Eesti politsei aastatel 1918-1940

Moor, Kirke

Eesti politsei aastatel 1918-1940 (2)

Sisekaitseakadeemia - Õigus - Kriminoloogia

5 VÄGA HEA

ühiskond - Isegi need väikesed ühiskonnad, millesse laps kõige enne sisse kasvab – perekond ja mänguseltskond, on talle tähtsad vaid üksikvahekordade kaudu

23
Sisekaitseakadeemia
Ajaloo- ja politoloogia õppetool
Kohtueelne uurimine kaugõppe II kursus
EESTI POLITSEI AASTATEL 1918-1940
Kursusetöö
Tallinn 2000
SISUKORD
SISSEJUHATUS 4

EESTI POLITSEI LOOMINE 5
1.1 Politsei palgad 9
1.2 Arstiabi andmise kord 10

EESTI KRIMINAALPOLITSEI 11

EESTI VÄLIPOLITSEI 15

EESTI POLIITILINE POLITSEI 16

POLITSEI TEGEVUSE KORRALDAMINE JA NENDE 18
AMETIOSKUSTE ARENDAMINE
5.1 Politseitalitus 18
5.2 Politseikool 18
5.3 Politsei ühiskondlikud organisatsioonid 20
5.4 Politsei maine 21
5.5 Politsei häving
KOKKUVÕTE 23
KASUTATUD KIRJANDUS 24
LISAD:

Vormiriietuse joonised 25

Siseministri eeskiri politsei vormi kandmise kohta 30

Vormikirjeldus 40

Haigused, vigastused ja kehalised vead, 46
mis ei võimalda politseiteenistusse astumist

Palgad 48

Tabel koosseisude kohta 50

Teenistuskiri 53

Atesteerimisleht 56

Politseijuhid 1918-1940 60

Maakonstaaablite tegevus 1925 64

Politsei teenistusmäärustik 66

Juhtnööride ja eeskirjade kava politseiasutiste ruumide 69
kohta
13. Politsei Peavalitsuse poolt väljatöötatud seaduste ja 72
määruste nimestik 1920 ja 1921 aastal
14. Siseministeeriumi maja plaan 75
SISSEJUHATUS
Inimkooslused on alati tundnud vajadust oma liikmete kaitse järele. Eesti muistne iseseisvusaeg ei tunne aga sõnu politsei või miilits ega ka vastavaid asutusi . Politseivõimu ja asutusi esindas kogukonna- või külavanem, kes hoolitses oma territooriumi korra ja julgeoleku eest ning kellele allused ja kellelt lootsid kaitset kõik tema alluvad . Politsei võimu ja esindajate puudumine on seletatav ka sellega, et raskemate kuritegude ärahoidmisele avaldasid tuntavat mõju usk ning valjud kõlblusnormid ja tavad.
Politseiasutused koos vastavate ametnikega loodi meie maal võõraste vallutajate poolt pigem poliitilisest umbusaldusest kui tegelikult kuritegudest põhjustatud vajadusest lähtudes.
Kursusetöö eesmärgiks on anda ülevaade omaaegsest Eesti politseikorraldusest, 1920. ja 1924. aasta politseireformidest, politseiametnikele kehtestatud palkadest, politseikooli ja politseipeavalitsuse tööst, politsei ühiskondlike organisatsioonide osast Eesti politsei väljakujunemisel , politsei mainest .Kõrvale ei või jätta ka okupeeritud Eesti miilitsasüsteemi osatähtsust - suuremal või vähemal määral kasutas loodud Eesti Politsei oma eelkäijate kogemusi, tehnilisi vahendeid, ametiruume, ka teatud osa kaadrist.
Antud kursusetöö ei käsitle Eesti Politsei taasloomist 1991. aasta märtsis , vaid piirdub 1918 aastast 1940.aasta suveni iseseisvana püsinud Eesti riigi politsei ajaloo uurimisega. Lisadena on kasutatud Eesti Riigiarhiivi fondi S 1 säilikutes olevate dokumentide koopiaid .
Kogutud materjali analüüsi tulemusena tahan käesoleva tööga jõuda probleemide lahendamiseni ning omapoolseid ettepanekuid esitades üritan luua vaatepilti käesoleva teema kohta.
EESTI POLITSEI LOOMINE
Kui Saksa okupatsioon Eestis 1918.aasta novembris kokku varises ja Ajutine Valitsus taas ametisse astus, asuti kiires korras organiseerima Eesti miilitsat. Tollal arvati, et miilitsa nimetust tuleb kasutada seetõttu, et revolutsiooni mõjul on politsei kaotanud rahva silmis usalduse ja lugupidamise.
Eesti miilitsa eelkäijateks tuleb arvata tsaariaegset politseid ja Kerenski -aegset miilitsat, samuti enamlaste miilitsat ja Saksa okupatsiooni ajal loodud “Bürgerpolizeid” Nii peeti Eesti Vabariigis 1918.aasta novembris-detsembris omavalitsuste miilitsa organiseerimisel silmas 17.aprilli 1917.aasta ajutise miilitsaseaduse sätestust. See miilitsaseadus lähtus tsaariaja politseiorganisatsioonist. Põhiline erinevus oli selles, et Vene politsei oli riiklik, Kerenski-aegset miilitsat pidasid ülal omavalitsused . (1: 170)
11.novembril 1918 loodi Eesti Kaitseliit . Riigi sisejulgeoleku tagamiseks hakati looma politseid. A.Hellatile tegi Ajutine Valitsus ettepaneku võtta politseijaoskonnad Saksa okupatsioonivõimudelt üle. Tallinna miilitsaülem A. Hellat võttis ööl vastu 12.novembrit kokku kõik Tallinna jaoskonnaülemad ja andis korralduse hommikuks asjaajamine sakslaste käest üle võtta. 12.novembrist 1918 sai Eesti Politsei (kuni 1919.a. lõpuni nimetus “miilits”) loomise päev. Maakondades võeti politseijaoskonnad üle veidi hiljem.
Politsei esimese tegevusaasta kohta ei ole peaaegu mingeid kirjalikke jälgi. Niigi keeruline ja raske olukord süvenes seoses Vabadussõja puhkemisega. Sõja ajal anti päevakäsud enamasti suusõnaliselt või märgiti paberilipikutele. Kui kirjalikust korraldustest täpselt aru ei saadud, saadeti asja klaarima käskjalg. Esimene kirjalik hektograafi abil paljundatud päevakäsk anti välja 01.jaanuaril 1919.
Sõja- aastad olid politseile rasked. Eesti iseseisvus rippus juuksekarva otsas, kuritegude arv kasvas tormiliselt, valitses vägivald ja korralagedus. Politsei oli nõrk. Terved ja tugevad mehed võitlesid rindel, ka relvastus suunati eelkõige rindele. Politseis töötas palju neid inimesi, kellel polnud teadmisi ega kogemusi. Suureks toeks politseile oli Kaitseliit, kellega püsis asjalik koostöö nii Vabadussõja ajal kui ka hilisematel aastatel. (2: 7-8)
Suuremal või vähemal määral kasutas loodud Eesti Politsei oma eelkäijate kogemusi, tehnilisi vahendeid, ametiruume, ka teatud osa kaadrist.
Esimestel iseseisvusaastatel ei olnud Eestil paljudes küsimustes veel oma seadusandlust. Kasutati Vene tsaaririigi ja Vene Ajutise Valitsuse aegseid seadusandlikke akte .
Vastloodul Eesti miilitsal puudus oma vormiriietus . Ainsaks eraldusmärgiks oli esialgu valge varrukaside musta värvi Tallinna linnavapiga.
1919.aasta suvel töötati välja esimene politseivorm ja mis valmistati politsei oma töökojas. Riiete muretsemine toimus ametnike eneste kulul, kusjuures mundrihind järelmaksu näol mitme kuu jooksul palgast maha arvati. Lisa 1: Arhiividokument “Politsei varustuse ja teenistustasude üle” 1 lehel
1920.a. suvel võttis valitsus vastu määruse politseiametnike vormiriietuse kohta. Aasta lõpul kandis politsei ühtset vormiriietust (vormiriietuse näidised lisa 2 5 lehel) ,mille nõuetekohasele kandmisele pöörati väga suurt tähelepanu. Nii reglementeerisid politsei vormi kandmist juba 19.12.1921 , 28.04.1922 ja 14.06.1922 Politsei Peavalitsuse poolt välja antud ringkirjad ja muidugi 1938.aasta “Siseministri eeskiri politsei vormikandmise kohta” (lisa 3 10 lehel) . Väga hea ülevaate politsei vormiriietuse järk-järgulisest arengust ja muudatustest vormi kandmisel annab lisana nr 4 esitatud arhiividokumendi koopia.
Politsei vormiriietus oli samavõrd oluline kui nende kaitsevahendidki. Munder eristas politseinikke teiste hulgast, distsiplineeris politseid ja elanikkonda, tähendas teatud autoriteeti.
Eestlased, kes alles XX sajandi algul suutsid oma riigi luua, suhtusid politsei kui riigivõimu esindaja käitumise, distsipliinitunde, väljanägemise jms küsimustesse väga rangelt . Kehtis absoluutselt range reegel: politseinik , kelle tööülesandeks on korra järele valvamine, ei tohi seda ise rikkuda. Politseinik pidi oma käitumisega olema kodanikele eeskujuks. Ta oli mundrikandja, munder kohustas end korralikult üleval pidama . Mundrikandjaid märgati, neid jälgis rahvas tähelepanelikult. Iga üksiku politseiniku väärsamm vähendanuks usaldust kogu politsei vastu. Ühiskonna julgeolek ja turvatunne algas just politseist. Eesti politsei käitumine ei olnud iseasi : see oli riigi, kogu ühiskonna asi (3:15).
Kiirustamisi loodud Eesti miilits kannatas samade pahede ja puuduste all, mis olid omased revolutsiooniaegsele miilitsale ja Saksa okupatsiooniaja politseile : Eesti miilitsa koosseis oli suuresti juhuslik, varustus napp ja ametioskused puudulikud.
Sõja ja revolutsiooni laastava mõju tõttu oli kuritegevus Eestis paisunud suureks ning muutunud ähvardavalt julmaks. Miilits oli võimetu kuritegevust tõkestama.
Samal ajal oli Eesti miilits koormatud uute ülesannetega maksude sissenõudmisel ja seetõttu jäi tal kuritegude jaoks varemast vähem aega. (1: 170)
Sellises olukorras võeti Eestis 1919.aasta jaanuaris vabariigi tolleaegse prokuröri J. Teemanti algatusel käsile kriminaalmiilitsa organiseerimine . J.Teemanti ettepanekut, moodustada kriminaalmiilitsa omaette riiklik ametkond , toetas ka vabariigi valitsus. Kriminaalmiilitsa eesotsas oli endine Tallinna kriminaaljaoskonna ülem J.Kruus.
Üsna varsti sai selgeks, et omavalitsuste ehk kommunaalmiilits ei ole Eesti Vabariigile vastuvõetav organisatsioonivorm. Maakonna- ja linnavalitsustel käis rahalise kitsikuse tõttu miilitsa ülalpidamine lihtsalt üle jõu. Omavalitsused ei saanud hakkama tegusa korravalveorganisatsiooni loomisega . Sestap nõutigi omavalitsuste miilitsa riigistamist - kommunaalmiilitsa asendamist riikliku politseiga.
Neid asjaolusid arvestades võttis Asutav Kogu 17.detsembril 1919 vastu politseikorralduse seaduse, mis jõustus 01. jaanuarist 1920. Selle seadusega reorganiseeriti umbes aasta püsinud miilits eesti riiklikuks politseiks. Siitpeale jäi ainukäibesse mõiste “politsei”. Välispolitsei allus siseministeeriumile. Riik kattis politsei ülapidamise kulud.
Politseikorralduse seaduse järgi kaotasid omavalitsused õiguse valida politseiülemaid ja kinnitada ametisse nende abisid. Küll aga jäeti omavalitsustele õigus teha siseministeeriumile ettepanekuid politseijaoskondade arvu, nende piiride ja asukoha kohta ning esitada kanditaate politseiülemate ja jaoskonnaülemate, samuti nende abide ametikohtadele.
Politseikorralduse seaduse järgi moodustas maakonnalinn koos alevitega politseiringkonna. Eesti territoorium jagunes viieteistkümneks politseiringkonnaks, mida juhtis politseiülem, kes ise otseselt allus Politsei Peavalitsuse ülemale. Politseijaoskonnad jagunesid omakorda jaoskondadeks, neid oli üle terve Eesti 63. Kohapealset politseivõimu teostasid rajooniülemad (konstaablid), kes olid vahendajaks rahva ja ametiasutuste vahel.
Politseikorralduse seadus sõnastas politsei ülesanded järgmiselt:

ühiskondliku julgeoleku ja korra hoidmine;

kõigi ja igaühe kaitsmine vägivalla, tooruse ja omavoli eest.
Politseiteenistuses võisid olla Eesti Vabariigi kodanikud.
1919.aasta Politseikorralduse seaduse vastuvõtmisele järgnenud aastatel oli politsei tegevuses teatud edu. Ent samas oli tunda ka mõningast ebakõla. Tulemuslikkust pidurdas keskse juhtimise ja koordineerimise puudumine, pealegi oli kolme peavalitsusega keskaparaat kasvanud liiga suureks.
Valitsus võttis vastu otsuse ühendada kolm erinevat politseiaru. 23.jaanuaril 1924.a. sai siseministeerium ülesande koostada politsei ühendamise kava. “Välis-, kriminaal - ja kaitsepolitsei ühendamise ajutise seaduse” võttis Riigikogu vastu 20.mail 1924.aastal.
Eesti Politsei kujunemisloos peetakse kõige põhjapanevamaks ja tähtsamaks ümberkorralduseks just 1924.aasta politsei ühendamise seadust ja politseikooli loomist 1925.aastal.
Politsei ühendamine oli õige samm. Politsei koosseisud vähenesid 189 inimese võrra, raha kokkuhoid oli ilmne. Paranes töö, iga konkreetse politseiametniku võimed ja oskused ilmnesid selgemini, lõppkokkuvõttes kasvas töö tulemuslikkus, mis oligi eesmärgiks olnud. (2: 10)
Eesti Politsei loomise ja kujunemise ajal kehtis Eestis mitu korda kaitseseisukord . Esimest korda kuulutati see välja 29.novembril 1918 seoses Vabadussõjaga. Suuremal osal Eesti territooriumist kaotati kaitseseisukord pärast sõja lõppu. Kaitseseisukorra tõttu sai rakendada erakorralisi abinõusid võitluses kuritegevuse vastu. Sõjaväekohtute otsused olid karmid .
1.detsembril 1924 laiendati taas sõjaseisukorda üle Eesti. 1926.aasta 18.juunil kaotati suuremal osal Eestist sõjaseisukord.
Kuuekuuline kaitseseisukord kehtestati 12.märtsil 1934. Sel päeval asuti otsustavaid samme vapside võimuhaaramispüüete vastu.
Politsei ühendamise seaduse alusel võttis Eesti Vabariigi valitsus 4.novembril 1925.a. vastu “Politseiasutuste kujundamise määruse”. Kogu edaspidine politseitöö rajaneski nimetatud määrusel.
Uue määrusega kehtestati politseiametisse töölevõtmise täpsed nõuded. Politseiametnik pidi olema Eesti Vabariigi kodanik, täisealine (st vähemalt 20 aastat vana), laitmatute ja karskete elukommetega, füüsiliselt täiesti terve. Välipolitseinik pidi üldjuhul olema teeninud kaitseväes.
Lisa 5: Arhiividokument “Haigused, vigastused ja kehalised vead, mis ei võimalda politseiteenistusse astumist”
Määruses nähti ette ka konkreetsed haridusalased nõuded ja kehtestati ka erialase ettevalmistuse nõue. Nimetatud määruses oli täpselt ära näidatud politsei juhtimise, alluvuse ja suhtlemise kord, tema õigused ja kohustused ametikohustuste täitmisel, aruandlus ja vastutus.
“Politseiasutuste kujundamise määruse” lisana nimetati 2.detsembril 1925. A. politseiametikohad ümber. Terminoloogias võeti kasutusele Lääne-Euroopa riikide politsei ametinimetused . Sellega rebiti end lõplikult lahti vene mõjudest. (2: 14)
Eestis hakkasid naispolitsei loomise esimesed märgid ilmnema 1928.aastal, kui tõusis päevakorda naispolitseinike koolitamine. Esimesel iseseisvusajal oli Eestis naispolitseinik erandlik nähtus. Politseitöö oli ikkagi eelkõige meeste töö, see oli ohtlik, nõudis suurt füüsilist vastupidavust . (2: 16)
Politsei palgad
Miilits oli asutatud omavalitsuste poolt ja allus majandusliku külje pealt omavalitsustele, administratiivselt aga siseministeeriumile. Alguses maksis miilitsale palka omavalitsusasutus , hiljem peale politsei korralduse määruse (RT nr 4/5 -1920) kehtestamist sai palgamaksjaks riik politsei peavalitsustele antud krediidist.
Esimesed palgad 1918.aastal olid:
Miilitsaülem 700 marka kuus
Jaoskonnaülem 500 marka kuus
Rajooniülem 325 marka kuus
Kordnik 275 marka kuus
1919.aastal palgad tõusid alljärgnevate normide piirides:
Miilitsaülem 1100 -1500 marka kuus
Jaoskonnaülem 800 - 1050 marka kuus
Rajooniülem 500-800 marka kuus
Kordnik 450-700 marka kuus
Ka järgnevate aastate jooksul tõsteti palkasid järk-järgult vastavalt elukalliduse tõusule:
1920.aasta 1921.aasta 1922.aasta 1923.aasta 1927.aasta
Politseiülem 1820 marka 5000 marka 5500 marka 18000 marka 26000 marka
Jaoskonnaülem 1365 marka 3500 marka 4200 marka 10800 marka 14000- 15500 marka
Rajooniülem 1050 marka 2500 marka 2950 marka 6200 marka 9000-
10000 marka
Kordnik 980 marka 2300 marka 2500 marka 5500 marka 7000 marka
Viimased palgad (1927) püsisid kuni 01.jaanuarini 1933 aasta, mil tehti kärpimised 4-8 % ulatuses.
Alates 1929.aastast saavad politseiametnikud, samuti kui kõik teised riigiteenijad, lisaks põhipalgale ka vanadustasu.

Arstiabi andmise kord

Riigi Teatajates avaldatud seaduste ja määruste põhjal said politseiametnikud ja nende perekonnaliikmed arstiabi, arstimisabinõud ja vahendid tasuta. Riigi Teatajas nr 75 1930 avaldatud määruse põhjal muudeti arstiabi andmise korda. Ametnikel tuli arstirohtude, sidumisabinõude ja muude arstimisvahendite eest tasuda 20% arvest . Teine osa jäi riigi kanda.
1931 .aasta Riigi Teatajaga nr 29 tehti uus kitsendus arstiabi saamise kohta, mis liigitas alates 20.aprillist 1931 ametnikud teenistustasu järgi 3 jaotusesse:

palgaga kuni 80 kr;

palgaga üle 80 krooni kuni 140 krooni;

palgaga üle 140 krooni.
Arstiabi tarvitaja kanda jäi ambulatoorse ravi või raviasutuses ravimise korral:
Teenistustasu kuni Teenistustasu üle Teenistustasu
80 krooni kuus 80 krooni kuni üle 140 krooni kuus
140 krooni kuus
Ambulatoorne ravi 50% 60% 75%
Arstimine raviasutuses 25% 40% 50%
Lisa 6: Arhiividokumendi koopia “Palgad” 2 lehel
EESTI KRIMINAALPOLITSEI
Sügisel 1919 esitas kohtuminister J.Jaakson Vabariigi Valitsusele kriminaalpolitsei asutamise seaduse eelnõu. Seadus võeti vastu 05.jaanuaril 1920. Selle seaduse järgi oli kriminaalpolitsei ülesanne spetsialiseerumise põhimõtet järgides üksnes kuritegude avastamine (selleaegse kõnepruugi järgi - kuritegude avalikuks tegemine). Kriminaalpolitsei korraldamisel loodi kriminaalpolitsei peavalitsus ja kohtadele 12 kriminaalpolitsei osakonda . Peavalitsus allus kohtuministeeriumile. Seda juhtis J.Kuus endisest kriminaalmiilitsa peavalitsusest. Kriminaalpolitsei peavalitsuses moodustati 1920. Aastal ka kuritegevuse statistika ja karistusteadete toimkonnad. 1920.aastal oli Eestis 285 kriminaalpolitseiametnikku.
Lisa 7: “Tabel politsei koosseisude kohta 1919.a. kuni 1933.a”
Äsjaloodud kriminaalpolitseil polnud nõutavat erialast ettevalmistust ega ka praktikat. Ka ei tuntud oma tööpiirkonda. Ainult mõni üksik oli töötanud varem Tallinna või Tartu kriminaaljaoskonnas. Kuid ka nende ettevalmistus oli puudulik.
Nendes tingimustes tuli kriminaalametnikul asuda politseitöö kõrvalt õppima. Need, kes ei sobinud kriminaalpolitseiks, pidid lahkuma . Kahel esimesel aastal lahkus politseist 189 kriminaalametnikku, 1922.aastal langes neid välja 28, hiljem aga oli töölt lahkujaid mõni üksik. Kriminaalpolitsei koosseis muutus püsivaks. (1: 171)
Ülevaate kriminaalpolitsei tööst , samuti ametnike tööst ja palkadest ning haridusest ja erialasest ettevalmistusest, saab politseiasutuste poolt peetud teenistuskirjadest ja atesteerimislehtedest .
Lisa 8 : Arhiividokumendi koopia “Teenistuskiri” 3 lehel.
Lisa 9: Arhiividokumendi koopia “Atesteerimisleht “ 4 lehel
Eesti politseijuhid käisid välismaal kriminaalpolitsei töökogemusi omandamas. Neid püüti kohaldada Eesti oludele. Kriminaalametnikele korraldati ka täiendkursusi.
Jälitustoiminguteks vajalikke näpunäiteid saadi ka erialakirjandusest. Trükis ilmusid esimesed eestikeelsed politseiväljaanded, nagu “Politseiniku käsiraamat” (1920), “Isikukirjeldus” (1921) ja “Kuritegude jälgimine” (1927). Need kirjutas politseiinspektor A.Liit. Samuti ilmus politsei kutseajakirjas “Kuust kuusse” hulganisti erialaartikleid.
Kriminaalpolitsei töö tõhustamiseks ja töökohustuste vahetamiseks korraldati kriminaalosakondade ülemate nõupidamisi.
1924.aastal allutati kriminaalpolitsei siseministeeriumile ning kriminaalpolitsei peavalitsus ühendati siseministeeriumi politseipeavalitsusega. Seeläbi koondati siseministeeriumi alluvusse nii välis- ehk üldpolitsei kui ka eripolitsei - kriminaalpolitsei ja poliitiline ehk kaitsepolitsei.
Politseipeavalitsuses moodustati kriminaalosakondade inspektuur, hiljem kriminaalpolitsei inspektuur. Niisugune toimimisviis võimaldas kärpida politsei juhtkonda. Vähendati ka kriminaalosakondade koosseise.
Kriminaalpolitsei peavalitsuses loodud kuritegevuse statistika toimkond viidi üle riigi statistika keskbüroosse, karistusteadete toimkond allutati kohtuministeeriumile. (1: 171)
1925 viidi kriminaalpolitsei ametinimetused vastavusse politseiasutuste kujundamise määrusega. Nii nimetati kriminaalpolitsei osakonnaülemad kriminaalpolitsei komissarideks, vanemad kriminaalpolitsei ametnikud vanemassistentideks ja nooremad ametnikud assistentideks. See kehtis ka poliitilise politsei kohta. Kriminaalpolitsei agendi ja vanemagendi ametinimetus jäi samaks.
Kriminaalpolitsei ametnike arv ei olnud püsiv, seda vähendati aastast aastasse, mistõttu kriminaalpolitsei oli tööga üle koormatud. Nii teenis kriminaalpolitseis:
Aja jooksul tõusis märgatavalt kriminaalpolitsei haridustase. Eesti Vabariigi lõpuaastatel töötasid kriminaalpolitseis valdavalt suurte kogemustega kriminaalametnikud. Nii oli 5 komissari ja 38 muud kriminaalametnikku töötanud kriminaalpolitseis selle loomisest peale, üle 15 aasta oli kriminaalpolitseis olnud 22, 10-15 aastat 33 ametnikku.
Aastaga suurenes kriminaalpolitsei tegusus. Esimestel aastatel oli peaaegu 300-mehelise kriminaalpolitsei menetluses 11200 süüasja, aga 1933 oli see arv juba 20734, kusjuures kriminaalpolitsei koosseis oli poole väiksem.
Oluliselt paranes kriminaalpolitsei tehniline varustus. Alates 1922.aastast oli kriminaalpolitsei kasutuses vaatlustarvete kastid , hiljem nahast paunad kõige tarvilikumate vahenditega, mida vajati teokoha vaatluse toimetamiseks , samuti päevapildiaparaadid ja valgustusabinõud. Eesti Vabariigi lõpuaastatel kasutasid kriminaalametnikud oma töös moodsaid tehnikavahendeid, mille käsitsemist õpetati kursustel. Uuenes relvastus. Igal kriminaalametnikul oli oma tegevuspiirkonna kaart ning busside ja rongide sõiduplaanid. (1: 172)
Kriminaalpolitsei tööd hõlbustas aja nõuetele vastav kriminaalregistratsioon. Kurjategijate selgitamisel kasutati dekadaktüloskoopia- ja monodaktüloskoopiakartoteeki .Dekadaktüloskoopiakartoteegis oli juba 1922. aastaks registreeritud ligi 9000 isikut. Käsile võeti daktüloskoopilise keskbüroo korraldamine. Monodaktüloskoopiakartoteek organiseeriti kolmekümnendatel aastatel Tallinna- Harju kriminaalpolitsei juures üleriigilise keskkartoteegina. Selles kartoteegis registreeriti röövimise ja varguse eest karistatud isikud. Eesti kriminaalpolitseis võeti kasutusele veel näiteks “kahtlaste isikute ja tagaotsitavate”, “ valeraha valmistajate ja levitajate”, “professionaalsete kurjategijate” jne kartoteegid. 1940.aasta algul oli kriminaalpolitsei kartoteeke ja teadete kogusid 17. (1: 173)
Kriminaalpolitsei ja välispolitsei koostöö oli siseministri 1931.aasta juhendite järgi korraldatud nõnda, et vähemates süütegudes toimetasid juurdlust valdades konstaablid, kriminaalpolitsei ametnikud sõitsid kohale üksnes suuremais ja tähtsamais asjus.
Seoses kriminaalpolitsei haridustaseme tõusu ja praktikakogemuste suurenemisega, samuti tehnilise varustuse täiustamise, ajakohase kriminaalregistratsiooni loomise ja kohtuekspertiisi võimaluste laialdase kasutamisega paranesid märgatavalt töötulemused -
süütegude avalikuks tegemine. 1920.aastal oli süütegude avalikuks tegemise protsent vaid 50 (1921 -55, 1922 -49) aga 1937.aastal oli see juba 70 ja 1938.aastal 69. Seejuures rõhutatakse politsei kutseajakirjas, et kuritegude avastamise protsent oli kolmekümnendate aastate lõpul kuriteoliigiti suuresti erinev. Tapmiste ja röövimiste puhul oli see rea viimaste aastate vältel 98 -99%, vargustest avastati vaid 50-55% (arvele oli võetud iga tühisemgi vargus). (1: 173)
Kriminaalpolitsei loomisel ei järgitud Eesti Vabariigis teiste riikide kriminaalpolitsei korraldust, sest seda ei tuntud. Aeg näitas, et Eesti Kriminaalpolitsei oli hästi organiseeritud ja täitis oma ülesandeid eeskujulikult.
EESTI VÄLIPOLITSEI
Eesti välispolitsei korralduse täiustamise aluseks oli vabariigi valitsuse 4.novembri 1925.aasta politseiasutuste kujundamise määrus. Politseiasutuste kujundamise määrusega muudeti välispolitsei senist organisatsiooni, kusjuures kriminaal- ja poliitilise politsei korraldus jäi üldjoontes samaks.
Välispolitsei 15.ringkonna asemel loodi 8 prefektuuri Raudteede prefektuuri esialgu ei tehtud, küll aga anti raudtee politsei komissarile prefekti õigused. Prefektuuride moodustamisel lähtuti põhimõttest, mille järgi politsei peab olema rahvale hõlpsasti kättesaadav, tööpiirkonnad peavad vastama politseiametnike tegelikule töövõimele ning tuleb tagada politseiasutuste juhitavus. Seejuures võeti arvesse Eesti Vabariigi administratiivjaotust ja väljakujunenud administratiivkeskusi, elanike arvu ja tegevusala politseiprefektuuri tööpiirkonnas , liiklusolusid jt. mõjureid , kindlasti ka riigikassat.
Lisa 10: Arhiividokumendi koopia “Maakonnakonstaablite tegevus 1925.aastal” 2 lehel
Leiti, et politseiorganisatsiooni otstarbekaks kujundamiseks on tahes- tahtmata vaja otsida õigeid lahendusi just katsetamise ja politseipraktika analüüsimise teel.. Nii täheldati, et politseiasutuste kujundamise määrusega esialgu moodustatud prefektuurid ei tööta alati laitmatult. Seetõttu tehti siseministri ettepanekul 1927.aasta kevadel politseiorganisatsioonides mõningaid parandusi. 1935.aastal moodustati ka raudtee politsei iseseisev prefektuur.
Politseiprefektuuride tööd juhtisid prefektid ja abiprefektid. Prefektuuril oli oma kantselei politseiametnike ja vabateenijatega. Prefektuuridele allutati nii välis- kui ka eripolitsei. Välispolitseis töötasid konstaablid, allkonstaablid, vanemkordnikud ja kordnikud.
Eesti välispolitsei kindlustas Eesti Vabariigis laitmatu avaliku korra. Selle täiustamiseks kehtestati politseivalitsuse direktori R.Veermaa 01.märtsi 1938 korraldusega linnades uus politsei välisteenistuse kord. Välisteenistuse ümberkorraldamise eesmärk oli paremini kindlustada kodanike julgeolek ning luua politseiametnikele soodsamad tingimused oma teenistuskohustuste täitmiseks. Varem olid välisteenistuses ette nähtud üksnes paigal seisvad politseipostid. Selline kord oli saadud päranduseks Vene ajast ning oli püsinud aastakümneid. ( 1: 174)
Niisugune välisteenistuse korraldamine ei vastanud enam aja nõuetele, sest sel puhul ei suutnud politsei täita neid ülesandeid, mida talt nõudis ühiskondliku ja riikliku elu korraldus. Asi oli selles, et paigal seisvate postide tegevuspiirkond oli kitsas , piirdus vaid lähima ümbrusega. Teenistushuvid nõudsid, et politsei liiguks ja viibiks kõikjal. Nii kaotatigi politsei välisteenistuse uue korra järgi paigal seisvad postid , välja arvatud liikluse reguleerimisel või muude ülesannete täitmisel vajalikud eripostid.
Paigalseisvate postide asemel rakendati välisteenistuses liikuvaid poste - politseipatrulle.
Patrullid liikusid neile määratud liikumisteel ja läbisid ettenähtud kohad. Liikumisteede võrgu tihedus sõltus asjaoludest. Niisugune välisteenistuse kord pidi jätma mulje, et politseid võib kohata igal pool. Kuna ei teatud, millal ja kohu võib politsei ilmuda , oli sellel asjaolul ka profülaktiline tähtsus. (1: 175)
Välisteenistuse ümberkorraldamisel vabanesid politseinikud pingutavast ja loidust põhjustavast 6-tunnilisest postil seismisest. Patrullteenistus kestis nüüd 2 tundi.
Välispolitsei arvuline koosseis ei olnud püsiv . Nii muutus konstaablite arv 1938. Aastal vallapiiride korrastamise tõttu: 365 valla asemele jäi 248 valda. Sellekohasele otsusele kirjutas Eesti Vabariigi president K.Päts alla 08.oktoobril 1938. Pärast seda teenis välispolitseis 1938.aasta lõpul 1486 isikut. (1: 175)
EESTI POLIITILINE POLITSEI
Tsaariaegse salapolitsei laialisaatmise järel ei olnud Eesti ajal erilist politseijõudu, kes oleks tegelnud poliitiliste kuritegude uurimisega. Pealegi vaheldus üks võim teisega.
Vabadussõja ajal tegeles poliitiliste kuritegude väljaselgitamisega Kaitseväe Staabi Teadete Kogumise Osakond . Kui sõda oli lõppenud, tuli hakata looma oma vastavat politseid. Esimesi samme oli küll juba astutud sõja ajal, nimelt 1919.a. augustis, mil koostati erilise politseiharu loomise projekt. Siis kavatseti kaitsepolitsei viia kohtuministeeriumi alluvusse.
Kaitsepolitsei loomine oli võrreldes teiste politseiharude loomisega palju raskem ja keerulisem. Rahval olid halvad mälestused tsaariaegsest sandarmeeriast ja selle töömeetoditest. Loodav Eesti kaitsepolitsei pidi erinema vanast tsaariaja politseist nagu öö ja päev.
Valitsus andis 12. aprillil 1920.a. välja “Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korralduse”. Kaitsepolitsei oli allutatud siseministeeriumile, tema ülesandeks oli “… nende kuritegude vastu võitlemine, mis sihitud kehtiva demokraatliku vabariigi ja ühiskondliku korra kukutamiseks” (2: 69)
Poliitilise kuritegevuse jälgimise ja juurdluse alal oli kaitsepolitsei vabariigi prokuratuuri ja kohtuvõimude käsutada.
Kaitsepolitsei korralduse kohaselt oli kaitsepolitsei asutuseks Kaitsepolitsei Peavalitsus, mis asus Tallinnas ning kaitsepolitsei jaoskonnad.
Kaitsepolitsei koosnes kaitsepolitsei (peavalitsuse) ülemast, tema abidest, jaoskonnaülematest (komissaridest), ametnikest ja agentidest.
Kaitsepolitsei ei kandnud vormiriietust.
Vastloodud Eesti Kaitsepolitsei alustas oma tegelikku tööd 1.mail 1920.a. ees seisis kolm rasket ülesannet, mis tuli lahendada lühikese aja jooksul. Komplekteerida koosseisud, võtta kasutusele demokraatlikule riigile omased töömeetodid, võita avaliku arvamuse poolehoid.
Kaader komplekteeriti täiesti uutest inimestest. Need, keda tööle võeti, pidid olema puhta minevikuga, ausad, tunnistama Eestis kehtivat riigikorda , olema Eesti Vabariigi kodanikud. (2: 70)
Esimesel iseseisvusajal võitles eesti poliitiline politsei nii pahemalt kui paremalt tuleva ohuga. Pahemalt poolt tulevaks ohuks olid kommunistid . Eesti kommunistid tegutsesid põranda all, said toetust Nõukogude Venemaalt. Vapside liikumist peeti ohuks paremalt. Vapsid trügisid kõigest väest võimule, jäljendasid mitmes asjas fašiste.
Eesti poliitilise politsei tegevus vajab põhjalikku ja aeganõudvat uurimist , seetõttu piirdugem siinkohal eeltooduga.
POLITSEI TEGEVUSE KORRALDAMINE JA NENDE AMETIOSKUSTE ARENDAMINE

Politseitalitus

Prefektuurid ja politseikool olid allutatud politseitalitusele (endiste nimetuste järgi politsei peavalitsus ja politseivalitus). Politseitalituse eesotsas oli 1938.aastal politseidirektor J.Sooman ja politsei abidirektor K.Kirsimägi. Politseitalituse koosseis oli suhteliselt väike. Näiteks 1934.aastal 16. ametnikku. Eesti Vabariigi lõpuaastatel suurenes politseitalituse koosseis märgatavalt, kusjuures 1938.aastal oli see 31 politseiametnikku. Koosseisu suurenemine oli tingitud ka sellest, et politseitalituses loodi kodaniku õhukaitse ja tuletõrje osakond. (1: 176)
Politseitalituse ülesanded:

politseitegevuse korraldamine ja juhtimine;

politseiametnike ettevalmistamine ja nende ametioskuse arendamine;

järelevalve politseiasutuste ja -ametnike tegevuse üle ja nende tegevuse revideerimine;

seaduste ja siseministri juhenditega politseitalitusele pandud muude kohustuste täitmine.
Politseikool
Politsei kutsehariduse areng jaguneb sisuliselt kahte perioodi: esiteks aastad 1921 - 1925, kui funktsioneeris politseikursuste süsteem, mille tööd koordineeris siseministeerium, ja teiseks aastad 1925-1939, kui kursusi korraldas Politseikool, kes tähistas 15.aprillil 1940 oma 15.aastapäeva. Politseikooli rajas selle direktor E.Mets. Õppetegevus koolis algas 03.juunil 1925.a. (2: 26)
Politseikooli ülesanded: politsei koosseisu komplekteerimine uute jõududega; teenistuseks vajalike teadmiste ja oskuste andmine; noorte politseijõudude kasvatamine tulevaseks teenistuseks.
Politsei koosseis komplekteeriti kooli kaudu. Kasvandike vastuvõtmist toimetas kooli nõukogu. Nõukogu vaatas läbi kooli õppekavad ja arutas õppemetoodika küsimusi.
Nende kohta, kes esitasid avalduse politseis töötamiseks ja politseikooli astumiseks, kogus kooli nõukogu igakülgseid andmeid nii käitumise kui ka iseloomuomaduste kohta. Sooviavalduse esitanud isik kutsuti politseikooli nõukogu ette. Kooli arst tegi otsuse kandidaadi tervise kohta.
Seejärel korraldati kandidaadile katsed tema vaimsete omaduste (üldine arengutase, taibukus, mälutüüp) selgitamiseks. Sellest sõelast läbikäinute hulgast valiti arv sobivaid õppureid. Et tagada politseikooli vastuvõtmisel objektiivsust , ei arvestatud koolile esitatud soovitusi .
Tung politseikooli oli pidevalt suur. Tavaliselt kandideeris 350-500 sooviavaldajat, kusjuures vastu võeti neist keskeltläbi vaid 40. Selline valik kindlustas, et politseisse sattusid politseitööks sobivad isikud.
Politseikoolis käis õppetöö loengute vormis. Loengute sisu näitlikustati ka politseifilmidega. Nii valmistas Eesti Kultuurfilm koolile õppefilme enesekaitse, esmaabi andmise, samuti jalatsi- ja sõrmejälgede talletamise jm. Kohta. Rööbiti loengutega korraldati praktilisi harjutusi nii klassis kui ka väljaspool kooli. Õppetöö sisu kindlaksmääramisel arvestati asjaolu, et kriminaalametnik ja konstaabel peavad olema süütegude kvalifitseeritud juurdlejad. See nõuab põhjalikke teadmisi kriminaalõigusest ja kriminaalprotsessist ning muudest valdkondadest. Politseiametnik peab suutma korraldada liiklust , toimetada järelevalvet tuletõrje tegevuse üle jpm. Politseikoolis õpiti ka autoasjandust. Ilmneb, et politseiametnikult nõuti põhjalikke teadmisi ja ametioskusi. Kool piirdus siiski peamiselt teooriateadmiste pakkumisega, sest praktikakogemusi pidi andma politseiteenistus. ( 1: 176)
Koos teadmiste ja oskustega anti politseikooli kasvandikele õpetust nii teenistusliku kui ka seltskondliku käitumise kohta. Kasvatuslikku külge silmas pidades rõhutati politseikoolis politseiteenistuse eetilisi nõudeid ja rahvuslikku mõtlemist.
Lisa 11: Arhiividokumendi koopia “Politsei teenistusmäärustik”
Kasvandikud elasid kooli internaadis. See soodustas üksteise tundmaõppimist ning seltskondliku käitumislaadi omandamist.
Politseikooli iga kasvandik pidi olema sportlane. Spordiga tuli tegeleda hiljem ka politseiteenistuses. Kooli lõpetajatest kujunesid silmapaistvad laskurid, kes töötasid tihti kohapeal laskespordi instruktoritena. Nii aitasid politseinikud kaasa eesti laskespordi headele saavutustele . Samuti osalesid politseikooli kasvandikud oma tööpiirkonnas kergejõustiku-, suusa- ja laskevõistluste korraldamisel.
Politseikooli kasvandike ja eksternide teadmisi kontrollis eksamitel katsekomisjon. Kooli lõpetamisel määrati kasvandikud lõpetatud klassi järgi teenistusse kas konstaabliks või kordnikuks välispolitseis või siis vastavatele ametikohtadele eripolitseis - kriminaal- või poliitilises politseis.
Politseikool oli ühtaegu politseinike täiendõppe keskus. Nii korraldati koolis 15 aasta jooksul politseiametnikele 20 mitmesugust kursust . Niisugustest kursustest võttis osa kokku 695 politseinikku.
Politsei ühiskondlikud organisatsioonid
Kui aluseks võtta see tegevusvaldkond , millel ühel või teisel ajal peatähelepanu pöörati, võib politseiametnike ühiskondlike organisatsioonide tegevuse jaotada nelja perioodi:
Esimene periood oli aastail 1919-1922, see oli ametiühingute ajajärk. Ametiühinguliikmeks võisid olla kõik Eesti Vabariigi miilitsatöötajad ja nende perekonnaliikmed. Liikmemaksu suurus oli 1% palgast. Ametiühingute tegevuses oli pearõhk majanduslikul omaabil. (2: 46)
Teine periood - politseiametnike kogude aeg, oli aastatel 1922-1926. Politseiametnike kogu oli kinnine korporatiivne organisatsioon . Tema ülesandeks oli politseiametnike üld- ja erihariduse arendamine, ametioskuste ja - osavuste tõstmine.(2: 46)
Kolmas periood - 1923 -1936, oli spordiringide aeg. Politsei spordiring loodi Tallinnas 07.aprillil 1923.aastal. See kasvas välja jalgpallimeeskonnast ja jalgpall oligi algul spordiringi peamine ala. Põhikirja järgi pidi spordiring tegelema ainult kehalise kasvatuse arendamisega. (2: 47)
Neljas ja viimane periood politseinike ühiskondlikus organiseerumises oli Politseiametnike kogude aastad 1936-1940.
Põhikirja järgi oli politseiametnike kogude eesmärk:

politseiametnike koondamine ja liitmine üksmeelseks ametipereks;

ametioskuste arendamine;

ametiau ja kohusetunde kasvatamine;

seltskondlik kasvatus;

politseieetika ja distsipliinitunde sisendamine;

politsei ühistöö edendamine ja majandusliku omaabi korraldamine;

meelelahutuste võimaldamine.
Eesti Politsei suutis oma ühiskondlike organisatsioonide kaudu tugevdada politseinike ühtekuuluvust ja ametioskusi, osutada materiaalset abi, arendada kehalist kasvatust ja sporti - lõppkokkuvõttes tõsta politsei mainet rahva silmis. (2: 48)
Politsei maine
Eesti politsei suutis ennast kõikjal maksma panna. Tal oli selleks vajalik enesekindlus . Märgatavalt oli suurenenud ametioskus. Politseinikud olid kehaliselt hästi ette valmistatud, neil oli arenenud kohuse - ja vastutustunne . Nad olid sõbralikud ja usaldustäratavad ametikandjad. Kadunud olid Vene- aegsed kombed ja pahed, mis olid varem politseile varju heitnud. Sellest tulenevalt oli Eesti politsei maine rahva silmis väga kõrge. (1: 178)
Politsei hea nime toetamiseks ei unustatud ka esmapilgul vähetähtsaid detaile. Näiteks peeti vajalikuks 1938.aastal lasta riigi kulul valmistada maakonnakonstaablitele ühtlased ametinimetusega uksesildid. Mõisteti, et kodanik saab esmamulje politseist juba enne politseiametniku tööruumi sisenemist. ( 1: 178)
Politsei mainet kujundas tema operatiivsus: kuritegudele reageeriti viivitusteta. Seda võimaldasid Eesti Vabariigi side- ja liiklusolud. Enne 1920. Aastat olid miilitsas telefonid peaasjalikult vaid miilitsajaoskondade kantseleides, aga Eesti Vabariigi lõpuaastatel oli igal konstaablil ja peaaegu kõikidel kriminaalametnikel kodus telefon. Käepärane telefoniside hõlbustas politsei tööd. Eriti tähtis on aga see jälitustegevuses.
Politsei edukas töö eeldab ka häid liiklusolusid. Enne 1920.aastat tegid politseinikud oma ametisõite kas rongi või küüdihobustega. Kuna küüdihobuste nõutamine raiskas aega, muretses politsei 1920.aasta lõpul endale hobuseid. Neid peeti 1924.aastani. Siis muutus jalgratas suviti politseis nõutavaks liiklusvahendiks. Aja jooksul said põhilisteks liiklusvahenditeks mootorratas ja sõiduauto. 1930.aastal oli kriminaalpolitseil vaid 4 mootorratast ja 5 autot, aga enne Nõukogude okupatsiooni oli igal politseijaoskonnal oma sõiduauto. Kõigele lisaks oli Eesti Vabariigis tihedad bussiliinid ja korralik rongiliiklus.
Eesti politsei võitis peagi korda ja julgeolekut austavate kodanike lugupidamise ning usalduse. Suhtumine politseisse muutus aastatega täielikult. See ilmnes ka kriminaalpolitseile jälitustöös osutatud abis ja toetuses. Et kaasata kodanikke kuritegudevastasesse võitlusesse ja anda neile juhendeid, kuidas ennast kaitsta varguste eest, kirjutas politseiinspektor A.Liit 1923.aastal brošüüri “Mida iga kodanik peab teadma kuritegude jälitamisest ja kuidas vargusi ära hoida”. 1934 ilmus kordustrükk ja seda levitati rahva hulgas ligi 15 000 eksemplari. (1: 178)
Eesti politseikorraldus oli tolle aja kohta eeskujulik; ühiskonnas, kus riik on kutsutud ja seatud teenima oma rahvast, ei ole see teisiti mõeldavgi.
Eesti politsei häving
Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist asus nõukogude võim lammutama ja hävitama kahe aastakümnega ülesehitatud politseiorganisatsiooni. Teati hästi, et iseseisvusaate kandjana ei toeta Eesti politsei okupante. Samas mõisteti, et rahvas peab lugu oma politseist ja usaldab teda. Siit saab selgeks, mispärast on okupatsioonivõimud püüdnud Eesti politseid rahva silmis mustata. Seejuures lähtuti põhimõttest: mida suurem vale, seda parem.
Hulk politseinikke langes sõjasuvel 1941 partisanivõitluses ja Punaarmee väljatõrjumisel Eestist, lahingutes nõukogude partisanide vastu ja Idarindel, samuti sõjajärgses metsavõitluses. Küllap leidub aga neidki , kes on üle elanud okupatsiooniaastad või pääsesid vabasse maailma ning võisid oma meenutustega olla toeks Eesti politsei taasloomisel.
KOKKUVÕTE
Käesolevas kursusetöös käsitlesin Eesti miilitsast Eesti politseiks kujunemist ja selle rolli riigi julgeoleku tagamisel. Analüüsisin miilitsa reorganiseerimisega kaasnevaid muudatusi Eestis ja püüdsin lugejale anda enam teavet kriminaalpolitsei, välipolitsei ja poliitilise politsei tööst.
Eesti Politsei algus langes sotsiaalsete muutuste aega - vanade riikide struktuuride lammutamine ja uute loomine, omandireform ja uus kihistumine .
Elanikkonna turvatunne tuleneb ühiskonna seisundist, kuritegelikust situatsioonist ja ka politsei tegevusest.
Põgusalt olen peatunud politsei palkadel, politsei kvalifikatsiooni tõstmisel, politseitalituse tööl ja politsei ühiskondlike organisatsioonide tähtsusel politsei maine kujunemisel.
Eesti Politsei püsis sama kaua kui iseseisev Eesti riik - 1918 aastast 1940.aasta suveni. Siis hävitati okupeerimisega mõlemad, (2: 4) kuid ei suudetud hävitada aastatega kujunenud rahva lugupidamist ja usaldust oma politsei vastu.
Prantsuse kirjanik Honore de Balzac on küsinud: “Milline elukutse on kõige auväärsem?” Ja vastanud ise: “Politseinik” . 1918 -1940.aasta Eesti Politsei suutis hoida oma mainet ühiskonna silmis. Jääb ainult loota , et seda suudab ka taasloodud politsei.
Lugupidamisega
KASUTATUD KIRJANDUS

Herbert Lindmäe 1990. Eesti Politsei - Edasi 170 - 178

Eesti Politsei.. Loomine ja areng 1918-1940

Ivar Aimre. Politsei tegevus ja elanike hinnangud. Tallinn 1998

Ivar Aimre. Õigus.Kriminaalpoliitika.Politsei. Tallinn 1998
5. Eesti Riigiarhiivi fondi S 1 säilikud

.DOC Laadi alla originaalfail 23 lk · .doc · 47 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

47 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kirke Moor Õppematerjali autor

1. EESTI POLITSEI LOOMINE
2. 1.1 Politsei palgad
3. 1.2 Arstiabi andmise kord
4. EESTI KRIMINAALPOLITSEI
5. EESTI VÄLIPOLITSEI
6. EESTI POLIITILINE POLITSEI
7. POLITSEI TEGEVUSE KORRALDAMINE JA NENDE
8. AMETIOSKUSTE ARENDAMINE
8.1 Politseitalitus
8.2 Politseikool
8.3 Politsei ühiskondlikud organisatsioonid
8.4 Politsei maine
8.5 Politsei häving
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS

politse õigussüsteem

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti ajaloolised institutsioonid

Sõltuvalt poliitilisest korraldusest võib kindralkuberner olla kõrgema ametiastmega kuberner või seista "tavalistest" kuberneridest kõrgemal, täites administratiivseid või ka valitsusjuhi ülesandeid. 3. Veebruari (märtsi) revolutsioon, tsaarivõimu kukutamine ja kodanlik AV, Eestis Maanõukogu 1917. aasta veebruaris alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi Eestile välja rahvuslik autonoomia. Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse nimetati ka Eestimaa kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska

Infoteadus- ja dokumendihalduse eriala

docx

Adolf Hitler ja natslik Saksamaa

kitsaskohtade lahendamisel ning elujärje kiiret paranemist. Saksamaal hakkasid maailmasõja tulemuste ja Weimari vabariigiga rahulolematud koonduma Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse, mida juhtis Adolf Hitler. 1923. aastal üritas Hitler Münchenis võimu haarata, kuid natside mässukatse suruti maha ja Hitler mõisteti koos kaasosalistega vangi, kus ta kirjutas raamatu "Mein Kampf". Kolmas Riik ehk Kolmas Reich oli Saksamaa kujundlik nimetus aastatel 19331945, kui riiki valitses Führer'i ehk Valitseja - Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik diktatuur. "Kolmas Riik" tähistas natsionaalsotsialistliku mõtteviisi kohaselt riiki, mille eelkäijad olid Püha Saksa-Rooma Keisririik (8431806 kui "Esimene Riik") ja "Saksa keisririik" (18711918 kui "Teine Riik"). Saksamaad eriti rängalt tabanud ülemaailmne majanduskriis (19291933) saavutas aastal 1932 haripunkti: töötute arv ulatus 6 miljonini (ligi 45 % töölistest) ja

Ajalugu

pdf

Nõukogude okupatsioon Eestis aastatel 1940–1941

I etapp – Nõukogude okupatsioon Eestis aastatel 1940–1941 Sissejuhatus Tema Ekstsellents Eesti Vabariigi President Lennart Meri kirjutas 14. augustil 1998 ko- misjoni liikmetele: “Ma loodan, et komisjon suudab aidata minu riigil astuda kindlalt tuleviku poole pärast seda, kui on tuvastatud kõik isikud ja rühmad, kes vastutavad pool sajandit tagasi Eestis toi- munud paljude traagiliste sündmuste eest.” Komisjon moodustati, et uurida põhjalikult ajaloolisi dokumente inimõiguste massilise rikkumise kohta Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda.

Ajalugu

pptx

EV Õiguskaitsesüsteem

kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras st. kohtuprotsessi osapooltel on õigus ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata Riigikohtule. Riigikohus võtab kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kohtunikud Kohtunikuks võib nimetada Eesti kodaniku, kes on: 1) on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi 2) oskab eesti keelt keeleseaduses sätestatud C1tasemel või sellele vastaval tasemel 3) on kõrgete kõlbeliste omadustega 4) on kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused. Kohtunik nimetatakse ametisse eluajaks. Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu üldkogu ettepanekul. Riigikohtuniku nimetab

Ev õiguskaitsesüsteem

docx

ABIPOLITSEINIKU ROLL JA PÄDEVUSED SISETURVALISUSE TAGAMISEL

TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND ABIPOLITSEINIKU ROLL JA PÄDEVUSED SISETURVALISUSE TAGAMISEL Uurimistöö Juhendaja: MA Tallinn 2017 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 1Vabatahtlike politsei tegevusse kaasamine Hollandi kuningriigi näitel....................................5 1.1Vabatahtlikud Hollandi politseis........................................................................................5 1.2Vabatahtlikus politseinikus kandideerimine.......................................................................6 1.3Kandidaatide ettevalmistamine ja koolitused...................................................................11 1

Õigus

docx

Päästeameti struktuuri referaat

1.2 Päästeameti missioon ja visioon. Organisatsiooni ja selle personali arendustegevus algab missiooni ja visiooni määratlemisest ja sõnastamisest ning sama kehtib ka organisatsiooni põhiväärtuste kohta. 3 Missioon kirjeldab organisatsiooni olemasolu põhjuseid ja suunda, visioon - kuidas organisatsioon soovib välja näha tulevikus. Päästeamet, üks riigi sisejulgeolekut tagavatest organisatsioonidest, annab omapoolse panuse Eesti territooriumil viibivatele inimeste (tule)ohutuma elukeskkonna põhistamisse, osutades operatiivseimat ja kvaliteetseimat päästeteenust, mis korreleerub olemasolevate ressursside maksimaalse realiseerimisega. Päästeameti missioon ja visioon soodustavad organisatsiooni arengut, kuna võimaldavad sihikindlalt saavutada teenistuse koondpotentsiaalile vastavat tegevustulemust, aga samuti realiseerida maksimaalselt ühise eesmärgini jõudmise nimel iga üksiku töötaja isiklikku potentsiaali

Ainetöö

doc

Riik. Riigimõiste. Riigi tunnused ja liigid.

kui nad asuvad rahvusvahelises..... Sõjalennukid ja laevad on alati oma lipu all igal pool. 5)Saatkonnad on selle riigi territoorium, milles nad asuvad. Saatkondadele on antud puutumatus vastavalt diplomaatilisele kokkuleppele. Riigi põhitunnus on rahvas(elanikkond)-antud riigi territooriumil viibivad inimesed. Tuleb eristada: a)Antud riigi kodanikud b)Välismaalased c)Määramata kodakondsusega inimesed(kodakondsuseta) d)Topelt kodakondsusega. Eesti Riigi seadus välistab topelt kodakondsuse. 1/3 Eestis on venelased. Eesti üheks probleemiks rahvaga on määramata kodakondsuseta isikute osa. 92´-30%. 1.aug.06´-10% Eesti kodakondsuse saamine-reguleerib Eesti Kodakondsuse seadus.(kehtib alates 95ndast aastast) Enne seda rakendati meil 38nda aasta KS. 38´ seaduse järgi olid Eesti kodanikud need, kes 17.Juuni 1940 olid Eesti kodanikud ja nende järeltulijad. 17.juuni 1940 Nõukad okupeerisid Eesti.

Ühiskonnaõpetus

rtf

EV ÕIGUSKAITSESÜSTEEMI ORGANID

EV ÕIGUSKAITSESÜSTEEMI ORGANID ADVOKATUUR Eesti Advokatuur on 1919. aastal 14. juunil asutatud advokaatide omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus. Advokatuuri liikmeteks on vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid. Seisuga 06.12.2017. a on Eesti Advokatuuri liikmeid kokku 1024. Advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest. Advokatuuri organiteks on üldkogu, esimees, juhatus, revisjonikomisjon, aukohus ja kutsesobivuskomisjon. PÄDEVUS AMETISSE MÄÄRAMINE AMETIST VABASTAMINE Õigusteenuse osutamise korraldamine era-ja avalikes huvides, Esimees valitakse vandeadvokaatide Advokatuuri liikmesuse peatamise

Õigus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

RiM: väga hea töö!

00:15 29-04-2011

kubujuss: arvan, et aitab

19:02 05-10-2010

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 23 lk