Küsitlus

Psühholoogia arengulugu (1)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor - Psühholoogia - Psühholoogia

4 HEA

Teema 2
Psühholoogia alused
Talis Bachmann , Rait Maruste
kirjastus ilo, 2003
2.1. Psühholoogia tekke varajane periood

Psühholoogia, kui iseseisev teadus 19.saj teisest poolest.
1879 rajab Wilhelm Wundt Leipzigi esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.

Animism- esemete ja olendite hingestamine. Animistlikud kujutlused omased paljudele kultuuridele ning selle rudimente kohtab veel tänapäevalgi.
Tsivilisatsiooniga tekkinud teaduses sai kõik hingeellu puutuv filosoofia uurimisobjektiks.
Antiik- Kreekas kujunes kaks vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni:

Materialistlik- Demokritose liin. Demokritos väitis, et ka hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi. Inimene tunnetab maailma meelte abil, millele avaldavad oma mõju välismaailma esemete aatomid .

Idealistlik- Platoni liin. Hingel pole midagi ühist mateeriaga. Hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas.

Antiikkreeka ja – rooma filosoofidelt ja arstidelt kogunes väärtuslikke tähelepanekuid psüühika ja aju ning psüühika ja keskkonna seoste ning üksikute psüühiliste nähtuste ( assotsiatsioonid , temperament jm) kohta.
Keskaegses teoloogias ja filosoofias arendati välja üksikasjalikud ja intellektuaalselt nõudlikud konseptsioonid vaimuelu nähtuste kohta (nt Aquino Thomas ).
Eelnenud perioodide tähelepanekuid arendasid edasi või revideerisid renessansiajastu õpetlased.

Alates 15.sajandist hakkasid filosoofide tööde põhjal kujunema metodoloogilised eeldused psüühika teaduslikuks mõistmiseks:

René Descartes kirjeldas interaktiivse dualismi seisukohtadest lähtudes hilisemale psühholoogiale keskseid teadvuse ja refleksi mõisteid.

Francis Baconi tööd andsid olulise tõuke materialistliku ning rangelt loodusteadusliku maailmamõistmise arengusse .

John Locke arendas teadmiste meelelise päritolu ideed. Sensualismi järgi pärinevad kõik teadmised välismaailma tajumisest. Vastsündinu on Locke järgi tabula rasa („puhas leht”), millele kogemus meelte kaudu „kirjutab” oma sisu.

Gotfried Leibniz tõi psüühikakäsitlusse alateadvuse mõiste.

Diderot, Holbach , Helvetius jt prantsuse filosoofid esitasid inimese psüühika sotsiaalse determineerituse idee.

Immanuel Kant eristas kaasasündinud (aprioorseid) ideid ja kogemuse poolt antud vaimuelunähtuste sisu.

K.Marxi ja F. Engelsi dialektilise materialismi õpetus- see sündis prantsuse materialismi, Hegeli dialektika ja inglise poliitökonoomia ühendamisel ning käsitles psüühikat aju ja selle erilise omaduse- teadvuse- evolutsioonilis-ajaloolise arengu tulemusena.

Monism- filosoofiline seisukoht, mille järgi on kõigel olemasoleval üks universaalne alge. Materialistlik monism aktsepteerib seisukohta, et maailm on materiaalne ning psüühika tekib üksnes (elus)mateeria (nt aju) teatud omadusena. Suurem osa tänapäevastest seisukohtadest selle üle, kuidas lahendada psühhofüsioloogilist probleemi, on võtnud omaks monistliku materialismi maailmavaate.