Eesti kirjandus- ja kultuurielu 1960 (3)

Kool
Oma nimi
Klass
Eesti kultuuri- ja kirjanduselu 1960´
Referaat
Tallinn 2008
Sissejuhatus
1944. aasta sügisel langes Eesti taas Nõukogude vägede meelevalda. Esimene okupatsiooniaasta oli näidanud, mida see kaasa toob. Seepärast veeresid taganevate Saksa vägede, mille hulgas sõdisid kaasa ka rohkelt eestlasi, selja taga põgenikevoorid mere poole.
Umbes 70 000 eestlasel õnnestuski minna. Esialgu koonduti peaasjalikult Saksamaale ümberasustatud inimeste laagritesse, kust siis üle maailma laiali sõideti. Peamisteks uuteks kodumaadeks kujunesid Rootsi ja Põhja-Ameerika, eriti Kanada . Minejate hulgas oli väga palju intelligente ja loovharitlasi, nii et mitme aastakümne jooksul tehti Välis-Eestis rohkem kirjandust, teadust ja kunsti kui Kodu-Eestis. Ometi jäi viimane eesti kultuuri põhikandjaks kas või juba seetõttu, et koju jäi eestlaste enamik ja eesti kultuuri saatus ostustati ikkagi kodumaal. Pagulaste aastakümnetepikkune mahasalgamine on aga kandnud mõru vilja: alles viimasel ajal on Eestis hakatud avastama paguluses loodu tegelikku väärtust. Tõsiasjaks jääb ka, et mitmes valdkonnas, eeskätt kirjanduses moodustab just välismaal ja mitte Eestis loodu iseseisvusaja kultuuri orgaanilise jätku.
1944. aastal ei olnud maalimasõda veel läbi. Säilis lootus, et lääneriigid tulevad Baltikumile siiski appi ja seda oodati mõnda aega pärast sõdagi. Metsad olid täis metsavendi, kes ootasid liitlaste dessanti. Peagi selgus, et asjata ning sõda Eesti metsades võttis meeleheitliku värvingu. Metsavendluse selgroo murdis lõplikult 1949.aasta küüditamine. Sellega löödi põrmu ka eesti küla või õigemini eesti talu, mis siitpeale muutus maata ja peaaegu loomadeta kolhoosipereks. Kolhoosikord tähendas ka maaelu senise infrastruktuuri purustamist. Nii maal kui linnas rakendus totaalne meelsuskontroll, mille eest hoolitses Nõukogude julgeolek oma vabatahtlikult ja sunniviisiliselt värvatud agentide abil. Stalisnismi ideoloogiline ja füüsiline julmus ei leevendanud, vaid aina tugevnes , saavutades haripunkti Stalinismi surma eel 1950. aastate alguses. Siis korraldatud ulatusliku kampaania käigus kõrvaldati ühiskondlikust elust või üldse elust nn. kodanlikke natsionaliste, kelle hulka sattusid enam-vähem kõik iseseisvusajal oma tegevust alustanud haritlased. Ent Eesti Vabariik eksisteeris vaimselt edasi, säilides eestlaste mälus ja mõtteis ning olles kõlbeliseks mõõdupuuks toimuvale hinnangu andmisel. 1950. aastate keskpaiku ideoloogiline surve veidi nõrgenes, algas nn. Hrutštšovi sula. Stalinismi mõningate äärmuste paljastamine ja hukkamõistmine tekitas osas eestlastes lootuse, et elu võib isegi nõukogude korra raames paremuse poole pöörduma. Ka majanduslik olukord paranes mõnevõrra ja 1950. aastate lõpus, 1960. aastate alguses ning veel teiselgi poolel võib täheldada teatavat optimismi. Kerkis esile uus põlvkond kirjanikke, kuntsnikke, literaate, kes püüdsid leida positiivset programmi ellujäämiseks NSV Liidu ja kompartei ülemvõimu all. Kogu maailmas võis täheldada samasugust lootuste-ootuste lainet. Maailmasõja koledused olid jäänud seljataha , Saksamaa tegi majanduslikku imet , maailma vallutasid Elvis Presley ja siis „The Beatles “, venelased lennutasid kosmusesse sputniku ja seejärel Juri Gagarini. Näis, et inimkond seisab uue ajastu lävel, kus kõrge tehnoloogia , nailon ja kosmonautika lahendavad nii sotsiaalsed kui majanduslikud probleemid ning et rahvuslik vabadusvõitlus või unistus Eesti Vabariigist sellesse maalima enam ei sobi. Eesti kasvavale põlvkonnale avaldas paratamatult mõju osav propaganda komunsismi peatsest ja paratamatust saabumisest, mida näis kinnitavat kommunistlike ja sotialistlike režiimide kindlustamine mitmel pool maailmas. Eestis kujunes välja mitmepalgeline, nn. rahvuskommunsimiga segatud kuuekümnendate aastate põlvkond.
Niisiis on Kodu-Eesti kultuurielu sõja järel arenenud, kord nõrgemana, kord tugevamana, ent pideva ideoloogilise surve all. See on puudutanud nii kirjandust kui sporti, kinokunsti kui teadust. Surve lahutamatuks koostisosaks ja kõige ilmsemaks avalduseks on olnud tsensuur . Teiseks tuleb mainida infosulgu, mis on suunatud läänemaailma vastu ja mille tulemuseks oli vene mõju hegemoonia meie kultuuris. Osaliselt aitasid seda pareerida Soome televisioon ja Lääne raadiojaamad.
Kultuur ja kirjandus 1960´

Nagu eespool öeldud, jäi Kodu-Eesti kirjandus sõja järel mõnda aega Välis-Eesti omale alla. Osa kirjanikke hukkus natside läbi (Evald Tammlaan , kaudselt Juhan Sütiste), osa kommunistide käe läbi (Jüri Parijõgi veel pärast sõda ka Heiti Talvik ja Huga Raudsepp), ent paljude Eestisse ja ellu jäänute suu sulgesid kirjandusele esitatavad nõuded, masendav tegelikkus ja isiklikult läbielatu. Nii vaikis kauaks Betti Alver. Seda sõnakamad olid uue režiimi teooriat ja praktikat innukalt toetavad autorid nagu August Jakobson , luuletaja Mart Raud, noorematest autoritest Juhan Smuul, Debora Vaarandi jt. Mõnedki vanema põlve kirjanikud nagu Oskar Luts, Mait Metsanurk või Hugoraudsepp, kes iseseisvusaja sotsiaalsete olude suhtes olid omal ajal pilkavad või kriitilised , püüdsid oma sulge sundida „õigeid“ teoseid looma, aga tulemused ei rahuldanud neid endid, lugejat ega ideoloogilist järelevalvet.
Uus põlvkond prosaiste astus esile 1960. aastate algul (Arvo Valton , Enn Vetemaa , Mati Unt, Aimeé Beekman jt.). Need autorid ei pidanud enam iga hinna eest tõestama, et nad on nõukogude inimesed ja võisid seepärast oma loomingus käsitleda muudki kui klassivõitlust.
Suurt lugejashuvi äratasid 1960. aastate algul luuletajad Jaan Kross , Mats Traat , Ain Kaalep , Vladimir Beekman jt., kellest enamik hakkas kümnendi keskel tegelema proosaga . Nende kõrvale astus uus põlvkond poeete (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski Hando Runnel jpt.).
Kümnendi algupoole luules leidub uutele radadele suunduva maailma kajastusi, teadust ja mõistust. 1960. aastate lõpul esile kerkinud luuletajad on seevastu veidi raskemeelsemad, ridade vahelt leiab väljenduse Eesti valu ja vaev . Kümnendi teisel poolel hakkas taas suurepäraseid luuletusi avaldama Betti Alver, kes lisaks andis eesti lugejale „ Jevgeni Onegini“ hiilgava tõlke.
1963 ilmus päris noore Mati Undi koolinoorte elu käsitlev „Hüvasti, kollane kass “, millega autor astus selle valdkonna kirjeldamisel varasematega võrreldes suure sammu tõele lähemale ja ühtlasi manifesteeris kuldsete kuuekümnendate põlvkonna trotslikku eluhoiakut, kusjuures trotsi objektideks olid läbisegi nii nõukogulik koolisüsteem, Jumal kui iseseisvusaeg.
Sõjajärgse Kodu-Eesti luule suurkujudest mainisime eespool 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul esilekerkinud autoreid . Igaüks neist on kirjutanud omas laadis, kuid kõiki ühendab tugev seotus Eestiga ja Eesti hädadega; poliitilised ja rahvuslikud probleemid saavad võtmeks üldinimlike lahenduste ning mõtestuste leidmisel. See kehtib ka Üdi-Viidingu luule kohta , mille üksikuid näiteid ei pruugi väljendada seost loomise aja ja kohaga, loomingu tervik aga küll.
Nõukogude režiimi lõdvenedes 1950. aastatel rajasid kirjanduse uuenemisele kodumaal teed luuletajana alustanud Jaan Kross, nii kindlat vormi kui ka vabavärssi meisterlikult valdav sõnamängur Artur Alliksaar ja klassikalembene luuletaja Ain Kaalep. Suhtlemine nendega sai 60. aastatel kirjandusse astuvale põlvkonnale teiseks, mitteametlikuks hariduseks. Alates 1950. aastate lõpust tekkis ka esimesi arglikke kontakte piiritaguse eesti kirjandusega — järgnenud perioodil saab kõnelda isegi kahe kirjanduse rööbitisest arengust. Seoseid maailmakirjandusega tugevdas oluliselt 1957. aastast ilmuma hakanud, valdavalt tõlkekirjandusele orienteeritud “”Loomingu” Raamatukogu”.  
 Oli maailma taasavastamise aeg, mida sümboliseerisid Kersti Merilaasi luuletus kevadisse koplisse pääsevaist vasikaist, J. Krossi debüütkogu “Söerikastaja” ja Ellen Niidu“Maa on täis leidmist ”, mis tõid kaasa kurioosse poleemika vabavärsi sobivusest nõukogude kirjandusse. Sel taustal tuli aastatel 1962–1967 kirjandusse uus, nn. kassetipõlvkond, mida nõnda nimetati pappkarpides mitmekaupa välja antud esikkogude järgi. Kassetipõlvkonna tuumiku moodustasid tänaseni täies loomejõus kirjanikud: esimestes luulekogudes lapsemeelne maailmaavastaja Paul-Eerik Rummo, ida usundeist ja loodusest inspiratsiooni saanud Jaan Kaplinski, rahvalik ja laulupärane, eelkõige aga isamaalik Hando Runnel, loodusluulega alustanud ja hilisem urbaniseerunud maastike kujutaja Viivi Luik, end kandilise maapoisina esitlenud Mats Traat ja I. Laabani kõrval teine järjekindel sürrealist Andres Ehin. Nende loomingus on tajutav sisuline avardumine ja vastuvõtlikkus maailmakultuurile, juurdumine ühtaegu nii eesti luule varasemas traditsioonis kui ka innustumine modernismist ja vormiline mitmekesisus .  
1960. aastate lõpus ja eriti Praha kevadest alanud stagnatsiooni mõjul kulges see maailma kosmiliste mõõtmeteni avardumisest rõõmu tundnud põlvkonda aga resignatsiooni. P.-E. Rummo luulekujundiga väljendudes “ suubub , ah sumbub see hoog umbsesse preservatiivi.”  
Et nõukogude kirjanduses oli soositud üksnes realistlik loomelaad, siis püüti proosauuenduslikke võtteid põhjendada prantsuse marksistilt Roger Garaudylt laenatud piirideta realismi mõiste abil. Poleemikaid ja ametlikku vastuseisu tekitasid Arvo Valtoni grotesksed ja võõrandumist käsitlevad novellid , samuti nooruslikust protestivaimust kantud Mati Undi ja karjerismi paljastavad Enn Vetemaa lühiromaanid. Uuenduslik proosa keskendus suurte ajastupanoraamide loomise asemel kaasaja inimese sisemaailmale, mis eriti ilmekaks sai Vaino Vahingu psühhoanalüütilises proosas ja näidendites. Ka kodumaal juurdus eksistentsialismisugemeline eluvaatlus, mida võis märgata juba Juhan Smuuli reisi- ja mõttepäevikuis “Jäine raamat” ja “Jaapani meri, detsember”.  
Uuenduse tegi 1960. aastail läbi ka eesti pagulaskirjandus: peamiselt väljendus see nooremate autorite poleemilise protestina seni kirjanduses domineerinud konservatiivse maailmavaate ja sellel põhinenud traditsioonilis–realistliku kujutamisviisi vastu. Põlvkondadevaheline vastuolu ja senisest avameelsem intiimse temaatika käsitlemine on eriti tajutav Elin Toona ning Enn Nõu ja Helga Nõu loomingus, viimase rõhutatud tinglikkusetaotlus ja identiteediotsing teeb temast M. Undi sugulashinge.
 
1950-ndate aastate alguseks oli Nõukogude Liidu kirjandus jõudnud ummikusse. Käärid tegeliku elu ja kirjanduses realismi pähe pakutava vahel olid suured. Lisaks riiklikule tsensuurile toimis kirjanikes repressioonide hirmu tõttu juba n.ö. sisemine tsensuur. Tuli kirjutada nii nagu ette nähtud. Jossif Stalini isikukultuse juurde käisid ka ülistavad lugemispalad ja värsid “suure juhi ja õpetaja, laste kõige parema sõbra” jne. jne aadressil. Juba aabitsas tänati riigijuhti, et lastel nõukogudemaal nii “hea elu” on. Suurem õhupuhastus toimus pärast Stalini surma kui isikukultus hukka mõisteti ning tõdeti muuhulgas ka õppe-kasvatustöö irdumist tegelikust elust.  
Ka lastekirjandus vabanes järk-järgult sotsiaalpedagoogilise õppevahendi rollist, tegelaskujud said tagasi inimlikuma näo ja lapselikuma meele. Tegelikust loomevabadusest oldi siiski veel kaugel. Püsima jäid vanad iidolid . Veel 1961. a. ilmus eesti keeles teistkordselt V. Gubarevi “Pavlik Morozov”, mis kõneleb perekonda lõhestavast klassivihast. Tubli pioneer Pavlik annab oma isa võimudele välja.  
Endiselt jäid tabuteemadeks Eesti lähiajalugu ja rahvussuhted. Eestisse rajatud suured tööstusettevõtted said oma tööjõu Venemaalt. Tulijad ei vaevunud õppima keelt ega mõistma kohalikke tavasid. Migratsiooni ja venestamisohu tippaastad jäid 80ndatesse. (Laste)kirjandus teemat peegeldada ei saanud. Alternatiiviks poolikule tõele oli allegooria või allteksti kasutamine. Kujunes välja oskus lugeda ridade vahelt, mõista irooniat ja ümberütlemisi. Näiteks 1956. a. ilmunud A. Hindi muinasjutus “Hundid ja kitserhvas” võis vähegi mõtlev inimene kolmes juhthundis kirjelduse järgi kerge vaevaga ära tunda Stalini, Malenkovi ja Beria. 1970. a. oktoobrikuu “Pioneeris” ilmus H. Jürissoni luuletus “Mägra maja”, mille migratsioonipoliitikale sihitud alltekst põhjustas vastava lehekülje kõrvaldamise ajakirjast.  
Väga oluliseks tuleb pidada kaasaegse välismaise lastekirjanduse arvukamat tõlkimist, mis avardas nii lugejate kui ka lastele kirjutavate autorite silmapiiri. Maailma lastekirjanduses pedagoogika seniseid häid tavasid rikkuv A. Lindgreni “Pipi Pikksukk” jõudis eesti lugeja kätte alles 1968. a., seega 23 aastat pärast ilmumist. Teisi Lindgreni teoseid oli tõlgitud juba varem: esimestena “ Meisterdetektiiv Blomkvist“, “Väikevend ja Karlsson katuselt ”. Tove Janssoni muumilood hakkasid ilmuma kõigepealt keskastme lastele (pioneeridele) adresseeritud ajalehe “Säde” järjejutuveerus, raamatuna alles 1975. a.  
“ Pioneeri ” ja “Sädeme” kõrval alustas ilmumist mudilaste (oktoobrilaste) ajakiri “Täheke” , mis erinevalt eelpoolnimetatutest ilmub tänaseni. “Pioneer” ja “Täheke” olid kirjanduslikud ajakirjad , mis lisaks ametliku ideoloogia kandmisele avaldasid eesti autorite värskeimat loomingut, laste loomingut, edastasid populaarteaduslikke tekste lapsi huvitavatel teemadel . “Pioneeris” hakkasid ilmuma kodumaised koomiksid, millist žanrit üldiselt “läänelikuks” arvati ja seega kaua põlu all peeti.  
60ndate aastate alguses hakkasid lõputud kurtmised lastekirjanduse mahajäämuse üle asenduma optimistlikuma hoiakuga. Kirjandusse tuli uus põlvkond autoreid, kelle lapsepõlv jäi iseseisvusaega, kes noortena tegid läbi sõja ja võimuvahetusega kaasnevad vapustused ja asuvad hoogsalt end väljendama stalinismijärgses optimistlikus kultuurisituatsioonis. Tekkis elukutselise lastekirjaniku staatus. Algamas oli eesti lastekirjanduse teine kuldaeg.  
Tegelikkuse roosaks võõpamine asendus 50ndate keskel taas realismiga. Üheks silmapaistvamaks saavutseks on S.Rannamaa “ Kadri ” koos selle järjega “ Kasuema ” . Need raamatud panid aluse uue põlvkonna tüdrukuteraamatule.  
Seikluslikke poisteraamatuid kirjutasid E. Raud, J. Rannap, H. Väli, H. Pukk jt. Loomulikult kirjutati pioneeridest ja pioneeritööst. Eesti kirjanik mõistis anda keisrile, mis keisri kohus ja pioneeriliikumise kujutamise egiidi all kirjutati mitmetest laste põnevatest ja vajalikest ettevõtmistest. Eesti pioneeritegevus kandis kohustusliku punase värvi taga koguni skautlikke traditsioone. Sellele on kaasa aidanud ka kirjanikud, näit. H. Väli ja H. Pukk. Viimase “Rohelised maskid ” teisendas timurlaste ( kõikjal NSVLiidus A. Gaidari teosest “ Timur ja tema meeskond ” alguse saanud heategevuslik pioneeriliikumine) tegevuse looduskaitseliseks ettevõtmiseks. Raamatutes tuleb ette laias valikus seiklusi, sõjamänge, detektiivitegevust, mis aitavad kinnitada nii teadmisi loodusest, sõja-ajaloost, kriminalistikast, psühholoogiast, tehnikast, eetilistest väärtustest. Suvine idüll domineerib seikluslikes poisteraamatutes. Selle ajastu lastel ei ole erilisi töökohustusi (mis kõneleb elujärje majanduslikust paranemisest). Koduses majapidamises aidatakse jõudumööda kaasa (poeskäik, peenarde rohimine), täiskasvanu moodi töötegemine tundub ihaldusväärsena.  
Koolielu käsitlemises on kool endiselt laste igakülgne kasvataja, juhendaja , õigele rajale suunaja. Ent kui varem oli raamatu kangelane kuulekas õpilane, siis nüüd võtab ta kooli suhtes selgelt kriitilise hoiaku (J.Rannap “ Salu Juhan ja ta sõbrad”). Silmakirjalik kasvatustöö (sõnades kutsutakse lapsi aktiivsusele, aga omaalgatuse ilmingud surutakse raamidesse), liigne reglementeeritus, õpetaja eesmärk suunata lapsi “õigeid” ideid väljendama jne peegeldavad kooli kui autoritaarset asutust. Kirjanikud kasutavad koolist ja õpetajatest kõneldes vahedat satiiri . Tekkinud suund jätkub 70ndate proosas. Võrdlemisi irooniline J. Rannapi “Agu Sihvka annab aru” paneb naeruks formaalse pioneeritöö ja näitab koolipoisse ettevõtlike ning tragide maailmaavastajate ja katsetajatena, kutsudes täiskasvanuid neid mõistma. Eriline on teose vorm – lapse poolt kantseleikeeles kirjutatud seletuskirjad. Valitud vorm ja alltekstilisus tegi raamatu ka täiskavanu jaoks lõbusaks lugemiseks.  
Mudilaskirjanduses võib täheldada lapsekeskse mõtteviisi taasilmumist. Süüvitakse väikelapse hingeellu. Hellahingelise kaltsunuku Sipsiku kõrvale tuleb mitte vähem hellahingeline Pille- Riin ja teised. Lapsel on õigus olla ka “paha” ja öelda välja, mis talle ei meeldi. Lastekirjanikud asetusid lapse sõbra positsioonile, nad usaldasid last ja kõnelesid tema kui omasugusega, andsid talle vabaduse luua jutu allteksti, olla kaastegev sõnumi kujundamisel.  
Kuuekümnendatel tuli tagasi ka vahepeal põlu all olnud kunstmuinasjutt. 20. saj. alguses tekkinud žanr oli sõja järel taandunud loomajuttudesse.
Peale nõukogude võimu kehtestamist hakati nii siinset vene kui ka eesti kultuuri vägivaldselt sulatama uueks "nõukogude rahva" kultuuriks . Selle eesmärgi täitmiseks suunati kõik nõukogude propaganda jõud. Vene keelest kujunes mitte üksnes ühe kultuuri keel, vaid venestamise vahend.  
Kurb saatus ootas ka neid haritlasi, kes elades Eestis pühendasid oma talendi ja jõu vene kultuuri säilitamisele. Nõukogude võimu saabudes arreteeriti ning saadeti neist suurem osa välja. Peaaegu kõik intellektuaalid, kes moodustasid õhukese vene haritlaskonna kihi Eestis, hukkusid, mistõttu katkes ka vene kõrgkultuuri järjepidevus Eestis.  
Okupatsiooniajal toimusid mitmed märkimisväärsed nihked sotsiaalses plaanis, mis avaldasid oma mõju ka kultuurile . Kui rääkida vene emigrantidest Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940, siis enamuse intellektuaalsuse tase oli üsna kõrge, nende staatus Tsaari–Venemaal võimaldas neile haridust, võõrkeelte oskust, kõrget olmekultuuri. Vastupidiselt neile olid sisserändajad, kes tulid Eestisse pärast II Maailmasõda ja eriti 1970. aastatel, pärit valdavalt rüüstatud maalt. Nende kodupaikades hävitas nõukogude võim kollektiviseerimise käigus kõik vastupanuvõimelised peremehed, kellega koos vajus unustusehõlma ka vana külakombestik. Ilusa fassaadi säilitamise eesmärgil loodi küll üksikuid rahvaansambleid, ent maainimeste igapäevane ja iselaadne külakultuur oli juba hävinud.  
Nõukogude ajal eestisse elama asunud hakkasid omaks võtma kohalikku olmekultuuri. Tasub veel kord mainida, et Eesti polnud venelastele mitte ainult "sotsialismiketi nõrgimaks lüliks", vaid ka keelatud Lääne elukorralduse jäljenduseks nõukogude maastikul. Nii näiteks pole juhuslik, et üks esimesi eesti sõnu, mis üsna pikka aega eksisteeris siinsete venelaste kõnepruugis, oli sõna ' kohvik '. 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastatel kujunes vene kirjanduses vaimustus Tallinna kitsaste tänavate ja hubaste kohvikute vastu. Tasapisi tekkis ka eestlastele omane tähelepanu riiete ja kodu kaunistamise osas. 1990. aastate alguseks oli venelaste olmekultuur eestlastega enamvähem võrdsel tasemel.  
Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal sai vene kultuurist jälle üks rahvusvähemuste kultuuridest Eestis. Erinevalt Eesti Vabariigi ajast aastatel 1918–1940, mil tõmmati karm joon siinse vene kultuuri ja nõukogude Venemaa vahel, ei arene aga nüüdne vene kultuur kapseldunult ning on seotud kaasaegse Venemaa kultuuriga .  
See-eest on vene kultuuri Eestis tihtilugu rõhutatult eraldatud eesti rahvuskultuurist. (Näiteks võib tuua debatti vene telekanali vajalikkusest Eestis, kuigi kohalike venelaste seas läbiviidud küsitlused näitavad, et vajadus selle järgi puudub. Valdav osa venekeelsest elanikkonnast vaatab niigi pidevalt erinevate Venemaa telekanalite saateid, Eestit puudutava informatsiooni saab aga kätte ka eestikeelsest televisioonist). Vene kultuurile on üldse omane kõrgendatud ideoloogilisus eesti või ingliskeelse kultuuriga võrreldes, mis tingis ja tingib ka praegu raskusi erinevate kultuuride vahelises suhtluses ja kooseksisteerimises.  
Ühiskondliku surutise tingimustes omandas kirjandus 1970. aastail eripärase staatuse vaba mõtte ja rahva südametunnistuse kandjana . Alltekstide ja allegooriate abil omandas vaim leidlikkust võimu tsensuurivõrgust läbilipsamiseks. Tänu odavatele hindadele olid raamatud kättesaadavad sõna otseses mõttes massidele ja kirjandus kujundas oluliselt rahva hoiakuid, hoidis alal rahvuslikku mälu ja usku eestluse säilimisse. Suurtest tiraaþidest hoolimata kujunes mõnigi tippteos defitsiitseks. Kirjanike roll ühiskonnas tipnes 1980. aastal 40 haritlase allkirjastatud pöördumises toonase riigivõimu ja ajakirjanduse poole, mille sisuks mure omakeelse kultuuri säilimise pärast.  
Eesti kerget muusikat jätkasid rahvalikud laulud. Eriti populaarseks kujunes Raimond Valgre lüüriline looming. Džäss oli mõnda aega põlu all. 1960. aastate lõpul levis noorte seas ansambli „The Beatles“ ja temast innustust saanud ansamblite muusika , millele aitas kaasa magnetofonide üha laienev levik. Üldisemat ja ülemaailmset laadi konflikte noorte ja vanade vahel avaldus muusikaski. Lugematute noorte unistusteks sai asutada kitarristide ansambel (tekkisid „Optimistid“, „Peoleo“, „Toomapojad“, „ Virmalised “ jt.), vanem põlvkond ei pidanud nende loomingut aga üldse muusikaks. Ajapikku teravused leevendusid , rokk leidis koha nii sümfooniate kui ka Artur Rinne jt. esitatud rahvalike laulude kõrval. Populaarsemate rokkgruppidena võib nimetada ansambleid „ Apelsin “, „Fix“, „ Ruja “, „Rock- Hotel “, „In Spe“ jt. Heliloojaist tõuseb esile Rein Rannap. Kerge muusika peamisteks esitajateks olid Heli Lääts, Kalmer Tennosaar , Uno Loop , Vello Orumets , Helgi Sallo jt. Rokkmuusikale rajasid lauljatena teed Jaak Joala , Tõnis Mägi, Ivo Linna jt. Oma rada on käinud kõrgetasemeline vanamuusika ansambel „Hortus Musicus“ Adres Mustoneni juhtimisel.
Muusikaelu lahutamatuks oskaks on jäänud viie aasta tagant toimuvad üldlaulupeod. Koorikultuuri tase on olnud hea, eriti palju on loorbereid lõiganud Ernesaksa asustatud Riiklik Akadeemiline Meeskoor . Laulupeod on lehvivatest punalippudest hoolimata alati tähendanud ühteaegu ka rahvuslikku meeleavaldust, laulupeorongkäigus on osaletud ning seda vaadatud vaimustusega.
Kokkuvõte

Igapäevane eluolu sõjajärgses Eestis on palju muutunud. 1960. – 1970. aastail jõudis maale paneelehitus perspektiivseiks tunnistatud asulaisse kerkisid linna tüüpi majad, mille ümber aga puudus linnale omane infrastruktuur. Nähtust tervikuna reklaamiti linna ja maa progressiivse lähenemisena. Kuuekümnendatel tulid moodi kitsad püksid ja paksu tallaga kingad (nn. batad), seejärel juba kloššpüksid, pikad juuksed ja elektrikitarrid. Noored protsesteerisid kogu maailmas, nii ka Eestis, ja protesti objektiks olid muu hulgas nn. väikekodanlased. Juhan Smuul ristis pikajuukselised lõngusteks.
Tallinnas vaadati üha rohkem Soome TV-d ning püüti Läänt järele mängida. Läänemaailmas asetusid 1960. aastate uued suundumused peagi oma kohale ja kaotasid protestiva iseloomu. Biitleid tunnustavad suurte heliloojatena tänapäeval ka sümfooniate komponeerijad, noorte hulgas on saanud populaarseks edasipüüdlikkus, sportlikkus, tervislik eluviis. Kõik see kõlab kokku konservatiivse eluhoiakuga, mis Euroopas ka murrangute ajal ei kadunud. Eestlasi segab eestipärase tänapäevasuse väljakujundamisel mitu tõsist takistust. Esiteks on iseseisvusaja lõpuks kujunenud harjumused, kombed, eluviis jne. olnud nii kaua ideoloogilise põlu all, et nende elujõulisus on tugevasti vähenenud. Seda näitab kasvõi igapäevase viisakuse vähesus. Teiseks on side läänega olnud ebanormaalne , see ei põhine mitte tegelikul läbikäimisel , vaid filmidel , televisioonil ja kuulujuttudel, mis vahendavad teist kultuuri vaid osaliselt ja terviku seisukohalt ebaadekvaatselt. Kolmas ja kõige tõsisem raskus seisneb 600 000 immigrandi olemasolus. Sissesõitnute ülisuur arv on põhjuseks, miks nende sulamine eesti ühiskonda ületab eestlaste kultuurilise vastuvõtuvõime piirid ja oleks põlisasukaile kui rahvusele hukatuslik. Nende probleemide lahendamisest sõltub eesti kultuuri tulevik.