Heino Lipp Raamatukirjeldus (0)

Heino Lipp

Autor Tiit Lääne 2007

Mina valisin selle raamatu just sellepärast, et mind meeletult huvitavad kunagised kergejõustikutähed Eestist ja tervest maailmas. Valisin ka seepärast, et ma ise olen 14 aastat tegelenud kergejõustikuga ja alates 2009 aastast olen Tartu Ülikooli Akadeemilise spordiklubi kergejõustiku treener. 2000-2013 kuulusin Viljandi kergejõustiku seltsi Sakala nimekirja. Põhiliselt keskendun heitealadele ja mitmevõistlusele. Heino Lipp oli just täpselt selline kuju, kes tegeles ise nende aladega, mis mind kõige rohkem köidavad. Selle pärast selline kindel valik pakutud raamatute nimekirjas.
Ma proovisin selle raamatuga leida vastuse paarile küsimusele. Näiteks kuidas oli sporti teha ja millised võimalused olid I maailmasõja ajal. Heino Lipu näitel sain väga hea vastuse. ENSL oli sel ajal väga raske sporti teha, võimalused olid piiratud ja väljaspoole NSVL väga paljud võistlema ei saanudki, kuna see lihtsalt keelati ära. Sellega nulliti potentsiaalsetel olümpiavõitjatel võimalus võita elu suurim tiitel. Samamoodi huvitas mind väga kuidas sellel ajal sportlased treenisid ja kus nad seda tegid. Nagu me teame treeningvõimalused tänapäeva staadionite ja inventaariga võrreldes on meeletult palju muutunud. Ei ole enam kivisöeradu ega mullast kuulitõuke ringi, kust tõugati külg ees kuuli naelkingades. Seda enam mind paneb imestama suure Heino Lipu tulemused nii heitealades kui ma kümnevõistluses. Seda sama mainiti kah raamatus. Küsimusele, milline peaks olema õige spordimees, sain ma väga hea ja kindla vastuse. Aus, töökas ja enesekindel , nagu seda oli Heino Lipp. Ta ei rääkinud palju aga tegi suuri tegusid . Raamatus on tema poole väga hea lause:“ Vähem juttu , rohkem tegusid“ (Heino Lipp, Tiit Lääne 2007)
Heino Lipust, kui suurest sportlasest, kroonimata kuningast, on internetis päris palju materjali. Ta on ikkagi eelmise sajandi üks silmapaistvamaid kergejõustikasi, mitte medalite poolest, vaid oma silmapaistvate rekordite ja tulemuste poolest. Internetis on väga häid lugusid temast. Üks hea näide on virumaa leheküljelt, kus räägitakse tema tegudest enne I maailmasõda ja selle ajal. (www.virumaa.ee/2002/06/ve-heino-lipp-kumnevoistleja-labi-aegade/)
Leidsin kah väga huvitava uurimistöö Heino Lipu kohta, mis sisaldas kõike seda materjali mida ma lugesin T. Lääne raamatust. ( http://www.annaabi.ee/Heino-Lipp-Uurimist%C3%B6%C3%B6-m13208.html )
Kui veel mainiga ära internetist leitud materjale, siis kindlasti silma torkas Eesti Rahvusringhäälingu poolt tehtud lühifilm Heino Lipust kui eelmise sajandi ühest andekamast kergejõustiklasest. ( https://arhiiv.err.ee/vaata/heino-lipu-lugu ) Raamatut läbi lugedes ja lühifilmi lõppedes valdasid mind väga erinevad emotsiooni. Suur suur austus H.Lipu vastu ning suur suur kurbus selle üle, kuidas lihtsalt poliitika tappis ühe mehe suured teod ja unistused. Selle peale võingi ma öelda, et kes pole veel Heino Lipu raamatut lugenud siis tehku seda kindlasti.
Raamatu autor, Tiit Lääne ( 21.10.1958), on Eestis tuntus spordiajakirjanik. Tema teos Heino Lipu eluloost ilmus koostöös Eesti Olümpiakomiteega austamaks ka neid suuri sportlasi, kes mingitel põhjustel olümpiakullani ei jõudnud. Selle sarja esimene raamat ongi Heino Lipust, mehest , kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimluse ära võtnud. Tiit Läänel ilmus raamat Eesti Olümpiakomitee aupresidendist Arnold Greenist. Eesti Olümpiakomitee esitles seda raamatut 12. mail 2009. 2009. aastal ilmus ka tema koostatud Eesti spordi taskuentsüklopeedia.
Raamat „Heino Lipp“ on üles ehitatud väga loogiliselt ja väga hästi. Alguses nagu ikka on eessõna Eesti Olümpiakomitee esimehelt Mart Siimanit. Seejärel väga meeldiv paraja pikkusega sissejuhatus suurkujust Heino Lipust ja lühike ülevaade tema suurtematest tegudest ja saavutustest. Järgnevalt räägib autor H. Lipu lapsepõlvest ja tema spordi juurde tulememiselt äärmiselt hilja. Tema sportlike saavutuste algaastatest poisina kui tulemused olid veel nõrgad. H. Lipu tulekust TÜ kehakultuuriosakonda õppima ja sidumisest uue treeneri Fred Kuduga, kes temast hiljem ühe parima kergejõustiklase meisterdas. Autor liigub raamatust sujuvalt edasi aastate kaupa ning sel ajal toimuvate võistluste näitel. Toob väga hästi välja iga aasta NSVL meistrivõistluste tulemused ja maailma hooaja edetabelid. Räägib kenasti tema ebaõnnest kuidas ta ei saa osaleda ühelgi tiitlivõistlustel, kuna ta on lihtsalt üks poliitvang ning arutab mis ja kes võib olla selle kõige taga. Raamatu lõppu toob autor jutud, sündmused juba iseseisvunud Eesti ajast, kus Heino Lippu kui spordilegendi mäletavad mitmes hilisemad sportlased. Mulle meeldib väga kuidas autor on lõpu üles ehitanud. Eriti meeldis jutt 1992 aasta OM, kus H.Lipp kandis venelast selja taga Eesti lippu. „Anti sangarile kindel kohustus, et mitte maha jääda venelastest rohkem kui 15m. Lipp aga aeglustas sammu tagant tulevate USA delegatsiooni ees. Nad pidid lausa seisma jääma. Vahemaa venis 50 meetrit, siis 75-ni ja viimaks 100 meetrini. Lipp tegi seda meelega. Kaks korda venalaste pärast oma olümpiavõimalusest ilma jäänud, eemaldas ta nüüd sümboolselt oma raha Vene karu varjust. Lipp oli paraadi kinni pidanud! Nelikümmend neli aastat tagasi oli ta maailma parim kergejõustiklane, kui poliitika rikkus ta karjääri. Nüüd Barcelonas nautis ta oma olümpiahetke ja maksis kätte“ Nii kirjas enda raamatus dr Frank Zarnovski. (T. Lääne, 2007 lk 127-128). Lõpetuseks on kokkuvõte tema saavutustest ja rekorditest.
Raamatus on kasutatud materjale ajakirjast Kehakultuur, kasutatud pilte ja intervjuusid Ants Paju ja teiste selle aegsete sportlastega. Ka tema suure konkurendi, kunagise kümnevõistluse maailmarekordimehega Bob Mathiasega, kes suri natukene aega hiljem kui H. Lipp. Tiit Lääne kasutab raamatus ka enda läbikogetud sündmusi nagu näiteks Hea Tahte mängudel osalemisest ja teiste ajakirjanikega kogetust.
Heino Lipp, sportlane, kes sündis 21 juuni 1922 talupidajate Julius ja Alma Lipu peres. Talu asus Kirde-Eestis, otse Kiviõli piiril . Heino oli päris sportlikust perekonnast. Tema vanemad vennad Erik (1913) ja Endel (1921) pakkusid talle konkurentsi jooksudes, hüpetes, heidetes. Sealt sai alguse kah Heino spordipisik. Oma suurepärase põhja, tugevuse sain ta maatööd tehes ja ema häid maatoite süües. Suurema alguse sai 1939, üks aasta enne keskkooli lõpetamist, astus ta väikse kohaliku spordiseltsi liikmeks. Esimese võistluse tegi Lipp peale ajateenistus 1942 aastal Rakveres , kus tema tulemuseks kohe kaks esikohta 400m jooksus 55,0 ja ketteheites 39.87. Sealt algas tema sportlase tee. Tema esimene Eesti meistritiitel tuli 1944 aastal Viljandis kui võitis 400m jooksu 54,1 ja 400m tõkkejoosku 59,3-ga. Samal aastal üks olulie etapp tema elus on kindlasti see kui ta kutsuti õppima TÜ kehakultuuri ja tema treeneriks sai Fred Kudu. 1945, 1946, 1948, 1949, 1950, 1951, 1952, 1953 ei jäänud ta kordagi NSVL meistrivõistlustel ilma medaliteta. Tõsiasi on see, et igal neil aastatel oli ta kuulitõukes vähemalt 1-3 parima seas. Üks suurimaid etappe oli tal kindlasti maailmarekordi alistamise võimalus kümnevõistluses 1948 aastal kui ta tegi meeletu arengu, kuid jäi ikkagi 120 punkti puudu. Nii suurele mehele ei olnud paraku tol ajal olemas vastavaid teibaid mis teda kannaks ja need pidavalt murdusid. Samuti 1949 aastal kui ta oli elu vormis ja tänu kehvale ilmale ei suutnud ta seda teha. Tema suurim etapp elus oli kindlasti see kui ta kuuel korral 1947-1951 viis Euroopa rekordi 16.66 pealt 16.98 peale. 1944-1955 oli Heino Lipp 21-kordne Eesti meister ja püstitas 16 Eesti rekordit ja 13 NSVL rekordit. Pärast sportlastee lõpetamist töötas aastaid õppejõuna ja treenerina TRÜ-s ja Tallinna Pedegoogilises Instituudis. Need on ühed tõsisemad etapid tema elus.
Heino Lipu ühiskondlikku konteksti on raamatus väga vähe käsitletud. On mainitud tema naist ja tänu KGB jälgimistele seda, et ta elas hiljem tallinnas kahetoalises korteris . Põhiliselt on raamatus käsitletud ikkagi tema sportlastee saavutusi ja kurba saatust. Protsendiliselt võtta siis raamatus on käsitletud tema elu enne sportlasteed umbes 15% ja pärast sportlasteed umbes sama palju kui mitte vähem. Jutt on konkreetne, lühike ja pärineb kindlatel sündmustel. See minu arvates on väga meeldiv. Ülejäänud 70% on siis kirjutatud tema sportlasteest, õnnestumistest ja ebaõnnest suurvõistluste suhtes.
Kui võrrelda teisi selleaegseid suursportlasi ja neid võrrelda, siis raamatust käib pidevalt läbi see argument, et teised sportlased said kenasti reisida välismaale võistlustele, välja arvatud Heino Lipp. Enne Heino Lippu kümnevõistlust Eesti valitsenud Paul Toomlasel õnnestus käia võistlemas ka välismaal. Temal ei olnud peal sellist keeldu nagu Lipul. Lipu „vangistus“ võistlemise osas on suurelt seotud sellega, et tema nimi oli ilma temale teadmata kantud igasugustesse paberitesse, mis tegelesid keelatud asjadega. Nimelt oli tal nimekaim Heino Lipp, sportlase sugulane, kes oli metsavend ja Nõukogude okupatsiooni vastase võitluse üks liidreid. Ta hukkus 18 novembril 1949. Samal aasta üritas sportlane Heino Lipp jõuda maailmarekordini kümnevõistluses.
Kui oma mõtetega nüüd proovida seletada seda, miks oli Heino Lipul selline saatus. Miks ta ei saanud minna välismaale võistlema kui teised said, kes olid Lipust veel kehvemad oma mitu meetrit? Kui välja arvata see nimekaimu problemaatika siis raamatust käib läbi ka selline väide, et H.Lippu ei tahetud lasta võitlema seepärast, et ta võis pageda pärast võistlusi teise riiki ja ei tahetud lasta sellist talendikat sportlast oma riigist ära. Ta pandi nagu keti otsa mis ulatus ainult NSVL piirideni. Kui ta pidi Oslosse EM sõitma ja nad olid juba lennukis , mis neid sinna viima hakkas ja tullakse järgi peatatakse lennik kinni lausa ning viiakse Lipp minema, on ikka väga julm. Seda enam ma imetlen Heino Lipu sitkust, et ta jätkas pärast neid suuri tagasilööke üldse sportlasteed ja tegi sellised suurepärased tulemused. Minu arvates ta näitas kõigile, kogu maailmale, kui suur ja võimas saab olla üks sportlane, kes armastab seda, mida ta teeb. Oma silmaga teda mitu korda elus näinuna, võin ma suure kindlusega öelda, et Lipp näitas seda sitkust ja kindlust välja ka hiljem, staadionitel pealtvaataja olles. Kui ma olin raamatu lugemise lõpetanud ning kaane kinni pannud , valdas mind nii palju erinevaid emotsiooni ja mõtteid, mida püüakski kirjeldada. Näiteks tekkis hulganisti „miks“ küsimusi. Miks ei lastud ikkagi Heino Lippu OM-dele? Kui ta oleks NVSL toonud kindla kuldmedali. Kas siis NSLV ei läinud korda nende sportlaste tulemused? Tundub, et mitte. Hooliti vaid riigisüsteemist, mis oli täiesti absurdne. Raamatut läbi lugedes mõtlesin endamisi, et kui raske oli tegelikult olla sportlane just sellel ajal kui seda oli Lipp. Kõik oli piiratud, midagi öelda ei tohtinud, muidu saadeti karistuslaagritesse jne. Kõige tipuks nagu ma eelnevalt olen maininud, valdas mind suur emotsioon H. Lipu suhtes. Eelnevalt temast suhteliselt palju teades, kerkis mul ikkagi austus tema ja tema suurte tegude vastu veel suuremaks . Loodan, et jätkub ikka sama lause kõlamine eestlaste südames ja ajaloo raamatutes seoses Heino Lipuga. „meie riigi au ja uhkus, kroonimata kuningas“ . Ameeriklane Kenneth Korshkow ( 1948 aastal pidi Londoni OM 10-võistlusest eemale jääma kodukondsuse puudumise tõttu) kirjutas veel 2007 sügisel, et tolla ajane maailmarekordi omanik ja olümpiavõitja Bob Mathias uuris veel 2005 aastal Heino Lipu kohta, mis sest et mööda oli kümneid aastaid. Kenneth oli Bob Mathiasele öelnud „Teda pole unustatud, ega unustata“ Nii püsibki blondi peaga hiigelkasvu atleet „elus“.
Endale meeldis raamat väga ausalt öeldes. Enne olin tema kohta nii mõndagi kuulnud ja natukene isegi lugenud, kuid nüüd saades suurema ülevaate tema elust ja tema tegemist, on mul suur hea meel, et ma selle raamatu ikkagi valisin ja lugesin. Raamatu juures meeldis mulle kõik algusest lõpuni. Ülesehitus oli minu arust hästi tehtud ja huvitav oli lugeda. Kui muidu ebahuvitavate raamatu lugemisteks võib minna tunde ja päevi, siis sellise hea raamatu lugemiseks ei kulunud üldse palju aega. See näiteb minu enda jaoks juba seda, et tegu oli hea raamatuga. Mis mõtted mulle veel tekkisid seoses raamatuga? Kindlasti see, et et läheks uuriks nüüd, et milliseid eluloo ramatuid võiks veel laenutada ja läbi lugeda.
Lõpetuseks ma soovingi öelda, et Eesti on nii väike riik. Siin sünnib iga mitmekümne aasta peale, kui mitte rohkem, selline talent nagu seda oli Heino Lipp. Hoidke ja armastage enda riigi kangelasi ning ägem unustagem neid.
Kasutatud kirjandus:
„Heino Lipp“ , Tiit Lääne,Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn 2007
www.virumaa.ee/2002/06/ve-heino-lipp-kumnevoistleja-labi-aegade/
http://www.annaabi.ee/Heino-Lipp-Uurimist%C3%B6%C3%B6-m13208.html
https://arhiiv.err.ee/vaata/heino-lipu-lugu