kunstiks (vaimu endakaemus) religiooniks (vaimu kujutlus endast) filosoofiaks (vaimu iseendamõistmine) Hegel kuulutas oma filosoofia absoluutse vaimu enesetunnetuseks, seega arenemise lõppastmeks. Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ning muudetud demiurgiks. Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja.
demokraatlike vaadetega isa õuduseks hülgas õigusteaduse ning asus õppima hegelliku filosoofiat. Teda mõjutasid nii Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis. Omandanud doktorikraadi ning töötanud mõnda aega ajakirjanikuna eejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga, kellega koos loetakse teda teadusliku kommunismi, dialektilise ja ajaloolise materialismi ning teadusliku poliitilise ökonoomia aluste rajajaks. 1847. aastal asutasid mehed koos Kommunistide Liidu ja kirjutasid ,,Kommunistliku partei manifesti". Marxi olulisimaks teoseks loetakse tänapäeval aga tema kolmeköitelist ,,Kapitali", kus üritab erinevate näidete ja seletuste põhjal tõestada, et kapitalism kui ühiskonnakorraldus on juba eos absurdne ning määratud hukkumisele. Marx kasutab klassikalise ökonoomika vahendeid. Nagu A. Smith ja D
kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma. Koos Charles Darwini ja Sigmund Freudiga on Marx suurimaid maailmapildi muutjaid 20. sajandil. Teda mõjutasid nii William Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis. Marxi filosoofia võlgneb palju Hegelile, kellelt on pärit mõiste ,,dialektiline". Erinevalt Hegelist hülgas Marx aga idealismi, suunates enda tõe läbinisti ateistliku ,,dialektilise materialismi" poole. Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: "Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks". Marxi kuulus väljend on: "Religioon on oopium rahvale." Ta väitis, et inimkonna areng kulgeb ürgkogukondlikust korrast läbi orjandusliku korra feodaalaega, sealt kapitalismi ja edasi sotsialismi. Areng toimub tootmissuhete ehk toodangu ja inimeste vaheliste suhete
Aru saada on mõistagi tarvis. Nutu võib teatud määral asendada naeruga või sellega ühendada (,,naer läbi pisarate"). Ilma naeruta jääks aga paljugi arusaamatuks. Ja kõige loomingulisemalt mõtlevad nõukogude filosoofid tihti naersid, et mitte nutta.9 Ammu on tähele pandud: ,,Naljaka üle naerda tähendab suhtuda sellesse täiesti tõsiselt." ,,Naer ei ole üldse naljaasi." (A. Herzen) 10 Nõukogude filosoofia ajalugu ei ole mitte ainult igavad dialektilise ja ajaloolise materialismi õpikud, mitte ainult loomingulise mõtte sähvatused nagu pärliterad teadusetaoliste nämmutuste sõnnikuhunnikus, vaid ka tark naer, mis õõnestas totalitaarset ideoloogiat ning kindlustas inimese individuaalsuse esmasuse kollektiivse idiotismi ees. Filosoofide folkloor ja koomiline isetegevus, nii nagu kogu anekdoodieepos näitavad, et totalitarism ei ole mitte ainult inetu ja hirmus, vaid ka naljakas. Naer aga aitas ja aitab halvavast hirmust jagu saada
internaadis selle üle rõõmustas ja tärkav lootusetunne oli maad võtmas. 1956.aasta Hruštšovi „salajasest” kõnest XX parteikongressil sai ta üpris ruttu teada ning tõde, et see tõi küll veidi liberaalsemad olud kaasa, kuid suurt mõju selle tema arvates polnud. 50-ndate kohta ütleb ta, et oli võimu suhtes sõnakuulelik. Ainuke protestiaktsioon, milles ta osales, oli koos kaaslastega veterinaariõpingutelt ajaloo ja dialektilise materialismi tundide vastane. Nad lihtsalt keeldusid minemast nendesse tundidesse. Muidugi see mingeid muudatusi kaasa ei toonud, sest eelkõige oli tähtis ikka stipendium saada. 1956.aasta revolutsioonidest Poolas ja Ungaris ei teadnud ta tollal midagi. Ta proovis ja kuulas sõpradega raadiot, kuid Ameerika häält kuulates olid segajad alatihti peal ning kosta oli ainult mingit suminat. Ajalehtedes kirjutati ainult tööliskangelastest ja spordist
XVII sajandi loodusteaduse edusammude tõttu tulid nad uuesti teravalt päevakorda ja Leibniz andis neile vastused, mis sisalduvad tema komstruktsioonides. Täpsemate lahenduste leidmise pärandus ja tulevikule. Kõige olulisemaks ja väheaeguvaks osaks Leibnizi filosoofias on tema meetod, mis on täis silmapaistavid ideid ja mida on veel vähe vääriliselt hinnatud. Sügav austus, mida Marx, Engels ja Lenin tundsid Leibnizi kui teadlase ja filoosofi vastu, on seotud eelkõige tema dialektilise meetodiga. Suur valgustaja demonstreeris korduvalt selle meetodi rakendamist loodusteadustes ja matemaatikas, mistõttu ta siin Hegelist paremas mõttes erineb. Oma meetodi mõjukuse võlgneb Leibniz mitte ainult oma teadlase- ja uurijatalendile, vaid eelkõige sellele õnnelikule asjaolule, et ta oli väga lähedal formaalse loogika ja dialektika vahekorra probleemi õigele lahendusele. Ilma seda probleemi lahendamata ei saa
intensiivse arenguga uusajal, kuivõrd see on ainuvõimalik meetod teaduse empiirilise poole arendamisel. Ka induktiivne loogika on ühe- mehe-töö: inglise loogik J.Mill (1806-1873) formuleeris põhjuslikkuse seose uurimise meetodid, mis ongi nimetatud loogikaharu põhialuseks. Dialektiline loogika on õpetus mõtlemise sisulistest seostest ja struktuuridest. Fragmente mõtlemise dialektilisest viisist võib leida Herakleitose, Platoni, Aristotelese töödest, kuid dialektilise loogika teooria on loonud saksa filosoof Hegel (1770-1831). Matemaatiline ehk sümbolistlik loogika on õpetus, milles käsitletakse mõisteid ja nendevahelisi seoseid modelleerituna teatavas märgisüsteemis. Matemaatilise loogika esmategija oli saksa matemaatik ja loogik G.W.Leibniz (1646-1716). Siiski ei ole selle õpetuse väljaarendamisel niivõrd kaalukad ühe mehe teened nagu seda eespool on rõhutatud. Matemaatilise loogika teooria tegemisega on seotud olnud
vihikutes näitas Marx, et filosoofia ei sobi kokku reigiooniga. ( Sealsamas: 22) Väitekirjas hindas Marx kõrgelt osa, mida suurte kreeka atomistide Demokritose ja Epikurose filosoofilised vaated inimkonna vaimses arenemises etendasid. Marxi teeneks oli ka Epikurose filosoofilises süsteemis leiduvate dialektika elementide kättenäitamine. Eriti märkis ta ära Epikurose õpetuse aatomite spontaanse kõrvalekaldumise kohta, nähes selles iseliikumise dialektilise printsiibi väljendust. Kõrvalekaldumise printsiipi tõlgendab ta kui aktiivsuse, tegevuse printsiipi. Epikurose filosoofia rajanesid tema eetilised vaated ja eeskätt vabadusõpetus. Moraaliprobleemide käsitlemisel lähtus Marx seisukohalt, et filosoofia peab ellu aktiivselt vahele segama. Ta pooldas mõistmatu maailma ümberkujundamist, rõhutas filosoofia ja elu dialektilise ühtsuse printsiipi. (Fedossejev et al. 1972: 30) 8
tekivad tingimused soostumiseks, turba-madalsoo tekkimiseks. Eluviaalmaastiku mullatekke- ja murenemisproduktid kantakse pinna. ja pinnaseveega reljeefi madalamatele elementidele ja sellega mõjutatakse sub- ja superakvaalsete maastike kujunemist 18. Diskreetsus ja pidevus Diskreetsus taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses). 19. Mis on leetumine? on mullateke, mille puhul orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul laguneb mulla mineraalosa lahustuvateks ühenditeks, mis mullas liikuvate vete toimel mullast ära uhutakse ja mille läbi mulla keemiline viljakus langeb. 20. Mis on kamardumine?
Hiljem töötas erinevates lütseumides õpetajana. Seejärel mobiliseeriti sõjaväkke. Avaldas autobiograafiliste sugemetega päevikuvormis romaani "Iiveldus". Tegeles tõsiselt filosoofiaga. Silmapaistvaim teos ,,Olemine ja eimiski". Hakkas pöörama enam tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele ja indiviidi rollile ühiskonnas. Ajapikku arendas Sartre välja omapärase eksistentsialistliku sotsialismi, mis leidis väljendust tema teises filosoofilises peateoses pealkirjaga ,,Dialektilise mõistuse kriitika". Ilmus sardooniline autobiograafiline teos ,,Sõnad". Sai Nobeli kirjandusauhinna, mille tagasi lükkas. Suri kopsuhaigusesse. Eksistentsialismist on mõjutatud palju kirjanikke, nt Pirandello, Brecht, Beckett, Ionesco. · Luigi Pirandello (1867-1936) Itaalia näite- ja proosakirjanik, modernistliku draama alusepanija. Kirjutanud teoseid nagu: ,,Kadunud Mattia Pascal", ,,Vana jumal", ,,Üks, ei ühtki, tuhat tükki". Nobeli kirjanduspreemia
Vastsündinu on Locke järgi tabula rasa (,,puhas leht"), millele kogemus meelte kaudu ,,kirjutab" oma sisu. 4. Gotfried Leibniz tõi psüühikakäsitlusse alateadvuse mõiste. 5. Diderot, Holbach, Helvetius jt prantsuse filosoofid esitasid inimese psüühika sotsiaalse determineerituse idee. 6. Immanuel Kant eristas kaasasündinud (aprioorseid) ideid ja kogemuse poolt antud vaimuelunähtuste sisu. 7. K.Marxi ja F.Engelsi dialektilise materialismi õpetus- see sündis prantsuse materialismi, Hegeli dialektika ja inglise poliitökonoomia ühendamisel ning käsitles psüühikat aju ja selle erilise omaduse- teadvuse- evolutsioonilis-ajaloolise arengu tulemusena. Psühholoogia arengulugu 1 Teema 2 · Monism- filosoofiline seisukoht, mille järgi on kõigel olemasoleval üks universaalne alge
Kuid etteheide on põhjendatud, kuna samasuse reegli kohaselt mõiste saab olla ühe arutluse piires vaid ühes tähenduses, mis on väljendatud ka vastavate tunnuste kaudu. Loogikaalases kirjanduses kõnesoleva reegli raames kõneldakse sageli asjade samasusest, mis selles kontekstis on ilmselt põhjendamatu, kuna loogikasse puutuvad arutlused toimuvad väljal de dicto ja ei toimu asjade ja nähtuste maailma üle, (väljaarvatud juhtumid, mil arutlus toimub dialektilise loogika, induktiivse loogika ja modaalse loogika alal). Kui aeg- ajalt juhtubki nii, et formaalloogikasse kuuluv arutlus kipub libisema loogikast välja asjade ja nähtuste, protsesside ja nende tulemuste jne. valdkonda, siis on mõistlik hetkeks mõtet juhtida mingile matemaatikateaduse harule, meenutamaks, et matemaatiline teooria ei käsitle asjade ja nähtuste eksistentsiga seonduvat Näiteks, 7+7=14, olenemata sellest, kas number 7 tähistab tegelikust maailmast sigu, päevi, kroone vm
Engels sündis tekstiilivabrikandi perekonnas. 1834-1837 õppis Elberfeldi gümnaasiumis, kust ta lahkus isa nõudmisel viimasest klassist ning hakkas tööle Bremeni kaubanduskontoris. 1841-42 osales ta sõjaväeteenistuses. Saksamaal osales Engels aktiivselt ka poliitikas, kuid ähvardav vangistus ja tüli isaga sundisid teda sealt lahkuma. 18451847 elas ta Brüsselis ja Pariisis. Neil aastail koos Marxiga kirjutatud teostes ("Püha perekond", "Saksa ideoloogia") on sõnastatud mitu dialektilise ja ajaloolise materialismi põhiprintsiipi. 1847. aastal asutasid Marx ja Engels Kommunistide Liidu ja kirjutasid selle programmi Kommunistliku partei manifesti. Aprillis 1848 sõitsid nad Saksamaale, kus osalesid 1848. aasta revolutsioonis. 1849. aastal võitles Engels valitsusvägede vastu. Pärast lüüasaamist siirdus ta Londonisse. Sinna oli asunud elama ka Marx. Novembris 1850 naasis ta Manchesteri, pidades Marxiga tihedat kirjavahetust, aidates teda ka majanduslikult. 1870
kujutluste ja tunnetega. Filosoofia asetab kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu ja tuntu puhtasse möttelisse vormi. Hegel näeb filosoofia ülesandena "haarata aega mötetes", anda olevikule väljendus. Filosoofia on ajalooliste sündmuste teadlik kommentaator. Alles filosoofias jöuab Vaim täiesti iseenda juurde tagasi . Kuid Hegel selle teekonna löpul seisjana eemaldus siiski liialt Kantist ja ületas need piirid, mis Kant oli seadnud. Hegel muudab dialektilise printsiibi - nagu Hegeli looming näitab - on kindlasti väga viljakas korrastav pöhimöte meie mötlemisele, olemise printsiibiks endaks. Meil on vöimalik siin vaid üks möte esiletösta: laad kuidas Hegel üksiku suhet ühiskondlikesse jöududesse kirjeldab. Me teame, et hegeli puhul algab moraalsuse sfäär alles objektiivse vaimu valdkonnast. Üksiku väärtus ei seisne mitte selles, mis väärtus vöi möte on
XVII sajandi loodusteaduse edusammude tõttu tulid nad uuesti teravalt päevakorda ja Leibniz andis neile vastused, mis sisalduvad tema konstruktsioonides. Täpsemate lahenduste leidmise pärandus ja tulevikule. Kõige olulisemaks ja väheaeguvaks osaks Leibnizi filosoofias on tema meetod, mis on täis silmapaistvaid ideid ja mida on veel vähe vääriliselt hinnatud. Sügav austus, mida Marx, Engels ja Lenin tundsid Leibnizi kui teadlase ja filosoofi vastu, on seotud eelkõige tema dialektilise meetodiga. Suur valgustaja demonstreeris korduvalt selle meetodi rakendamist loodusteadustes ja matemaatikas, mistõttu ta siin Hegelist paremas mõttes erineb. Oma meetodi mõjukuse võlgneb Leibniz mitte ainult oma teadlase- ja uurijatalendile, vaid eelkõige sellele õnnelikule asjaolule, et ta oli väga lähedal formaalse loogika ja dialektika vahekorra probleemi õigele lahendusele. Ilma seda probleemi lahendamata ei saa tunnetusteooria kujuneda efektiivseks eksperementaalse tegevuse ja
2) ennustada asjade tulevikuseisu (näiteks firma käivet viie aasta pärast). Delfi-otsustamise eelised on: ekspertide aja efektiivne kasutamine piisav aeg analüüsiks genereeritavate ideede mitmekesisus ja rohkus liikmetevaheliste suhtlemisprobleemide puudumine ennustuste täpsus 4. Dialektiline otsustamine Mõned otsustamisrühmad kalduvad liiga kiiresti ühe alternatiivse variandi poole, teisi korralikult läbi vaatamata. Dialektilise otsustamise puhul toimub rühmatöö järgmiselt: 1) Määratletakse probleemi olemus 2) Töötatakse välja kaks või enam alternatiivset ettepanekut 3) Tehakse selgeks iga alternatiivi eeldused, poolt- ja vastuargumendid 4) Jagunetakse alarühmadesse, et kontrollida ja põhjendada oma positsioonide eeliseid 5) Kogu rühm otsustab üheskoos, kas valida sobivaim variant leida kompromiss mitme idee põhjal luua uus alternatiiv Dialektilise otsustamise eelised on:
Maailmavaim saab areneda küll ainult inimeste tegevuse kaudu, kuid inimesed on endale märkamatult vaid vahendid. Mõned eriliste omadustega inimesed mängivad seejuures olulisemat rolli Hegel nimetas neid ajaloolisteks isiksusteks (nt Makedoonia Aleksander, Caesar, Napoleon). 6. MARX - juudi päritolu saksa filosoof - majandusteadlane ja revolutsionäär Karl Marx (1818-1883). Pöörab idealismi ümber. Hegeli dialektilise meetodi abil loob ajaloolise materialismi. Eesmärgiks siiski ajaloo objektiivne tunnetamine. Oluline pole mitte mõtlemine (Descartes), vaid materiaalsed suhted: "Üldist järeldust, millele ma jõudsin ja mis hiljem sai minu uurimuste juhtnööriks, võib lühidalt järgmiselt formuleerida. Oma elu ühiskondlikus tootmises astuvad inimesed teatavaisse, paratamatuisse, nende tahtest sõltumatuisse suhetesse tootmissuhetesse, mis vastavad nende materiaalsete tootlike jõudude
Kuigi tema tegevuse tõttu võib iga seadus, loomulik kord, kogu kõlbeline maailm hukkuda. Kuid selle tegevuse tõttu luuakse kõrgem maagiline tegevuste ring, mis rajab uue maailma kokkuvarisenud vana varemetele. Seda ütleb meile luuletaja, kes on ühtlasi religioosne mõtleja. Luuletajana näitab ta esmalt üht imeliselt kokkusõlmitud protsessisõlme, mille kohtunik aeglaselt, järk-järgult omaenda hävinguks lahendab. Ehtne helleenlik rõõm selle dialektilise lahenduse üle on nii suur, et kogu teos omandab ülekaaluka rõõmsameelsuse tooni. Mis aga selle protsessi jubedatel eeldustel kõikjal oma tipud murrab. Oidipus Kolonoses sisaldab sedasama rõõmsameelsust, ainult et lõputusse selgitusse kergitatuna. Häda ülemvõimu poolt tabatud rauga, kannatajana hooletusse jäetu vastas seisab ülemaine rõõmsameelsus. Mis laskub jumalikust sfäärist alla ja annab mõista, et kangelane oma puhtas passiivses hoiakus
järgmistest teguritest. Esiteks, teaduse arengust devalveerinud paljud "sünteetilised" üldistused, mida peetakse positivismi vaatenurgast kui igavesest ja vaieldamatust teaduse omandamisest. Loodus-teaduslik materialism mehhanismi elementidega, on sageli faktilise aluse üldistuseks positivismis 19. saj, juba ei suutnud vastata teaduse nõuetele ja tuli omakorda 19.saj -20.saj vastuolus uute avastustega füüsikas ja bioloogias, mida võis mõista ainult dialektilise materialismi seisukohast. Teiseks, teaduse areng ja eriti radikaalne füüsika mõiste areng 19.-20. sajandil ja intensiivne psühholoogiliste uuringute areng, et päevakorda tuua küsimus selle teaduse ja teiste distsipliinidega, et uurida inimese maailma enda ümber ( eelkõige füsioloogiat ja füüsikat) - kõik see sundis filosoofiat tegelema empiirilise ja loogilise teaduste alustega, st neid samu "marginaalseid" teadmiste küsimusi, mida välistab Comte ja paljud tema järgijad.
tema filosoofiat hakatud nimetama absoluutseks idealismiks. Hegel uskus, et kui me kõneleme ideede arengust, siis saabub vastuoludeta seisund siis kui vaim tunnetab end ülima tõelusena ja mõistab, et kõik mida ta seni on pidanud endale võõraks, on tegelikult tema osa ja mitte temaga vastuolus, kuid kui selleni pole jõutud, jääb vaim endast võõrandunuks. Üksikisik on endiselt mässitud vastuoludesse, ei tunneta iseennast ega ole vaba. Selline olukord on jätkuva dialektilise arengu liikumapanevaks jõuks. Arengu seadus(dialektika) Hegel nägi kõike arengus ja kõike protsessi tulemusena. Tees antitees süntees tees "MIS ON MÕISTUSLIK SEE ON TEGELIK, MIS ON TEGELIK, SEE ON MÕISTUSLIK" Hegeli kolm võtmeideed, mis on mõjutanud kogu lääne mõtlemist: 1. Reaalsus on ajalooline protsess ja seda saab mõista vaid ajaloolise seletuse kaudu 2.Maailma ajalooline struktuur on mõistusepärane ja võti selle mõistmiseks peitub arenguseaduses ehk
mõõdukus, julgus jne. Aga ta ei püüa inimest defineerida. Miks? Inimese loomust ei saa avada samal moel kui esemete loomust. Füüsilist eset võib kirjeldada tema objektiivsetest omadustest lähtudes, kuid inimest võib kirjeldada ainult tema teadvusest lähtudes. Järelikult empiiriline vaatlus ja loogiline analüüs, mida kasutati eelsokraatilisel perioodil, ei ole efektiivne ja adekvaatne. Ainult vahetu suhtlemine inimesega võimaldab mõista tema iseloomu. Ainult dialektilise mõtlemise abil võime jõuda inimese loomuse tunnetamiseni. Sokratese arvates on inimene olend, kes lakkamatult iseennast otsib - olend, kes oma eksistentsi igal hetkel peab oma eksistentsi tingimusi vaatlema ja uurima. Selles uurimises, selles kriitilises suhtumises oma inimlikku ellu seisnebki inimese elu tõeline väärtus (Cassirer, 1999, lk.21). Ühesõnaga võtab Sokrates inimest kui olendit, kes suudab ratsionaalsele küsimusele anda ratsionaalse vastuse
olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol Søren Kierkegaard õpetus olemise tasanditest. Ta tahab, et inimene muutuks. Ta ei taha luua oma õpetust, koolkonnast rääkimata. Täähtis ei ole esitada
elektrivälja tugevust. Nii kaua aga kui elektriväli on olemas, elektronide eraldumine jätkub. Selle tagajärjel kasvab eraldunud laeng a välja tugevus .Lõpuks saavad välja tugevused võrdseteks ja nende summa on 0. Siis laenguid enam ei eraldu. Laengu pinnad on tasakaalus. JÄRELDUS: Laengute tasakaalu korral juhi sees elektriväli puudub. Sellel põhineb varjestamine.Juhi sees elektriväli puudub. (Ntv:älgu korral tuleb torusse ronida.) s=E/E Juhid on dialektilise konstandiga . Elektriline varjestamine on mingi keha kaitsmine elektrivälja mõju eest. Varjestatav ese paigutatakse mellkesta v metallvõrku, millel saavad tekkida industreeritud laengud. (nt teleri antennikaabel) DIELEKTRIKUD ELEKTRIVÄLJAS Siin on pos. Ja neg. Laeng üksteisega seotud.Seotud laengud ei saa vabalt liikuda, vaid ainult pöörduda. Kui palju nad pöörduvad, sõltub välja tugevusest. Pinnalaengute vahel tekib lisa elektriväli
tõe objektiivsus. Õpetus objektiivsest tõest on suunatud igasuguste subjektiividealistlike tõekontseptsioonide vastu, millede kohaselt tõe konstrueerib inimene, tõde on inimestevahelise kokkuleppe tulemus. Selline arusaamine tõest on ebateaduslik, sest võimaldab käsitada tõena igasugust ebausku, religioosseid uskumusi jne., tingimusel kui neid tunnistab enamik inimesi.20 Absoluutne ja suhteline tõde Dialektilise materialismi kategooriad; iseloomustavad tunnetuse arenemist, väljendavad (1) juba tunnetatu suhet sellega, mida edaspidi tunnetatakse teaduse arengu tulemusel; (2) meie teadmistes esinevate muutlike, teaduse edaspidises arengus täpsustavate või ümberlükkavate komponentide suhet sellega, mis jääb ümberlükkamatuks- kui sellist teadmiste elementi, mida ei ole tulevikus võimalik ümber lükata. Igal arenguetapil olenevad meie teadmised teaduse, tehnika, tootmise poolt saavutatud tasemest
süstematiseerida ja selgeil sõnul fikseerida. Nii sai temast loogika looja. Juba sellena ainuüksi vääriks Aristoteles jäävat austust filosoofia ja teaduse ajaloos ning geniaalse mõtleja nime. Keegi enne ega pärast teda pole loogikas teinud ligikaudugi nii kaalukaid avastisi. Paljud loogika osad said oma isalt põhijoontes lõpliku kuju. Immanuel Kant leidis, et aristotelese loogika tähendas suurt edu abstraktse mõtlemise oskuses ja teadlikkuses. Temaga anti dialektilise võitluse jaoks normid, mille abil kerge oli ehtsaid järeldusi eraldada eksi- ja pettejäreldustest; tema tõttu jäid ära paljudki väärvõtted teaduslikus mõtlemises ja vaidlemises või muutusid kergesti kinninaelutatavaiks. Aristotelese loogika varal on järelpõlvedele selgunud, et loogilisest küljest lubamatuisse järeldustesse (eelduste sisulise tõe küsimust tõestamata) sattusid mitte üksnes sofistid, vaid ka sellised ranged tõetaotlejad nagu Platon või Aristoteles ise
organisatsioonid allüksustevahelised arusaamatused. - Allüksuste reorganiseerimine - eraldatakse konfliktsed osapooled üksteisest. - Vahepuhvri loomine - otstarbekas siis, kui allüksused on üksteisest väga sõltuvad. - Ühendusliide loomine - allüksuste koostöö teadlik korraldamine. - Koostegevust korraldavate - osakondade loomine meenutab ühenduslülide põhimõtet. Konflikti õhutamine kui toimetuleku võte: - dialektilise uurimise meetod - seisneb vastaspoolte seisukohtade tinglikus vahetamises. - «Kuradi kaitsmine» meetod - väike grupp või üksikisik süstemaatiliselt kritiseerib pakutud tegevusplaane. - Passiivne käitumine - pidurdatud, oma soove, mõtteid, tundeid mahasuruv või eitav, alluv ja konfliktne vältiv. - Agressiivne käitumine - domineeriv, oma huve ja vajadusi peale suruv, ennast esiletõstev, isei pealetükkiv.
Hegeli filosoofiasüsteemi lõppastmeks ongi absoluutne vaim, mis jaguneb omakorda kunstiks (see on vaimu endakaemus), religiooniks (vaimu kujutlus endast) ja filosoofiaks (vaimu iseendamõistmine). Hegel kuulutaski oma filosoofia absoluutse vaimu enesetunnetuseks, seega arenemise lõppastmeks. Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ja muudetud demiurgiks. Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja. Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhitõde. Inimene on ajalooga algusest peale seotud. Ajaloofilosoofia aineks on maailmavaimu arengu seaduspärasused. Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes
. Polariseerumise üks põhjus on sissetulekute suuruse vahelises lõhes, ka erihuvidega tarbijate osa suurenemine. Nõudluse polariseerumisega ongi seletatav elamus- ja odavkaubanduse üheaegne areng. Kas Eestis toimuvat arengut saab selgitada polemiseerimiskontseptsiooniga (kumma variandiga)? Kokkuvõtteks on oluline rõhutada, et eespool käsitletud tähtsamad teooriad ja kontseptsioonid tõlgendavad äritüüpide arengut sügavalt ning kitsalt. Kuigi dialektilise protsessi kontseptsioon ei ole leidnud piisavat toetust oma põhiväite tõttu (äritüüpide areng ei sõltu keskkonnast), selgitab see hästi äritüüpide modifikatsiooni, uute (vahepealsete) äritüüpide teket (vt. joonis 13). Tees (thesis) Kaubamaja kõrge marginaal väike käive kõrge hind võõrteenindus Sünees (sunthesis) asukoht kesklinnas
· Käsitlusviisis vahetamine aidatakse kliendil näha tegutsemise alternatiivseid võimalusi. See annab inimesele uusi mõtteid ja aitab näha muutuse võimalikkust asjad ei pruugi olla, nagu nad on. Alustada kliendi tasemelt, aktsepteerida seda ja siis rohkem vestelda, et vigane mõtlemine enam silma ei paistaks, kasutada näiteid tema elust; · rollimängu kaudu: analüüsida vigast mõtlemist - halbu tagajärgi, mis juhtub, kui... · dialektilise eituse kaudu teha valikuid kliendil alternatiividest, sh teistlaadi käitumise ettekujutamine/vahetamine · muutusega kaasneva ekistentsiaalse hirmu ületamine läbi tugeva motiivi 3.PÕHIMÕTETE ÕPPIMINE - läbi avatud arutelu (reflektsioon) väärtuste üle ja katsetamise. ST-ja roll: järgida Goldsteini kognitiivse humanistliku mudeli põhiprintsiipe: · teha sotsiaalabi kättesaadavaks (töökorraldus, eelarvamused)
ennustuste täpsus Dialektiline otsustamine puhul toimub rühmatöö: määratletakse probleemi olemus, töötatakse välja kaks või enam alternatiivset ettepanekut tehakse selgeks iga alternatiivi eeldused, poolt- ja vastuargumendid, jagunetakse alarühmadesse, et kontrollida ja põhjendada oma positsioonide eeliseid, kogu rühm otsustab üheskoos, kas valida sobivaim variant, leida kompromiss mitme idee põhjal luua uus alternatiiv. Dialektilise otsustamise eelised on: ettepanekute parem mõistmine, nende põhjendatus osalejate poolt- ja vastuargumentide arvestamine tehtud valiku suurem usaldatavus Nominaalgrupi tehnika puhul moodustavad liikmed nimepoolest rühma, sest põhiline töö toimub individuaalselt. Iga rühmaliige leiab iseseisvalt probleemi lahenduse. Seejärel tehakse kõik lahendusvariandid liikmetele teatavaks, kasutades sobivaid tehnilisi vahendeid või võtteid.
teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol. SOKRATESE MEETOD. KRITON - Sokratese meetod on kahekõne, sofistlik dialoog, milles Sokrates miks küsimustega kontrollib keskustelupartnerit. Tõde leitakse kahekõnelistes otsingutes,
). Nii nagu tavalised konsumendid, jaotatakse ka detridofaagid esmasteks toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne. Detriit - surnud taimsed ja loomsed jäänused, näit. mahakukkunud lehed, hukkunud taimed, fekaalid jt. Diskreetsus taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses). DL50 - Letaalannus e. letaaldoos (sümbol DL või LD, lad. dosis letalis), surmav mürkkemikaaliannus. Pestitsiidi iseloomustatakse poolletaalannusega (DL50), so annus mg-s 1 kg kehamassi kohta, mis surmab 50% katseloomade isendeist. Pestitsiide jaotatakse nelja mürgisus kategooriasse: ülimürgised
Lisaks mõistuse kriitikale (puhta, praktilise ja otsustusvõime) on oluline, et Kant võttis empiristide kriitika tõttu omaks tunnetusteoreetilise lähtekoha. Kuid Kant ei esitanud kunagi metafüüsilist maailmaseletust. Asi iseeneses: see eeldab usku, me ei saa teda kuidagi tunnetada. 7 13. Marxi materialism, baasi ja pealisehituse erinevus. Nietzsche nihilismi ja üleinimese mõisted. Marx (1818-1883). Pöörab idealismi ümber. Hegeli dialektilise meetodi abil loob ajaloolise materialismi. Eesmärgiks siiski ajaloo objektiivne tunnetamine. Oluline pole mitte mõtlemine (Descartes), vaid materiaalsed suhted. Marx vaatleb seega kogu filosoofiat majanduslike suhete poolt determineerituna. Maailma areng on tootmissuhete areng. Marx võtab üle ka Hegeli võõrandumise, kuid aktsendiga, et inimese olemuseks, mis on võõrandunud, on töö. Kapitalismis peab inimene müüma oma olemust, kuna aga tootmisvahendid on kapitalistide
Freudi, kellest mõlemast juttu tuleb. Tundub, et kui Hegeli õpetus raamis homo oeconomicuse individualismi üleüldise maailmapildiga, siis Schopenhauer kuulutas ette juba uue inimtüübi sündi. 7 Sõnadelt tegudele Kuid ajal, mil Euroopa sõjatiines õhus hulkus ringi revolutsioonitont, ei suutnud paljud filosoofid sünteesi ootuses pelgalt pealtvaatajaks jääda. Suurim neist on kahtlemata dialektilise materialismi õpetuse rajaja Karl Marx, keda võib Hegeli mantlipärijaks pidada.4 Marxi jaoks on kriteeriumiks, millest lähtuda sõnadelt tegudele üle minekul, inimühiskonda kätketud klassivõitlus. Kodanlus on aheldanud proletariaadi oma orjusesse, kuna ühiskond on iseenda, st. töölisklassi näost võõrandunud. Kuid ajalooline areng järgib ranget seaduspära ja seetõttu saabub vältimatult võidukas revolutsioon, mis pöörab kaalukausid ringi ja seab
siirdeala(ökoton).; 2)taksonoomiline kontiinum kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused; 3)ajaline kontiinum nii topograafiline kui taksonoomiline kontoiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi. · Diskreetsus- taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses). · Mitmekesisus- on mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus. Termin tähistab sageli looduslikku ja tervet bioloogilist süsteemi. · Liigirikkus- mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus.
looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala(ökoton).; 2)taksonoomiline kontiinum – kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused; 3)ajaline kontiinum –nii topograafiline kui taksonoomiline kontoiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi. Diskreetsus- – taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist – kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses). Mitmekesisus- on mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus. Termin tähistab sageli looduslikku ja tervet bioloogilist süsteemi. Liigirikkus- mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus
distsiplinaarne objektiivsus saavutatakse niimoodi. Moto võib olla inimkätega puutumatu. Objektiivsus kui standardiseering – reeglistik vähendamaks subjektiivsust, pakkudes alternatiivi isiklikule hinnangule. STANDARDISEERIMINE Objektiivsusest subjektiivsuseni Kuhn jt – relatiivsus Absoluutne objektiivsus püüab subjektiivsus välja tõrjuda, niisamuti protsessiline objektiivsus. !!! Distsiplinaarne objektiivsus püüab allutada subjektiivsust grupi arvamustele. Subjektiivsus on aga dialektilise objektiivsuse aluskivi. REALISM JA EMPIRISM TEOORIATEST. VAATLUS JA EKSPERIMENT Teaduslik teooria: semantiline, süntaktiline ja praktiline käsitlus Loogilise empirismi käsitlus: teoreetiline süsteem moodustab võrgustiku (Feigl, 1970ndad, Viini koolkonnast, Ameerikasse II MS eel põgenenud). Süntaktiline teooriakäsitlus/ mudel: üldised ja teoreetilised seaduses (ei ole vahetult vaatlustega seotud, vaid seal on postulaadid). Läbivalt jääb süntaks
looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala. Taksonoomiline k. kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused. Ajaline k. nii topograafiline kui ka taksonoomiline k. muutuvad ajaliselt. Vastandiks on diskreetsus-taimkatte katkendlikkus. Diskreetsus taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses). Areaal e. levila mingi taksoni või süntaksoni esinemisala (territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse
endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. 16 Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol Marksistlik ühiskonnakäsitlus Karl Marxi materialism. Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest-
Jumala loomingust ning jumaliku ja maise olemise kooskõlast. Filosoofiliselt tuginevad absoluutsed teooriad Kanti ja Hegeli seisukohtadele. Kanti arvates kujutas kriminaalseadus endast kategoorilist imperatiivi, st kõigist eesmärgikaalutlustest, kaasa arvatud ülepreventsioonist vaba õigluse käsku. Karistus on tasu süü eest, see peab õiglus ja on juba seetõttu õiglane. Hegel põhjendas karistust dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Nii manifesteerib ühiskond oma üldise tahtega eritahte eitamise ning näitab, et süütegu ei ole tõeline. Kui süütegu on õiguskorra eitamine, siis karistus peab süütegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama. Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast veel selle poolest, et viimane asendab praktiliselt
oma edasist käitumist? Millest tekib viha, hirm, rõõm jne? Psühhoanalüütiline antropoloogia – Sigmund Freudilt pärinev psühholoogilisest inimkäsitlusest väljakasvanud haru, mille keskseks ideeks on teadvustamatus. Selle järgi ei saa inimene kõike teadvustada, kuna talle seisavad vastu teatavad psüühilised jõud teadvuses endas: miski ehk id, mina ehk ego, ülimina ehk superego. Lancan ühendas Freudi psühhoanalüüsi ja Hegeli dialektilise meetodi, leides, et inimese psüühika tegeleb puuduva asendamisega – nn puudumise olukord, kus lahendus võib olla imaginaarne, sümboolne või reaalne. Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia – Taaskord keha ja vaimu kooslust ja seoseid uuriv lähenemine, kus sõnaga „mina“ tähistatakse enamjaolt vaimu. Dualistlik positsioon leiab, et keha ja vaim ei asu samas universumis ning on teineteisest sõltumatud. Füsikalistliku
moment on jäänud üha rohkem tahaplaanile)? Kas klassikuuluvus/suhe materiaalse tootmisega ja sellega kaasnevad võimalused/nende puudumine ei määra ,,lõppkokkuvõttes" inimese elu rohkem kui tema subkultuuriline identiteet? - Marx (ja teatava vaikse heakskiiduga võib-olla isegi enamus sotsiolooge): baas ,,lõppkokkuvõttes" (sellest varsti rohkem!) määrab pealisehituse. - Karl Marx (1813-1883) & Friedrich Engels (1820-1895): dialektilise materialismi teooria. Seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga muutuvad ka tootmissuhted, st see, kuidas tootmine on organiseeritud. Üleminek tööstuslikule tootmisele => palgatöö levimine, feodaalsete suhete kaotamine (tööliste ,,vabastamine"), kapitalism. Üha keerulisema ja kallima tehnoloogia teke => monopoolsed suurettevõtted, klassivastuolude teravnemine => revolutsioon ja üleminek kommunismile.
Käsitles filosoofia seisukohast loodusteaduste ajalugu ja probleeme, lõi loodusteaduste klassifitseerimise põhimõtted ja esitas loodusteaduste klassifikatsiooni. Teoses "Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp" (1886) sõnastas ta filosoofia põhiküsimuse ning selgitas idealismi ja materialismi ning metafüüsika ja dialektika olemust. Engels taunis katseid käsitada filosoofiat teaduste teadusena ja rõhutas dialektilise materialismi metodoloogilist tähtsust. Monogaamse abielu teke (Engels) Kolm abielu peavormi: metslus; veresugulusperekond abielurühmad eraldatud; Rühmaabielu meeste vastastikkune sallivus, armukadeduse puudumine. Naiste jagamine, põlastati vendade ja õdede vahelist abielu. Klasside abielu nt austraalias. Paarperekond mehel oli peanaine. Sellest arenes hiljem välja monogaamne abielu. Paarperekonnas oli truudusetus ja mitmenaisepidamine tolereeritud meestel
kontrolli riigi üle, nende huvid on lepitamatud ja opositsioonipartei saab toetust suurelt elanikkonna segmendilt. Revolutsioon lõpeb, kui jääb alles ainult üks taotleja. Sündmuste võimalik ulatus on alates riigipöördest suure revolutsioonini. 19.15. Millised muutuste teooriaid ja ning nende tunnuseid võib eritada? Evolutsioonilised teooriad, tsüklilised teooriad. 19.16. Mida pidas Marx silmas dialektilise sotsiaalset muutuste protsessi ning selle teesi, antiteesi ning sünteesi näol? Muutuste konfliktiteorieetiline vaatenurk ei põhine vägivaldse revolutsiooni vajadusel. Vaadeldes inimajalugu tervikuna nägi Masx sotsiaalsete muutuste dialektilist olemust. Igal momendil moodustab omavahel seotud osade sotsiaalne süsteem status quo ehk teesi, millest kerkivad konkureerivad või vaenulikud elemendid, kes esitavad väljakutse sellisele asjade korralusele. Neid nim antiteesiks
Tsivilisatsioon- hingeellu puutuv sai filosoofia uurimisobjektiks. Psüühilise alge seletamine- materialistlik (Demokritos- hing on materiaaalne) ja idealistlik (Platon-hing on ideaalne, tunnetus elust ideaalses maailmas). Descartes- interaktiivne dualism- vaimuelu nähtused on sõltumatud ajutegevusest, käivad kooskõlas. John Locke- teadmiste meelelise päritolu idee- vastsündinu on tabula rasa, kogemus kirjutab meelte kaudu sisu. K.Marx ja F. Engels- dialektilise materialismi õpetus, kus psüühikat käsitleti aju ja selle erilise omaduse- teadvuse- evolutsioonilis-ajaloolise arengu tulemusena. Struktualism (Wundt, Titchener). Psüühikalementide loendi, struktuuri ja elementidevaheliste seoste (aasotsiatsioonide) ning hierarhiate uurimine. Funktsionalism (James, Dewey). Psüühika funktsioonide uurimine protsesside kaudu, selgitamaks nende osa keskkonnaga kohastumisess ja praktiliste ül täitmises. Ameerika põhiliselt.
Perice sellest täielikult ei suuda väljuda; aga samas see ei sobi. Descartes on ka üks kaasaegse teaduse rajaja, siis Perice käsitleb apriori meetodi esindajana teda. Inimvaim, mis on vahetult ratsionaalselt tabatav, on aluseks, millelt hakatakse tõdesid määrama. Descartesi selguse eristus: subjektiivne selguse elamus. Descartesi jaoks olid selgus ja selgepiirilisus olid tõesuse kriteeriumid. Selgepiirilisus väljendus sellises dialektilise uurimise kontrollile vastupidamises, s. t. sokraatiline kontrollimine. Ideede selgitamine: Selgus (Descartes). Selgepiirilisus (Leibniz). Selgepiirilisus kannab seda tähendust siin lk 1681 viimane lõik! Tähtis on siin ka, et osatakse defineerida. Defineerimise lõputus? Aga see on siiski samm edasi. Kriteeriumi puudujääk on abstraktsetes mõistetes defineerimine ei anna uut teadmist. Kust siis tuleb uus teadmine? Uus teadmine tuleb empiirikast. Uus teaduse mõiste oli ju empiristlik.
Ürgaineks peab ta tuld ning kuna tuli seadusepäraselt süttib ja kustub, on maailmaprotsess tsükliline. Kosmost juhib välk. Samuti leiab ta, et iga nähtus vajab eksisteerimiseks vastandit, näiteks vibu kaar ja nöör. Kõige isa on seega võitlus, on orjad ja isandad ning pingete ja võitluse lakkamisel saabub vaikelu ja surm. Haigus muudab tervise meeldivaks, halba tundes mõistame headuse tähtsust, nälgides täis kõhu väärtust, väsinuna puhkuse vajadust. Herakleitos tõi esimese dialektilise arenguõpetuse mudeli (vastuolude toime nähtuste kujunemisel ja arengul). Tunnetuse aluseks peab Herakleitos meelelisi haistinguid. Looduse tunnetamiseks on vaja arvamustelt jõuda tõeni, mis on kõigile ühene ja rajaneb mõistusel. Hiljem kasutab õpetust vastuolude ühtsusest ehk dialektikat paljude teiste seas ka Hegel. NB! TAMMO VÕIB KÜSIDA: Mis siis ei liigu? Vastus: Liikumise enda printsiip ei muutu (logos). Postpositivism e positivismi eitamine
Detridofaagid surnud taimsetest ja loomsetest jäänustest toituvad organismid (vihmaussid, sajajalgsed, termiidid, sipelgad jt.). Nii nagu tavalised konsumendid, jaotatakse ka detridofaagid esmasteks toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne. Detsibell akustikas helirõhu muutuse mõõtühik, 0,1 belli. Diskreetsus taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses). Divergents populatsioonide erinevuse suurenemine evolutsioonis. D-i põhjustab erinevate tunnuste ilmumine organismidel või variatsioonamplituudide muutumine. Ökoloogiline d. seisneb ühe taksoni järglaste kohastumises väga erinevate elutingimustega. Näit. tulika perekond.
perioodil ei sisaldanud. 3) Klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr / 250 pKr) 3.1) Spetsiifiliselt klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr) Rooma õigusteaduse klassikalis-institutsionaalse suuna rajaja oli Servius Sulpicius Rufus (u 106-43 eKr). Servius alustas oma õpinguid koos hilisema oraator Marcus Tullius Ciceroga eelklassikalise ajastu viimase juristi, Quintus Mucius Scaevola juures. Lisaks sellele omandas ta filosoofilis-retoorilise (dialektilise) hariduse hellenistlikus skeptikute3 akadeemias. Sealt saadud teadmistel põhines Serviuse poolt õiguspraktikasse ja õigusteadusesse toodud süsteemiidee. Servius leidis, et õigus on inimeste poolt loodud, läbi mõeldud mõistetesüsteemi abil kujundatud mõtteline instituut. Korduvad kujundid ning laused, mis moodustavad selle süsteemi ehk õiguse, pidid Serviuse arvates täiendama inimeste bioloogilist loomust ning kindlustama tsiviliseeritud kooselu huve ja väärtusi.
ja (2) formaalse ehk traditsioonilise loogika seaduspärasustel põhinevad otsustamiseks ja järeldamiseks vajalikud "õiged" ehk normatiivsed mõtlemise seadused ehk loogikareeglid ja (3) intuitsioonil, ülesande alateadvuslikul analüüsil ja muudel raskesti formaliseeritavatel põhimõtetel toimuvad mõtlemise muud protseduurid (millest osa võivad kuuluda selliste loogika alaliikide nagu dialektilise loogika, intuitsionistliku ja konstruktiivse ning modaalse loogika uurimisobjektide sekka). Mõtlemisprotsessi tulemuste realiseerimiseks on vaja mõtte realiseerimistegevusele eelnenud, mõtlemise abil toimunud planeerimist, selle tegevuse käigus toimuvat reguleerimist ja kujuneva (kujunenud) tulemuse kontrollimist. Siin avaldub mõtlemise arengu võimalus kui välja mõeldud lahendus ei vasta nõuetele, tuleb reguleerimise ja kontrolli käigus saadava tagasiside alusel käivitada
annaabi.ee 
