Ensüümid (1)

Ensüümid Ensüümid on endogeensed biopolümeerid, biokatalüsaatorid. Doikatalüssatrina määravad nad biomolekulide muundumise kiiruse ja suuna inimorganismis, nende tegevus in organismi talitluse aluseks.
Nomenklatuur Ensüümide nimetuse printsiibid : · nimetus tuleneb tema poolt lõhustava substraadi nimetusest · ensüümile viitab substraadi nimetuse lõpp ,,aas" ( sahharoos ­ sahharaas, tärklis ­ amülaas) · tihti ka katalõsitava reaktsiooni nimetus/tüüp (laktaadi dehüreogenaas ­ substraadiks on laktaas ja toimub selle dehüdrogeenimine) · multienssüümkomplekside puhu ksutatakse lisandit ,, kompleks " (põrivaadi dehüdrogenaasne ompleks, PyrDH ) · tüünimetusena kasutatakse ajaloolisi nimetusei : pepsiin , trüpsiin, kümotrüpsiin Igale ensüümile on ka süstemaatiline nimetus. Näiteks laktaadi dehüdrogenaasi (LDH) puhul on see L- laktaat :NAD-oksüreduktaas. See tähendab, et L-laktaat on substraadiks, NAD on koensüümiks ning oksüdoreduktaas viitab redoksreaktsioonile.
Klassifikatsioon ensüümide l on oma neljanumbriline kood , nt pepsiini jaoks on EC 3.4.4.1. Esimene number viitab kolmandale klassile (hüdrolaasid), teine number kuulumisele neljandasse alaklassi (hüdrolüüsib vakude peptiidsidemeid), kolmas näitab neljandat ala-alaklassi (lõhub neid peptiidsidemeid, mille moodustavad eromaatsed aminohapperd), viimane number näitab pepsiini järjekorranumbrit ala-alaklassis.
Klassi number, süstemaatiline nimetus, Katalüüsitavad reaktioonid Kliiniline keskemate alaklasside triviaalnimetused markerensüüm
1. Oksüdoreduktaasid Redoksreaktsioonid Laktaadi · dehüdrogenaasid · elektronide, prootonite ülekandmine dehüdrogenaas · oksüdaasid · elektronide otsene ülekanne O2-le (LDH) · reduktaasid · H-aatomite ülekandmine · peroksüdaasid · e, p ülekandmine H2O2-le · katalaasid · H2O2 lõhustumine · oksügenaasid · O2 liitumine substraati 2. Trasferaasid Funktsionaalsete gruppide ülekanne Alaniin · aminotransferaasid · aminorühma ülekanne transminaad · kinaasid · fosfaatrühma ülekanne (ALT) · glükosüültransferaasid · glükosüüljäägi ülek · atsüültransferaasid · atsüüljäägi ülek
3. Hüdrolaasid Hüdrolüüsreaktsioonid (sidemete C-O, C-N, C- Fosfolipaas A2 P, C-S hüdrolüüs vee liitumisega) (PLA2) · esteraasid · estersidemete lõhustam · peptidaasid · peptiidsidemete lõhustam · fosfolipaasid · fosfolipiidide lõhustam · fosfaasid · sidemete C-P hüdrolüüs · ribonukleaasid · nkleiinhapete hüdrolüüs · desaminidaasid · aminorühma elimineerim 4. Lüaasid Sidemete C-C, C-O, C-N, C-S lühustumine Püruvaadi (kaksiksidemete teke või liitumine kaksiksidemele) dekarboksülaas · dekarboksülaasid · CO2 ellimineerimine · dehüdrataasid · veemolekuli elimineer · hüdrataasid · veemolekuli liitmine · süntaasid · kondensatsioonireakts (ei vaja ATP energiat) · aldolaasid · aldehüüdi teke
5. Isomeraasid Isomerisatsioonireaktsioonid (funktsionaalsete Metüülamalonüül- · ratsemaasid, epimeraasid rühmade molekulisisene ülekanne isomeeride CoA mutaas · isomeraasid tekkega) · osa mutaase 6. Ligaasid Sünteesreaktsioonid ATP jt otsesel osalusel Püruvaadi · süntetaasid karboksüülimine sünteesi käigus kaboksülaas · karboksülaasid
Omadused omavad nii valkude kui ka katalüsaatiride omadusi Ensüümide om-d: · ensüümvalgud on kõrgmolekulaarsed, hüdrofiilsed amfoteersed polüelektrolüüdid, denatureeruvad ja kristalliseeruvad · kõrgspetsiifilised ­ tuleneb valgulisest loomusest ja see läbi ensüümi aktiivtsentri ja substraadi komplementaarsusest. See määrab suuresti protsesside kulu vajalikus suunas ja koordineerituses. - substraadispetsiifilisus- spetsiifilisus ühe substraadi suhtes (nt lipaasid lõhustavad ainult lipiide). *absoluutne spetsiifilisus ­ ensüüm muundab vaid ühte substraati (arginaas muundab Arg, mitte metüülArg) *stereokeemiline spetsif ­ E muundab vaid ühte stereoisomeeri (L-aminohappe oksüdaas toimib vaid L- aminohappele) *sidemespetsif ­ sahharaas lõhustab vaid glükoosi ja fruktoosi vahelist glükosiidsidet sahharoosis *rühmaspetsiifilisus ­ nii pepsiin kui ka trüpsiin hõdrolüüsivad peptiidsidemeid - reaktsioonispetsiifilisus ­ erinevad ensüümid katalüüsivad erinavaid reaktsioonitüüpe (hüdralaasid katal hüdrolüüsi, ligaasid aga sünteesi) või E-d muundavad ühte ja sama substraati erinevalt (histidiini dekarboksülaas muundab histidiini histamiiniks, histidaas aga urokaiinhappeks) · katalüütilise aktiivsuse reguleeritavus · ülikõrge efektiivsus füsioloogilises kkonnas ja madalal temperatuuril · kompartmentalisatsioon ­ ruumiline jaotus · süntees geneetilise kontrolli all Katalüsaatorite om-d: · ei muuda reaktsiooni suunda · katalüüsivad termodünaamiliselt võimalikke reaktsioone · ei muuda liikuva tasakaalu seisundit · ei lühustu reaktsiooni käigus · alandavad reaktsiooni kiirust elimineerivat energeetilist barjääri
Ensüümide ehitusosad ­ lihtensüümid (AH jääkidest koosnevad lihtvalgud ) ­ liitensüümid ( liitvalgud , konjugeeritud ensüümid). Valkosa (apoensüüm) ja mittevalkosa ( kofaktor ). Valkosa määrab spetsiifilisuse , mängib põhirolli substraadi sidumises ja potentseerib kofaktorit. Kofaktor satbiliseerib ensüümvalku, osaleb substraadi sidumises ning vahetult katalüüsiprotsessis. Kofatoriks võivad olaa: ­ ioonid (Cl sülje amülaasle, Cu tsüstokroomi oksüdaasile, Mg ja K pütuvaadi kinaasile, Se glutatiooni peroksüdaasile) ­ anorgaanilised üh-d ( Hcl pepsiinile) ­ madalmolekulaarsed org.üh-did (koensüümid). Koensüümid moodustavad valdavama osa kofaktorite. Seega koosneb liitensüüm valkosast ja oensüümist.
Koensüümid Co on madalmolekulaarsed orgaanilised õhendid, mis on liitsensüümiks valkosaga mittekovalentselt seotud. Enamik neist on vitamiinide derivaadid . Klassifitseeritakse ülekandva üksuse järgi: ­ vesinikuaatomite kandjad- ­ vitamiin nikotiinhappeamiidi derivaadid (NAD, NADP), mis on koensüünideks NAD- ja NADP- dehüdrogenaasides. ­ Vitamiin riboflaviini derivaadid FMN ja FAD, mis on koensüümideks FMN- ja FAD- dehüdrogenaasides. ­ Vitamiin ubikinoon ehk koensüüm Q (CoQ-dehüdrogenaas) ­ rühmade ja radikaalide ülekandjad ­ atsüüljääkide ülekandja, vitamiin pantoteengapet sisaldav koensüüm A (CoA-SH) , metabolismi keskne ensüüm. ­ Aminorühma ülekandjaks on Vitamiin B6 derivaat ehk püridoksaalfosfaat ehk PLP. ­ Ühesüsinikuliste üksuste ülekandja ­ vitamiin foolhape derivaat tetrahüdrofoolhape ehk THF.
Ensüümide toimemehhanismid
Ensüümi aktiivtsenter Ensüümreaktsiooni toimumiseks peab E siduma ja muundama ühendit (substraadi, S). Ensüümmolekulil on selleks vastav aktiivtsenter. Aktiivtsenter seob spetsiifiliselt S-di ja teostab tema katalüüsi produktiks (P). · substraadiga kontakteeruvad aktiivtsentri AH-jääkide katalüütilised rühmad, mis muundavadki S-di. · Liitensüümides on aktiivtsentris ko koensüüm või muu kofaktor · substraat fikseeritakse katalüüsiks vajalikku asendisse paljude sidemetega · aktiivtsentri lõplik ruumiline formeerumine toimub substraadimoekuli lähenemisel: S ja E komplementarsuse alusel muudetakse aktiivtsenter S-le sobivaks ­ isosteeriline regulatsioon substraadi poolt. · S ja E interaktsioonil muutub ensüümi konformatsioon : S-di ja aktiivtsentri katalüütiliste rühmade kontakt muutub sobivamaks, ,,pingustavad" sidemed substraadis. Seetõttu on ensüüm-substraat kompleksi (ES) teke ja substraadi muundumine produktides kergendatud . · Tekkiv produkt pole komplementaarne aktiivtsentri katalüütilise rühmadega, seetõttu ta väljub aktiivtsentrist ja selle algkonformatsioon taastub . Ensümaatiline kineetika E- reaktsioon kulgeb teatud kiirusega. Reaktsioonikiirust väljendab kas muundunud S hulk või tekkinud produkti (P) hulk ajaühikus. Kiirus sõltub: · ensüümi ja substraadi kontsentratsioonidest · kkonna temperatuurist ja pH-st · kofaktori olemasolust ja kontsentratsioonist · aktivaatori ja inhibiitori olemasolust ja kontsentratsioonist · kkonna ioontugevusest
1. Reaktsioonikiiruse sõltuvus ensüümi kontsentratsioonist kiirus sõltub E-mi kontsentratsioonist lineaarselt, kui S-di kontsentratsioon [S] on küllastav ja temperatuur, pH, ioontugevus on kontstantsed ja optimaalsed.
2. reaktsioonikiiruse sõltuvus [S] kontsentratsioonist · enamie ensüümide puhul sobib Michaelis- Menteni võrrand · v sõltuvus [S]-st on hüperboolne, juhul kui [ E] on konstantne . · Vmax on maksimaalkiirus, kiirus tingimustes, kus kogu ensüüm on [ES] vormis. · Km on sisuliselt S kontsentratsioon (mmol /l), mille puhul kiirus on pool maksimaalkiirusest. Km näitab ensüümi afiinsust substraadile.
Lineweaver-Burk graafik .
Michaelis-Menteni võrrand, millega saab reaktsioonikiiruse hõperboolsõltuvuse kirjeldada. 3. Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist · Temperatuur, mille juures ensüümreaktsioonikiirus on maksimaalne, on reaktsiooni temperaturioptimum. Optimumi kõrgemas T-rid denatureerivad ensüümvalgu, madalamatel langeb reaktsioonikiirus (E ja S vastaktoime nõrgenemine) · Palavik tõstab kiirust 20-30%, suureneb biomolekulide ja energia kulu organismis.
4. Reaktsioonikiiruse sõltuvus pH-st. · Kellusekujuline sõltuvus, kus ensüümide pH optimum on 6-8 -> E-reaktsioonide maksimaalne kiirus on kitsas pH vahemikus · ensüümi optimum sõltub ensüümi töökeskkonnast organismis. Ensüümi aktiivtsentris domeneerivad aminohappejäägid, mis omavad töökeskkonna pH vahemikus ioniseeruvat funktsionaalset rühma. · Pepsiini ­ 1,2-2,4 happeline fosfaas 4,5-5 argimaas 9,5-9,9
Ensüümi aktiivsuse regulatsioon 1. Ensüümi aktivatsioon Aktivaatoriks on ensüümreaktsiooni kiirust oluliselt tõstvad faktorid : · metalli-ioonid (Na ja K NA /K pumba puhul; Ca lipaasi, Cl amülaasi puhul). Aktiveeriv toime võib avalduda allosteeriliselt, koensüümi ja ensüümi valkosa sidujatena, substraadi ja ensüümi seostajatena. · Anorgaanilised ja orgaanilised ühendid: Hcl pepsinogeeni, cAMP proteiini kinaaside, sapphapped lipaaside puhul. Nad toimivad allosteerilise regulaatoritena.
2. Ensüümide inhibitsioon · Pöördumatu ­ kovalentselt interakteeruvad ensüümidega. Inhibiitorit ei ole võimalik molekulist eemaldada. Molekul sureb koos inhibiitoriga. Kasutatakse sõjaväes, fosfororgaanilised ühendid. Meditsiinis vähe kasutusel. Nt. angiotensiini inhibiitor .
·Pöörduv ­ ensüümi inhibiitor mingil viisil vabaneb, nende interaktsioon ei ole nii tugev. o Konkurentne ­ inhibiitor (I) konkureerib S-ga ensüümi aktiivtsentrisse seostumisel (I on S struktuuranaloog ja E ei oma reeglina absoluutset spetsiifilisust!). Konkurentseks inhibiitoriks võib olla ka produkt (P pärsib metaboolse raja võtmeensüümi tööd; negatiivne tasasisidestus). Konkurentne inhibitsioon on pöörduv. Afiinsus langeb. o Mittekonkurentne ­ ühineb inhibiitor ensüümimolekuliga väljaspool aktiivtsentrit (tekivad kompleksid EI ja EIS). Võib reaktsioon blokeeruda osaliselt või täielikult. Peale inhibiitori liitumist muutub ensüümi konformatsioon, mistõttu substraat ei saa sinna pärast enam siduda. Afiinsus tõuseb. o Ebakonkurentne ­ reagerib inhibiitor eelnevalt tekkinud ES-ga, mitte aga vaba ensüümiga. Harvaesineb ja kasutatakse multisubstraatsete ensüümreaktsioonide puhul. Afiinsus suureneb. Allosteeriline regulatsioon Metabolismi võtmeensüümid on allosteerilised ( määravad antud metaboolse raja kiiruse) ­ neil on allosteerilised (regulatoorsed) tsentrid. Oligomeerne valk, kus on aktiivtsenter ja regulatoorne ühik, kus on allosteeriline tsenter. Substraat tuleb aktiivtsentrisse, regulaator tuleb allostreerilisse tsentrisse ja see vastavalt kas peatab või kiirendab reaktsiooni. · Allosteeriline aktivatsioon ­ seostub egektor E-mi aktiveeriva allosteerilise tsentriga. Toimuv ensüümi konformatsiooni muutus muundab aktiivtsentri ruumilist ehitust nii, et S-di sidumine ja katalüüs on oluliselt efektiivsem. · Allosteeriline inhibitsioon ­ seostub efektor E-mmi inhibeeriva allosteerilise tsentriga. Toimuv ensüümi konformatsiooni muutus muundab aktiivtsentri ruumilist ehitust nii, et afiinsus S-le väheneb, st langeb ka ensüümi katalüütiline aktiivsus. On pöörduv.
Regulatsiooni biokeemilis-kliinilised aspektid (konkurentne pöörduv inhibitsioon) · metanoolimürgistuse ravi ­ etanooli manustamine (ALD muundab etanooli ja metanooli) o metanool ei ole mürgide, kuid tema aldehüüd metanaal oksüdeerub organismis. Võib põhjustada pimedust . · paljud ravimid toimivadki kui konkurentsed inhibiitorid (antimetaboliidid) o sulfanüülamiidid (p-aminobensoehaope stuktuuranaloogid) blokeerivad dihüdrptereohappe süntaasi (bakterirakus biokeerub foolhappe eelühendi ja seega ka foolhappe süntees ning blokeerub baterite kasv. Mikroorganism sünteesib foolhapet. Sulfanüülamiidi manustamisel inhibeeritakse mikroorganismi kasv.
Ensüümaktiivsuse regulatsiooni variandid Regulstiooni variant Tüüpefektor Tulemus Vajalik aeg Substraadi toime Substraat Reaktsioonikiiruse muutus Sisuliselt momentaalne (isosteeriline regulats) Produkti toime Produkt Vmax ja/või Km muutus Sisuliselt momentaalne (inhibitsioon) Allosteeriline (metaboolse Allosteeriline efektor Vmax ja/või Km muutus Sisul momentaalne raja luhus kas positiivne otsesidestus või negatiivne tagasisidestus) Kovalentne modifikatsioon Teine ensüüm Vmax ja/või Km muutus Sekun või mõni munutid Ensüümi süntees või Metaboliit, hormoon , teine Ensüümi hulga muutus tunnid lõhustamine ensüüm · Kovalentne modifikatsioon ­ mingi rühma lisamine ensüümi molekulile. See mõjutab konformatsiooni ja muudab ensüümi aktiivsust. Tavaline modifikatsioon on nt. fosforüülimine (fosforrühma lisamine). Protsessi viivad läbi proteiinkinaasid (sageli ravimites, hormoonides mõjutamiseks). Defosforüülimist viivad läbi fosfataasid. · Katalüütiline aktivatsioonsellele alluvad sageli hüdrolaasid ­ seedeensüümid (peptidaasid, trüpsiin). Sünteesitakse inaktiivsena (nt. trüpsinogeen). Spetsiifiline ensüüm (enteropeptidaasid), mis lõhustab kindla jupi (muutub primaarstruktuuri) . Toimub kaskaad ja mitu ensüümi aktiverruvad (trüpsiin toimib kümptrüpsiinile). Teeb ensüümid aktiivseks. Kui sünteesiksime need ensüümid aktiivsena, hakkaksid nad organismi lõhustama. · Valk-valguline interaktsioon ­ proteiinkinaas on nii aktiivses kui inaktiivses vormis. Inaktiivsena on see tertrameer (2 regulatoorset, 2 katalüütilist subühikut). Kui regulatoorne subühik võtab vastu AMP, muutub selle konformatsioon a lükkab eemale katalüütilised subühikud, mis muutuvad aktiivseks (toimub reaktsioon).
Isoensüümid ­ sama reaktsiooni katalüüsiv ensüümide perekond, mille esindajate erinev molekulaarehitus tingib erinevad füsiko-keemilised omadused. · heteropolümeerid (laktaadi dehüdrogenaas e. LDH) · AH ümberpaigutamine polüpeptiidahelas (heksoosi kinaas ) · alleelsed variandid (alkoholi dehüdrogenaas) · geneetiliselt sõltumatud vormid (malaadi dehüdrogenaas) Nad kujunevad posttranslatsioonsete modifikatsioonide tulemusel.
GGT CK LDH AST ALT Amülaas Lipaas ALP ACP PchE Akuutne müokardiinfarkt 3+ 3+ 2+ (+) Lihaskahjustused 3+ 2+ + (+) Maksahaigused · üldjuhul + 2+ (+) · viiruslik hepatiit + + 3+ 3+ + 2- · vähk 2+ 3+ 2+ + 2+
Sapisulgus 3+ + + + 3+ (-) Luude haigused · kasvajad (+) 3+ (+) · luumurrud (+) 2+
Akuutne pankreatiin 3+ 3+ Pensoolemulgustus 3+ 3+
Kreatiini kinaas (CK) Roll on energiarikka kreatiinfosfaadi sõntees ja kasutamine lihastööks. On suures hulgas skeleti- ja südamelihastes. Koerakkude kahjustusel tõuseb CK sisaldus veres ­ on lihaskoekahjustuste markerensüüm. · On koespetsiifilised isovormid. Koosneb kahest subphikust, B ( brain ) ja M (muscle). On heteropolümeerne isoensüüm ­ erinevate sübühikute kombinatsioonidest kujunevad kolm isoensüümi: CK-BB (esineb ajukoes, CK1) CK-MB (müokardis 20%, CK2) CK-MM (skeletillihastes ja müokardis 80%, CK3) · eristatakse elektroforeetilise liikuvuse ja immuuntesti alusel. · Vastava vormi orepaleerumine seerumis viitab vastava koe rakkude kahjustusele · CK-MB tõus ­ müokardiinfarkti marker · CK-BB ­ kasvajate korral
Laktaadi dehürdogenaas e. LDH On anaeroobse glükolüüsi üks võtmeensüüme. Esineb kõikide keharakkude tsütoplasmas, tema taseme tõus vereplasmas eolmneb paljude haiguste korral. Suurem LDH sisaldus südamelihastes, skeletilihastes, maksas , erütrotsüütides. Isoensüümsus võimaldab tema plasmamuutuse järgi hinnata just nende kudede kahjustusi. (nt müakrdiinfarkti diagnostika ). On heteropolümeerne isoensüüm: H ( heart ) ja M (muscle) SU ekspresseeruvad kudedes erinevalt (heteropolümeerne koespetsiifiline isoensüüm). Neljast subühikust kombineeruvad viis isovormi: Südamelihas Erütrotsüüdid Neerud Skeletilihas Maks LDH1 HHHH 4+ 3+ + LDH2 HHH M 4+ 3+ + LDH3 HHMM + + 2+ + + LDH4 HMMM 2+ 2+ 2+ LDH5 MMMM 2+ 4+ 4+ · Eristatakse elektroforeetilise liikuuse alusel. · LDH5 ilmumine verre ­ maksa või lihaskoe lahjustused · LDH1 /LDH2 müokardiinfarkt
Pankrease amülaas ja lipaas On akuutse kõhuvalu diagnoostika markerensüümid. Nende seerumtase tõused tugevasti akuutse pankreatiidi puhul, sooleinfarkti ja soolemulgustuse puhul.
Aspartaadi aminotransferaas (AST) ja alaniini aminotransferaas (ALT) Nad on aminorühma ülekannet katalüüsivad AH metabolismi võtmeensüümid. Aminorühma ülekanne on mahukam maksas -> AST ja ALT on maksakahjustuse markerid. Neid on ka skeletilihastes, südamelihastes ja neerudes -> meakeriteks ka lihaskahjustustele.
Aluseline fosfolaas (ALP) ja happeline fosfataas (ACP) ­ ALP lõhustab fosfomonoestrid aluselises kkonnas. Kofaktroiks on Zn ja Mg. Kuna põhikoguse moodustavad maksa ja luu isoensüüm, on need ensüümid vastava koekahjustuse markeriteks. Luu isoensüüm on osteoblast-aktiivsete haiguste marker. ­ Maksaensüümi tõus ­ sapitede sulgus või maksakasvaja ­ ACP lõhustab fosfomonoestreid happelises kkonnas. Kofaktoriks on Zn ja Mg. ­ Pankreasevähi diagnostika
Plasma koliini esteraas (PchE) Hüdrolüüsib atsetüülkoliini. Leidub maksas ja pankreases . ­ viirusliku hepatiidi ja maksa tsirroosi markerensüü ­ fosfororgaaniliste ühendite mõrgistuse marker. Need ühendid inaktiveerivad teda. Osaleb mitmete ravimite inaktivatsioonis.
Gamma -Glutamüültransferaas (GGT) On vajalik AH-te transpordimiseks rakkudesse. Lokaliseerub maksas, sapiteede epiteelis, pankreasesm neerudes ja endoteelirakkudes. ­ aktiivsuse tõus ­ maksametastaaside, maksa ravim - või alkoholkahjustuse ja sapipaisu merkeriks Multiensüümsüsteemid: · ainult funktsionaalselt seotud ensüümi ­ glükolüüsiensüümid (produkt ja ensüüm on ruumiliselt eraldatud, reaktsioon juhuslik) · struktuur-funktsionaalselt seotud ensüümid ­ hingamisahela ensüümid (ensüümid paiknevad kindlas kohas ansamblitena ehk üksteise järel, aine läbib sünteesi järjest, juhuslikkust vähe) · segatüüpi
Ensüümide geneetilised defektid · Felüülketonuuria (fenüülalaniini hüdroksülaasi defitsiid) · Albinism (türosinaasi defitsiit) ­ melaniinide biosünteesihäire (pole pigmenti); fotofoobia , nahaprobleemid (nahavähk) · Vahtrasiirupuriini haigus (HAAK-dehürdogenaasse kompleksi defitsiit ­ pidurdab psüühilist ja vaimset arengut · Von Gierke haigus (glükoos-6-fosfataasi defitsiit ­ süsvesikute metabolismihäire; maksa rasvumine, hüpoglükeemia oht. · Galaktoseemia (galaktoosi kinaasi defitsiit) ­ tekib liiga palju alkoholi, vett, silm · Gaucher haigus (glükotserebrosidaasi defitsiit) ­ lipiidide metabolismi häire (vaimsed, psüühilised häired.
Antisensoligonukleotiidid ja PNA · Sünteetilised oligonukleotiidid moodustavad heterohübriidid mRNA-ga · Tulemuseks on valgu sünteesi inhibitsioon · PNA peptiidnukleiinhape (kunstlik peptiidnukleiinhape) · Meetod pole läbinud kõiki vajalikke uuringuid