GOTTFRIED WILHELM LEIBNIZ (3)

?????
GOTTFRIED
WILHELM
LEIBNIZ
REFERAAT
Õppeaines: Teadusfilosoofia alused
Mehaanikateaduskond
Õpperühm: KMI11
Juhendaja : õppejõud ??????
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus.............................................................................................................2
Elulugu……………………………………………………………………………3
Filosoofiast………………………………………………………………………..5
Arutlus…………………………………………………………………………….6
Lõppsõna………………………………………………………………………….8
Kasutatud kirjandus ………………………………………………………………9
Sissejuhatus
Leibnizit võib pidada universaalseks õpetlaseks – ta oli diplomaat , jurist, matemaatik , füüsik ja filosoof ühes isikus . Friedrich Suur on nimetanud teda “omaette Akadeemiaks”. Ta kavandas mõistelise keele, mis põhineb formaalsel arvutusel ja on rakendatav kõikjal, sisust sõltumata, mistõttu Leibnizit võib pidada üheks nüüdisaja matemaatilise loogika esiisaks . Leibnizi filosoofia keskmeks on metafüüsilise probleemistiku lahendamine monaadi mõiste varal .
Elulugu
Gottfried Wilhelm Leibniz sündis 21.juunil 1646 aastal. Tema isa oli Leipzigi ülikooli moraaliprofessor.
Kui Gottfriedi ristiti ja vaimulik maimukese kätele võttis, oli lapsuke pea tõstnud ja silmad avanud. Poisikese isa nägi selles ennet ning oma märkmetes ennustas pojale imeliste asjade kordasaatmist. Kahjuks tema silmad seda ei näinud, sest ta suri varakult. Üliõpilaspõlves kaotas Leibniz ka ema.
Gottfried oli viieteistkümneaastane, kui ta pärast mõneaastast aktiivset eneseharimist astus 1661. a. Leipzigi ülikooli õigusteaduskonda. Ülikooli lõpetas ta 1666. a. ja õppis veel ühe semestri Jenas matemaatilise tunnetusmeetodi kuulsa entusiasti E.Weigeli juures. Kuid kodulinna ülikoolivõimud ei omistanud Leibnizile õigusdoktori kraadi ja lükkasid tema dissertatsiooni tagasi. Juba samal aastal tõestas ta aga hiilgavalt oma õigust doktorikraadile Altdorfis. Aga Altdorfis pakutud ülikoolikarjäärist Leibniz loobus.
1668 . aastast teenis Leibniz Mainzi kuurvürsti õukonnas, täites seal oma vaimse arengu aspektist ülimalt kasulikke juristi, diplomaadi ja historograafi funktsioone. 1672. a. saadeti Leibniz Pariisi, kus ta veetis neli loominguküllast aastat. Pariisist sai Leibniz lühemaks ajaks sõita Londonisse, Amsterdami ja Haagi , kus ta tutvus Newtoni ja Boyle ’ga ning kohtus korduvalt Spinozaga.
Kui Leibniz oli juba tunnustatud matemaatik, heiskas ta taas purjes ning läks reisima. Leibniz kärsitu iseloom ning soosijate tahe kihutasid teda taga mööda Euroopat. Ta võttis vastu totramatest totrama ettepaneku kirjutada Braunschweigi dünastia ajalugu. Leibniz reisis kolm aastat, kogus materjali, aga kirjutas lõppude lõpuks sootuks midagi muud, kui temalt oodati. Kirjutas suurepärase töö Maa minevikust, mägede tekkimisest, merede ja ookeanide sünnist. Kui ta oli juba valitud Pariisi Teaduste Akadeemia välismaiseks liikmeks, hakkas ta mõtlema sellele, kuidas organiseerida teadusalast tööd oma kodumaal. Ta töötas välja Berliini Teaduste Akadeemia asutamise projekti ning vestles samal teemal pikalt ka Venemaa tsaari Peeter Suurega. Seega võib oletada, et Leibniz mõjutas mingil määral ka Vene Teaduste Akadeemia rajamist.
Alates 1676. aastast kuni surmani teenis Leibniz nelikümmend aastat Braunschweig-Lüneburgi hertsogi õukonnas. Helgemateks hetkedeks tema elus olid filosoofilised vestlused hertsoginna Sophie ja Preisi kuninganna Sophie- Charlotte ’iga tema Berliinis viibimiste ajal. Pikki aastaid oli ta hertsogi raamatukogu juhatajaks ja pidas seda ametit kolme järjestikuse Hannoveri valitseja ajal. Kui viimane neist, Georg Ludwig, päris 1714. a. Inglismaa trooni , ei soovinud ta Leibnizit endaga kaasa võtta.
Halastamatu podagra tegi lõpu Leibnizi lõpututele reisimistele ning ahldas ta Hannoveris tugitooli. Juba varemgi oli ta söönud, kuidas juhtus, ning joonud vaid lahjendatud veini. Nüüd aga leppis lõunal üksnes piimaga. Õhtustas see-eest tugevalt ning uinus otse tugitoolis hilja , kaugelt üle kesköö. Ärkas vanainimeselikult vara, et istuda taas raamatute ja paberite taha. Mõnikord muutus valu jalgades lausa talumatuks. Üks jesuiit tõi talle „kindlat ravimit“. Leibniz jõi selle kiiresti ära ja oleks valu pärast peaaegu karjatanud. Leibniz suri 14. detsembril 1716.a. kummalistel asjaoludel.
Väide, et Leibniz olevat maetud peaaegu nagu kurjategija, kuigi seda kirjanduses sageli korratakse, ei ole usutav . Mõningat tähelepanu talle ikkagi osutati. Tema kirst oli kenasti kaunistatud, helistati kirikukelli, toimus matusetalitus, millest võtsid osa mõned sõbrad ja kaastöötajad, nagu tema isiklik sekretär Eckhart ja ainus pärija, õepoeg pastor Leffler. Polnud aga Hannoveri õukonna kõrgemaid ametlikke esindajaid, kuigi Leibniz oli neid nelikümmend aastat oma mõistuse, sule ja annetega teeninud.
Berliini Teaduste Akadeemia ei teinud oma rajaja ja presidendi surmast väljagi. Nähtavasti oli Leibniz sattunud Preisi õukonna ebasoosingusse. Ei reageerinud ka Viini teaduslik üldsus. Londoni Kuninglik Selts ei leidnud oma vaenlase mälestuseks ühtki sõna. Ainult Pariisi Teaduste Akadeemias peeti kiidukõne, milles polnud küll suure teadlase tegevuse sügavat analüüsi, see-eest aga ohtrasti ülistusi.
Filoosoofiast
Leibnizi õpetus on väga paljutahuline ja seda saab õigesti hinnata ainult siis, kui kõiki tema aspekte eraldi jälgida. Üheks aspektiks on ainsuse ja paljuse kategooria vastastikune seos, mis läheb üle olemuse ja nähtumuse dialektikaks. Selle aspektiga seoses käsitletavad probleemid olid pärit eelkäijate traditsioonidest. XVII sajandi loodusteaduse edusammude tõttu tulid nad uuesti teravalt päevakorda ja Leibniz andis neile vastused, mis sisalduvad tema konstruktsioonides. Täpsemate lahenduste leidmise pärandus ja tulevikule.
Kõige olulisemaks ja väheaeguvaks osaks Leibnizi filosoofias on tema meetod, mis on täis silmapaistvaid ideid ja mida on veel vähe vääriliselt hinnatud. Sügav austus , mida Marx , Engels ja Lenin tundsid Leibnizi kui teadlase ja filosoofi vastu, on seotud eelkõige tema dialektilise meetodiga. Suur valgustaja demonstreeris korduvalt selle meetodi rakendamist loodusteadustes ja matemaatikas, mistõttu ta siin Hegelist paremas mõttes erineb. Oma meetodi mõjukuse võlgneb Leibniz mitte ainult oma teadlase- ja uurijatalendile, vaid eelkõige sellele õnnelikule asjaolule, et ta oli väga lähedal formaalse loogika ja dialektika vahekorra probleemi õigele lahendusele. Ilma seda probleemi lahendamata ei saa tunnetusteooria kujuneda efektiivseks eksperementaalse tegevuse ja selle teoreetilise mõtestamise vahendiks .
Leibnizi meetodi põhiprintsiipideks võib nimetada järgmist nelja:
- üldine erinevusprintsiip
- eristamatute esemete ühtumuse printsiip
- üldine pidevusprintsiip
- monaadide diskreetsuse printsiip
Nende printsiipidega kaasnevad loogikaseadused ja põhimõtted, mis pole Leibnizi õpetuse jaoks spetsiifilised , vaid on omased kogu progressiivsele filosoofiatraditsioonile. Selline on näiteks põhjalikkuseprintsiip ja ka tema süsteemi puhtontoloogilised põhialused nagu teleoloogia printsiip ja teised. Tulemusena tekkiv pilt Leibnizi meetodi struktuurist on üsna keerukas. Pole juhuslik, et küsimus tema meetodi struktuurist on filosoofia ajaloo alases kirjanduses terveks probleemiks kasvanud ja meil tuleb korduvalt käsitleda meetodi üksikute osade vaheliste seoste variante.
Arutlus
„Kõigel materiaalsel on ulatuvus.“ (Filosoofia..., lk 140)
Pole olemas lõputut rikkust või loendamatult palju raha. Kõik, mis on materiaalne, see on ka loetav . Mitte nagu armastus või sõprus või vihkamine – need on hingelised näitajad ja nende ulatuvust ei saa me iial kokku lugeda ega ka mitte millestki järeldada.me võime ainult oletada,e t armastus on suur, aga kui suur see tegelikult on, seda ei saa me iial teada.
„Mõtlen, järelikult olen“ (Filosoofia..., lk 140)
Olen selle ütlusega täielikult nõus, sest kõik olendid mõtlevad. Loomad, linnud , inimesed ja kalad . Kuidas muidu oskaksid linnud sügisel lõunasse lennata. Ja kõik olendid mõtlevad kindlasti sellele kust ja kuidas süüa saada.
„Kõigel on olemas oma mõistuslik põhjus“ (Filosoofia..., lk146)
Ma ei ole selle tsitaadiga nõus. Mina usun maagiasse. Ja olen veendunud, et kõigel ei saa olla mõistusega seos. Kõike ei saa mõista. Usun, et on olemas inimesed, kellel on üleloomulikud võimed, usun kummitustesse ja neil ei ole mingisugust seost nn „terve mõistusega“.
Minu väga lähedane inimene on isiklikult kogenud tervendaja võimeid. Ja kohtunud ka kummitusega. Ja minu üks sugulane omab mõistmatuid võimeid. Mõni inimene võib pidada seda lolluseks, aga mina usun sellesse.
„Tõesel väitelausel peab olema alus, miks ta tõene on.“ (Filosoofia..., lk 148)
Miski ei saa olla kindel kuni seda pole tõestatud. Näiteks kui keegi väidab meile, et ta võib kivi peopesas katki pigistada, siis me ei saa seda ju uskuda enne kui ta on seda meile tõestanud. Neid näiteid võib tuua lõputult.
„Kõik tahavad eksisteerida ja seda iga hinnaga.“
See on täielik tõde. Kõik tahavad elus olla, seda iga hinnaga. Mõni läheb teistest üle nagu rämpsust peaasi , et ise saaks elada.
Toitumine on üks parimaid näiteid sellest kuidas olendid teistest hoolimata ainult iseenda eest seisavad. Nn röövtoidulised olendid tapavad selleks, et ise ellu jääda. Näiteks kassid söövad hiiri , inimene sööb sealiha ja linnud söövad putukaid. Me ei saa sinna mitte midagi parata, me oleme oma loomult juba sellised. On muidugi inimesi, kes üritavad olla sellise loomuse vastu. Neid kutsutakse taimetoitlasteks. Mõned loomad on loomult taimetoitlased , aga inimesed on isehakanud taimetoitlased. Võtavad selle kombe loomadelt üle. Aga selles pole minu arvates midagi halba. Peaasi, et nad ise on rahul ja tänud sellele ikka eksisteerida suudavad.
„Hing iseenesest on tõesti täiesti puhas, sarnaselt tahvlile , millele pole midagi kirjutatud.“ (internet)
Mina usun sellesse, et iga hing rändab kehast kehasse. Ja hing saab täiesti puhas ja puutumatu olla ainult loomise alguses. Kui imik sünnib, siis usun, et temas on juba elu näinud hing. Olen kuulnud ka seda, et mingil teatud elu hetkel pidi väike laps mäletama oma eelmist elu, aga vanemaks saades see mälestus kaob. Minu sõbranna poeg (vanust ma täpselt ei tea, aga alles õppis rääkima) ütles kord Murru vanglast mööda sõites: „Mina olin siin kunagi vang.“ Kas see ka tõele vastab seda ei tea meist keegi.
Aga miks peab inimese kehas elanud hing edaspidi ka inimese keha valima? Ei peagi. Võib ju ka valida mõne muu isendi, näiteks koera .
Minul endal on koer, kes on iseloomult väga sarnane mu elukaaslase parima sõbraga, kes kahjuks hukkus kolm aasta enne meie koera sündi. Ta armastab samu asju, mida sõbergi. Ja mu kasuvennal on koer, kes sarnaneb iseloomult ja käitumiselt tema vanaemale .
Hing ei saa olla kunagi täiesti puhas. Ka kasutatud tahvel ei ole enam kunagi nagu uus, sellele jäävad kiipsud ja kulumisjäljed alatiseks sisse.
„Vesi on alati vedelas olekus, on tõene maades, kus vesi ei külmu kunagi, kuid see ei väljenda vee olemust ning selles võib veenduda, sõites külmemale maale.“ (internet)
Aafriklane , kes pole saanud kooliharidust ega pole ka reisinud, ei pruugi kunagi uskuda, et vesi võib jäätuda ja olla seega ka teises olekus peale vedela. Sest oma silm on ikka kuningas. Ja ega inimesed ei usu eriti asju, mille kohta pole nad näinud tõendust. Aga kui viia see sama aafriklane antarktikasse või mõnda teise ekvaatorist eemal asuvasse kohta, siis ta näeb sellele väitele ka tõestust ja tänu sellele usub ta, et vesi ei ole alati vedel.
Il faut même que chaque Monade soit différente de chaque autre; car il n'y a jamais dans la nature deux êtres qui soient parfaitement l'un comme l'autre, et où il ne soit possible de trouver une différence interne ou fondée sur une dénomination intrinsèque.
(Samuti peab iga monaad olema igast teisest monaadist erinev, sest kunagi ei ole looduses kaht olevat, mis oleksid täiesti ühesugused ja mille vahel poleks võimalik leida seesmist ehk sisemisel ümbernimetusel põhinevat erinevust.)(wikipedia)
Maailmas pole kahte täiesti identset looduslikku olendit ega asja. Tänapäeva teadus on muidugi arenenud nii kaugele, et tehakse kloon , eks ona identsed. Aga kas kloon on ka oma mõttemaailalt täiesti identse oma algelisele isendile? Sellele küsimusele mina vastust ei tea.
Ühemunakaksikud võivad olla välimuselt identsed, kuid mõtlevad nad erinevalt. Pole olemas inimesi, kes mõtlevad kogu aeg täpselt ühtemoodi. On kindlasti juhuseid, kus kaks inimest mõtlevad samal hetkel täpselt samale asjale, kuid nad ei suudaks seda teha kogu aeg.
Igal inimesel ja ka loomal on oma mõttemaailm ja oma arusaam kõigest. Mis elu see oleks kui kõik olendid oleksid täpselt ühesugused ja mõtleksid täpselt ühtemoodi. Elust kaoks igasugune huvitavus ja võimalus üllatuda. Siis oleks elu nagu tühi valge leht.
Lõppsõna
Minule isiklikult selline asi ei istu nagu filosoofia, mulle istuvad rohkem teaduslikumad alad nagu füüsika või matemaatika . Kuid kuna Leibnizi fiosoofia põhinebki metafüüsikal, siis see on minu jaoks isegi veidike huvitav. Mulle meeldib, et tema tunnetusteooria on väga tihedalt seotud teaduste metodoloogiaga ja filosoofia tervikuna loodusteaduse vajadustega.
Kasutatud kirjandus
E. Saarinen „Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini“
I.Narski „Suuri mõtlejaid- Leibniz“
J. Golovanov „Etüüde teadlastest“
AjaO taskuteatmik „Filosoofia“
H. Koppel „Etüüde kuulsatest matemaatikutest“
L. Kolakowski „Horros metaphysicus“
http://www.hot.ee/indrme/leibniz.ht m
http://www.annaabi.co m
http://et.wikipedia.org/wiki/Monadoloogia
http://et.wikipedia.org/wiki/Gottfield_Wilhelm_Leibniz
http://un2sg4.unige.ch/athena/leibniz/leib_mon.html