Sportlased poliitika hammasrataste vahel (0)

Sportlased poliitika hammasrataste vahel
Elus käivad paljud asjad käsikäes, näiteks sport ja poliitika. Pärast teist maailmasõda , kus Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, saabus Eesti sportlasetele raske aeg. Peale uue võimu saabumist, oli peaaegu võimatu Eesti sportlastel pürgida olümpiamängudele. Mis olid põhjused, et eestlaste seast valiti NSV Liidu koondisesse maksimaalselt kümme sportlast? Kes eestlastest pidid tundma valu, sest olid jäänud poliitilise hammasratta vahale?
Punaste võimu ajal, ei saanud enam rääkida 30-40 eesti sportlase saatmisest olümpiamängudele, see arv jäi mitmeid kordi väiksemaks. NSV Liidu ajal sai keskmiselt seitse eesti sportlast spordimaailma suurimale võistlusele. Põhjuseid, miks paljudele sportlastele oli olümpiamängude uks suletud, oli palju. Ma tooksin välja kaks suurimat põhjust, mis rikkusid maarjamaa sportlaste karjääri. Esiteks avaldas suurt mõju nii-öelda raudne eesriie , mis piiras peaaegu kõikvõimalikud välismaareisid. Nõukogude Liidu poliitika kaitses oma poliitilist mõjuala võõrmõjutajate eest mitmesuguste abinõudega, näiteks piiride hermeetiline sulgemine, vaba teabevoolu takistamine, salapolitseiline kontroll jne. Nõukogude Liit kartis liiduvabariigi sportlasi lubada välisriikidesse võistlema. Peamine hirm oli, et sportlased lähevad otsemat teed poliitilist varjupaika paluma ning ei naase enam koju. NSV Liit ei saanud seda lubada, sest võimas riik pidi näitama, et riigis on kõik korras. Seepärast enne koondise komplekteerimisi uuriti põhjalikult sportlaste taustad, et neil puuduks seos riigivaenulikkusega.
Teine põhjus miks Eesti või teiste liiduvabariigi sportlasi ei tahetud valida NSV Liidu koondisesse oli suured preemiad. Võistkondade komplekteerimisel eelistati Nõukogude Liidu pealinna sportlasi seepärast, et sooviti raha jääks Moskvasse, mitte ei läheks liiduvabariikidesse. Minu arust oli selline poliitiline käitumine väär, sest kui oleks valitud rohkem sportlasi, väljastpoolt Moskvat, oleks see tõstnud spordi tähtsust inimestes. Nii-öelda pagulassportlased olid teise järgulised, kui NSV Liit leidis, et neil pole võimalust medalit võita „Moskva koondisega“ otsiti väljastpoolt paremad sportlased. Aga kuldmedali pidi Nõukogude Liit ükskõik, mis hinna eest võitma .
Eesti sportlasi kelle spordikarjäär jäi poolikuks, tänu NSV Liidu poliitikale oli mitmeid. Üks neist oli Heino Lipp . Ta oli Eestis tippkergejõustiklane, mitmekordne Nõukogude Liidu meister kümnevõistluses ja mitmel teistel võistlusalal. Lipu nimele kuulus ka NSV Liidu rekord kuulitõukes. Kahjuks sündis Heino Lipp valel ajal ja tänu sellele ei saanud temast maailmakuulsat sportlast.1948. aasta Londoni olümpiamängudel oli ta kindel favoriit kuid teda ei valitud Nõukogude Liidu koondisesse. Sama kordus ka 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel, kus ta oleks tulnud kindlasti kolme hulka. Miks teda ei valitud NSV Liidu koondises oli lihtne, ta oli punavõimu vastu. See oli piisav põhjus, miks temaga mitte arvestada, hoolimata tema tulemustest. Teiseks sportlaseks tooksin Johannes Kotka, kes oli maadleja . Kuigi Kotkal õnnestus saada 1952. aastal toimunud olümpiamängudele, kus ta sai klassikalises maadluses kuldmedali. Järgmistel olümpiamängudega ei läinud tal hästi. Aastail 1953-1955 oli ta Nõukogude Liidu parim raskekaallane. Ta sai kindla esikoha 1956. aastal toimud rahvaste spartakiaadil, mille võitjad pidid sõitma olümpiamängudele. Siis aga otsustati, et eesti mehele ühest kuldmedalist piisab , ja võistkonda arvati spartakiaadi kolmandaks jäänud Anatoli Parfjonov. Meie mees sai lohutuseks varumehena tasuta välisreisi Austraaliasse.
Nõukogude Liidu aeg oli eesti sportlastele karm. Selle aja poliitika tõttu ei saanud paljud Eesti sportlased maailmakuulsaks, sest nende teekond maailmaareenile oli takistatud. Kuid ikkagi suutsid Eesti mehed tuua medaleid koju.
Karl Johan Leichter 12D