Leidsid 14 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti murrete erijooned". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mitm, vokaalid, murrak, erijooned, mitmus, diftongid, klusiil, rannik, palatalisatsioon, kesksõna, maka, setu, lihtminevik, ains, lõunaeesti, silbis, illatiiv, väl, idamurde, murdel, harmoonia, sisseütlev, iksi, kodavere, esin, häälik, klusiilid, idaosa, ühisjooned, vormides, morfoloogia, liigendus, verbide, harjumaa, diftongide, kavva, alutaguse Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kirik) – külakeel (küla) – idiolekt (inimene) Murde kasutusala on väiksem. Ühes keeles on mitu murret. Mingi murde kõnelejad saavad üksteisest aru. Murretel ei ole kirjakeelt. Murde kõnelejaid on vähem. Vastuväited Murde kasutusala on nii geograafiliselt kui arvuliselt suhteline. Nt Uus-Guinea ja Etioopia: palju keeli/murdeid, sest puudub ühtne standardkeel. MURRE Mittestandardne madala staatusega keelekuju.
· Mitu maakonda Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa, Põhja-Tartumaa loodeosa. · Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala. · Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. · Aluseks eesti kirjakeelele palju kirjakeelepäraseid jooni Keskmurde tähtsamad erijooned · Hilisdiftongid ülipikkadest vokaalidest saanud diftongid: pää pia pea; jeal hääl; maa - mua · Algupäraste diftongide osaline assimilatsioon: poig poeg. i on madaldanud · Morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi. Si-tunnusega mitmuse osasatav (jalgasi). sse-illatiiv (jalasse). Diftongiline mitmuse osastav (vedelaid) · Pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades!) mua `maa` Vasta àasta`
kasutuspiirangud: põhjustaja ei pea olema elus ega aktiivne, tagajärg ei pea olema positiivseks hinnatav. Kujunenud grammatikaüksused võivad edasi grammatikaliseeruda ehk regrammatikaliseeruda: nende ümbermõtestumine toob kaasa nihkeid grammatika süsteemis. Nii on eesti imperatiivi 3. pöördest kujunenud uus kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a
· eL: Mulgi murre M, Tartu murre T, Võru murre V, · eR: rannamurre R, Alutaguse murre A · Murrakurühmad, Murrakud Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused: · põhjaeesti · lõunaeesti · afrikaat puudub: siga, küpsetab · afrikaat esineb: tsiga, küdsä · larüngaalklusiil puudub: kalad · larüngaalklusiil esineb: kala? · harv palatalisatsioon (t, s, l, n, r) · sage palatalisatsioon (kõik konsonandid) · *- ks> ks: saaks · *-ks > ss: saassi · *-ksi > -ks: üks, läks · *-ksi > -ts: üts, läts · *- psi > ps: laps · *-psi > pts: lats · *- tk > tk: sõtkuma, katki · *-tk > kk/tsk: sõkma, katski
Muuk. 1998 sai eesti keel riigikeeleks, viimane keeleseaduse uuendamine oli 1995, loodi keeleinspektsioon, kes peab keeleseaduse täitmist kontrollima, nüüd 2009 on ajalehtedes ilmnenud vaidlused uue keeleseaduse üle. Põhjaeesti murre afrikaat puudub(siga,küpsetab), larüngaalklusiil puudub(kalad), harv palatalisatsioon(t,l,s,n,r), ks-ks(saaks), ksi-ks(üks,läks), psi-ps(laps), tk-tk(katki), kt-ht(kõht), ajalooline muutus, rekonstruktsioon, vokaalharmoonia puudub(näha), erinevad vokaalid teatud sõnades(lõhki, kollane, mets), keskkõrged vokaalid nasaalide ees(tema, on), silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud(nael),järgsilbi o kadunud(jahu,tegu), mitmuse nominatiiv -d(kalad), valdav -de mitmud(puudel), illatiiv -sse(kohtusse), inessiiv -s(jalas), keskvõrre -m (suurem), eri pöördelõpud isikus ja arvus(annan, anname), pöördelõpud lihtminevikus ja tingivas kõneviisis(andsite,annaksite), da-infinitiiv(tuua, istuda), domineerib -si lihtminevik(võtsid)
kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae
8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil Kõrgenevad diftongid - teine komponent on kõrgem kui esimene (ai, au, äi, oi, ae jne) Madalduvad e avarduvad diftongid - teine komponent on madalam kui esimene (ea, oa) Omasõnades jagunevad diftongid algupärased i-, u-, *ü- (> i-) -lõpulised hilisdiftongid i-, e-, o-, a-lõpulised Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui Nt aastaid, tooteid, raamatuid, (m.os) kauneimaile (m.) Eesti keeles pole triftonge (3 laadilt erinevat ühte silpi kuuluvat vokaali)
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine
Tartu murre, Otepää murrak Referaat Tartu 2007 1. Sisukord 2. Sissejuhatus...............................................................................3 3. Tartu murre...............................................................................4 4. Tartu murde erijooned..................................................................7 5. Otepää murrak............................................................................8 6. Näpunäiteid tekstide lugemiseks.....................................................10 6.1 Otepää murdetekst.................................................................11 6.2 Otepää murdeteksti tõlge.........................................................13 7. Kokkuvõte...............................................................................15 8. Kasutatud kirjandus.........
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus, olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride
reformitaotlust. Forseliuse keelekasutus: komitatiivi lõpp tüvega koos. Sõna lõpus leenisklusiil. Imperatiivi lõpud t-ta. Olevikus eituspartikkel ep, aga verbil pole pöördelõppu. Lausestuses säilinud saksapära, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge. VANA KIRJAVIISI PÕHIMÕTTED: 1) h pole vokaalipikendus, vaid häälik; 2) rõhulises kinnises silbis märgitakse pikad vokaalid 2 tähega; 3) rõhulises lahtises silbis märgitakse pikad vokaalid 1 tähega 4) rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märgib järgnev 2-kordne konsonant; 5) sõna lõpus konsonant 1 tähega. Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel. 1680ndatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud teostes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid (Fischer toetas), mis kutsus esile Põ- Eesti vaimulikkonna vastuseisu
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13
suhtlust, ajalugu, keelte kontakte; · Substraaat, adstraat ja superstraat on kontaktis olevate/olnud keelte liigid; · Keelkontaktide tulemusel tekkinud kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika) ja pidzin (mõlema keele sõnu ja elemente, puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks). Kreoolkeelte sõnad ei ole väga pikad ja tihti kasutatakse sõna kordust (nt mitmus: tingting) · Keeleline piirkond (ingl k linguistic area) nt Läänemere piirkond (satnaseid jooni leitud nt sõnajärjes). Mingil põhjusel geograafilisel/poliitilisel põhjusel olnud väga tihedalt ühendatud. · kui ühest piirkonnast on palju sarnasusi leitud juba grammatika tasandil, siis räägitakse keeleliidust (Sprachbund) nt Balkani keeleliit (kreeka, albaania, tumeenia, bulgaaria, serbia, horvaadi). Keelekontakt
Ülejäänud passiivsed. Kõnetrakti osad: huuled (labia), hambad (dentes), hambasombud (alveoli), kõva suulagi ja selle osad (pre-, medio- ja post-palatum), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). 24. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; Eesti häälikusüsteem: Eesti häälikusüsteem: Vokaalid: Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged vokaalid i ü u Keskkõrged vokaalid e ö õ o Madalad vokaalid Ä A Konsonandid: helilised: l, r, m, n, v, j helitud: p, t, k, h, s, s, f, h · moodustusviis järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
annaabi.ee 
