EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990 (2)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
NOORSOOTÖÖ OSAKOND
ELIKO ROOMET
NT-13
EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990
Referaat
Juhendaja : Margus Abel
TALLINN 2010
SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
1. NÕUKOGUDE ARGIKULTUURIST ÜLDISELT 4
2. TARBIMINE 6
3. NOORTEKULTUUR NÕUKOGUDE AJAL 8
4. KIRIK 9
5. HARIDUS 10
6. TEADUS 11
7. KIRJANDUS 12
8. RAHVALUULE 13
9. KUNST 14
9.1 MAAL 14
9.2 GRAAFIKA 14
9.3 SKULPTUUR 14
9.4 ARHIDEKTUUR 15
10. MUUSIKA 16
11. TEATER 17
KOKKUVÕTE 18
KASUTATUD KIRJANDUS 19
LISAD 20

SISSEJUHATUS

Püsivus ja muutuvus rahvaste kultuurisüsteemides on tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas etnoloogi jaoks üks põnevamaid, kuid ühtlasi ka raskemaid teemasid. Kui me nüüd tahame iseloomustada ühe Euroopa väikerahva nüüdisaegset kultuurilist palet ja valime selleks välja ühe Nõukogude liiduvabariigi, Eesti NSV ja selle põhirahvuse eestlased, siis puutume kokku industriaalühiskondadele omasest üldolukorrast mõneti erinevate ja asja veelgi keerukamaks muutvate teguritega. Rahvakultuuride teadlik ja aktiivne arendamine toimub loomulikult põhiliselt vaimse kultuuri valdkonnas, mistõttu etnilised iseärasused on siin selgemini nähtavad kui hoopis tugevamini integratsiooniprotsessist haaratud materiaalses kultuuris (Viires 2001).
1940. aastail lõid Teise maailmasõja sündmused ja Nõukogude anneksioon Eestis täiesti uue kultuurisituatsiooni. Rahva kultuurilool on kaks põhilist aspekti: 1) vaimsete väärtuste loomelugu, 2) loodud väärtuste levik, tarbimine, säilitamine ning edasiandmine põlvest põlve, kultuurivahetus jms., mida lühidalt võiks nimetada vaimsete väärtuste tarbimis-käibimislooks (Viires 2001).
Sõjajärgset poolsajandit võib periodiseerida mitmeti. Võttes aluseks eestlaste kultuurilise orientatsiooni, siis: 1) 1945.-1950. aastate lõpp, 2) 1960. aastad, 3) 1970. aastad, 4) 1980. aastad. Esimesel etapil mõõdeti muutusi ja inimesi veel „Eesti aja“ mõõdupuuga, hävitatud kultuuritervik jätkas vaimset eksistentsi. Valitsev absurdsus projitseerus mõistliku elukorralduse teoreetilisele foonile ( Vahtre 1992).
Teisel etapil orienteeruti ümber, ühiskonnaellu ja kultuuriloomesse astus sõjajärgne põlvkond, tekkis lootus leida enamvähem mõistlik modus vivendi ka nõukoguliku korra raames. Eesti aeg taandati ilusaks mälestuseks, millega tegelikkust enam mõõta polnud vajalik ega võimalik (Vahtre 1992).
Kolmandat järku iseloomustab resignatsioon.
Neljandal perioodil on tunnetatud nõukoguliku taaga raskust, ühekorraga püütakse vaadata tulevikku ja minevikku , eestiaegsete traditsioonide elustamiskatsed põimuvad pornovideotega, valitseb kultuuriline segadus , milles on suur osa kultuuritusel ja moraalitusel. Tuge otsitakse skautlusest, astroloogiast, transtsendentaalsest meditatsioonist, kirikust . (Vahtre 1992).

1. NÕUKOGUDE ARGIKULTUURIST ÜLDISELT

1940. aastail hävis suur osa Eesti kodudest, mille asukad kas küüditati või olid sunnitud põgenema. Traditsioonilise ja sõjaeelseil kümnendeil oli järk-järgult moderniseerunud elukeskkonna lõhkusid kolhoosikorra kehtestamine, sundmigratsioon ja sõjatraumad. Kodu mõiste ahenes- maal varasemast talust maja ja väikese õueni, linnas tihti vaid omaette tao või osakeseni ühiskorterist. Nõukogulik arusaam võrdsusest ja õiglusest tähendas kogu elumiljöö teadlikku ümberkujunemist ühtlustamise eesmärgil. Nii oli ka Nõukogude Eestis sõjajärgne „taastumine“ tegelikkuses rohkem lammutamine ja uut moodi ümberehitamine ning miljöös ja olustikus kehastuva kultuurimälu „kustutamine“ (Viires 1998).
Maal kaasnes kolhooside loomisega uus eluvorm ja eluviis- tsentraliseeritud kolhoosiküla. Maa-asulate kujundamises tüüpprojektide ja- planeeringute ning keskkonna korrastamise kaudu väljendus ühtlasi järelvalve ruumi ja inimeste üle. Linna ja maa vaheliste erinevuste kaotamine oli osa riiklikust kõikehõlmavast võrdustamisest (Viires 1998).
Väärtused, mille inimesed olid varem märkamatult omandanud ja mida oli peetud enesemõistetavaks ja normaalseks, muutusid sotsialistlikus argipäevas eriliseks . Läänelikud kombed ja läänelik elulaad said omamoodi kultuurilise eristumise vahendiks . Esteetilise maitse arengule avaldas tugevat mõju esimene Eesti disainiajakiri „ Kunst ja Kodu“, mis propageeris kodukujunduses lihtsust , asjalikkust ja kvaliteeti, kuid samas tutvustas ka läänemaailma kunsti- ja kultuuriteooriat. Seega oli katkestus argikultuuris küll tuntav, aga mitte täielik, sest järjepidevus kandus edaasi suuresti hääletul moel- „vanade“ (Eesti Vabariigi aegsete) elamute ja käitumismallide kaudu (Viires 1998).
Eraelus tähistati endiselt traditsioonilisi tähtpäevi ja jälgiti rahvuslikke tavasid. 1960. aastail asuti jõuliselt juurutama nõukogulikku kombestikku. Usuvastase võitluse ja läänemaailma kultuurilise moderniseerumise mõjul kaotas kirik oma senise osa eestlaste mentaliteedis ja käitumises. Vastukaaluks leeriskäimisele hakati organiseerima noorte suvepäevi, laulatust püüti asendada komsomolipulmadega. Keelatud oli ka jõulude ja muude kirikupühade avalik tähistamine. Nende asemel tuli tähistada oktoobri - ja maipühi, naistepäeva ja Nõukogude armee aastapäeva. Suurte pühade vahele mahtus arvukalt ametipäevi, nagu Nõukogude kalurite, metallurgide, kaevurite päevi jm, millesse suhtuti enamasti irooniaga, kuid samas võis ametiühingute toetusel neidki lihtsalt pidutsemisega tähistada. Et võidelda rahvuslikule kultuuritraditsioonile tugineva kombestikuga, loodi ilmalike kombetalituste komisjonid. Tegelikult kulges kalendritsükkel kahes ringis - avalikus ja privaatses. Avalikud tseremooniad tehti kaasa, oma ja traditsioonilist püüti aga toimetada varjatult pereringis. Tähitis nõukoguliku elulaadi levitaja oli kool, mille abil püüti kujundada režiimile kuulekaid kodanikke (Viires 1998).
Ajavahemikku 1970. aastatest 1980. aastate keskpaigani ehk nn stagnatsiooniaega iseloomustas senisest aktiivsem venestamine ja tsentraliseerimine ning olmepingete süvenemine. Maal ühendati väikesi kolhoose suuremateks, paljud külad jäid ääremaale ning hääbusid. Seda hoogustas ka väikeste maakoolide, raamatukogude ja kultuurimajade sulgemine. Paljud linlased lõid tugeva emotsionaalse sideme oma maakoduga, senisest rohkem hakati argikeskkonnas väärtustama ajaloo-, kunsti- ja looduspärandit, elustus rahvusromantika. Väga populaarseks muutus pärimuskultuuriga tegelemine, eriti koorilaul ja rahvatants , samuti hakati taas hindama käsitööd. Olukorras, kus poliitiline avalikkus puudus, väljendati oma hoiakuid privaatses, sõpruskondadena toimivas kultuurisuhtluses. Samalaadne roll eestikeelsel meedial, eriti kultuuriväljaannetel. Arhidektuuri hakati väärtustama rahvusliku ehitus- ja
elamiskultuuri traditsioone (Viires 1998).

2. TARBIMINE

Nõukogudeaegset tarbimiskultuuri iseloomustab vastuolu avaliku retoorika ja igapäevapraktika vahel. Laialdaselt levis maainimeste ja linlaste vaheline vahetuskaubandus. Mustal turul liikus samal ajal kõikvõimalikku kaupa, kuid see maksis kõrget hinda. Vaesus konserveeris kogu olme pikaks ajaks. Sõjapäevil tuli igapäevaseid töid-toimetusi olude sunnil teha lausa esivanemate moel. Söetriikraud ja petrooleumilamp olid üldlevinud, viljapeksul võeti uuesti tarvitusele muistne koot jms. Toidulaud jäi lihtsaks ja talupoeglikuks: hommikuks söödi praekartuleid või mingit putru ja joodi viljakohvi, kohviuba võis kalli raha eest saada vaid nn kommertspoest (Viires 1998).
Riietuses säilis sõjaaegne ja osalt isegi sõjaeelne stiil. Enamasti olid riided vanadest varudest kokku sobitatud ja ise õmmeldud. Moes oli lihtne range siluett, kitsad puusad ja laiad õlad. Kanti patšokkidega mantleid ja kostüüme, naised ka sitskleite. Meeste püksid olid algul laiad ja mansettidega, kuid 1950. aastail juba tunduvalt lühemad ja kitsad. Maal muutus naiste ja meeste rõivastus väga sarnaseks. Töörõivana kanti ühesuguseid dresse, vatkuubi, töökitleid ja kombinesioone. Kolhoosist antud töörõivas ei teinud sugudel vahet. 1950. aastate moes hakkasid nurgelised õlad taanduma. Kleite ja kostüüme kaunistasid rahvuslikud mustrid ja sõled. Palju kanti kudumeid, moodi tulid heledad tolmumantlid. Jalanõudest kanti sõja alal puutallaga kingi , pärast sõda väga palju säärikuid. Naistel olid moes valged tennised, mida värskeendati kriidi ja hambapulbriga. 1950. aastail muutusid populaarseks paksutallalised nn batad. Massiliselt hakkasid levima kummijalatsid- kalossid ja kummikud said maal peamisteks tööjalanõudeks (Viires 1998).
1950. aastate lõpu poliitiline sula tõi kaasa ka liberaalsema suhtumise inimeste käitumisse ja olmeküsimustesse. Moodi levitas varasemast enam meedia, sealhulgas elulaadi probleemidega tegelevad massitiraažis ilmuma hakanud ajakirjad „Kunst ja Kodu“ ning „Siluett“, 1957. aastal käivitunud Eesti Televisioon . Mood hakkas nüüd ka kiiremini vahelduma. Riietuses tulid kasutusele uudsed materjalid nailon (mantlid, jopid) ja kapron (sukkpüksid). Meestel asendusid 1960. aastate lõpuks kitsad püksid alt laiadega. Mehed hakkasid kandma ka pikki juukseid. Naistemoes võidutsesid 1960. aastate algul kaharad kleidid ja kümnendi lõpul miniseelikud. Seitsmekümnendate mood oli väga mitmekesine , populaarseks said krimpleenkangas ja platvormkingad, meile jõudsid ka hipimoe mõjud. Suureks muutuseks oli, et naised hakkasid kandma pikki pükse. Samas muutus riietus vabamaks ja noortepärasemaks, üldlevinud noorterõivaks said T-särgid ja teksased. Uued moesuunad tähendasid seni järgitud konservatiivse maitse ja moraali hülgamist ning Baltimaade, eriti Eesti aina selgemat olmelist eristumist ülejäänud Nõukogude Liidust . Noorsookultuuri märksõnaks oli disko , paljude haritlasnoorte elulaadi ja suhtlusringi oluliseks kujundajaks sai ehitusmalev (Viires 1998).
Tunduvalt moodsamaks ja ka läänelikumaks muutus igapäevaste tarbeasjade maailm. Samuti suurenes eestlaste toidulaual järk-järgult poekauba osatähtsus. Riiklike kitsenduste tõttu vähenes kodune loomapidamine, kui 1970. aastail said kolhoosnikud siiski veel poole tarbitud lihast oma kodusest majapidamisest. Üksluist toidukaupade valikut poes püüti korvata kodus valmistatud hoidistega. Kõige enam keedeti moosi , konserveeriti marju ja puuvilju ning tehti mahla. Laialdane marjakompottide tegemine algas plekk-kaante ja kaanetajate müügiletulekuga 1960. aastate teisel poolel. Kümmekond aastat hiljem hoogustus mahlaaurutite müügiletulek kodust mahlategemist. Hoidistusviiside levikut mõjutas 1970.-80. aastail populaarne telesaade „Vaata kööki“. Nõukogude inimese igapäevaelu lahutamatu osa oli isetegemine- nii toidu ja riiete kui ka tarbekaupade ja kodusisustuse valmistamisel (Viires 1998).

3. NOORTEKULTUUR NÕUKOGUDE AJAL

Talupojakultuuris olid noored kindlalt seotud külaelu ja selle elurütmi, traditsioonide ja normidega. Lapsepõlve lõppu tähistati kindla rituaaliga, millega noor inimene võeti vastu täiskasvanute maailma. Üheks noorte poliitilise ja kultuurilise mõjutamise vahendiks kujunes isetegevus. Kultuurimajade juurde loodi estraadi - ja näite- ning laulu- ja tantsuringid, kuid nende tegevus suruti Nõukogude Liidus kehtivatesse raamidesse. Nii oli iga programmi kohustuslik osa poliitilised laulud, luuletuse ja segakava (Viires 1998).
Kuigi sulaaja poliitilise õhustiku muutumine lõi pinnase kultuurielu liberaliseerumiseks ja raudse eesriide paotumiseks, oli see siiski pingelise rahvusvahelise usaldamatuse ajajärk. Komsomoli uueks rolliks noorte ideelisel kujundamisel sai nende esteetiline kasvatamine . Mõistes nii rock’n’roll’i kui ka teised selleaegsed moetantsud hukka, hakati noortele korraldama tantsukursusi ja õpetama seltskonnatantse. Algatati diskussioone maitse ja maneeride üle, korraldati loenguid kirjandusest ja muusikast ning asuti kujundama uusi tavandeid. „Silueti“ veergudel asuti ajastule iseloomulikult jagama noortele näpunäiteid, mis on rõivastumises hea ja mis halb, ning koolides hakati korraldama vastavateemalisi loenguid. Lõnguslust võib pidada omamoodi protestiks valitseva kommunistliku moraali ja nõukoguliku töökultuse vastu. Rock’n’roll’ist alates on popmuusika olnud noorte üks olulisemaid kultuurilisi huvisid. Nõukogude võin suhtus rock’n’roll’i kui antinõukogulikku muusikasse, pidades seda ühtlasi räpaseks lääne propagandaks, mille sihtmärgiks olid noored. Muusika tarbimise kõrval hakkasid noored aktiivselt ka ise muusikat tegema. 1963. aastast alates tekkis Eestis kitarristide ansambleid ning sarnaselt läänemaailmaga muutus biitmuusika siingi noorsoo üheks eneseväljendusvahendiks (Viires 1998).

4. KIRIK

1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul võeti Moskvas vastu mitu kõrgetasemelist parteilist otsust, millega kohustati vabariiklikke parteiorganisatsioone rakendama mitmekesiseid meetmeid ateistliku propaganda tõhustamiseks ja religiooni väljajuurimiseks. Ristimine , leeritamiste ja laulatuste arv langes järsult, kirikumaksu maksjate arv kuivas kokku. Leeritamise väljatõrjumiseks loodi noorte suvepäevade traditsioon, mida rahvas hakkas pilkavalt võsaleeriks hüüdma. Võsaleer aitas küll lagundada leeritamiskommet, ent ei kujunenud ka ise rahvaomaseks. Kiriklike surnuaiapühade kõrvaletõrjumiseks leiutati ilmalikud surnuaiapühad ja nende pidamise komme juurdus tõepoolest. Kirikud jäid tavalistel pühapäevadel külastama peamiselt vanemad naised. Erandiks olid jõuluõhtud, vähemal määral lihavõttepühad. Jõulud püüti eestlaste mälust ja elust kustutada , need asendati nääridega, jõuluvana näärivanaga. Jõuluõhtutel valvasid õpetajad kirikuuste ees oma õpilasi, et neid üles märkida või isegisisenemast loobuma mõjutada (Vahtre 2000).

5. HARIDUS

Õpetajate ülesandeks oli igati halvustada äsjalõppenud iseseisvusaega ja Vabadussõda ning üldistada Nõukogude Liitu. Usuõpetus ja klassikaliste keelte õpetamine kaotati, erakoolid suleti, samuti eritüübilised keskkoolid. 1955 seati sisse üle-eestiline koolivorm, mis erines mõneti vene koolide omast. 1950.-1960. aastate vahetusel pikenes koolikohustus kaheksa aastani. 1970. aastal jõustus üldine kohustuslik keskharidus (11 aastat), mis tähendas, et 8-klassilise kooli järel võis õpilane valida kas 3-klassilise üldharidusliku keskkooli või kutsekooli, mis samuti andis keskhariduse. Tähtsaimaks kõrgkooliks jäi ülikool Tartus, kus säilisid ka mõningad riismed akadeemilisest mõtte-ja eluviisist. Ülikooli ümber ja sees on käinud kord ägenev, kord raugev ideoloogiline sõda (Vahtre 2000).

6. TEADUS

Eesti teadust täielikult välja ei suretatud. Silmapaistvamatest teadlastest väärivad nimetamist arheoloog Harri Moora, kes võttis olude sunnil enda kanda ka eesti etnograafiateaduse taaselustamise, ajaloolased Enn Tarvel ja Sulev Vahtre, folkloristid August Annist ja Eduard Laugaste, kunstiajaloolane Villem Raam, etnograaf Ants Viires, keeleteadlane Paul Ariste , matemaatik Jaan Sarv , keemik Paul Kogerman , füüsikateoreetik Harald Keres , arstiteadlane Mihkel Kask jpt. Astronoomias hoidis Eesti endiselt oma head mainet ( Aksel Kipper, Charles Villmann, Uno Veismann jpt.), vananenud observatooriumi asemele ehitati Tartu lähedale Tõraverre uus. Folkloristide töö üheks tulemuseks oli rahvusvahelisel tasemel koostatud kapitaalne uurimus-väljaanne eesti vanasõnadest, rahvalaulude antoloogia jm (Vahtre 2000).

7. KIRJANDUS

1950. aastate teine pool lõpetas äärmusliku dogmaatika ja leberehtluse. Vabandust paluti Tuglaselt ja teistelt, kõnelema ja kirjutama võis hakata isegi mõnest pagulasest (Gustav Suitsust, Marie Underist). 1956. aastal ilmus Rudolf Sirge romaan „Maa ja rahvas“. Peamiseks žanriks kujuneski esialgu romaan. 1960. aastatel astus kodueesti kirjanduse uuenemine uude etappi. Esile kerkis noor põlvkond prosaiste, kes ei pidanud enam iga hinna eest tõestama, et nad on nõukogude inimesed, ja võisid seepärast oma loomingus käsitleda muudki kui klassivõitlust. Eraldi võib mainida 1963. aastal päris noore Mati Undi sulest ilmunud, koolinoorte elu käsitlevat romaani „Hüvasti, kollane kass “ jm (Vahtre 2000).
Suurt lugejahuvi äratasid 1960. aastatel luuletajad Jaan Kross , Ain Kaalep , Ellen Niit jt., seejärel Paul-Eerik Rummo, Mats Traat , Jaan Kaplinski , Hando Runnel , Viivi Luik, veidi hiljem Juhan Viiding ehk Jüri Üdi. Neist mitmed hakkasid hiljem tegelema ka proosaga. Kõige rohkem tsiteeritud ja viisistatud autoriks kujunes ando Runnel, kelle värsid on hästi meeldejäävad, südamlikud, kohati õrritavalt lihtlabasedki. Neis esineb talupoeglik elutunnetus ja looduslähedus läbipõrunult filosoofiliste kõrguste ning sageli küllalt terava poliitilise alltekstiga jm (Vahtre 2000).

8. RAHVALUULE

On arvatud, et pärast II maailmasõda on pärimust kõige enam mõjutanud aja faktor, industriaalse ühiskonna suurenenud rikkus ning avatud ühiskondade tolerantsus . Kogukonnakeskse eluviisi hääbumisega kadusid kõigepealt aega ja intensiivsemat suhtlemist nõudvad folkloorsed traditsioonid, näiteks jutuvestmine, laul, ringmängud jms. Üsna iseloomulik on see, mis juhtus rahvaluule lühivormidega. Sotsiaalsete ning majanduslike olude muutudes , samuti etnograafiliste lahendiobjektide kadudes kadusid nii pärismõistatus kui ka põhiliselt talupojaühiskonna moraali- ja väärtushinnanguid edasi andvad vanasõnad. Talupojaühiskonna muinasjutud ja muistendid said uutes oludes tähenduse ajaloolist, pedagoogilist ja esteetilist õpetust jagava lugemisvarana (Viires 1998).
Nüüdismaailma üks põhilisi kultuuridominante on Ameerika Ühendriigid ning paljud pärimuses ilmnenud uued nähtused on saanud kas otsest või kaudsest eeskuju just sealt. Tänapäeva ühiskonnale iseloomulik suurem empaatiatunne võõraste ning võõrapärase vastu on aidanud meedial ja kaubandusel näiteks iiri rahvakultuuri kogu maailmas populariseerida ja levitada. Samadel põhjustel võttis Eestis põhiliselt laste- ja noortekultuur 20. sajandi lõpukümnendil omaks sõbra- ehk valentinipäeva ja halloween ’i (Viires 1998).

9. KUNST

9.1 MAAL

1950. aastate teisel poolel kunsti programmilisuse nõuded nõrgenesid, aga erisugustel põhjustel maaliti sotsialismi, Nõukogude armeed , revolutsiooni jms. 1960. aastate maalis tõusis mõneks ajaks esile Tartu kunstnikkond (Aleksander Vardi , Elmar Kits , Linda Kits-Mägi, Alfred Kongo , jt.), kuid ka Tallinna kunstnike (Lepo Miko, Olga Terri jt.) loomingus oli tunda elavnemist. See oli aeg, mil kirjandusse astusid uued jõud ning vaimustutiteaduse ja tehnika saavutustest. Maalis muutus kujutis stiliseerituks, kohati päris abstraktseks, sõnumis kajastus kommunismi peatse saabumise ja kosmose vallutamise paatos (Vahtre 2000).
1970. aastail hakkas karm stiil taanduma. Igatseti kirkamaid värve, selgemat joont, ilusamat pilti. Eesti maali võis pidada üheks vabameelsemaks ja enam maailma kunstisuundumusi jälgivaks koolkonnaks tollase NSV Liidu alal (Vahtre 2000).

9.2 GRAAFIKA

Graafika jäi sõja ajal esialgu illutratiivseks, domineeris joonistus . Temaatikasse ilmusid Nõukogude armee kangelaslikkus ja sõjajärgne ülesehitustöö.1960. aastail lülitus graafikasse uusi jõude, kelle loomingus kajastub samasugune uue elu paatos kui maalikunstis ja kirjanduseski. 1970. aastail see taandus ja andis maad juurdlevama tundetooniga loomingule. 1980. aastail kujunes graafika iseseisvaks alaliigiks plakat („Eesti kultuuri ajalugu“).

9.3 SKULPTUUR

Tööd jätkasid iseseisvusajal alustanud meistrid. Neilegi esitas aeg nõukogulikke nõudeid, näiteks luua temaatilisi figuraalkompositsioone ja rõhutada portreteeritava isiku nõukogulikke põhiolemust. Kunstiväärtuslike monumentide kõrval valmis hulgaliselt trafaretseid nõukogulikke mälestusmärke. 1970.-1980. aastail oli levinumaks materjaliks pronks (Vahtre 2000).

9.4 ARHIDEKTUUR

3 põhilist etappi: esimene möödus stalinliku esindusarhidektuuri tähe all, teine Le Cobusier’ ja vabaplaneeringu vaimustuses, mille tagajärjeks oli paneelehitus, ja kolmanda moodustavad 1980. aastaist alates kerkinud inimsõbralikuma postmodernistlikuarhidektuuri avaldused (Vahtre 2000).

10. MUUSIKA

Sümfoonilist muusikat kirjutasid edasi Artur Kapp ja Heino Eller, oopereid lõid Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks . Üha enam võitsid tähelepanu Ernesaksa koorilooming ja edukas muusika- alane organiseerimistöö. Põhiliselt tema teeneks võib pidada üldlaulupidude traditsiooni jätkamist. Aja jooksul kujunes rahvahümni keelustamise tagajärjel tähtsaimaks rahvuslikuks lauluks Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ Lydia Koidula sõnadele. Kui 1950. aastate keskpaigani oli helikeele kasutamises oldud suhteliselt konservatiivsed (rahvuslikud elemendid põimusid klassikalistega, sageli liitus sellele programmiline loova ülesehitustöö paatos), siis sealtpeale tuli kasutusele mitmesuguseid moodsaid võtteid, vähem pandi rõhku meeldejäävale meloodiale. Eesti kerget muusikat jätkasid rahvuslikud laulud. 1950. aastate muusikasündmuseks ja ühtlasi kaudseks ideoloogilise protesti vormiks kujunesid Tallinna džässifestivalid. 1960. aastate lõpul levis noorte seas ansambli „The Beatles “ ja temast innustust saanud ansamblite muusika, millele aitas kaasa magnetofonide üha laienev levik. 1970. aastail levis kantristiil, kusagile ei kadunud ka džass. 1980.aastail levis osa eriti resigneerunud noorte hulgas nn. punk , mis tähendas punkarliku eluviisi ja välimuse kõrval ka punkmuusikat (Vahtre 2000).

11. TEATER

1957. aastal alustas Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures tööd esinene kursus lavakunstitudengeid. Noored näitlejad asusid teatritesse 1960. aastate esimesel poolel. Noorte jaka vanemate näitlejate baasil asutati 1965. aastal Tallinna Noorsooteater . 1970. aastate lõpul hakkas lavastustesse ühe enam sugenema poliitilise protesti peidetud noote , milleks tavaliselt kasutati vabameelsemate vene autorite teoseid. 1980. aastate algul jõuti juba ka otseütlemiseni (Vahtre 2000).

KOKKUVÕTE

Eesti kultuurielu arenes sõja järel kuni vabanemisaastateni kord tugevama, kord nõrgema, ent pideva ideoloogilise surve all. See on puudutanud nii kirjandust kui sporti, kinokunsti kui teadust. Tuleb mainida ka infosulgu, mis oli suunatud läänemaailma vastu ja mille tulemuseks oli vene mõju hegemoonia meie kultuuris (Vahtre 2000).
Eesti rahvakultuur on saanud mõjutusi nii läänest kui idast ning sajandite jooksul on kokku sulanud nii kristlik kui paganlik maailmavaade. Kuigi maa on väike, võivad erinevused olla piirkonniti üpris suured. Ehedat rahvakultuuri kohtab tänapäeval üha harvemini, kuid Seto ja Kihnu kultuuriruum on vaatamata muutustele suutnud siiani säilitada oma terviklikkuse (Porgasaar 2004).

KASUTATUD KIRJANDUS

Avaldatud allikad
Mustmets, E. (1955). Nõukogude Eesti. Tallinn
Porgasaar, K. (2004). Eestimaa. Tallinn
Vahtre, L. (1992). Teekond läbi aja. Tallinn
Vahtre, L. (2000). Eesti kultuuri ajalugu. Tallinn
Viires, A. (2001). Kultuur ja traditsioon. Tallinn.

LISAD

Lisa 1. Tuhanded lapsed veetsid oma suvepuhkuse pioneerilaagrites (Mustmets, 1955).
Lisa 2. Paljude kultuuri- ja rahvamajade juures tegutsesid kujutava kunsti ringid (Mustmets, 1955).
Lisa 3. Ajalehtede ja ajakirjade tiraaž mitmekordistus Nõukogude Eestis (Mustmets, 1955).
5