Geografia - majandus ( kalandus, metsandus, energia ) (1)

3.4. Vee-energia
Veehoidlad vähendavad üleujutuste ohtu, tekitavad veetagavara (saab kasutada niisutuseks või elanikkonna veega varustamiseks, puhkemajanduse arendamiseks jne). Arenenud riikides püütakse loobuda ehitamast kõrgeid tammesid.
Hüdroelektrijaamadele oluline piisava tarbimise olemasolu, suurte liinikadude tõttu ei tasu elektrienergiat kaugele vedada.
Kõige rohkem hüdroenergiat toodetakse USA-s ja Kanadas. Kokku neis kahes neljandik maailma veejõujaamade elektritoodangust. Euroopas toodetakse suurem osa vee-energiast Norra, Rootsi, Island , Apli riikides (Prantsusmaa,Itaalia,Šveits,Austria) ja Venemaal.
3.5 Tuumaenergia
Tuumaelektrijaamades on võimalik toota elektrienergiat suures koguses, ökonoomselt ja õhusaastevabalt. Tänapäeval annavad tuumaelektrijaamad 17% kogu elektrienergiast, peaaegu sama palju kui hüdroelektrijaamad.
Kütusena kasutatakse uraani (varusid umbes 50 aastaks). Rikkaimaid uraanileiukohad Kanada , Usa, LAV. Tuumajaamade rajamine jõukohane rikastele kõrgelt arenenud riikidele (kõrgtehnoloogial põhinev tootmine nõuab suurt kapitalimahutusi.) Kolm suurriiki – Prantsusmaa, Usa ja Jaapan toodavad 3/5 maailma tuumaenergiast.
Tuumajaamades ei teki fosfori, lämmastiku, ega süsihappegaasi saastet. Suurim probleem on avariioht ja radioaktiivsed jäätmed ning nende jäätmete kahjutustamine. Suurimad tuumaenergia tootjad – Usa, Prantsusmaa, Jaapan, Saksamaa, Venemaa, Lõuna-Korea.
3.6 Alternatiivsed energiaallikad
Päikese, tuule, biomassi, vee- ja geotermaalenergia . Nende kasutamisega ei kaasne keskkonna saastamist. Samas on see aga suhteliselt kallis.
Päikese ehk helioenergia – toodetakse elektrit, köetakse elumaju , soojendatakse vett. Kuna päikeseenergia on hajutatud ja selle otsene kasutamine keerukas (ja praegu ka kallis), siis teatud piirkondades võib päikeseenergia juba praegu olla otstarbekas ja aidata säästa teisi energiavarasid ja keskkonda.
Päikeseenergia muudetakse elektrienergiaks päikesepaneelides. Suurimad kasutajad Saksamaa, Jaapan, Usa, Itaalia, Prantsusmaa.
Tuuleenergia – varud on suured, on selle energialiigi kasutamine alles ees. Kasulik ainult nendes piirkondades, kus keskmine tuule kiirus 6 m/s. Kõige rohkem tuulikuid on Saksamaal, Usas, Taanis ja Indias. Tuulikute mõju keskkonnale – tekitavad müra, takistavad lindude lendu, rikuvad maastikupilti.
Geotermaalenergia – maa siseenergia . Saab kasutada neis piirkonnis, kus soojusvoog lähtub vähemalt mõne kilomeetri sügavuselt. Sellised tingimused enamasti laamade äärealadel. Termaalvett ja –auru saadakse sügavale maasse rajatud puuraukudest, samuti kasutatakse kuumade kivide soojust, sealt vett läbi pumbates. Kasutus – Usa, Island , Itaalia, Prantsusmaa, Jaapan, Filipiinid , Uus- Meremaa . Islandil on geotermaalenergia osa elektribilansis umbes 40%.
Bioenergia – saab toota biomassist (orgaaniliste ainete nt puidu/põllumajandusjääkide põletamisel). Bioenergiat toodetakse ka loomasõnniku biogaasistumisel ja prügimägedest eralduva metaani ja orgaaniliste jäätmete põletamisel. Paljudes arengumaades puit siiani ainuke energiaallikas.
ESMASEKTOR .
Esmasesse ehk hankivasse sektorisse kuuluvad põllumajandus, metsandus , kalandus ja jahindus (mõnede klassifikatsioonide järgi ka maavarade kaevandamine). Esmasektori harud töötlevad loodusvarasid inimesele vajalikeks toodeteks .
4.1 Põllumajandus, Maailma agrokliimavöötmed.
Põllumajanduse peamine ressurss on põllumajandusmaa (1/3 maismaast), mis jaguneb haritavaks maaks ja looduslikuks rohumaaks. Haritav maa – põllud, istandused. Looduslik rohumaa – karjamaa . Põllumajanduse tähtsust riigis iseloomustatakse tavaliselt põllumajanduses hõivatud inimeste osatähtsusega ja põllumajanduse osatähtsusega SKT-s. Arenenud riikides, kus põllumajanduses kasutatakse kõrgtehnoloogia saavutusi, on selles sektoris hõivatud vaid 2-3% töötajaist.
Põllumajandus jaguneb kaheks.
Elatus e. Naturaalmajanduslik ( omatarbeline ) – kasvatatakse põllusaadusi / peetakse loomi ainult oma pere toitmiseks
Turumajanduslik (kaubaline) – eesmärgiks toodangu müük. Nüüdisajal suur osa põllumajandusest spetsialiseerunud.
Agrokliimavöötmed.
Milliseid kultuure ja kariloomi ühes või teises maailma piirkonnas kasvatada saab, sõltub eelkõige vegetatsiooniperioodi pikkusest, sademetest, pinnamoest ja mullastikust. Taimekasvuperioodi aktiivsete temperatuuride summa alusel eristatakse agrokliimavöötmeid.
Polaarkliima – kogu aasta külm, põllumajandusega tegelemine võimatu.
Lähispolaarkliima – lühike vegetatsiooniperiood , kasin soojushulk – võimalik kasvatada ainult paremates mullastikutingimustes kiirekasvulisi ja lühiajalist öökülma kannatavaid kultuure – redis , sibul, varane kartul jms.
Parasvööde – tingimused erinevad, kevadised/sügisesed talvekülmad lühendavad vegetatsiooniperioodi, saab ainult ühe saagi aastas. Põllumehele – kapitali käive on aeglane, tööjõuvajadus hooajaline, toodangu ületalve säilitamine kulukas ja suurte kadudega. Soojushulga alusel eristatakse:

• Jahe parasvööde – vegetatsiooniperiood 3-5 kuud, levib okasmets . Suvi on lühike ja jahe, talv külm ja pikk. Põllumajandusmaad on vähe, karmid kliimatingimused ja väheviljakad leetmullad ei soodusta põllundusega tegelemist. Saab kasvatada teravilju(nt rukis , kaer, oder ), kartul,köögivili,lina, raps .
  
• Mõõdukas parasvööde – vegetatsiooniperiood 5 või enam kuud.
  * Mereline – pehme ja niiske talv, kasvavad ka sõstrad, õunapuud. Mullad keskmise viljakusega, üsna hästi haritavad, kohati vajavad kuivendamist . Arvukad rohtmaad eeludseks piimakarjakasvatusele.
  * Mandriline – külm talv, mõnikord kahjustab saaki põud, lühike vegetatsiooniperiood (lühike kevad, varane sügis) tagab selle, et tööd peab tegema ära hästi kiiresti.
  * Kaug-Ida Mussoonvaldkond – põllukultuurid kannatavad põua käes vegetatsiooniperioodi alguses. Mõnel aastal suve lõpul ja sügisel rohked sademed.
  
• Soe parasvööde – kuuekuune või isegi pikem vegetatsiooniperiood, võimalik kasvatada soojalembeseid kultuuritaimi ( hilised teraviljasordid, riis , mais, päevalill, sukrupeet, köögiviljad, sojauba , viinamarjad )
  * Parasniiske valdkond – üsna viljakad ja püsivad mullad , maailma hinnatumaid piirkondi
  * Kuiv mandriline valdkond – viljakad mustmullad , mis kannatavad tuule- ja vee-erosiooni, kuivematel maadel ka sooldumise all. Külm talv, vähesed sademed. Niisutus suvel hädavajalik. (Usa nn. Nisuvööde, Ukraina viljakad alad)
  
• Lähistroopiline vööde – vegetatsiooniperioodi lühendab kuiv kliima. Niisutamise abil võimalik aastaläbi kasvatada ja saada 2 saaki.
  * Läänemererannikute vahemereline valdkond – pehme ja vihmane talk, kuum ja põuane suvi. Mullad viljakad, ent vihmavesi põhjustab mäenõlvadel mullaerosiooni. Paremini kasvavad siin mitmeaastased istanduskultuurid. Kasvatadakse puuvilja, viinamarju, oliive, tsitruselisi, talinisu ja maisi.
  * Mandriline valdkond – suur niiskusepuudus, kõrbed ja poolkõrbed. Lühike ja külm talv. Põllumajandus võimalik oaasides ja kunstliku niisutuse korral.
  * Idarannikute niiske valdkond – sademeid rikkalikult, vegetatsiooniperiood 8-11 kuud, saab aastas 2-3 saaki. Talv lühike ja pehme ja kasvatatakse nisu,maisi,riisi, tubakat , õlitaimi, tsitruselisi, teepõõsast jne.
  
• Troopiline vööde – kõige enam soojust kogub troopilises vöötmes, temp ei lange kunagi alla 0. Neil aladel kõrbed. Põllumajandusega saab tegeleda ainult oaasides. Niisutatavatel põldudel võimalik kasvatada suhkruroogu, puuvilla , datlipalmi, kohvipuud jms.
  
• Lähisekvatoriaalne – aastaringselt soe, sademed ebaühtlased.
  * Lühike vegetatsiooniperiood (alla 6 kuu) – sageli ikaldused, kasvatatakse põuakindlaid kultuure nagu hirss , maapähkel, sisal jms, niisutatavatel alatel puuvilla või riisi. Mullad kivistuvad hõlpsasti. Peamine veisekasvatus .
  * Pika vihmaperioodiga (üle 6 kuu) – taimekasvatus aastaringne. Saab isegi 3 saaki, koristuspind üldpinnast märksa suurem. Mullad pole kuigi viljakad, saagikus väike.
  
• Ekvatoriaalne vööde – väga niiske kliima, peaaegu viljatud mullad, põlluharimiseks vähesobivad. Haritavat maad pole palju, rohumaid pole peaaegu üldse.
  

4.2 Põllumajandusliku tootmise vormid ja nende levik
Agraarajastu põllumajandus – korilus, küttimine, kalapüük. Korilased läbisid suuri vahemaid väikeste kogukondadena, suuri tagavarasid ei korjatud.
Indrustriaalajastu põllumajandus – tekkisid segatalud , milles esialgu säilis elatusmajandus . Segatalud tüüpilised Mustas Aafrikas (seal mõisaid polnud).
Seejärel tekkisid spetsialiseeritud suurtalud , kus müüdi vaid mõnda saadust. Need levinud peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, ka Jaapanis . Kõigepealt spetsialiseeruti piimakarjataludes.
Ekstensiivsed teraviljatalud – levinud hõredasti asustatud kuiva kliimaga piirkondades Põhja-Ameerikas, Austraalias, Venemaa ja Kasahstani steppides jm. Rohtlaaladel. Teraviljatalud on väga suure pindalaga ja seal kasvatatakse peamiselt nisu. Madala hektarisaagi korvavad väikesed tootmiskulud, kuid siiski vajatakse mitmeid agraartööstuskompleksis pakutavaid äriteenuseid.
Rantšo – suur loomakasvatusmajand. Annab odavat toodangut, selleks peab olema kümneid tuhandeid hektareid karjamaad . Suuremad kulutused tõuaretusele, veterinaarteenindusele. Levinud USA kuivas lääneosas, Austraalias, Argentinas, Lõuna-Aafrikas jm.
Istandus – suur taimekasvatusmajand, mis toodab saadusi (kohvi, suhkruroog, puuviljad ) müügiks ja tegeleb nende esmase töötlemisega. Suur rõhk agrotehnikal ( sordiaretus ,väetamine, õiged maaharimisvõtted, taimekaitse jms). Odav tööjõud.
Moodne suund on ökoloogiline ehk mahepõllumajandus – looduslikud väetised ja taimekaitsevahendid . Madal saagikus, mille korvab kõrge hind ja tervislik toodang.
Toiduprobleemid tulenevad mitte toidupuudusest vaid vaesusest ja sellest, et on ebavõrdne juurdepääs toidule.
Põllumajanduspoliitika – arenenud maades on sagedane ületootmine, rakendatakse põllumajanduspoliitikat, st kaitstakse oma riigi põllumajandust – tollimaksud , kvoodid, impordipiirangud. Importkaubad lähevad tollimaksude tõttu kallimaks. Riik maksab oma põllumajandustoodetele toetusi e subsiidiume.
Põllumajanduse mõju keskkonnale – on palju hävitatud ja muudetud looduslikke ökosüsteeme, rikutud looduslikku veerežiimi, järjest kiireneb muldade erosioon (raiutakse maha palju palju metsi), ülekarjatamine rikub õrna pinnast ja põhjustab kõrbealade laienemist, niisutatakse alasid ja vee auramise tulemusena mullad soolduvad, väetised kanduvad veekogudesse , muutes vee joogikõlbmatuks, liigne väetamine hävitab mullaelustiku ja mullaviljakus langeb.
4.4 Kalandus
Kalavarud ei jaotu ühtlaselt, valdav osa kalasaagist püütakse madalatest rannikumeredest. Pinnakihid on kalarikkamad külmade hoovuste piirkonnas, kus on hapnikurikas vesi ja suurte jõgede suudmetes, kuhu jõed kannavad hulgaliselt toitaineid.
Rannikupüük – kala püütaksee rannalähedastel aladel, väikeste kalapaatidega (ülekaalus Ida- ja Kagu-Aasias, arengumaades)
Avamerepüük – laevaga avamerel
Ookeanipüük – kaasaegse tehnikaga varustatud suured kalapüügilaevad, kala töödelldakse laeval, müüakse sadamates. Seda püüki saavad lubada rikkad ja/või suured riigid – Usa, Jaapan, Venemaa jt. Iga rannikuriik tohib püüda kala oma majandusvööndis – 200 meremiili (370 km) rannikust .
Kalakasvatus – eriti arenenud ja palju kasvatatakse Aasia riikides.
Ülepüük, maailmamere reostumine.
4.5 Metsavarud ja metsatüübid
Metsa keskmine juurdekasv – m3 aastas hektari kohta.
Parasvöötme okasmets – suurima levikuga , kasv aeglane, suhteliselt hõre, väikese juurdekasvuga (1-2 m3/ha).
Parasvöötme leht- ja segamets – lehtmetsade juurdekasv 5-10 m3/ha, segametsade 2-3 m3/ha, okasmetsadest liigiliselt mitmekesisemad.
Lähistroopika metsad – niisked ja kuivad. Niisketes peamiselt okaspuud ja kõvad lehtpuud ja väärispuud, aastane juurdekasv 15-20 m3/ha.
Lähisekvatoriaalsetel hõrendikel – looduskeskkonda säilitav tähtsus, puid kasutatakse kütteks. Sarnanevad vihmametsadega, liigiline koosseis ja aastane juurdekasv on väiksemad.
Ekvatoriaalsed vihmametsad – juurdekasv 50 m3/ha.
5.1 Autotööstus
Fordism – konveiermeetod. Enamus vajaminevaid detaile toodeti ettevõttes, vilunud töölised panid auto kokku tundidega, tootlikkus kasvas oluliselt.
Rakendati paljude teiste ettevõtete poolt aga ka masstootmist e fordism.
Toyotism – tugitootmine. Vajab hea ettevalmistusega ja kõrge motivatsiooniga töölisi, eri hierarhiatasemeid ja ülemusi on vähem, kogu tehas töötab ühtse meeskonnana. Toyotism on paindlik masstootmine, mis tugineb rohketele allhangetele ja tagab toodete kvaliteeedi. Autotööstuses on 5 etappi – tootearendus, osade valmistamine, kokkupanek, turundus ja hooldustööd ning teenindus.