Eesti rahva pulmakombed (6)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Noorsootöö- ja täiendõppe osakond
Eesti rahva pulmakombed
Referaat
Anna- Christi -Karita Aruksaar
NT-1
Tallinn 2008

Sisukord

Sissejuhatus 3
Millal võis abielluda ? 4
Pulmaeelsed ettevalmistused 4
Milline on Eesti pulm? 5
Kasutatud kirjandus: 8

Sissejuhatus

Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest . Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava. Eesti pulmakombeid ja – tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Alles siis kujunes välja rahvasuust kirjapandud pulmakombestik. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Eelnevatel aegadel suutsid eestlased kirikut traditsioonidest eemal hoida. Pulmapidu peeti palju tähtsamaks kui ametlikku kiriklikku laulatust, viimane oli vajalik vaid asja seaduslikuks muutmiseks. Samuti ei peetud laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks. Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine.

Millal võis abielluda?

Abielluda võis nagu ka praegu täisealiseks saanud inimene. Poisist sai aga mees ja tüdrukust naine alles peale leeriskäimist. Leer viis kokku omaealised poisid-tüdrukud ning tutvustas neid kogu kihelkonnarahvale. Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest.

Pulmaeelsed ettevalmistused

Kosjad
Kosjad eelnesid pulmadele. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud pudeli. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes.

Milline on Eesti pulm?

Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik . Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid , vallalised noormehed . Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena.
Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi.
Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus : isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli . Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas . Algas vastastikune laulmine . Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine . Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung . Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke.
Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust . Mõrsja viidi alati pimedas . Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongiga. "Varastasid" peiupoisid, seda püüdsid takistada pruudivennad. Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani . Kohati mängiti naise "tõmbamist": mõrsja istus pruudivendade vahel, kes teda hoidsid. Peiupoisid pidid mõrsja lausa jõuga lahti kiskuma ja ära viima. Teisal on saajarahvale pakutud õige mõrsja asemel ebamõrsjad. Põhja-Eestis sõitis vakarahvas koos mõrsjaga peiukoju. Teised järgnesid hiljem: kui mõrsja lahkus õhtul, siis järgmisel hommikul; kui mõrsja lahkus hommikul, siis lõuna ajal. Vanem on olnud ilmselt seegi tava, et peig ja mõrsja ei sõitnud sama hobusega ja samas sõidukis. Mõrsjat sõidutas kas pruudivend või peiupoiss.
Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas , siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobuselt looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad .
Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Sellega seostunud tavad on samasugused nagu saajarongi saabumisel mõrsjakoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati juba söömise ajal, kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine . Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Tanutamist toimetati poolsalaja, ainult tähtsamate pulmaliste juuresolekul. Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik . Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli.
Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst . Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine.
Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine ". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda.

Kasutatud kirjandus:

Kalits, V. "Eesti pulmad: traditsioon ja nüüdisaeg" Tln "Eesti Raamat" 1988
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmakombed.ht m