Hallhüljes (0)

Hallhüljes
Meie Läänemeres elavad kolm hülgeliiki on eeskujulikult jaotunud üle laia kohastumise skaala. Põhjapoolseim viigerhüljes on tõeline pagofiil ehk jäälemb, kes oma pojadki peidab jääväljadele kaevatud lumekoobastesse. Mere keskosa hallhüljes kuulub nõndanimetatud servaelupaikade liikide hulka, kes üldjuhul eelistavad kindlasti jääd, kuid saavad hakkama ka kuival maal. Lõunapoolseim, Eestisse pigem eksikülalisena sattuv randal on selline hüljes, kes on oma arengus jääväljadelt soojematesse oludesse tagasi pöördumas. Randali pojad nimelt sünnivad suvisel ajal rannale, kuid emaüsas on nad siiski arktilistele hüljestele omases valges titekarvas, mis enne sündi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu.
Sugukond : Hülglased (Phocidae)
Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja . Populatsiooni suuruseks hinnati 2012. aastal kuni
28 000 isendit, Eesti vetes elab neist umbes viiendik.
Täiskasvanud isasloom on 2,5–3 meetrit pikk ja kaalub kuni 300 kg, emaslooma pikkus on alla 2 meetri ja kaal kuni 250 kg. Värvus on pruunikashall, suurte tumedate laikudega, emasloomad on heledamad . Hallhülge elupaigaks on ulgumeri saarte ja laidude ümbruses, ta on suhteliselt paikse eluviisiga. Lesilateks on madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatesse kogunevad loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad on karjad kevadise karvavahetuse ajal. Läänemeres elunevad viigerhüljes ja randalhüljes on kasvult ja kehamassilt väiksemad, jahipidamine nendele on keelatud. Viigerhüljes on värvuselt tumedam, ta kasuka seljapoolel on enam-vähem selged silmalaigud. Koon on lühem ja ümaram kui hallhülgel – veest välja vaatav viigerhüljes meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera .
Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 15–25 aasta vahele. Vanim loodusest leitud isend oli 46-aastane emane. Suure tihedusega poegimisaladel on tavaline poegade suremus 20%, erandjuhtudel võib see küündida 80%-ni. Läänemere jääl on poegade suremus väiksem, tavaliselt alla 5%.
Hallhüljes toitub peamiselt kaladest ( tursk , lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Toiduahela tipplülina ei ole täiskasvanud hallhülgel looduslikke vaenlasi .
Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Selle jäätüübi levik sõltub talve karmusest. Pehmetel talvedel on hallhüljestele sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja hallhülged kogunevad poegima lähedalasuvatele saartele.
Hallhülge innaaeg on varakevadel. Isasloomad moodustavad 6–7 emasloomaga haaremeid. Tiinus kestab aasta, tavaliselt sünnib üks poeg veebruari lõpus, märtsis. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ja ei oska ujuda, vette lähevad nad umbes 9 kuu pärast. Ilma vanaloomade hooleta pojad hukkuvad. Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, hajuvad hallhülged ulgumerele üksikult või väikeste salkadena.
Hallhüljes on vähem inimpelglik kui viigerhüljes, teda kohatakse sagedamini inimasustuse ja kalapüüniste lähedal. Sageli lähenevad ja järgnevad nad aeglaselt sõitvatele paatidele.
Hallhüljes on suhteliselt sotsiaalne loom, kes koguneb aastaringselt mitmekümne- või sajapealistesse karjadesse. Ka merel liikudes on hallhülged mõnest kuni mõnekümnest loomast koosnevates rühmades. Poegade sündimise ajaks kogunevad emasloomad kuni mitmesajast loomast koosnevatesse seltsingutesse. Poegadega emased on üksteise, võõraste poegade ja isaste suhtes väga agressiivsed.
Hallhüljes on suuteline sukelduma 100 m sügavusele ja jääma vee alla kuni 10 minutiks.
Hallhülgel puuduvad looduslikud vaenlased, poegi võivad ohustada kotkad. Rünnakuoht on suurem saartel sündinud poegadele , kuna tavaliselt pesitseb samades paikades ka rohkearvuliselt kajakaid Hallhüljest ohustab eelkõige Läänemere reostumine – toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliselt kõik elukeskkonna mürgid ja ka kalurite mõrdadesse takerdumine.
Hallhülgele võib pidada varitsus - ja hiilimisjahti 15. aprillist kuni 31. detsembrini. Küttimiskvoot kehtestatakse Keskkonnaameti poolt, määrates jahipidamiseks lubatud jahipiirkonnad ja küttimismahud ohjamispiirkondadena. Hallhülgeid jahitrofeena ei hinnata. Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta. Hallhüljes on looduskaitse all nii Eestis kui ka Euroopa liidus ning kuulub ka Maailma Looduskaitseliidu punasesse nimekirja.