Eesti pulmatraditsioonid (5)

Eesti pulmatraditsioonid
Autor:
Tartu 2008
Traditsioonilised pulmad Eestis 4
Laulupulmad 4
Pulmade lõpetamine 5
Pulmad tänapäeval 5
Pruudi peakate 5
Kingitused teineteisele 6
Peigmehe rõivastus 6
Pulmakutsed 6
Abielusõrmused 7
Pulmavalss 7
Pulmatort 7
Mesinädalad 7
Kasutatud materjalid: 7

Traditsioonilised pulmad Eestis

Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest . Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava.

Laulupulmad

Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike, neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval.
Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades . Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik . Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk , lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline , saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja , vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud , kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid , vallalised noormehed . Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja . Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.

Pulmade lõpetamine

Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine ". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda. Eriti Lääne- ja Lõuna-Eestis järgnesid pulmadele järelpulmad, kuhu tulid ainult ligemad sugulased. Need peeti, kas nädal pärast pulmi või pulmadele järgneval pühapäeval enamasti nooriku endises kodus. Peig viis ämmale kingitusi ja sai lubatud kaasavara. Kohati on peetud ka kahekordseid järelpulmi: nädala pärast mehe kodus ja kahe nädala pärast nooriku endises kodus. Kuigi pulmakommetes on rohkesti tegemist viinaga, ei tähenda see, et pulmades oleks vanasti palju joodud. Põhiline jook oli õlu. Viin oli mõneti rituaalne jook, mida pakuti - lonks, mitte enam - ja joodi kindlatel puhkudel.

Pulmad tänapäeval

Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnudki esikohale pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust. Näiteks juhtub üha sagedamini, et pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming. Nagu nähtub ajaloost, oli enamik pulmarituaale seotud ennete ja uskumustega ning nende abil sisendati noorpaarile usku oma eluõnnesse, sigivusse ja heasse läbisaamisse. Tänapäeval asendavaid neid rituaale vaid pulmarahva käepigistused ning salmike või paarisõnaline õnnitlus kaardil. Käesurujate järjekorda ja kiiresti öeldud soovid ei kannata võrdlust kunagise mitmepäevase pulmarituaaliga ning selle toimega. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel . Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem . Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid.

Pruudi peakate

Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor. Algselt oli naise peakate - linik , rätik, müts või tanu - märgiks neiu siirdumisest abielunaise seisusesse . Vanarahva kombe kohaselt tohtisid ainult vallalised tütarlapsed käia paljapäi. Peakatte mõtteks oli ka kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest. Alles hiljem kujunes peakattest - loorist - puhtuse ja süütuse sümbol. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaaegu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Loor võib olla lühike või ka mitme meetri pikkune pruutneitsite poolt kantav ehe. Loori valides tuleb meeles pidada, et sellega peab liikuma, istuma ja isegi tantsima. Looride kõrval kasutatakse peaehtena veel diadeeme, kroone, pärgi, kunst - või elavatest lilledest kaunistusi. Eriti kaunid on elavad lilled loori kinnituskohtades. 1930-ndatel aastate mood oli, et kes juba kannab loori ja pruudikimpu, see peab olema pealaest jalatallani pruut. Seepärast valigu pruut hoolikalt oma garderoobi, alates ihupesust ja lõpetades kingade -sukkadega.

Kingitused teineteisele

Pruut ja peigmees võivad teineteisele teha veel eraldi kingitusi, kuid neid sisaldab juba ka pulmatraditsioon ise. Peigmehe traditsionaalne kink pruudile on mõrsjakimp. Sellele peab ilmtingimata tellima peigmees ja see ütleb mõndagi noorte suhete kohta. Valmistehtud kimbu asemel võivad olla ka lihtsalt käes hoitavad lilled, sel juhul sobib kasutada mingeid erilisi õisi. Kimbu pruudile üleandmise hetkel peab viimane olema juba mõrsjaehtes. See hetk tuleks teha võimalikult tähenduslikuks. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava ja uskumuse ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha.

Peigmehe rõivastus

Öeldakse, et peigmees määrab pulmarõivaste laadi ja pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest. On selge see, et pruutide soov riietuda üha printsessilikumalt seab lisatingimusi ka peigmehe riietusele. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne . Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu. Sakoülikond koosneb mustast sabakuuest, musta-hallitriibulistest pükstest, valgest särgist, hõbehallist lipsust ja hõbehallist vestist. Sakoülikonna juurde kuuluvad mustad lakk - kingad ja mustad või tumehallid sokid . Kui peigmees on sakoülikonnas peaks samaväärselt riides olemas ka isamees ja mõrsja saatja. Teine võimalus pidulikuks riietuseks on frakk. Selle juurde kuulub tingimata valge pidulik särk ja valge vest . Samuti on peigmehe lips sel juhul valge. Kingad on lakknahast ning sokid õhukesed ja musta värvi

Pulmakutsed

Kirjalike kutsete saatmine on tänapäeval üks kindlamaid pulmatraditsioone. Suulist kutsumist ei kasutata. Kutsete saatmisel tuleb arvestada, et need ei jõuaks kohale liiga vara, aga ka mitte liiga hilja - kutsetele peab jääma aega vastamiseks. Seetõttu on soovitatav, et külalised saaksid kutsed kätte umbes kaks nädalat enne pulmi. Viisakus nõuab neilt suulist või kirjalikku vastust, milles kutsutu teatab , kas ta osaleb pulmapeol. Vastused võimaldavad noorpaaril ühtlasi kulusid täpsustada. Kutsel on kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus.

Abielusõrmused

Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev.

Pulmavalss

Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme . Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata - killud toovad õnne.

Pulmatort

Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahtilõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda laua all peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks . Noorpaar sööb torti ühe taldriku pealt , võib ka teineteist sööta. Siin saab pulmarahvas nende koostööd näha. Teineteise toitmine kannab ka teineteise toetamise ideed.

Mesinädalad

Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse aduda end kui abieluinimesi. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist, on justkui üleminek tähtsatelt pulmasündmustelt tavapärasele elule. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita. Levinum komme on minna pulmareisile vahetult pärast pulmi, aga seda võib ka edasi lükata, kui majanduslik olukord ei luba kohe uusi kulutusi. Ehkki elu näitab, et edasilükatud pulmareis kipub nihkuma määramatusse kaugusesse ja lõpuks koguni ära jääb.

Kasutatud materjalid:

http://pedja.edu.ee/failid/opilased/puusepp/refpul.html

http://www.weddings.co m

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m

http://www.pulmad.ee/node/115

Perekonnaõpetus, 11. klassi õpik, T. Annuk
2