Tõeprobleemid filosoofias (7)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Tõe korrespondentsiteooria 4
Pragmatismi tõeteooria 6
Tõe koherentsiteooria 7
Tõesus matemaatikas 8
Objektiivne tõde 9
Absoluutne ja suhteline tõde 9
Tõe konkreetsus 10
Tõe kriteerium 10
Hermeneutika 11
Kokkuvõtte 11
KASUTATUD KIRJANDUS 12

Sissejuhatus

Tõe probleem kuulub filosoofia pingereas esimeste põhiprobleemide hulka. Tõde ei ole ainult filosoofiasse kuuluv mõiste, vaid oluline roll ka meie argiaelus. Koos esimeste sõnadega, mida väike inimlaps lausab, õpetatakse talle eristatama tõde ja valet. Mingi arusaam tõesusest on meil olemas ka ilma filosoofiat õppimata, kuigi ei olda kindlad, kuidas tõde defineerida. Fioloofilises võtmes seisneb tõe probleem ehk selles, et milline tõeteooria on siis tõene ja milline filosoof läbi aegada on tõele kõige lähem olnud. Sama küsimus kerkib üles ka Indrek Meos ’i teoses ’’Filosoofia põhiprobleemid’’ ja ta lisab, et selle väljaselgitamiseks tuleb meil lähtuda mingist arusaamast tõe kohta. Neutraalsel positsioonil küsimusele vastata ei saa. Traditsioonilised tõeteooriaid on kolm:
Kõige vanemaks tõeteooriaks võib pidada nn korrespondentsiteooriat (ld co `koos`, respondere `vastav olema`), kus mingi väite tõesus tähendab ta vastamist tegelikkusele, faktidele. 20. sajandi alguseni oli selline tõeteooria (ja ühtlasi kriteerium) valitsevaks. Sellise teooria põhiraskuseks on vastavussuhte määratlemine, mis viis välja mõtteni, et tõde on tülikas käsitada korrespondentsina.
Pragmatismi (kr pragma `tegevus`) tõeteooria sõnastati William Jamesi (1842- 1910 ) poolt. Praegu elab pragmatism oma teist kõrgaega Richard McKay Rorty (1931 –2007) kaudu.
Väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi, tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Selline vaade tähendab aga juba üsna kaugele minemist intuitiivsest tõemõistest kui millestki objektiivsest, sest kasulikkus ei sõltu mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka kohast, ajahetkest ja eesmärgist. Tõde on see, mis osutub heaks uskumuste valdkonnas (James)
Kolmas tõekäsitus- nn koherentsiteooria (ld cohaerentia `sisemine seos`) järgi on mingi väide tõene, kui ta on kooskõlas mingi süsteemi teiste tunnustatud väidetega1. Nõnda defineerituna ei ole vastavus faktidele enam kriteeriumiks, samuti pole sel juhul mõttekas rääkida absoluutsest tõest- tõde on n-ö teooria- relatiivne . Koherentsiteooriat on pooldanud ka kaasaegne filosoof Davidson
Nende kahe teooria ühisjooneks on loobumine klassikalisest raskusi tekitavast definitsioonist, tegelikkuse mõistest, mis tekitab verifitseerimisprobleeme.
Moodsatest tõeteooriatest hermeneutika (Gadamer 1900-2002) kreekalikust avatuse moistest. Tõde on inimese suhe traditsiooni, tõde ei tehta subjektilt lähtudes, vaid ta avaldub ise ajalooliselt. Pole lõplikku tõestamist, alati lähtume oma eelarvamustelt2.

Tõe korrespondentsiteooria

Korrespondentsiteooria on tõenäoliselt kõige vanem ja tunnustatum ning kõige lähedasem tavaarusaamale, võrreldes teiste teooriatega. Selle teooria järgi seisneb tõde väite (otsustuse) vastavuses (korrespondentsis) faktidele (tegelikkusele). Sellise vastavuse kindlaks tegemist nimetatakse verifitseerimiseks (ld. verus ´tõeline´, ´õige´, ld. fatsere ´tegema´). Väite ümberlükkamist aga, s.o. selle kindlaks tegemist, et väide ei ole vastavuses tegelikkusega nimetatakse falsifitseerimiseks (ld falsus ´väär´, ld fatsere ´tegema´). Vanakreeka filosoof Aristoteles (384-322 eKr) väljendas sellist arusaama tõest järgmiselt:
“Ütelda, et olemasolevat ei ole või et mitteolemasolev on olemas, on väär. Seevastu saab ütelda, et olemasolev on olemas ja mitteolemasolevat ei ole, on tõsi.” (Aristoteles 1975: 141) 3 Praeguseks on üsna paljud filosoofid jõudnud arusaamale, et tõemõistega on siiski olemuslikult seotud teatud vastavussuhe.
Paljude arvates pakub parima lahenduse poola loogiku Alfred Tarski (1902-1983) semantiline tõeteooria, mille järgi on tõest rääkimine võimalik vaid fakte kirjeldavast objektkeeltest aste kõrgemal asuvas metakeeles.
Esimene on keel, millest me räägime, ning teine on keel, milles me räägime esimesest (kirjeldame seda keelt ja iseloomustame temas sõnastatud väiteid). Sellisel juhul puuduks võimalus sõnastada lause, mis kuulutaks iseenda tõeseks või vääraks. Tarski tõeteooria on rakendatav formaliseeritud keelte puhul. Formaliseeritud keeli iseloomustab see, et neis on kindlaks määratud sõnavara ning ranged reeglid väljendite moodustamiseks. Algselt küll formaliseeritud keelte jaoks loodud semantiline teooria kehtib aga ka loomulike keelte puhul, mis on ise omaenda metakeeleks. Nn T- konventsiooni järgi peab objektkeele iga lause S jaoks saama öelda “S on tõene parajasti siis kui p”, kus p on S-i tõlge metakeelde. Selline hierarhiseerimine võimaldab vältida ka klassikalise korrespondentsiteooria paradokse .
Väide Ma valetan on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin ju tõtt; aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan.
Üldisemal kujul kõlagu väide p järgmiselt: väide p on väär. Tuleb välja, et väide p on tõene siis ja ainult siis, kui väide p on väär.
Tarski järgi tulenevad “valetaja”-tüüpi antinoomiad (kr antinomia `vastuolu seaduses`) kahe asjaolu koostoimest.
Me kasutame semantiliselt suletud keelt, s.o. keelt, milles saab moodustada nii väljendeid kui ka nende väljendite nimesid , ning mis sisaldab ka semantilisi termineid nagu tõene jne.

Me eeldame loogika põhiseaduste kehtivust. Seega tuleb Tarski arvates loobuda sellisest keelest mida ta nimetab semantiliselt suletuks .4
Kuigi tõe korrespondentsiteooria on kõige lähedasem tavaarusaamale tõest ei saa seda alati rakendada.
Esiteks, üldväidete puhul on võimatu kindlaks teha, kas väide on vastavuses tegelikkusega või mitte.5 Üldväiteid ei saa verifitseerida.
Teiseks, vastavusest tegelikkusele ei saa rääkida väidete puhul mineviku ja tuleviku kohta, sest minevikku enam ei ole, aga tulevikku veel ei ole. Mineviku sündmused “viibivad” olevikus nende mineviku sündmuste tagajärgede kujul ja tuleviku sündmused “viibivad” olevikus iseenda põhjustena. Selline arutluskäik välistab aga juhuslikud sündmused, tuginedes eeldusele, et antud olevikuga on kooskõlas ainult üks minevik ja ainult üks tulevik. Kui sellist eeldust mitte tunnistada, siis ei saa väiteid mineviku ega tuleviku kohta ikkagi hinnata ei tõeseks ega vääraks.6
Kolmandaks , vastavusest tegelikkusele ei saa rääkida tõenäosuse kohta käivate väidete puhul.
Väited tõenäosuse kohta väljenduvad kõnekeeles subjektiivsest veendumusest ning on abiks teiste veenmisel.
Seega, kui vältida kriitilisi tõenäosusi (et tõenäosus on 0% või et tõenäosus on 100%) võib “kokku rääkida” mida iganes- vääraks ei saa see ennustus osutuda kuna ta juba sisaldab eneses eksimuse võimalust.7
Neljandaks, vastavust tegelikkusele ei saa rääkida väidete puhul millegi paratamatuse või juhuslikkuse kohta. Kui miski on toimunud, kuidas saaksime siis kindlaks teha, ka see toimus paratamatult või mitte? Siin võidakse öelda, et paratamatu on näiteks see, mis on loodusseaduste tulemus. Aga me võime ju küsida, kas on paratamatu, et loodusseadused üldse on olemas ja et nad on just sellised? Miski kas on või ei ole ning me ei saa kindlaks teha, kas see on paratamatult või mitte. 8

Pragmatismi tõeteooria

Pragmatism on filosoofiline suund, mille rajajaks on ameerika filosoof ja loogik Charles Sanders Pierce (1839-1914) ning mida populariseerisid ameerika filosoof ja psühholoog William James (1842-1910) ning ameerika filosoof, psühholoog ja pedagoog John Dewey ( 1859 -1952). Pragmatismi seisukohalt on tõesed sellised uskumused, mis “töötavad”, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad. Pragmatistid kaitsevad sellist seisukohta, tuginedes veendumusele, et inimesed ei saavuta võib-olla kunagi absoluutset tõde ning seepärast peame leppima nende tõdedega, mis “töötavad”. Inimliku elu eesmärgiks on peamiselt ikka olnud praktiline edu, mitte aga teoreetiline tõde.
William Jamesi järgi on uskumus tõene sedavõrd, kuivõrd temast lähtumine on meile elus kasulik.9 Oma teoses “Pragmatism: mõnede vanade mõtlemisviiside uus nimetus” (1907.A) ütleb ta tõe kohta nii: /…/ Tõde on üks hüve liikidest, mitte aga- nagu sageli arvatakse- hüvest erinev ja tema suhtes kaasalluv kategooria. Tõeseks nimetame kõike seda, mis osutub heaks uskumuste valdkonnas.
Kas me mitte ei pea alati uskuma seda, mis on meie jaoks parim, et uskuda? Kas me saame sellisel juhul lahutada seda, mis on meie jaoks parim, sellest, mis on meie jaoks tõene? /…/ 10
William James mõtestab lahti oma raamatus ’’Pragmatism ja elu ideaalid’’ nii: Pragmatism kui meetod. Selle ajalugu, iseloom ja sugulased. Kuidas see vastandub ratsionalimile ja intellektualismile. ’’Koridoriteooria’’. Pragmatism kui tõeteooria, mis on samaväärne ’’humanismiga’’. Varasemad seisukohad. Schilleri ja Dewey ‚’’instrumentaalne’’ vaateviis. Uute uskumuste moodustamine. Alati tuleb arvesse võtta vanemaid tõdesid. Pragmatism kui empirismi ja religiooni vahendaja . Tõde on hüve mõtlemise seiskohalt. Tõdede kokkupõrge. Pragmatism lõdvestab diskussioone.11

Tõe koherentsiteooria

Koherentsiteooria järgi on väide tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tunnustatud (tõeseks tunnistatud) väidetega. Sellist seisukohta on pooldanud austria filosoof Otto Neurath (1882-1945) ning saksa päritolu ameerika filosoof Carl G. Hempel (sünd 1905), kes kuulusid nn neopositivistide hulka.
Kooskõla tähendab vasturääkivuste puudumist. Koherentsiteooria järgi ei ole väite tõesus mingi igavene omadus: väide, mida täna peetakse tõeseks, võib homme osutuda vääraks. Neurath kirjutas:
“Ei ole olemas vahendit, mille abil võiks teha teaduse lähtepunktiks kindlad ja puhtad protokoll - laused . Ei ole olemas tabula rasa ´t. Me oleme kui laevnikud, kes peavad oma laeva avamerel ümber ehitama, ilma et oleks võimalust seda dokki viia ja parimatest osadest uuesti ehitada. /…/ Kui meile esitatakse uus väide, siis me võrdleme seda süsteemiga, mis meil olemas on, ning kontrollime, kas uus väide on süsteemiga vasturääkivuses või mitte. Kui see väide on süsteemiga vasturääkivuses, siis võime ta kui kõlbmatu (“väära”) kõrvale jätta…või siis võtta ta omaks ning muuta süsteemi nii, et vasturääkivus kaoks. Uut lauset nimetame siis tõeseks. Ka protokoll- lausele võib saada osaks saatus, et ta kustutatakse maha.”
Jutt on siin sellest, et kahtluse alla võib sattuda praktiliselt iga väide- isegi väide, mida on peetud puhtaks faktiväiteks. Tõe koherentsiteooria pooldaja võib öelda, et väiteid saab võrrelda ainult teiste väidetega, mitte aga reaalsuse ehk tegelikkusega.
Alati saab ju võrrelda vaid asju, mis mingis mõttes ikkagi sarnased on; väidete ja reaalsuse puhul ei saa aga mingit sarnasust tähendada.12 Nüüd tekib siiski küsimus, kust võetakse need väited, millega iga uut pakutavat väidet võrrelda. Tõe koherentsiteooria pooldaja võib vastata, et tegemist on väidete süsteemiga, mida inimkond ja eriti meie kultuuripiirkonna teadlased tegelikult tunnustavad. 13 Me ei saa olla kõigi faktide tunnistajaks- seega peame paljut (tegelikult ikkagi väga paljut) uskuma selle alusel, mida kirjutatakse või räägitakse. See, kas me jääme midagi uskuma või mitte, sõltub tõesti sellest, millised on meie senised tõekspidamised. Kui aga jutt on aprioorsetest teadmistest, siis on tõe koherentsiteooriast lähtumine otse loomulik.14
Tõe koherentsiteooria ei ole küll eriti populaarne olnud, kuid kindlasti on temas midagi, millega tõenäoliselt kõik nõustuvad. On ju tõesti nii, et me kõik hindame uute väidete (uue informatsiooni) usutavust selle järgi, kuivõrd see on kooskõlas meie seniste tõekspidamistega. 15Me kõik püüame oma tõekspidamistest luua kooskõlastatud süsteemi ning seepärast peame loobuma nii mõnestki senisest uskumusest. Vaatamata sellele võib tõe koherentsiteooriale (juhul kui seda püütakse rakendada empiiriliste väidete puhul) esitada vähemalt kolm vastuargumenti.16
Esiteks, pole välistatud, et on võimalik luua mitmeid koherentseid väidete süsteeme.
Teiseks, tõesust koherentsuse kaudu defineerides tekib definitsioonis ring. Nimelt on asi selles, et koherentsust saab defineerida ainut tõesuse kaudu: kaks väidet on koherentsed siis ja ainult siis kui nad saavad olla korraga tõesed. Neil ei ole muud koherentsuse kriteeriumi kui ainult see.
Kolmandaks, kui tõesust samastada koherentsusega, siis tuleks nii mõndagi muinasjuttu pidada tõeks- juhul, kui muinasjutu väited on omavahel kooskõlas. Aga keegi ei hakkaks ju muinasjuttu ainuüksi sellepärast tõeseks pidama.17

Tõesus matemaatikas

Filosoofia ajaloos on välja kujunenud kolm seisukohta tõesusest matemaatikas.
Matemaatika tõed on lihtsalt ilmselged mõistuse jaoks ning ei vaja mingeid kinnitusi faktide näol. Nii arvasid nt prantsuse filosoof René Descartes (1596- 1650 ) ning saksa filosoof Immanuel Kant ( 1724 -1804) .

Matemaatika tõed on üldistused kogemuse põhjal, mis erinevalt teiste teaduste väidetest on tunduvalt täpsemad ning usaldatavamad. Nii arvas nt inglise filosoof John Stuart Mill (1806-1873).

Matemaatika tõed on aprioorsed, st matemaatika väidete tõesus tehakse kindlaks mõistete analüüsi teel, ilma kogemuse poole pöördumata. 18
Matemaatilised tõed- erinevalt empiiriliste teaduste hüpoteesidest- ei vaja faktuaalset kinnitust ega mingeid muid põhjendusi, sest nad on ilmselged. Selline arusaam aga, mis viitab ilmselgustundele, satub silmitsi mitmete raskustega. Esiteks on mõned matemaatika teoreemid niivõrd raskesti arusaadavad, et isegi antud ala spetsialisti jaoks pole nad ilmselged. Teiseks on teada, et mitmed huvitavad tulemused matemaatikas- eriti sellistes valdkondades nagu hulgateooria ning topoloogia- räägivad vastu sügavasti juurdunud intuitsioonile ning tavapärasele ilmselgustundele. Kolmandaks, matemaatikas on oletusi, mis on sisu poolest küllaltki elementaarsed, kuid mida siiamaani pole suudetud tõestada; see näitab, et mitte kõik matemaatilised tõed ei saa olla ilmselged. Matemaatilise tõsikindluse aluseks.19

Objektiivne tõde

Inimteadmiste selline sisu, mis ei sõltu subjekti tahtest ega soovidest. Tõde ei kujune inimeste tahte ja soovide kohaselt. Tõe jaoks on määrav peegeldatava objekti sisu, millest ongi tingitud tõe objektiivsus . Õpetus objektiivsest tõest on suunatud igasuguste subjektiividealistlike tõekontseptsioonide vastu, millede kohaselt tõe konstrueerib inimene, tõde on inimestevahelise kokkuleppe tulemus. Selline arusaamine tõest on ebateaduslik, sest võimaldab käsitada tõena igasugust ebausku, religioosseid uskumusi jne., tingimusel kui neid tunnistab enamik inimesi.20

Absoluutne ja suhteline tõde

Dialektilise materialismi kategooriad; iseloomustavad tunnetuse arenemist, väljendavad (1) juba tunnetatu suhet sellega, mida edaspidi tunnetatakse teaduse arengu tulemusel; (2) meie teadmistes esinevate muutlike, teaduse edaspidises arengus täpsustavate või ümberlükkavate komponentide suhet sellega, mis jääb ümberlükkamatuks- kui sellist teadmiste elementi, mida ei ole tulevikus võimalik ümber lükata. Igal arenguetapil olenevad meie teadmised teaduse, tehnika, tootmise poolt saavutatud tasemest. Vastavalt tunnetuse ja praktika edasiarenemisele muutuvad inimeste teadmised loodusest sügavamaks, täpsemaks ja täiuslikumaks. Sellepärast on teaduslikud tõed selles mõttes suhtelised, et nad ei anna uuritava ainevaldkonna kohta täielikke, kõikehõlmavaid teadmisi ja neis leidub niisuguseid elemente, mis tunnetuse arenemise protsessis muutuvad, täpsustuvad, uutega asenduvad. Iga suhteline tõde on aga sammuks absoluutse tõe poole liikumises ja iga teaduslik suhteline tõde sisaldab absoluutse tõe elemente. Ületamatut piiri absoluutse ja suhtelise tõe vahel ei ole. Suhteliste tõdede summast kujuneb absoluutne tõde.
Teaduse arenemise protsessis avastatakse üha sügavamalt ja täielikumalt esemete omadusi ja esemetevahelisi suhteid, lähenetakse absoluutse tõe tunnetamisele. Seda kinnitab ühe või teise teooria rakendamine praktikas (ühiskonna elus, tootmises jne.)
Absoluutse ja suhtelise tõe õpetus on sihitud metafüüsika vastu, mis kuulutab igasuguse tõe igaveseks , muutumatuks (“absoluutseks”), ja mitmesuguste idealistlike relativismikontseptsioonide vastu, mis väidavad, et igasugune tõde on ainult suhteline (relatiivne), et teaduse areng näitab vaid üksteisele järgnevate eksimuste vahetust ja seetõttu objektiivset tõde ei ole ega saagi olla.21

Tõe konkreetsus

Tõe omadus, mis rajaneb peegeldatava nähtuse eksistentsi konkreetsete tingimuste arvestamisel ja üldistamisel; tõe sõltumine aja, koha jne. tingimustest. Mingi väite tõesuse või vääruse fikseerimiseks on vaja arvestada selle väite sõnastamise aluseks olnud tingimusi. Ajalooliselt konkreetne lähenemine, aja ja koha tingimuste arvestamine on eriti tähtis ühiskonna arenemise analüüsimisel, kus arenemisprotsess toimub ebaühtlaselt ja alatasa tekivad uued nähtused. 22

Tõe kriteerium

Mingi väite, hüpoteesi, teoreetilise konstruktsiooni jne. tõesuse või vääruse kontrollimise vahend. Tõe kriteeriumiks on ühiskondlik praktika. Teaduslikke teooriaid kontrollitakse lõplukilt praktikas: matriaalses tootmises, masside revolutsioonilises tegevuses ühiskonna ümberkorraldamisel jne. Kui teooriat raknedadakse praktikas edukalt, siis tähendab see, et ta on tõene. Kontrollimise viisid võivad olla mitmesugused. Teaduslikud teooriad arenevad, rikastuvad, täpsustuvad, mõned seisukohad asendatakse teistega (Absoluutne ja suhteline tõde)23

Hermeneutika

Tõlgendamise oskus ja teooria, mille eesmärgiks on selgitada teksti mõtet selle teksti objektiivsete (sõnade grammatilised tähendused ja ajalooliselt tingitud variatsioonid ) ja subjektiivsete ( autorite kavatsused) aluste põhjal. Hermeneutika tekib hellenismi ajajärgul seoses vajadusega uurida ja fikseerida klassikalisi tekste ja areneb edasi seoses vajadusega uurida ja fikseerida klassikalisi tekste ja areneb edasi seoses piiblitekstide tõlgendamisega. Edasi areneb hermeneutika jõudsal ja ei piirdu ainult teksti mõistmisega, vaid mõtestab sotsiaalseid sündmusi. Seejuures on ’’mõistmine’’ vastandatud loodusteaduslikule ’’seletusele’’, mis seostub abstraheerimisega ja üldise seaduse avastamisega.24

Kokkuvõtte

Üldistault ütleb Fioloofia leksikon,et tõde on tegelikkuse õige mõtteline peegeldamine, mida kontrollitakse lõppkokkuvõttes praktika kriteeriumi abil. Tõesuse karakteristika on kehtiv just mõtete, mitte aga asjade endi ja nende keeleliste väljendusvahendite suhtes.25
Antud referaadis on lühidalt väljatoodud põhilised tõeteooriad ja mis on neile iseloomulikud tunnusjooned. Siiski ei vasta üksi teoreem siiani, et milline on see ainuõige ja miks. See jääb siiski iga filosoofi, iga inimese enda otsustada.

KASUTATUD KIRJANDUS

I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane , J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985

Meos, I. Filosoofia Põhiprobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998

Filosoofia üldkursus EPMÜ kaugõppele. IV loeng (www.eau.ee/~ luks /K03loeng4.pdf)

Stanford Encyclopedia of Philosophy ( http://plato.stanford.edu/entries/truth/ )

William James. Pragmatismi ja elu ideaalid. Vagabund, 2005
1 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 61
2 Filosoofia üldkursus EPMÜ kaugõppele. IV loeng 9
3 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 56
4 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 56
5 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 57
6 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 61
7 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 57-58
8 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 58
9 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 59
10 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 71
11 James, William. Pragmatism ja elu ideaalid, Vagabund 2005 lk 38
12 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 61
13 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 62
14 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 62
15 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 62
16 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 63
17 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 63
18 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 65
19 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 87
20 I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 228
21 I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 3
22 I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 334
23 I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 335
24 I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 106
25 I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane ja J. Saar. Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 334
12