Hülged (0)

HÜLGED
PAULA JUURIK
GUSTAV ADOLFI GÜMNAASIUM
5b klass
2005
HÜLGED
Miljonid aastad tagasi loobusid hüljeste eellased maismaaelust, et elada ookeanis. Nende keha kohastus eluks vees, muutudes siledaks ja voolujooneliseks sellal, kui jäsemed arenesid aerutaoliseks loibadeks. Naha all on neil mereloomadel paks rasvakiht, mis hoiab soojust. Nad veedavad suurema osa elust vee all, sukeldudes toiduotsinguil tihti väga sügavale. Kuid neil on kopsud , mitte lõpused nagu kaladel ja seepärast peavad nad järjekindlalt tõusma veepinnale, et hingata õhku.
Oma torpeedotaolise keha tõttu on need mereloomad oivalised ujujad ja sukeldujad. Nad saavad aeglustada oma südame löögisagedust ning seetõttu pikka aega vee all viibida. Einevalt vaalalistest, kes sünnitavad vees, tulevad hülglased maismaale poegima. Hülged ja morsad tõukavad end vees edasi sabataoliste tagaloibade, kõrvukhülglased pikkade eesloibade abil.
Hülge kombed
Hülged suudavad isegi vees magada. Hülged magavadki kas veepinnal hõljudes või kuival . Hülge ninasõõrmed ja silmad ulatuvad ujumisel veest välja. Nad peesitavad tihti päikese käes, et ennast soojendada . Kuid neil on niigi hea soojustus ja nad võivad üle kuumeneda. Kui see juhtub, lehvitavad
hülged tagaloibasid või kaevavad need liiva sisse.
Teadlased on avastanud, et hülged kasutavad vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks. Ei ole teada, et ükski teine loomaliik kasutaks saagi jälitamiseks vuntse.
Hülge vaenlased
Hülgeid söövad jääkarud, hülgepoegi ka kotkad . Hüljeste vaenlasteks on ka inimesed, kes kütivad neid naha ja rasva pärast. Nad on ka ohustatud keskkonna reostuse pärast. Toiduahela lõpplülina kuhjuvad hüljestesse praktiliselt kõik elukeskkonna mürgid. Eestis on looduskaitse all viigerhüljes ja
hallhüljes. Viimane on eriti tundlik saastainete suhtes, sellepärast on ta muutunud haruldaseks .
HÜLJESTE LIIGID
Hülged kuuluvad imetajate hulka. Neid on 19 liiki
Antartikas on 6 liiki hülgeid:
lõuna-lonthüljes - maailma suurim hülglane ja kaalub kuni 4 tonni
krabihüljes - ei söö krabisid vaid hiilgevähilisi, keda nõrutab läbi hammaste
nosuhüljes - Antarktika kõige väiksem hüljes. Toitub kalmaaridest, kaladest ja krillist
sukelhüljes - sukeldub hüljestest kõige sügavamale. Üht hüljest täheldati sukeldumas 73 minutiks 600 m sügavusele
merileopard
merikaru
Eestis elab kolme liiki hülgeid, kes kõik on looduskaitse all.
Vasakpoolne joonis kujutab viigerhüljest, parempoolne hallhüljest. Erineva pikkusega koonu järgi saabki neid liike kõige lihtsamini eristada.
Hallhüljes
Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja . Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmetega ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas.
Looduses on teda näinud vähesed kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Peale Läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest ( tursk , lest , lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi.
Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus – märtsis. Tavaliselt sünnib üks poeg. Algul on pojad väga abitud, ei oska isegi ujuda ning ilma vanema abita hukkuks kindlalt.
Viigerhüljes
Viigerhüljes on üks kahest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes.
Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel. Eesti rannikuvetes elab alla 4000 viigerhülge.
Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid.
Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas. Sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma aga seda ainult äärmise vajaduse korral. Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt.
Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu.
Randalhüljes
Eesti vetes väga haruldane .
Veedab suurema osa ajast vees, maismaale tuleb ainult paaritumiseks ja poegimiseks.
Kasutatud kirjandus:
Internet :
http://bio.edu.ee/loomad/
http://kodu.neti.ee/~ur226a/huljes
Laste Loomaentsüklopeedia; Eesti Entsüklopeediakirjastus
Punane Raamat, Tallinn Valgus 1982