Abielutraditsioonid Eestis (2)

Abiellu traditsioonid Eestis Elizabeth Grünbaum
Pulmad on olnud tähtsaks sündmuseks inimkonna seas juba varasest ajast, nii ka eestlastel. Koos abieluga käisid käsikäes ka arvukad pulmatraditsioonid. Nende tähtsus on küll ajaga kõvasti langenud, kuid leidub ka inimesi, kes peavad neist praegugi lugu.
Õnne- ja viljakusrituaalid sisendasid paarile usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust, kui ka tugevad ja terved järglased. Muistsel ajal polnud mõrsja nõusolek abielluks vajalik, sobiv tütarlaps kas osteti või rööviti. Vanematel tuli abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel ning ehalkäimine.
Eesti pulm on nii-öelda laulupulm: laul saadab kombetalitust täielikult. Pulmaliste mõlemat pool esindas oma laulik ehk kaasik . Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele.
Abielluti üldiselt talvel, siis polnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka talud olid sel ajal kõige jõukamal järjel. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva.
Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk , lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline , saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud , kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid , vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja . Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine.
Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.
Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud ja talle edasiandnud, algas saaja sissesõit. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas . Algas vastastikune laulmine . Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Pruuditüdrukud ja mõrsja istusid kõrvuti ning saaja esindaja pidi mõrsja ära tundma.
Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. Seejärel saabus mõrsjal aeg lahkuda vanematekodust. See toimus alati pimedas . Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani . Teised järgnesid hiljem. Mõrsjat sõidutas kas või pruudivend või peiupoiss. Sõidutaja püüdis mõrsjat "ära ajada", vastaspoole pulmapoiss aga seda takistada. Kui äraajamine õnnestus, pidi teise poole pulmapoiss mõrsja välja lunastama. Nagu tuldi, nii ka lahkuti suure müraga püsside paugutamise ja hõiskamisega - lärm pidi eemale hoidma kõik kurjad olevused.
Arvati, et kui mõrsja pulmarongis tagasi vaatas , sündisid lapsed tema nägu; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta .
Ka peiu koju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta . Kui kõik olid joonud, visati ülejäänud õlu kõigi nelja tuule poole. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu.
Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa mõrsja hobusele looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad . Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti . Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga ja majja astudes pidid tuled põlema. Mõrsja asetati laua taha istuma. Järgnes söömaaeg.
Mõrsja sülle pandi rüpepoiss, peiu kõige noorem meessugulane, kellele mõrsja andis sukad või kindad. Sellega taotleti, et esimene laps oleks poiss. Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale. Peiu ema viis minia läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi kaevul. Mõrsja pidi andeid andma igale poole, kindlasti aga koldele, kaevule ja igale näidatud loomale. Selles tavas on näha algset ohvritalitust, majahaldja lepitamist uue asukaga ja tema heatahtlikkuse võitmist.
Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine . Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Enamik vanemaid teateid võimaldab pidada algsemaks tanutamist peiukodus. Tanutajaks näikse olnud peiu ema või mõõgaema. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen . Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Sead korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma , et mitte nutta hilisemas eas.
19 sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng. Mirtides või loorberitest pruudipärg mängiti maha, selle uuest omanikust sai järgmine pruut . Kõrvu pruudipärjaga on siin-seal maha mängitud ka peiu müts.
Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik . Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda , et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Hommikul äratati noorpaar laulu või pillimänguga. Asemele jättis noorik vöö. Esemed sai see, kes aseme üles tegi. Pesuvee toomine oli peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskas noorpaar raha, mis jäi vee väljaviijale. Valitses uskumus : kes noorpaari pesuveega silmi peseb, on järgmine abielluja.
Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst . Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimevaka pea peal lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma". Veimed ulatas saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka- ja kindapaar oli "täiend anded ". Vaesem pruut andis kas sukad või kindad, need olid "pooled anded". Pulma ametimehed said "suured kimbud ", kus olid särk, sall , sukad ja kindad. Esimesena anti veimed ämmale- ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Põhja-Eestis oli tuntud vakatants: iga veimekimbusaaja pidi kaasanaisega või kirstu kohaletoojaga tantsima.
Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Tavaline pulmade lõpetamise märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad , kapsasupp või liha puudumine laualt. Märguandeks oli ka näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui sellest ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi ja kombeks oli lahkuda. Peeti ka järelpulmi, kuhu tulid ainult ligemad sugulased. Need peeti, kas nädal pärast pulmi või pulmadele järgneval pühapäeval enamasti nooriku endises kodus. Peig viis ämmale kingitusi ja sai lubatud kaasavara .
Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud. Pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust. Nagu nähtub aga ajaloost, oli enamik pulmarituaale seotud ennete ja uskumustega ning nende abil sisendati noorpaarile usku oma eluõnnesse, sigivusse ja heasse läbisaamisse. Tänapäeval asendavaid neid rituaale vaid pulmarahva käepigistused ning salmike või paarisõnaline õnnitlus kaardil. Käesurujate järjekorda ja kiiresti öeldud soovid ei kannata võrdlust kunagise mitmepäevase pulmarituaaliga ning selle toimega. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme.
Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Kestavad päeva või kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel. Pulmakülalisteks on enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem . Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga.
Tänapäeval peame üllatavaks, kui pruut rõivastub kärepunasesse või sünkmusta, kuid ometi on olnud aeg, kus just punane on pruudi soosituim värv. Samal ajal - nimelt keskajal - oli valge värv kasutusel vaid kõrgkihtide hulgas ja andis tunnistust ülimuslikust asendist, kuid ei liitunud pulmariietega. Pruudi värv nii aadlike kui ka alamrahva hulgas oli punane. Alles 18. sajandil riietusid Inglismaa kõrgemast seisusest mõrsjad valgesse ja hõbedasse ning ilmselt sealt hakkas see komme levima ka alamklassidesse. 19. sajandil seostati valget värvi neitsilikkuse ja süütusega. Nüüdseks on valge kleit, loor või peaehted ja muud lisandid muutunud pruudi riietuse lahutamatuks osaks. Loori kasutamine on tulnud aga samuti pulmatraditsioonidest. Algselt oli naise peakate - linik , rätik, müts või tanu - märgiks neiu siirdumisest abielunaise seisusesse. Vanarahva kombe kohaselt tohtisid ainult vallalised tütarlapsed käia paljapäi. Peakatte mõtteks oli ka kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest. Alles hiljem kujunes peakattest - loorist - puhtuse ja süütuse sümbol. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaaegu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Riietumisnõuded ja -kombed on aastatega muutunud vähem rangemaks ning liikunud üha suurema vabaduse suunas.
Kirjalike kutsete saatmine on tänapäeval üks kindlamaid pulmatraditsioone. Kutsete saatmisel tuleb arvestada, et need ei jõuaks kohale liiga vara, aga ka mitte liiga hilja - kutsututele peab jääma aeg vastamiseks. Seetõttu on soovitatav, et külalised saaksid kutsed kätte umbes kaks nädalat enne pulmi. Viisakus nõuab neilt vastust, milles kutsutu teatab , kas ta saab osaleda pulmapeol. Vastused võimaldavad noorpaaril ühtlasi kulusid täpsustada. Kutsel on kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus.
Peigmehe traditsionaalne kink pruudile on mõrsjakimp. Sellele peab tellima ilmtingimata peigmees ja see ütleb mõndagi noorte suhete kohta. Valmistehtud kimbu asemel võivad olla ka lihtsalt käes hoitavad lilled, sel juhul sobib kasutada mingeid erilisi õisi. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava kohaselt ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha.
Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev.
Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus see sigivus - rituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata - killud toovad õnne.
Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline , sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahti lõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda laua all peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks. Noorpaar sööb ühe taldriku pealt torti, või ka teineteist sööta. Siin saab pulmarahvas nende koostööd näha. Teineteise toitmine kannab ka teineteise toetamise ideed.
Pruutpärja mängimine on tänapäeva pulmapeo kindlamaid tavasid. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning nõnda sümboliseerib perekonnaelu järjepidevust. Kes ööl koguneb pulmarahvas ringi, lauldes ja ringiratast liikudes oodatakse , kes saab uueks pruutpaariks. Mõnikord on tegu juba kindlate abiellujatega, kuid ka nii on tekkinud täiesti uusi ja hiljem kokkujäänud paare . Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noor.
Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähele-panu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist, on justkui üleminek tähtsatelt pulmasündmustelt tavapärasele elule. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita. Levinum komme on minna pulmareisile vahetult pärast pulmi, aga seda võib ka edasi lükata, kui majanduslik olukord ei luba kohe uusi kulutusi. Ehkki elu näitab, et edasilükatud pulmareis kipub nihkuma määramatusse kaugusesse ja lõpuks koguni ära jääb.