Pulmad vanasti ja nüüdsel ajal (0)

Tartu Kutsehariduskeskus
Kergetööstus, kodumajandus - ja iluteeninduse osakond
Toitumine ja toitlustamine
Pulmad enne ja nüüd
Juhendaja :
Koostas:
Tartu 20009
Sissejuhatus
Kirjutan , kuidas peeti pulmi vanal eesti ajal ja kuidas tänapäeval. Millised olid tavad vanasti ja millised tänavu.
Sisukord
1.Pulmad vana Eestis…………………………1-2
2.Pulmad tänapäeval…………………………3-7
Pulmad vanal ajal
Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik . Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk , lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja , vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud , kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid , vallalised noormehed . Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja . Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena.
Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli . Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas . Algas vastastikune laulmine . Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung . Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Kas esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust . Mõrsja viidi alati pimedas . Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongiga. "Varastasid" peiupoisid, seda püüdsid takistada pruudivennad. Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani . Kohati mängiti naise "tõmbamist": mõrsja istus pruudivendade vahel, kes teda hoidsid. Peiupoisid pidid mõrsja lausa jõuga lahti kiskuma ja ära viima. Teisal on saajarahvale pakutud õige mõrsja asemel ebamõrsjad. Põhja-Eestis sõitis vakarahvas koos mõrsjaga peiukoju. Ilmselt vanem on Lääne- ja Lõuna-Eestis püsinud tava, et mõrsjaga koos läksid ainult kaasanaine, pruuttüdrukud ja pruudivennad. Teised järgnesid hiljem: kui mõrsja lahkus õhtul, siis järgmisel hommikul ; kui mõrsja lahkus hommikul, siis lõuna ajal. Vanem on olnud ilmselt seegi tava, et peig ja mõrsja ei sõitnud sama hobusega ja samas sõidukis. Mõrsjat sõidutas kas pruudivend või peiupoiss. Sõidutaja püüdis mõrsjat "ära ajada", vastaspoole pulmapoiss aga seda takistada. Kui äraajamine õnnestus, pidi teise poole pulmapoiss mõrsja välja lunastama. Nagu tuldi, nii ka lahkuti suure müraga püsside paugutamise ja hõiskamisega - lärm pidi eemale hoidma kõik kurjad olevused. Külapoisid tegid teele tõkkeid ja nõudsid "passi", millest saadi üle õlle, hiljem viina pakkumisega. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas , siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta . Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobuselt looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad . Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne, mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti . Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga. Mõrsja majja astudes pidid tuled põlema. Mõrsja asetati laua taha istuma. Järgnes uju heitmine ehk "pea lahti laulmine": isamees viis mõrsja taas õue, võttis mõõgaotsaga uju mõrsja peast, keerutas seda kolm korda ja viskas katusele. Järgnes söömaaeg. Mõrsja sülle pandi rüpepoiss, peiu kõige noorem meessugulane, kellele mõrsja andis sukad või kindad.
Pulmad tänapäeval
 Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnudki esikohale pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele
koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust. Näiteks juhtub üha sagedamini, et pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming. Nagu nähtub ajaloost, oli enamik pulmarituaale seotud ennete ja uskumustega ning nende abil sisendati noorpaarile usku oma eluõnnesse, sigivusse ja heasse läbisaamisse. Tänapäeval asendavaid neid rituaale vaid pulmarahva käepigistused ning salmike või paarisõnaline õnnitlus kaardil. Käesurujate järjekorda ja kiiresti öeldud soovid ei kannata võrdlust kunagise mitmepäevase pulmarituaaliga ning selle toimega. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel . Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem . Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid.
Pruutkleit
Perekond saab alguse abielu sõlmimisest, mis isegi rasketel aegadel on olnud vastavalt võimalustele pidulikult tähistatavaks sündmuseks. Seepärast on ka ajast aega pruuti-peigmeest püütud päevakohaselt ehtida. Tänapäeval peame üllatavaks, kui pruut rõivastub kärepunasesse või sünkmusta, kuid ometi on olnud aeg, kus just punane on pruudi soosituim värv. Samal ajal - nimelt keskajal - oli valge värv kasutusel vaid kõrgkihtide hulgas ja andis tunnistust ülimuslikust asendist, kuid ei liitunud pulmariietega. Pruudi värv nii aadlike kui ka alamrahva hulgas oli punane. Alles 18. sajandil riietusid Inglismaa kõrgemast seisusest mõrsjad valgesse ja hõbedasse ning ilmselt sealt hakkas see komme levima ka alamklassidesse. 19. sajandil seostati valget värvi neitsilikkuse ja süütusega. Valge riietuse võidukäik algas siiski alles 19. sajandi lõpupoole. Valget ei peetud mitte üksnes ilusaks värviks, vaid mõrsja puhtuse ja süütuse sümboliks. Valge oli ka rõõmu värv. Kui sõja-aastatel ja neile järgnenud kitsastes oludes nii mõnedki ennustasid piduliku valge kleidi ja sinna juurde kuuluvate ehete ajahõlma kadumist ning muuseumieksponaatideks muutumist, siis tänapäeval võime tõdeda vastupidist: valge kleit, loor või peaehted ja mitmesugused lisandid on muutunud pruudi riietuse lahutamatuks osaks. Loomulikult on pruutkleit kaasa teinud aastakümnete moetrendid ja kohanenud vastavalt uutele materjalidele. Näiteks 1950-ndatel aastatel tulid kasutusele kunstmaterjalid, täissiid asendus kunstmaterjaliga ning kleit oli valdavalt lühike. 1960-1970-ndail aastail vaheldus pruutkleidi pikkus minist maksini ning julgemad pruudid riietusid isegi shortsidesse. Pikad, rikkalikud ja ülipidulikud pruutkleidid muutusid soosituks 1970-ndate aastate lõpul ja 1980-ndatel aastatel. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks. Valitakse loomulikult paljude heledate toonide hulgast, pruutkleit ei pea olema tingimata kriitvalge. Pruutkleitide lahendusi on palju, ja kui ühtsest moest rahvusvahelises mõttes rääkida saab, siis üsna tinglikult . Eks on ikka nii, et Ameerika pruut on ameerikalik, Saksa pruut on saksapärane ja Prantsuse pruut on prantsuslik. Midagi on kõigis ühist, detailides aga küllalt palju erinevat. Kindlasti on Eesti pruudi rõivastuse eripära tingitud ka teatud traditsioonide ja tõekspidamiste arvestamist. Meie esivanemate pidulikud pruudirõivad on meile lähedased ja need on ka tõesti kaunid . Tore oleks, kui meie noored astuksid abiellu eesti rahvarõivastes, kuid sel juhul peab olema rahvarõivastes nii pruut kui peigmees . Ja rahvariiete puhul peaksid olema rõivastatud pruutneitsi ja isamees ning üldine pulmakorraldus peaks olema rahvuslik. Eestlaste pulmarõivad on lihtsad ja karged.
 
Pruudi peakate
 Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor. Algselt oli naise peakate - linik , rätik, müts või tanu - märgiks neiu siirdumisest abielunaise seisusesse. Vanarahva kombe kohaselt tohtisid ainult vallalised tütarlapsed käia paljapäi. Peakatte mõtteks oli ka kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest. Alles hiljem kujunes peakattest - loorist - puhtuse ja süütuse sümbol. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaaegu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Loor võib olla lühike või ka mitme meetri pikkune pruutneitsite poolt kantav ehe. Loori valides tuleb meeles pidada, et sellega peab liikuma, istuma ja isegi tantsima. Looride kõrval kasutatakse peaehtena veel diadeeme, kroone, pärgi, kunst - või elavatest lilledest kaunistusi. Eriti kaunid on elavad lilled loori kinnituskohtades. 1930-ndatel aastate mood oli, et kes juba kannab loori ja pruudikimpu, see peab olema pealaest jalatallani pruut. Seepärast valigu pruut hoolikalt oma garderoobi, alates ihupesust ja lõpetades kingade -sukkadega.
 
Pruudi soeng
 Vanasti oli pulmapäeval tütarlapsel õigus viimast korda käia lahtiste juustega. Juukseid peeti eriti võrgutavaks ning seepärast ei tohtinud abielunaisena enam oma veetlevaid lahtisi lokke kellelegi näidata. Tänapäeval on kõige parem alustada pruudisoengu ettevalmistamisest juuksuriga konsulteerida. Kui on vaja teha keemilise lokke, juukseid värvida või ette võtta muid suurimaid töid, ei tasu neid jätta viimasteks päevadeks. Juuksurile tuleb teada anda ka kleidimood ja peaehe, sest sellest sõltub soengumood.
 
Kingitused teineteisele
 Pruut ja peigmees võivad teineteisele teha veel eraldi kingitusi, kuid neid sisaldab juba ka pulmatraditsioon ise. Peigmehe traditsionaalne kink pruudile on mõrsjakimp. Sellele peab ilmtingimata tellima peigmees ja see ütleb mõndagi noorte suhete kohta. Valmistehtud kimbu asemel võivad olla ka lihtsalt käes hoitavad lilled, sel juhul sobib kasutada mingeid erilisi õisi. Kimbu pruudile üleandmise hetkel peab viimane olema juba mõrsjaehtes. See hetk tuleks teha võimalikult tähenduslikuks. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava ja uskumuse ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha.
Peigmehe rõivastus
  Öeldakse, et peigmees määrab pulmarõivaste laadi ja pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest. On selge see, et pruutide soov riietuda üha printsessilikumalt seab lisatingimusi ka peigmehe riietusele. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne . Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu. Sakoülikond koosneb mustast sabakuuest, musta-hallitriibulistest pükstest, valgest särgist, hõbehallist lipsust ja hõbehallist vestist. Sakoülikonna juurde kuuluvad mustad lakk - kingad ja mustad või tumehallid sokid . Kui peigmees on sakoülikonnas peaks samaväärselt riides olemas ka isamees ja mõrsja saatja. Teine võimalus pidulikuks riietuseks on frakk . Selle juurde kuulub tingimata valge pidulik särk ja valge vest. Samuti on peigmehe lips sel juhul valge. Kingad on lakknahast ning sokid õhukesed ja musta värvi. Riietumisnõuded ja -kombed on aastatega muutunud vähem rangemaks ning liikunud üha suurema vabaduse suunas. Ameerika Ühendriikides on smoking soositud peigmehe rõivastus. Smoking oma siidrevääride ja siidpaeltega pükste küljeõmblustel on pidulik, kuid mitte nii jäik kui frakk. Stiilne on must smoking, kuid peigmehele sobib suurepäraselt ka valge - see on imekaunis noore saleda meesterahva seljas . Särk peab olema tingimata valge, rinnaesist sobiksid ehtima voldid. Smokinguga kantakse vesti või siidist vööd ja rinnas siidrosetti. Omal kohal oleksid tagasihoidlikud mansetinööbid. Kingad võivad olla mustad lakknahast ja nendega sobivad ainult mustad sokid. Suurem tõenäolisus on see, et oma elu suurpäevale korralikus rätsepaülikonnas: talvel tumedas, suvel heledas. Ülikonna juurde kuulub valge särk, lips või kikilips . Külalised tohivad kanda frakki või smokingut ainult sel juhul, kui ka peigmehel on vastav riietus; noorpaarist uhkem olla ei sobi kellelgi.
Pulmakutsed
Kirjalike kutsete saatmine on tänapäeval üks kindlamaid pulmatraditsioone. Suulist kutsumist ei kasutata. Kutsete saatmisel tuleb arvestada, et need ei jõuaks kohale liiga vara, aga ka mitte liiga hilja - kutsetele peab jääma aega vastamiseks. Seetõttu on soovitatav, et külalised saaksid kutsed kätte umbes kaks nädalat enne pulmi. Viisakus nõuab neilt suulist või kirjalikku vastust, milles kutsutu teatab , kas ta osaleb pulmapeol. Vastused võimaldavad noorpaaril ühtlasi kulusid täpsustada. Kutsel on kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus.
Abielusõrmused
Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev.
 
Pulmavalss
  Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata - killud toovad õnne.
Pulmatort
Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahtilõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda laua all peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks. Noorpaar sööb torti ühe taldriku pealt , võib ka teineteist sööta. Siin saab pulmarahvas nende koostööd näha. Teineteise toitmine kannab ka teineteise toetamise ideed.
 
Pruutpärja mängimine
 
Pruutpärja mängimine on tänapäeva pulmapeo kindlamaid tavasid. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning nõnda sümboliseeritakse perekonnaelu järjepidevust. Pulmarahvas koguneb ringi, lauldes ja ringiratast liikudes oodatakse, kes saab uueks pruutpaariks. Mõnikord on tegu juba kindlate abiellujatega, kuid ka nii on tekkinud täiesti uusi ja hiljem kokkujäänud paare . Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noorik .
 
 Mesinädalad
 Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse aduda end kui abieluinimesi. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist, on justkui üleminek tähtsatelt pulmasündmustelt tavapärasele elule. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita. Levinum komme on minna pulmareisile vahetult pärast pulmi, aga seda võib ka edasi lükata, kui majanduslik olukord ei luba kohe uusi kulutusi. Ehkki elu näitab, et edasilükatud pulmareis kipub nihkuma määramatusse kaugusesse ja lõpuks koguni ära jääb.