kohastunud nägema ka tumedas vees. Hüljestel puuduvad väliskõrvad, ent sisemine kuuldeaparaat on väga tundlik ning abiks toidu otsimisel . Küttimise ajal kasutavad hülged teatud tüüpi kajaloodi. Saagi jahtimise ajal on nina ja vurrud ujuva saagi tekitatud veeliikumise suhtes ülitundlikud.

Tiinus ja poegimine

Suguküpsus saavutatakse : isastel 6-10 aastaselt, emastel 5-6 aastaselt. Innaaeg on varakevadel, vahetult peale poegimist. Isasloomad omavad sellel ajal kuni 7 emasloomaga haaremeid. Poegimisaeg jääb Läänemere piirkonnas märtsi, Suurbritannia ja Norra rannikul septembrisse. Tiinus kestab aasta. Pojad (tavaliselt üks) sünnivad veebruari lõpus – märtsis merejääle. Viletsate jääolude korral sobivatele saartele, laidudele nt. Laevarahu, Innarahu jt. Hülgepiim on lehmapiimast 15-20 korda rasvasem ning sisaldab 3 korda enam valku. Kolmanda elunädala lõpus kaalub noor hüljes 10 asemel juba 50-60 kilo st. paar kilo päevas. Kolmanda nädala lõpus, kui valge beebikarv on maha heidetud ning piisav rasvakiht naha alla kogunenud, on aeg esimest korda nina vette pista ja ise toitu otsima hakata. Hallhülge eluiga on ligi 40 aastat.

Ohustatus ja kaitse

Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine – toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliselt kõik elukeskkonna mürgid. Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta, seda enam, et hallhüljes on endiselt looduskaitse all. Ainult poegi võivad ohustada kotkad ja rebased ning pehmed talved , kuna nad ei oska algul ujuda ja veedavad suhteliselt pika perioodi jää peal.. Liigse arvukuse korral võib tekitada kahju kalamajandusele. Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus

Süstemaatiline kuuluvus:

Riik
Hõimkond
Klass
Selts
Alamselts
Sugukond
Perekond
Eesti keeles
Loomad
Keelikloo-mad
Imetajad
Kiskjalised
Loivalised
Hülglased
Hallhüljes
Ladina keeles
Animalia
Chordata
Mammalia
Phocidae
Pinnipedia
Phocidae
Halichoerus
Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus

Randali üldiseloomustus.

(Mitmete andmete järgi enam Eesti vetes ei ela. Teiste allikate järgi veel elab Läänemeres, kuid on haruldane .). Randal ehk randalhüljes - Phoca vitulina. (Joonis 3 - Randal e. Phoca vitulinaError: Reference source not found )

Levila ja välimus Joonis 3 - Randal e. Phoca vitulina

Loivaline hülglaste sugukonnast. (Tabel 3 - Randali süstemaatiline kuuluvusError: Reference source not found). Randali levilaks on põhjaparas- ja artiklise vöötme mere rannikud. Neid elutseb nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani põhjapoolsetes rannikupiirkondades, samuti Lääne- jaPõhjameres. Randalite levila on loivaliste seas üks laiemaid.
Randaleid arvatakse olevat 400 000–500 000, mõned alamliigid on ohustatud. Randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, on nüüd enamikus riikides keelatud. Randalid on enamasti pruunika või hallika värvusega ja omapärase V-kujulise ninasõõrmega. Täiskasvanud isendid on umbes 1,85 m pikad ja kaaluvad 130 kg. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem (vastavalt 30–35 ja 20–25 aastat).

Tiinus ja noored pojad

Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi. Enne paaritumist toimuvad isasrandalite vahel ägedad lahingud ning ainult tugevamad paarituvad emastega. Emasrandalil sünnib üldjuhul 1 poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. Poegade kasv on emapiima imedes suhteliselt kiire.

Süstemaatiline kuuluvus:

Riik
Hõimkond
Klass
Selts
Alamselts
Sugukond
Perekond
Eesti keeles
Loomad
Keelikloomad
Imetajad
Kiskjalised
Loivalised
Hülglased
Ladina keeles
Animalia
Chordata
Mammalia
Phocidae
Pinnipedia
Phocidae
Phoca
Tabel 3 - Randali süstemaatiline kuuluvus

Kliima muutuste mõju Eesti hülgetele.

Mõistmaks kliimamuutuste mõju meie lähiümbruse hüljestele on oluline ja otstarbekas tagasi vaadata nende omapäraste elukate päritolule.
Mereimetajate teke sai tõenäoliselt alguse troopilistel aladel, kus soe vesi võimaldas hüljeste ja vaalade eellastel kohaneda uudse keskkonnaga. Miljonite aastate jooksul on eri esivanematest välja kujunenud mitu, praegu eluviisilt ja isegi väliselt üsna sarnast veeloomade rühma, kellel leidub maismaal sugulasi karude , saarmaste, veiste, elevantide ning jõehobude seas.
Läbi aegade on sellest mitmekesisest eellaskonnast kujunenud liigid kohastunud uut elukeskkonda paremini tundma. Toitumisretked on esialgsetest elupaikadest jõgedes või kaldaäärses vees viinud avaookeani avarustele ja sügavustesse. Vees liikuda on mõneti märksa lihtsam kui kulgeda kõva pinda mööda ja sestap avastasid mereimetajad paremad toidulauad kerge vaevaga. Aegade vältel kadus vaalaliste eellastel igasugune vajadus kuiva maa järele, hüljeste esivanemad pöördusid kõvale pinnale vaid aeg-ajalt, et sigida ja puhata . 
Peaaegu kaaluta olek vees võimaldas loomade kehamõõtmetel suureneda ja kujunes välja nahaalune rasvakiht, mis annab kehale voolujoonelise kuju ning hoiab hästi sooja. Suuremad ja rasvasemad loomad pelgavad vähem külma ja peagi avastati arktilised mered, kus toidulaud on rikkalik ning konkurente karmide keskkonnaolude tõttu vähe. 
Valdavalt rändavad vaalad praegugi aasta läbi soojade troopiliste ja külmade arktiliste vete vahel, sest sigimiseks ei ole neil enam kuiva maad enam tarvis. Seevastu hüljeste enamik on püsivalt kolinud aladele , kus talviti külmuv meri kõlbab kõvaks aluseks, kuhu sünnitada pojad. Paljud hülgeliigid veedavad elu, katsumata kordagi kivi, sest merejää on oma ääretu ulatusega hea pelgupaik maismaakiskjate eest ning igal aastal uuesti tekkiva külma alusena vaba paljudest pinnases peituvatest haigusetekitajatest. Seetõttu on mõistetav, et enamik tänapäeva pärishülgeid (Phocidae) elab suurte laiuskraadide külmuvates meredes. Küll pole sinna ilmselt kunagi jõudnud nende ürgseim vorm – munkhülged, kes asustavad Vahemere koopaid ja Vaikse ookeani palmisaari. 
Läänemeres elavad kolm hülgeliiki on eeskujulikult jaotunud üle laia kohastumise skaala. Põhjapoolseim viigerhüljes on tõeline pagofiil ehk jäälemb, kes oma pojadki peidab jääväljadele kaevatud lumekoobastesse. Mere keskosa hallhüljes kuulub nõndanimetatud servaelupaikade liikide hulka, kes üldjuhul eelistavad kindlasti jääd, kuid saavad hakkama ka kuival maal. Lõunapoolseim, Eestisse pigem eksikülalisena sattuv randal on selline hüljes, kes on oma arengus jääväljadelt soojematesse oludesse tagasi pöördumas. Randali pojad nimelt sünnivad suvisel ajal rannale, kuid emaüsas on nad siiski arktilistele hüljestele omases valges titekarvas, mis enne sündi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu. 
Kahe meie hülgeliigi elus mängivad külmad talved väga olulist rolli. Viigril õnnestub poeg edukalt üles kasvatada, kui merejää püsib poolteist kuud ja lumevaalud jääl on piisavalt paksud, et koopaid kaevata. Jää kadudes tõmmatakse alus hülgepoja alt ning varajane vette siirdumine ei võimalda täisväärtuslikult elu alustada. Hülgepoeg peab nägema tavapärasest hulga enam vaeva, et õppida kalastama ja koguda järgmiseks talveks küllaldased varud. Hallhülgele on jääväli eelistatud ja kindlalt parem sigimispaik, kui võtta arvesse poegade tervist ning iseseisva elu alustamiseks vajalikke tagavarasid. Maismaal saavad nad küll hakkama, kuid võrreldes jääväljadel lapsepõlve nautinud liigikaaslastega on emalt saadud energiavarud kesisemad ning sedavõrd on neil ka väiksemad väljavaated ellu jääda ja järglasi saada. 
Läänemere ja teiste suletud veekogude hüljestele on kliimamuutus sedajagu raskem katsumus , et nad on oma järvede ja merede vangid. Kui kliima soojenemine ei peatu, ennustavad Soome jääuuringud Läänemerele sajandi lõpuks vaid mõnenädalast jääkatet ja sedagi mitte igal aastal. Kui näiteks Põhja-Jäämere hüljestele jääb ehk võimalus otsida jääd avaookeanilt, hüljates oma nüüdseks välja kujunenud asualad, siis maismaaga ümbritsetud jäätuvate merede ja järvede hüljestel pole kusagile siirduda. 
Vähene jääkate surub hülged rannikule , kus nad satuvad maismaal elavate kiskjate röövretkede ulatusse, lumevaestel talvedel kukuvad kokku viigrite pesakoopad ning kotkad ja rebased maiustavad kaitsetute hülgepoegadega. Sääraseid ökoloogilisi lõkse on näha olnud tänavu kevadel Pärnu lahel , kus merikotkad ja rebased väheselt jäält enamiku Eestis sündinud viigripoegi “õnneks võtsid”. Ka Kaspial olid poegivad kaspia hülged mullu kevadel surutud ranna äärde, kus ebatavalisi olusid olid ära kasutamas sajad kotkad, šaakalite ja huntide karjad .3

Kuidas ennemuistsel ajal hülgeid kütiti.

Arheoloogilistel andmetel küttisid Eesti vanimad asukad muude loomade kõrval ka hülgeid. Tõsi küll, põdra-, kopra - ja karuluudega võrreldes on hülgeluud Kunda kultuuris üsna haruldased . Suurem tõus hülgeküttimises toimus pronksiajal. Mõnedes tolle aja asulakohtades moodustavad hülgeluud valdava enamiku loomaluudest. Seda seletab kaubavahetuse elavnemine Läänemerel. Ilmselt olid hülgerasv ja nahad juba tol ajal hinnatud kaup. Hülgerasvaga võidi kaubitseda veelgi varem. Seda on toodud seletuseks kammkeraamika tüüpi savinõude levikule Läänemerel.
Vanimad harpuunid tehti luust. Rohkete hülgeküttimisele viitavate leidudega pronksiaegsed asulad Eesti rannikul ja saartel moodustavad üsna omanäolise kultuuri, mis erineb teistest samaaegsetest asulatest. Seetõttu võib arvata, et hooajati hülgeküttimisega tegelevad üksikud rannakülad tekkisid juba väga kauges minevikus. Enam vähem sarnane olukord säilis Eestis kuni möödunud sajandini, kuigi arheoloogilised leiud hülgeküttimise järjepidevust otseselt ei kinnita.
Aja jooksul täiustusid hülgepüügiriistad ja -meetodid. Harpuuni kasutati aga seks otstarbeks veel käesoleval sajandilgi. Hülgeküti põhivarustuse juurde kuulusid veel käks ja pussnuga , viimastel sajanditel püss. Pikematele jahiretkedele mindi paadiga , mida sai mööda jääd edasi lükata ja kus ka magati. On teada, et püügil kasutati ka erilisi hülgekoeri, kes lõhna järgi hülged jää peal üles leidsid . Kõige agaramad hülgekütid olid rannarootslased Ruhnus, vähem ka Vormsil ja Põhjarannikul. Eestlased küttisid hülgeid Kihnus ja Soome lahe rannikul.
Kõige enam püütav hülgeliik Eestis oli viiger (Phoka hispida), rahvakeeles mustud. Mustud olid küll kõige väiksemad ja neid oli kõige raskem püüda, kuid neid esines kõige arvukamalt . Tunduvalt vähem levinud liik oli hallhüljes (Halichoerus grüpus), rahvapäraselt suurhall. Läänemere hüljestest on ta kõige suurem, sageli kohati kuni 2 meetripikkusi isendeid. Käesolevaks sajandiks kadus meie vetest randal (Phoca vitulina), rahvapäraselt natid. Kohati oli see liik oli ammustel aegadel Eesti rannikul arvukas ja rohkesti kütitav. Suuruselt on ta viigri ja hallhülge vahepealne.4

Hülgete jälgimisvõimalused tänapäeva tehnikaga.

Sageli on jäljed ainuke vahend õppida tundma varjulise eluviisiga, haruldaste ja kaitset vajavate elukate arvukust, levikut ja käitumist. Nii on jäljelugemine endiselt ellujäämiskunsti oluline osa, kuid praegu ei ole ohus pigem mitte inimese, vaid meie kunagiste saakloomade ja kiskjate elud.
Veepiirile jõudes aga jäljeridade lood tavaliselt lõpevad ning mereelukate puhul ei ole teravast, kogenud silmast enamasti abi. Vees jäävad hüljeste toimetused inimsilma eest varjatuks. Ei saa päris kindel olla, et see peanupp, mis lainete vahel silmist kaob, kuulub samale elukale, kes hetke pärast teisal pinnale tõuseb. Rääkimata siis teadmisest, kas teekond sukeldumise ja taasilmumise vahel on sirge või täis keerulisi põikeid. Saladuseks on jäänud nii sukeldumise sügavus kui ka kala järele sööstmise kiirus. Ka see, kui kaugele silmapiiri taha viivad hüljeste mereretked ning kui sageli käivad need rändurid eri randade kividel lesimas.
Aegade jooksul on teadlased hüljeste märgistamiseks välja mõelnud mitmesuguseid trikke. Ometi jääb tavaliste vaatlusmärgiste kaudu saadud teave väga lünklikuks. Tuleb märgistada suur hulk hülgeid ja siis kannatlikult aastaid oodata, kuni needsamad elukad kusagilt surnult leitakse või püütakse. Sageli jääb ainsaks teabeks elutee algus ja lõpp-punkt ning nende vahele tõmmatud sirge.
Sellisteks puhkudeks, kui loomad endast jälgi ei jäta või meeleldi vaatlejatele ei näita, on abiks kaugjälgimise ehk telemeetria vahendid. Ent mere-elukaid on keeruline uurida ka nende abil. Suurema osa ajast veedavad nad ju veepinna all, kust raadiosignaalid vastuvõtjani ei levi. Või rändavad veeavarustel väljapoole jälgimisvahendite ulatust.
Kuid merejäljeküttide visadus on imetlusväärne. Viimasel aastakümnel on igapäevaelus oma koha leidnud ja tarbeesemeteks saanud mobiiltelefon ning GPS-navigaator. Nende aparaatide abil saab lahendada mõned varasema kaugjälgimise puudused: rannikul on mobiilsidevõrk alati hüljeste puhkepaikade „vaateväljas” ning GPS-seade määrab vaadeldava objekti asukoha mõnemeetrise täpsusega – erinevalt varasemast , kohati mitme kilomeetri suurusest mõõteveast. Kui navigatsiooniseade ühendada mobiiltelefoniga, saabki täpsed vaatlused tavalise andmesidekõnega edastada uurijate arvutisse. Ning saladusloor merelooma radadelt langeb kui imeväel. 
Laiatarbeseadmed hüljeste uurimisel siiski loodetud tulemusi ei annaks. Esiteks ei ole ei telefon ega GPS vabatahtlikult valmis sukelduma mitmesaja meetri sügavusele ülisuure rõhu kätte. Teiseks vajavad mõlemad sagedasti laadimist ning head ühendust oma teenuse tugijaamadega kosmoses või maapeal, vesi aga on sellele takistus. Meresügavustest veepinnale satub hüljes teinekord vaid minutiks või paariks, mille jooksul sidet luua ei jõua. 
Et neist piirangutest üle saada, leiutasid Suurbritannia hülgeuurijad eriotstarbelise kaugjälgimisseadme, nn. Fastloc’i GPS- vastuvõtja . Kui aparaat hülge seljal veepinnale jõuab, suudab see vaid mõnekümne millisekundi jooksul taevalaotuse „pildistada” ning nähtud navigatsioonisatelliitide asukohad kodeeritult maapealsele tugijaamale edastada. Erinevalt tavalisest GPS-seadmest ei arvuta see seade oma asukohta ise: seda teeb saadetud pildi põhjal juba teadlase laboratooriumis surisev arvuti, kel aega ja elektrit piisavalt. 
Tunduvalt on täiustatud ka mobiiltelefoni. Ühendatuna väikese arvutiga, suudab kogu see seirekomplekt töötada laadimata ligi aasta. Kui saadud elektrooniline seade valada õhuvabalt (õhuvabalt selleks, et rõhk seadet ei purustaks) epoksüvaiku, valmibki elektrooniline „niidirull”, millelt hargnev mõtteline niit võimaldab hüljestele järgneda nii mereavarustele kui ka säärasesse sügavusse, kuhu inimene isegi sukeldumisvarustusega ei pääse.
Muuseas , „niidirull” ei olegi lihtsalt kirjanduslik võrdlus. Siilide liikumise jälgimiseks läbi ööhämaruse ja alustaimestiku, kuhu samuti inimsilm ei pääse ja jälgi ei jää, kasutatakse õhtul siilile kinnitatud rullist maha jooksnud niiti, mida siis uurijad järgmisel päeval siile kirudes kokku kerivad. 
Kogu Läänemere kaetus mobiilsidevõrguga on andnud hea võimaluse kasutada Fastloc’i seadet ka Eesti vete hüljeste uurimiseks. Hiljuti kingitigi moodsad „mobiiltelefonid” nii hall- kui ka viigerhüljestele. Need seadmed mõõdavad peale asukoha ka vee rõhku, temperatuuri ja elektrijuhtivust. Kombineerides neid näite arvuti kellaga, saab teha järeldusi, millal seade on vees või õhu käes, mõõta sukeldumise kiirust ja sügavust ning registreerida mitmesuguseid käitumistsükleid. 
Merelt saadab seade koju üksnes lühisõnumeid oma asukoha ja tervise kohta. Aparaadi mälusse mahuvad aga mitme nädala mälestused. Üksikasjalikud aruanded edastatakse andmesidekõnedega, mis leiavad aset alles siis, kui loom on veest väljas ja heas levialas. Niiviisi säästetakse seadme energiaallikat. 
Seade ise on umbes seebikarbi suurune vees peaaegu kaalutu aparaat, mis kleebitakse kiiresti kuivava liimiga looma karvade külge. Selline kinnitus on väga tugev ja hüljeste puhul kohane, sest mingid kaelarihmad või valjad selle voolujoonelise eluka seljas ilmselt ei püsiks. Samas seab see kinnitusviis piirangu uuringu pikkusele: kevadise karvavahetusega vabaneb loom ka kaasaskantavast teadusaparatuurist. 
Märgiselt saadud teabe põhjal võib järeldada, et hüljes tunneb end ebamugavalt vaid mõned tunnid pärast seadme paigaldust. Sedagi ilmselt mitte kandami enda, vaid elamuste tõttu, mida oli tekitanud lähikohtumine kahejalgsega. Muul ajal saadud teave langeb kokku inimsilmaga vaadeldavate loomulike käitumismustritega.
Uued täppisriistad võimaldavad mõõta ja kuvada iga üksikut sukeldumist ning vaadelda veealuse käitumise iseärasusi, näiteks rännete, toidu otsimise ja leidmise puhul. 
Niisugused üksikasjalikud andmed võimaldavad senisest palju täpsemaid üldistusi, näiteks saame hea tervikpildi hüljeste ajakasutusest. Samuti saame hinnata energiahulka, mis loomadel kulub kala püüdes või toitu otsides. On ju ka hüljeste toidul hind – kui nad peavad saagi eest maksma rohkem, kui see sisse toob, on tulemuseks järglaste hukk ning rahva allakäik. Vabas looduses elavate loomade toiduvajadust kirjeldavad nüüdsed mõõtmised ilmselt täpsemalt kui loomaaiabasseinide vaatlused. Sukeldumisandmestik peaks minevikku pühkima ka arvutused, kus mingid meelevaldsed kalakogused päevade, hüljeste arvu ja pahatihti ka letihindadega läbi korrutatakse, et kirjeldada hüljeste kahju kalandusele. 
Märgise sensorite hulka kuulub ka termomeeter, mis esmapilgul võib tunduda tarbetu lisaseadmena. Et aga hülged sukelduvad vaevata Läänemere kõige sügavamatesse osadesse, on nende korjatud veetemperatuuridel kindlasti teaduslik väärtus mereuurijate jaoks. Näiteks, kuivõrd Läänemeri on ilmselt väga tundlik kliimamuutuste suhtes, tuleb kindlasti kasuks teave selle kohta, kuidas muutuvad olud aastaajati eri sügavustel.5

Kokkuvõte

Eesti vetes elavad, poegivad, kasvavad ja surevad hülged on osa meie kultuurist. Ei oma tähtsust, et neid enam küttida ega toiduks kasutada ei saa, aga sellegipoolest elavad nad kõrvuti meiega ja sõltuvad osaliselt meist. Võib muidugi ka asja võtta sellest küljest, et meie saame kasutada ka nende abi, merepõhja jälgimiseks ja andmete kogumiseks, ilma hülgeid kahjustamata. Õpime neid tundma, nende söömisharjumisi, elustiili ja kunagi suudame ehk paremini endast nõrgemaid aidata. Kui teadus areneb käsikäes inimestega ja meil jätkub vähegi arukust ka teisi imetajaid tundma õppida siis kes teab kuhu me jõuda võime. Seni aga loodame külmadele talvetele ja hülgete liigi säilimisele.

Kasutatud allikad

Bio.edu.ee.(2008). Eesti selgroogsed [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHIS2.ht m (18.10.2010)

Jüssi, Mart. 1998. Viigerhüljes: kassi näoga, uje ja uudishimulik – Loodus nr 3, lk 10 – 15

Bio.edu.ee.(2008). Eesti selgroogsed [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/hallhyljes.ht m (18.10.2010)

WP.(2010). Vikipeedia. Vaba entsüklopeedia [WWW]. http://et.wikipedia.org/wiki/Randal (18.10.2010)

Jüssi, Mart. 2010. Soojad talved on hüljestele saatuslikud - Eesti Loodus nr 3.

ERM . (2010). Eesti Rahva Muuseum [WWW]. http://www.erm.ee/?node=232 (18.10.2010)

Jüssi, Mart. 2009. Hülgete jälg vees - Eesti Loodus nr 12
1Bio.edu.ee.(2008). Eesti selgroogsed [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHIS2.ht m (18.10.2010)
2 Jüssi, Mart. 1998. Viigerhüljes: kassi näoga, uje ja uudishimulik - Loodus nr 3, lk 10 – 15.
3 Jüssi, Mart. 2010. Soojad talved on hüljestele saatuslikud - Eesti Loodus nr 3.
4 ERM . (2010). Eesti Rahva Muuseum [WWW]. http://www.erm.ee/?node=232 (18.10.2010)
5 Jüssi, Mart. 2009. Hülgete jälg vees - Eesti Loodus nr 12
Tallinn 2010