Heino Lipp - Uurimistöö (4)

Sissejuhatus
Käesolevas uurimistöös käsitlen üheks ajaloo parimaks Eesti kümnevõistlejaks tunnistatud Heino Lipu elulugu, sportlasteed ja hiilgavaid rekordeid nii kümnevõistluses, kui ka kuulitõukes ja kettaheites. Heino Lipp suri(28.augustil 2006) veidi enne minu uurimustöö teema valikut, seega oli tema elulugu sellel ajahetkel üpriski aktuaalne. Paljudele noorema põlvkonna esindajatele on Lipu saavutused kauge minevik ja sellest teatakse vähe. Meedia kajastas spordi mõttes suurmeest aga palju ning nii tekkis ka minus huvi, kes on see mees, kes on püstitanud kaheksa NSVL rekordit, mitmeid Euroopa rekordeit ning on 21 kordne Eesti meister. Lisaks tegelen ka ise kergejõustikuga ja tema raskused teel parimate tulemusteni pakkusid sügavat huvi. Hiljuti istutati Tallinna Keskstaadionile uued puud, mida kaunistasid erinevate spordialadega tegelevate inimeste nimesildid. Staadionitrepist üles tulles hakkab esimesena silma just Heino Lipu puu. See jättis minusse alati mingi paine , nüüd oli võimalus ja suur rõõm Heino Lipust rohkem teada saada.. Lipp oli tagasihoidlik ja vaikne mees, kelle sihikindlus oli kuldaväärt.
Võib öelda, et Heino Lipp lahkus ilma suurvõistluste medaliteta, ta oli tiitliteta mees, keda austatakse ja hinnatakse spordiringkonnas ka peale tema surma. Olümpiamängudel ja Euroopameistrivõistlustel võistlemast takistas punavõim.
Raamatut ainult Heino Lipu eluloost kirjutatud ei ole, küll aga olen üpriski kindel, et see peagi tehakse.Tegemist on ju ühe Eesti spordi suurkujuga. Pikemalt on raamatu materjali kasutada vaid 1963. aastal välja antud Erlend Teemägi raamatus „Spordimehe sünd.”
Huvitavaid ja õpetlike fakte ning kirjeldusi leiab nii Teemägi raamatust, kui erinevatel aegadel kirjutatud ajaleheartiklitest. Seega olengi suurimat tähelepanu pööranud Lipu katsumustele teel tippu.
Lisaks olen võrrelnud Lippu ka teiste kergejõustiklastega. Samuti mõned paralleelid tänapäeva ja Nõukogude aja olukorraga, kuhu jäävad Heino Lipu parimad aastad spordis .
1. Heino Lipu lapsepõlv
Heino Lipp sündis 21.juunil 1922. aastal Virumaal Erra vallas, mis asub Kiviõli piiril . Lipp on pere kolmas ehk noorim poeg. Isa Julius Lipp oli talupoeg , kes tegeles põhiliselt põllu harimisega. Nende maalapp oli 26 hektari suurune, millest kolmandik oli heinamaa .(Heuer_1997) Lipu ema oli tugev ja terve talunaine, kes tüdrukuna ei tundnud vastast väleduses ega kannatanud igapäevast tööd tehes tervisehädade all.(Teemägi:1963) Veel 70. eluaasta vanuselt imestasid Tartu arstid naise tugeva südame üle.(Teemägi _1963).
Pere vanim poeg Erik, sündis 1919. aastal ning läks tehnikaülikooli keemiat õppima. Tema elutee lõppes Magadanis. (Heuer:1997)
Keskmine poeg Endel, sündis 1921. aastal ning jäi isatallu nagu Heinogi. Koos kasvasid poisid üles.(Heuer_1997)
Heino Lippu teatakse, kui tagasihoidlikku ja vaikse loomuga noormeest. Spordimehena ajas ta alati oma asju ise, abi käis harva palumas. Kehaehitus oli Lipul aga vägilasemõõtu. Ette tuli isegi võrdlusi Kalevipojaga. Sellele annavad tõestust mõõdud, mis sportlasena olid järgmised: pikkus 192,5 sendimeetrit ja kaal 102 kilogrammi.(Saarmann, Teemägi_2001) Kergejõustiklaste ridades on selline suurus üpriski harv nähtus. Eriti mitmevõistlejate seas, kus on sageli ilma teinud just pisikest kasvu mehed.
Head kehalised eeldused spordi tegemiseks olid Heino Lipul juba lapsepõlvest. Isa äratas vennad päiksetõusuga üles, et talutöödega alustada. Päev-päevalt tuli käia kuus talve järjest 12-kilomeetrist kooliteed. Keskhariduse sai Lipp aga Jõhvi Gümnaasiumis.(Press_2006)
Vanemad sisendasid juba varajases lapseeas kolmele pojale huvi spordi ja kehalise enesearendamise vastu. Nii riputati talvel toalakke trapetsid või rõngad, suvel kahe puu vahele raudtoru, kus tuli nii hommikul kui õhtul lõuga tõmmata ja jalgu üle pea viia. Jõulukinke sai eeskujulike võimlemisharjutuste eest(Press:2006). Ise otsiti lisategevust suusatamisest, lapaduu mängimisest, ujumisest ja Tarzani mängust. Puude vahele sai riputatud kalavõrk, et võrkpalli mängida. Sageli tuli seda teha üks-ühe vastu, mis nõuab eriti head liikumist ja kiiret reageerimist ning rohkesti võhma. Korvpalli rõngaski tehti ise, jalgpalli väljak loodi sinna samasse lähedale nõmmepealsele. Tegeleti ka jooksmisega ja teiste kegejõustiku aladega. Kuuliks olid äralöödud sangaga kaalupommid, puuteibaga saadi üle kahemeetrisest kõrgusest. Üldiselt olid hüppealad tagaplaanil. Liiva oleks tulnud vedada 10 kilomeetri kauguselt. See võib olla ka põhjuseks, miks kümnevõistluse rekordimehel olid nõrgemaks küljeks hüpped.
Isa oli hoolitsev, kuid range. Autoriteet oli nii tugev, et suitsetamisele poisid mõelda ei julgenudki, kartes vanemate viha. Kodusest kasvatusest on pärit seegi pisiasi, et Lipu suust pole kuuldud ühtki inetut sõna. Ema, aga pani rõhku heale maatoidule. (Teemägi_1963)
2. Sportlaskarjäär
2.1. Sportlastee esimesed sammud
Sporditegemine oli Virumaal alati au sees olnud. Nii proovis tulevane kergejõustiklane erinevaid alasid. Käidi poksi – ja maadluskursustel. Maadlustunde võeti Erras , Liiva koolimajas. (Heuer_1997))
Võistelda sai Rakveres , Kiviõlis ja Jõhvis. Esimene säilinud diplom on Lipul pärit 1940. aasta sügisest. Jõhvi kommunistlike noorte poolt organiseeritud kergejõustikuvõistlustel starditi sellel korral kõigil kavas olnud aladel. Peeti ka võistkondliku arvestust , nii tuli kaasa lüüa võimalikult paljudel aladel. See aga arendas veelgi kehalist mitmekülgsust, mis on kümnevõistluse seisukohalt väga tähtis. Stabiilselt hea tuleb olla nii jooksude , heideta, kui ka hüpete valdkonnas. Veel viis aastat ei langetanud Lipp otsust ühe või teise ala kasuks. (Teemägi_1963)
Saabunud sõja-aastatel oli võistlusi vähe. Läbi häda tuli noorel kergejõustikuentusiastil sõita loomavagunis salaja Eesti esivõistlustele. 1942. aasta tulemustest võib välja tuua 12.36 kuulitõukes, 39.87 kettaheites ja 5480 punkti kümnevõistluses. Viimane tulemus asetas Lipu sel hooajal kuuendaks, kuid sama aasta suvel oli Viljandis olnud ka üldse esimene kord , kui Lipp proovis kümnevõistlust. Need tulemused ei ole aga midagi märkimisväärset. 20- ja 22-aastaselt spetsiaalettevalmistusega algust teha pole aga veel hilja , nii näitab spordipraktika. Lipu enda sõnad selle kohta on „ Ärge muutuge liiga noorelt vanaks, rajage vundament oma sportlaskarjäärile mitmete spordialade kaudu.”(Teemägi_1963)
1943. aasta Eesti meistrivõistlustel tuli Lipp kümnevõistluses laenatud ning kaks numbrit väiksemate naelkingadega teiseks. Aasta hiljem 1944. aastal, punktisummaga 5812 oli ta juba Eesti meister.(Teemägi_1963)
Noor mees oli treeninud ainult oma tarkuse järgi. Sellest ka valusad tagajärjed. Näiteks tuli odaviskes viletsast tehnikast tingituna viimased katsed sooritada „äravisatud” käega. Lipp oli juba 22-aastane ning Eesti meister, kuid tema puhul ei saaanud veel rääkida mingist proffessionaalsest ja kaalutletud treeningust. Spordikirjandust, mida sellel ajal niigi vähe oli, polnud Lipu kätte jõudnud.
2.2. Sõja-aastate raskused
1939. aastal alanud sõda muutis paljuski ka olukorda spordis. Võistlusi oli vähe. Peale Eesti meistrivõistluste praktiliselt polnudki . Nii läksid mööda mitu head hooaega kõige paremast sportlaseeast. Et hoiduda mobilisatsioonist Saksa sõjaväkke, läks ta tööle õlivabrikusse, kus sai ametinimetuse riistakambri pealik .(Heuer_1997)
Silmitsi tuli seista ka eluohtlike situatsioonidega. Kord põgeneti vennaga küla rünnanud saksa sõjaväelaste eest. Samas oli aga sood läbiv rada märgitud venelaste sõjaväekaardile ja plehku tuli panna ka nende haarangu eest, tol korral päästis maale langenud udu. Teine kord seisti silmitsi lausa vene ohvitseriga, kellel oli aga õnne kombel Narva poole kiire ja küsiti kõigest teed. Jälle läks õnneks.(Heuer_1997)
Lipu kauged sugulased Hermann ja Voldemar Lipp olid kanged metsavennad. Seetõttu oli nende nimel halb kõla. Nii peeti ka Heino Lippu pidevalt silmas. Isegi isa matustel taheti kinni võtta. Üksi jäänud emal oli raskusi järjest kasvavate talumaksudega. Kui poeg oli endale juba nime teinud, olevat Nikolai Karotamm Jõhvi saatnud paberi, et Lipu ema maksudest vabastataks. Mees pidi saama korralikult sporidga tegeleda.(Teemägi_1963)
7. mail 1945. aastal toimus Tartu jaamas haarang. Teiste hulgas võeti kinni ka Heino Lipp, kes plaanis sõita ema juurde toitu tooma , ja viidi Tallinnasse filtreerimislaagrisse. Seal tuli teha luudasid ja punuda korve, mida laagriülem hiljem maha müüs.(Press_2006)
Tulemas oli aga võistlus Lätis, kuhu tundus, osalema ei pääse. Päev enne mõõduvõttu ilmusid kohale Erich Veetõusme ja Fred Kudu, kes asja korda ajasid. Muretseti ka pass . Küll väljaspool arvestust, aga siiski võitis Lipp kuulitõuke võistluse ära.
2.3. Sammud suurde sporti
Tõeline sporditegemine algas alles siis, kui Heino Lipp astus Tratu Kehalise Kasvatuse Instituuti, kus teda juba varem märganud ning kogenud treener Fred Kudu võttis enda „käe alla.” Oma maamehelikku olemisega võitis ta õpingukaaslaste tähelepanu. Pikad, kerged ja tihti külgedele langevad juuksed. Paksud, päikesest ja veest heledaks pleekinud kulmupuhmad, ninajuurelt algav püstine kurd ja mõni põiki kulgev vagu otsmikul.(Teemägi_1963) Samas oli ta aga endiselt väga tagasihoidlik ja kui juttu oli temast endast, võis kuulda vaid paari sõna. Kaasüliõpilaste hulgas tunti teda siiski ka teisest küljest, huumori – ja riukamehena. Õppelaagris juhtunud lugusid räägitakse veel tänaseni.
Lipp oli tubli õppija ning näitas häid tulemusi teoreetilistes ainetes. Sageli istus ta konspektide ja raamatute taga ka siis, kui teised juba magasid . Ülikooli ajal kutsuti teda hüüdnimega Pikk. Ta mängis hästi võrkpalli ja korvpalli, suusatamises oli aga üks instituudi liidreid.(Teemägi_1963)
1945. aasta suvel tõukas Lipp kuuli esmakordselt üle 14 meetri ja tuli NSV Liidu meistrivõistlustel kolmandaks . Nüüd oli peamiseks eesmärgiks arendada kuulitõuget. Treeningmetoodika oli küll algeline , kuid paremate kaasmaalaste jälgimine tõi palju kasu.
1946. aasta kevadel tõusis kuulitõuke troonile Dmitri Gorjainov. Mõned nädalad hiljem aga, alustas oma pikka võidukäiku Heino Lipp. NSV Liidu rekord kuulus nüüd tema nimele , Tartus sai tõugatud 15.62.(Teemägi_1963)
Edasimenekut oli märgatud ja Lipp kutsuti Moskvasse. Tema treeninguid jälgisid mitmeid asjatundijad. Nähes, et mitmel korral ületas Lipp 15.70 piiri, ei olnud tema Tartus tõugatud tulemuse õigsuses enam kahtlust. Esimesel võistlusel Moskvas lõi Lipp Gorjainovit lõplikult – tulemuseks 15.78. Veel samal aastal viis ta rekordi 16.12-le. Heino Lipu kui kuulitõukaja nimi sai tuntuks ka laias maailmas. Ta tõusis paljudeks aastateks Euroopa parimaks kuulitõukajaks, rekordimeheks ja edetabeli valitsejaks.
2.4. Heino Lipp pidas vastu ka kõige karmimatele raskustele
Ka külmadel ja jäistel talvedel treenis Lipp väljas. Ainuke lähim võimla asus Viljandis, mis oli alatasa hõivatud. Nii jooksis ta lühikesi otsi tõusva kiirusega külmunud põllul, vahel sumpas hangedes. Kuuli tõukas mustavate kapsajuurikate keskel, kuusehekki oli peidetud ka üks tõke.
Endiselt soovis ta treenida üksi, õpetussõnadega torkijad talle ei meeldinud. Pealegi olid enamik treenerid Lipu kõrval alles poisikesed. Treeningutel rõhutas ta tehnikat , kiirust ja rütmi. Niimoodi juureldes hakkas kuul aina kaugemaid lende tegema. (Teemägi:1963)
1947. aasta 8. mail püstitas Lipp taas uue NSV Liidu rekordi – 16.55, olles seekord külaliseks Tbilisis.(Teemägi_1963) Sellega sai ületatud ka ennesõjaaegne Eesti rekord, mis kuulus samuti väga nimekale Eesti sportlasele - Aleksander Klumberg-Kolmperele.(Blankin)
Lipul polnud vastaseid, võitu kuulitõukes võis temalt oodata kõikjalt. Tagasihoidlikuma esinemise korral avaldati sageli pettumust. Lipp õppis aga keskenduma ja võistlustel sündisidki tavaliselt ainult rekordid . Oli juba harjutud, et treeningutel 15-ne meetrised kuulikaared ei tähendanud halba vormi. Lipp püstitas ridamisi sõjaeelsetest aaastatest püsinud Euroopa rekordeid. Mai lõpus tõukas ta Tartus 16.66, juulis 16.72 ja septembris Harkovis 16.73.(Teemägi_1963)
2.5. Teised alad
Heino Lipp jätkas võistlemist ka teistel aladel. 1947. aasta lõpus kuulus ta NSVL edetabelis kümne parema hulka veel neljal kergejõustikualal: kettaheites ja kümnevõistluses asus teisel, 110 meetri tõkkejooksus kuuendal ja 400 meetris kaheksandal kohal.(Teemägi_1963)
Kümnevõistluses armastas Lipp startida korra aastas, hilissügisel. Ka 1947. aastal toimus see alles septembri lõpus Kadrioru staadionil, ületades 97 punktiga 7000 punkti piiri. Hea tulemus ergutas teda aga kümnevõistlusega rohkem tegelema. 7097 punkti andsid lootust uueks rekordiks.(Teemägi_1963)
1948. aastal startis Lipp esmakordselt kümnevõistluses üleliidulisel areenil. Enne tehti aga peaproov Tartus, kus tuli hoolimata teiba purunemisest suurepärane tulemus – uus NSVL rekord ka kümnevõistluses. Tulemused: 11,3, 6.40, 16.04, 1.70, 51,7, 15,4, 46.78, 3.40, 59.07, 4.49,4.(üksikalade tulemused on reastatud vastavalt kümnevõistluse alade toimumise järjekorras, mis on toodud Lisas 1). Kogusummaks tuli 7584, mis oli uus NSVL rekord ja üle 400 punkti parem samadel päevadel Londoni olümpiamängudel kuldmedali võitnud ameeriklase Robert Mathiase tulemusest.(Teemägi: 1963)
Rasked tingimused ja maksimaalne pingutus kümnevõistluses kurnas hiiglase tüüpi Lippu tugevalt ja lähipäevade võistlustest ei tulnud midagi head. Pärast paarinädalast kosumist oli ta taas valmis rekordeid püstitama.
Nii kirjutas Lipp oma nimele täiesti üllatuslikult ka NSVL kettaheiterekordi 52.18-ga. Kümmekond päeva hiljem asus Heino Lipp püüdma NSVL tšempioni kuldmedalit ja ka rekordit kümnevõistluses. Mõõduvõtmised toimusid Ukrainas, Harkovis. Ilm oli hea, rajad kõvad – kõik kui loodud fantastilise tulemuse püstitamiseks. Peamisteks vastasteks olid Vladimir Volkov , kellelt Lipp juba Tartus rekordi üle oli löönud, ning Pjotr Denissenko. Lipu võistluse algus polnud just kõige parem, 100 meetrit jooksis 11,4-ga ja kaugust hüppas 6.13. Võrreldes Tartu võistlusega oli Lipp kaotanud 150 punkti. Nagu hiljem selgus, jäi just nii palju puudu maailmarekordist. Kuulitõukes suutis Lipp end kätte võtta, tõugates 16.18. Sellise tulemusega ei olnud ükski kümnevõistleja võistluse sees varem hakkama saanud. Ületanud kõik tekkinud äpardused tuli uus hiilgav rekord – 7780 punkti( 11,4, 6.13, 16.18, 1.70, 50,2, 14,4, 47.55, 3.40, 61.96, 1.35,0.). Sellega oli ta nendel aegadel maailmas võrreldamatu.(Teemägi_1963)
1948. aastal kuulus Lipp NSVL kümne parema hulka lausa kuuel alal: kümnevõistluses, kuulitõukes, kettaheites, 110 meetri tõkkejooksus, 400 meetris ja odaviskes. Möödunud hooaja tulemusi vaadates, otsustas Lipp pöörata suuremat tähelepanu kümnevõistlusele. Paremaks muutusid sprint, tõkkejooks ja kaugushüpe, kuid nõrgenesid kuulitõuge ja kettaheide .
Uuest maailmarekordist oli vähe puudu ja seda läks Heino Lipp üritama taaskord Tartusse . 100 meetri jooksus märgiti protokolli isiklik rekord 11,0. Ka kaugushüppes elu parim tulemus 6.53. Kuulitõukes tuli hooaja tippmark 16.16. Kõrguses tabas Lippu väike ebaõnnestumine, kõigest 1.65. 400 meetris oli algtempo liiga kõrge, nii et tagajärjeks jäi 50,8. Võistluse teine päev aga pani asjad paika. Ilm oli ebameeldivalt külm ja tuuline, tagatipuks hakkas ka sadama. 110 meetri tõkkejooksus tuli siiski korralik aeg 15,2. Kettaheites, aga ainult 45.95, teivashüppes 3.30, osaviskes 54.41 ja 1500 meetri jooksus 4.55,8. Kokku tuli leppida 7539 punktiga(Karuks_2000)).
1949. aasta läks haiguse nahka ja rekordeid ei sündinudki.
2.6. Sobivaim ala Heino Lipule
Alatine probleem kustunud vormiga peale kümnevõistlust sundis Lippu tõsiselt mõtlema. Kas sellele keskendumine on ikka õige? Rekordite soov oli ju veel ka kuulitõukes ja kettaheites. Kõiki kolme koos teha aga ei saanud. Miski pidi kannatama. Seega tuli teha valik. Seda, et Heino Lipp polnud just kõige paremate mitmevõistleja mõõtudega, teadsid kõik. Kas oli siis mõtet terve aasta pingutada, et siis ühel võistlusel endast kõik anda, võimalused ebaõnnestumiseks olid suured. Kuulitõukes võis rekordit üritada ja võita paarkümmend korda aastas.
Lipp oli tuntud oma hea analüüsivõimega ning tegi valiku jällegi omapäi. Keskenduda tuleb kuulitõukele. Hea, läbimõeldud treening tagas pideva vormikõvera paranemise . 1950. aasta hooaeg oli edukas. NSVL maavõistlusel Ungaris võitis ta kuulitõuke 16.65-ga. Üleliidulisel kehakultuurlaste päeva tähistamisel uuendas Lipp NSVL rekordit juba kaheksandat korda(16.93). See kinnitati ka ametlikult Euroopa rekordik. Samal võistlusel alistas ta ka Euroopa paremate kettaheitjate hulka kuulunud Ferenc Klicsi, saavutades tulemuseks 50.31. NSVL meistrivõistlustel ulatati Lipule aga taaskod kolm kuldmedalit(kuulitõuge, kümnevõistlus, kettaheide).(Teemägi_2002))
Soov oli ületada 17 meetrit kuulitõukes ja sellele jõudis Lipp 1951. aastal vägagi lähedale. Põltsamaa spordipäeval sai tõugatud 16.95. Mõni päev peale kahekordseks NSV Liidu meistriks tulemist - 16.98, mis jäi ka Heino Lipu parimaks tulemuseks.
2.7. Sportlaskarjääri lõpuaastad
1952. aasta kevadtalevl püstitas Lipp NSVL siserekordid viievõistluses ja kuulitõukes. Suveks aga tõusis talle võrdväärne konkurent Otto Grigalka. Koos tehti treeninguid ja seal ületas Lipp ka 17 meetri piiri. Võistlustel jäi see aga kättesaamatuks.
Heino Lipp oli juba 30-aastane, parim iga sportimiseks juba möödas. Sirgunud olid järeltulijad. Sellest hoolimata valmistus ta mõõduvõttudeks ja osales mitmes võistluses, sageli ka võites.
1955. aasta kevadel vigastas ta aga Tallinn-Tartu võistlustel tõukejala suurt varvast. Ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ega ravinud vigastust korralikult terveks, liigesesidemed hakkasid vohama ning edaspidisele esinemisele oli tõmmatud kriips.(Teemägi_1963)
3. Mis oleks võinud olla?
Heino Lipu hiilgavat ja rekordeid pulbitsevat sportlaskarjääri varjutas aga üks tume vari. Aastaid pikka ja vaevarikast pühendumust ei toonud peale Eesti ja NSVL meistrivõistluste medalite midagi. Ta ei saanud kordagi võistelda väljaspool nõukogude piire .( Kui palju oleks Lipp võitnud olümpiamängude ja euroopameistrivõistluste medaleid, ei saa me iialgi teada.)(Lääne:2002).Küll saame aga võrrelda tolleaegseid võidutulemusi Lipu omadega.
1946.aastal, kui Lipp juhtis NSV Liidu kuulitõuke aastatabelit 16.12-ga, tõsteti ta Oslo EM-le suunduvast lennukist lihtsalt maha. KGB ei kavatsenud kunagi oma otsuseid selgitada ja nii jäi põhjus teadmata. Ilmselt kardeti Lippu kui isikut enam kui tema kindlalt eeldatavat medalivõitu. Meistriks tuli siis 15.56-ga islandlane Gunnar Huseby.(Heuer_1997)
1948. aastal külmasõda pidav NSVL Londoni olümpiamängudel ei osalenud. Nii võitis kümnevõistluse 7139 punktiga ameeriklane Robert Mathias . Lipu selle hooaja tippmark oli aga Harkovis saavutatud 7780 punkti. Üle 600 punktine edu, lausa mäekõrgune. Ilmselt vaid Lipust sõltumatud asjaolud oleks võinud takistada sel hooajal olümpiakulla võitu. Sama hooaja kuuliõuke tippmark 16.73 oleks andnud hõbeda.
1950 aastal ei pääsenud Lipp 16.93-ga ohustama Husebyt, kes kaitses sel aastal EM-tiitlit 16.74-ga. (Raid_1996)Veel üks reaalne euroopameistrivõistluste kuldmedal saamata.
1952. aastal osales Lipp veel Helsingi olümpia eelses laagris kindla koondislasena, kuid KGB teatas jälle, et tal tuleb koju sõita. Olümpial küsinud kümnevõistleja Mathias teistelt koondislastelt Lipu kohta. Saades vastuseks päheõpitud vale, et Lipp on vigastatud , hingas mees kergendatult. Ta teadis, et vaid Lipp oleks võinud ohustada võitu.(Press_2006) Meie spordisangar teadis seda ka ise, kuid parata polnud midagi.
3.1. Võrdluses teistega
Hoolimata tugevast tahtest on peaaegu võimatu võrrelda erinevate ajastute tegijaid . Kümnevõistluse punktitabel tuleb igaljuhul kõrvale jätta. Keskkond ja tingimused on ajas nii palju muutunud, et ükskõik millisest küljest vaadata, arvamus oleks igaljuhul subjektiivne.
Soov seda siiski teha on olnud paljudel. Ka ühel Soome ajakirjanikul Ari Wiskaril. Ta võttis võrdluseks ainult olümpia- ja MM-võistlustel saavutatud tulemused. Kõrvutas neid saavutusi ala ala järel samade võistluste spetsiaalalade võitjate tagajärgedega. Tulemuste vahe teisaldati protsentidesse ja seejärel oligi võimalik tulemusi reastada. Protsentarvutuse alusel saadi kõigi aegade saavutusedetabel. Kolm paremat: James Thorpe, Bob Mathias, Paavo Yrjölä. Kui arvutada võitjate tulemused Stuttgardi ja Göteborgi MM-ilt ning kõigi meie olümpial ja MMil käinud meeste tulemused pluss Heino Lipu Tartus tehtud tagajärjed ja lisada need üldjärjestuses omale kohale, võib saada hea tulemuse. Selgub , et Lipu käes on kõigi sõjajärgsete aastate olümpiamängude ja MM-võistluste reas teine tulemus! Võistlus, mis oleks pidanud toimuma ja mis oleks kaunistanud inimvõimete ja -pingutuste ülevat olümpiarida, jäi olemata.(Raid_1996)
Hoolimata sellest, et ajad olid väga erinevad. Tekib siiski ka soov Heino Lipu võrrelda meie olümpiavõitja Erki Noolega. Arvestades Noole olümpiavõidust leidub siiski palju neid, kes nimetaksid Lipu siiski Eesti parimaks kümnevõistlejaks läbi aegade. Paljud asjatundjad, teiste hulgas Valter Kalam, kes on kursis kergejõustikutehnika, -treeningu, spordivahendite ja võistluspaikadega omal jala ja tänapäeval, julgevad öelda, et 9000 punkti ületamine kümnevõistluses, oleks kaasaja tingimustes olnud Heino Lipule jõukohane tulemus.
(Hallik_2006)) Kahe mehe vahelisi paralleele võib tõmmata kasvõi iseloomus . Mõlemal on suur võitlejahing. Ühe ainsa eesmärgi nimel loobuti väga väga paljust . Ainult parimad tulemused rahuldasid mõlemat meest. Noolel ei olnud noorena väljapaistvaid andeid. Hoolimata sellest nägi poiss kõvasti vaeva ja teda märgati. Ka Lipu viis suurte rekorditeni ainult kõva töö ja enesepiitsutamine. Kuigi ajad on kõvasti muutunud on mõned Lipu tulemused Noolest paremad. Lipu kuulitõuke rekordile 16.98, poleks Noolel oma 15.11-ga midagi vastu panna. Ka kettaheite parim tulemus 44.47 jääb Heino Lipu 52.18-le veidi vähem kui kümne meetriga alla.( erlt .net) See-eest on Noole trumpala teivashüpe teinud tohutu arenguhüppe. Olümpiavõitja rekord 5.60 on lausa metsik kõrgus kui võrrelda seda Lipu isikliku tippmargiga – 3.40. Aga nagu juba öeldud, ajad olid siis teised.
Rangel okupatsiooni ajal tegutsenud sportlastest võiks võrrelda Heino Lipuga keskmaajooksjat. Mihhail Velsvebelit. Mõlemad mehed võeti, küll eri aegadel, valesüüdistustega kinni ning saadeti Tallinnasse filtervangilaagrisse. Velsvebeli emal õnnestus vanglaülem toidumoonaga ära osta ja nii pääses viimane sealt üpriski kiiresti minema. Mõne aja pärast sai sellest mehest aga üks paremaid NSV Liidu jooksjaid(1500m, 2000m, 5000m ). Velsvebel sai ka kahelt kompartei liikmelt käenduse osaleda 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel, jõudes poolfinaali. Hiljem aga püstitas NSVL rekordi ja tuli aasta hiljem selle meistriks. Paljuski sarnase sportlasesaatusega mehed. Ühel õnnestus pääseda olümpiamängudele, teisel mitte.(Peegel_2006)
Kuigi Lipul pole suuri tiitleid on teda võrreldud ja samale tasemele asetatud paljude nendega, kes on kõrgelt titulleeritud. Lippu on kõrvutatud Jaan Taltsi, Viljar Loori, Jüri Tamme ja Kristjan Palusaluga.(Kivi_2000)
4. Elu pärast suurt sporti
Heino Lipp oli edukas ja tubli ka peale tippsportlase karjääri. Osales paljudes ettevõtmistes ega kaotanud oma populaarsust, olles eeskujuks ka pealekasvavatele põlvkondadele.
Isegi kõrges eas säilitas Lipp kadestamisväärse sportliku rühi. Ta tundis rõõmu kaasmaalaste edusammudest ja elas võistlustele staadionil kaasa. Spordisõprade mällu jääb Lipp alatiseks mastimännina – just nii teda hellitavalt nimetati.
Pärast sportlastee lõpetamist töötas Lipp üle neljakümne aasta treeneri ja spordipedagoogina. Heino Lipp on olnud ka kogu Eesti kergejõustikukoondise juhtiv treener, 1966 – 1970 treenerite nõukogu esimees. 1951-1954 oli Lipp Tartu Kalevi treener. 1960ndani oli ta õppejõud Tartu Ülikooli kergejõustikukateedris, sealtpeale 1992. aastani Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Ta on juhendanud Eesti kuulitõuke rekordimeest Heino Silda, Enn Rohulat, Ants Savestit, kettaheitjaid Veljo Kuusemäed ja Enn Eriksoni .(Saarmann, Teemägi:2001) Heino Lippule omistati 1999. aastal Tallinna teenetemärk pedagoogilise töö eest noorte spordiõpetajate kasvatamisel .
Peale treeneri töö on ka kõik ülejäänud ametid olnud Lipul seotud spordiga. 1946-1951 ja 1955-1960 oli ta TRÜ kergejõustikukateedri õppejõud. 1960-1992 TPedI kehakultuurikateedri õppejõud.(Saarmann, Teemägi_2001) 1970 – 1976 kandis ta organisatoorse töö koormat Kergejõustikuföderatsiooni aseesimehena ja Tallinna sektsiooni eestvedajana.(Press_2006)
Lippu on tunnustatud mitmete aunimetuste ja nimekate auhindadega. 1991. a. valiti Lipp taas ellukutsutud Eesti Olümpiakomitee auliikmeks. Samuti on Heino Lipp Eesti Olümpiakomitee, Eesti Kergejõustikuliidu, Eesti Spordiselts Kalevi ja Eesti Akadeemilise Spordiklubi auliige ning Tallinna aukodanik.(etvsport.ee) Valgetähe III klassi teenetemärgi omanikuks sai ta 1998. aastal. 2003. aastal nimetati ta Eesti Spordiselts Kalevi ja Olümpiakomitee poolt välja antava Ausa mängu Suure mõõga laureaadiks. Suur mõõk omistatakse spordiga seotud inimesele elutöö eest ausa mängu aadete levitamisel. Tippspordi aastatel omistati Lipule ka NSV Liidu meistersportlase tiitel , kuid seda alles 1954. aastal. Teenelise meistersportlase aunimetuse pälvis ta 1956.aastal.(Teemägi_1963)
1992. a. Barcelonas astus 70aastane ikka veel atleetlik kergejõustikukuningas lõpuks olümpiaareenile – Eesti koondise väärika lipukandjana. Sellega sai justkui tasutud osa kannatustest, mis Lipul sportlasena tuli üle elada, kui ebaõigluse tõttu olümpiale ei pääsenud.(Hallik_2006)
Veel oli Lipul võimalus olümpia hõngu tunda 2002. aastal, kui soomlased tähistasid 50 aasta möödumist Helsingi olümpiamängudest. Pool sajandit tagasi oli ju Lipul võimalus võtta suurvõistluste medal just seal, kuid tookord võitis jälle Robert Matthias. Lipp ütles üritusel osalemise kohta ise: „Ega praegune tunne enam midagi muuda, see oli rohkem ilusaks mälestuseks.”Eestit oli esindamas Lipp ainsana koos oma abikaasa Helle Lipuga. (Lääne_2002)
Kokkuvõte
Lõpetades oma uurimustööd võin olla veendunud Heino Lipu, kui müstilise spordi suurkuju , tõelisuses. Uurides nii palju erinevaid materjale, arvamusi ja seisukohti on olnud mulje suhteliselt ühekülgne. Säärast tahet, võitlusvaimu ja viimse vere tilgani pingutust kohtab väga harva. Olen nüüd ka ise veendunud, et Lipu sarnast sportlast on eesti spordile jätkuvalt vaja.
Tema innukast tööst Eesti spordi heaks peale karjääri lõppu, näitavad ka ju arvukad tunnustused ja auliikme staatused .
Leidsin ka enda treeningraskuste ületamiseks jõudu, olles tuttav ühe omaaja maailma parima kergejõustiklase pingutustega. Lipp oli tagasihoidlik ja vaikne mees, kelle sihikindlus oli kuldaväärt.
Loodan, et pealekasvavate põlvede noored sportlased tunnevad oma ajalugu ja selle suurkujusid. Eeskujusid , nagu Heino Lipp, on vaja uskumaks, et raske töö viib tippu.
Kasutatud kirjandus

Teemägi, E.. 1963. Spordimehe Sünd. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus

Saaremets, H. & Teemägi, E. 2001. Eesti Spordi biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Teemägi, E. 2002. Heino Lipp 80. Sporditäht, 5, 67.

Karuks , T. 2000. Heino Lipu lugu. Sporditäht, 9, 32-33.

Hallik , E. 2006 Kalevipoeg lahkus rahul südamega. Pärnu Postimees . 31. august. http://www.parnupostimees.ee/310806/esileht/sport/10067294.php

Raid, T. 1996. Kümnevõistlus ja Heino Lipp. Postimees. 18. juuli.
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/07/18/sport.htm#viies
7. Heuer, V. 1997. Oli niisugune aeg! Heino Lipp – 75. Postimees. 21.juuni
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/06/21/sport.htm#kuues

Press, G. 2006. Lipp lahkus tiitliteta. Ta lahkus legendina. Sl Õhtuleht. 30. august
http://www.sloleht.ee/2006/08/30/sport/204727/
9. Peegel , L. 2006. Teeneka jooksumehe kirev elusaatus. Eesti Päevaleht. 10.
november. http://www.epl.ee/artikkel/361512
10. Lääne, T. 2002. Lipp jõudis olümpiaareenile teistest pool sajandit hiljem.
Postimees. 15. september. http://www.epl.ee/?artikkel=210636
11. Kivi, A. 2000. Kuurhoones austati Eesti spordikuulsusi. Meie Maa. 29.juuni
http://www.saaremaa.ee/uudised/?id=article&article=1020

Blankin, A. Kümnevõistlus Eestis. http://my.tele2.ee/erit/kumn/est.html
05. veebruar 2007.
13. etvsport.ee. http://etvsport.ee/index.php?0539710 07. veebruar 2007
14. erlt.net. http://my.tele2.ee/erit/nool/tul.html 07.veebruar 2007
Lisa 1 - Kergejõustiku kümnevõistluse alad nende toimumise järjestuses

1.päev

100 meetri jooks

Kaugushüpe

Kuulitõuge

Kõrgushüpe

400 meetri jooks
2.päev

110 meetri tõkkejooks

Kettaheide

Teivashüpe

Odavise

1500 meetri jooks
Lisa 2 – Heino Lipu isiklikud rekordid
100 m - 11,0 (1949)
400 m - 50,2 (1948)
1500 m - 4.35,0 (1948)
110 m tj - 15,0 (1949)
kõrgus - 1.72 (1953)
teivas - 3.40 (1948)
kaugus - 6.53 (1949)
oda - 61.96 (1948)
kuuli 6x Euroopa rekord - 16.93 (1950)
kümnevõistlus 7780 (uue punktitabeli alusel 7072)
ketas 52.18
Lisa 3 – Erki Noole isiklikud rekordid
60m – 6.72(1996)
100m – 10.43(1995)
200m – 21.03(1995)
400m – 46.23(2001)
1000m – 2.36,62(1999)
1500m – 4.29,32(2000)
110m tõkked – 14.37(2000)
Kaugushüpe – 8.10(1995)
Kõrgushüpe – 2.05(1991)
Teivashüpe – 5.60(1998)
Kettaheide – 44.47(1999)
Kuulitõuge – 15.11(2000)
Odavise – 71.91(1998)
Kümnevõistlus – 8815(2001)
Seitsmevõistlus – 6374(1999)
Lisa 4 – Pildid Heino Lipust
19