Mõtlemise põhireeglid, loogika (0)

Ilmar Lilleorg
Loogika vihik
2003
4. MÕTLEMISE PÕHIREEGLID.

Nimetades olulisemaid ja üldisemaid mõtlemise printsiipe loogika seadusteks (ka mõtlemise seadusteks), väljendatakse püüdu omistada nendele lausetele suuremat tähtsust. On tavaks, et isegi teaduslikes tekstides eelistus on antud seadusele ja reegel on sootuks teisejärguline. Selline seisukohavõtt on iseloomulik vulgaar-materialistlikule arusaamale mõtlemise ja teadvuse küsimustes, mille kohaselt viimane on deterministlikult (põhjuslikult) tingitud sellest maailmast, milles toimivad inimese formuleeritud seadused ja printsiibid. Teisalt , loogika põhiseadustest on nois raamatuis kirjutatud kõikidel aegadel, alates Aristotelesest ja, nähtavasti lugupidamisest loogikateaduse arenguloo vastu, on seda jätkatud tänaseni. Kaasaegses loogika õppekirjanduses leidub vaid üksikuid erandeid , mil see on teisiti (vt.: Indrek Meos . Loogika. Argumentatsioon. Mõtlemiskultuur. Tln., 1996, osa: Loogilise mõtlemise põhireeglid, lk.8-11; W. Freymann. Loogika. Tartu, 1936, osa: Loogilise mõtlemise põhilaused, lk. 44-46.).

Sedamööda kuidas loogika vabaneb maailmavaate ja ideoloogia mõju alt ( moderne loogika seda juba ongi), sätestuvad loogika struktuuri põhielemendid ja korrigeerub terminoloogiline apparaat. Käesolev sissejuhatus teemasse teenib samuti nimetatud taotlust .
Mõtlemine peab toimuma kooskõlas selle põhireeglitega ehk põhilausetega (ld. principium), et olla loogiline, s.t. õige. Üldjoontes inimene on harjunud neid põhireegleid kasutama ebateadlikult tänu sellele, et tema areng toimub pidevalt logosfääri tingimustes. Seega, inimene omandab need üldised põhimõtted stiihiliselt ja kasutab mõtlemises ilma, et peaks selleks teadlikult ja tahtlikult erilisi pingutusi tegema. Nimetatud osundus on kehtiv argimõtlemises. Täpsust ja korrektsust nõudvas mõtlemises on tavapärane, et aeg-ajalt osutub möödapääsmatult vajalikuks kontrollida ja korrigeerida mõnda olulist mõtet. Võrdluseks: haritud inimene oskab kirjutada vähemalt ühes keeles, kuid tema poolt paljundamiseks, märkimisväärses tiraaźis valmistatud tekst vajab kindlasti keelelist korrektuuri, mille puhul vajadusel meenutatakse grammatikas sätestatud keelereegleid. Mõtte sisulise korrektuuri tegemisel (retsenseerimisel) on abiks loogikas esitatavad vormi- ja reeglinõuded, mõtlemise pöhireeglid eelkõige.
Praeguseks on neli mõtlemise põhireeglit, millest kolm esimest on formuleerinud Aristoteles ja neljanda põhilause on sõnastanud G. W. Leibniz (1646-1716).
4. 1. Samasuse reegel.
Samasuse ehk identsuse reegel (principium identitatis) väljendab nõuet mõtte muutumatusest arutluses. Seda nõuet võib formuleerida : A = A.
Reegel nõuab mõtte määratletuse säilitamist antud arutlusprotsessis. Kuid mõte on tavapäraselt varieeruv ja reeglit ei saa tõlgendada kui seda tendentsi tõkestavat piirajat. Reegli nõue kehtib mitte mõtte kui terviku kohta, vaid seda moodustavate põhiliste elementide, s.o. mõistete kohta. Seega, mõiste peab jääma arutluse käigus muutumatuks, mille puhul öeldakse, et mõiste on samane iseendaga .
Näited: Tõene võib olla mõte, mis a) vastab tegelikkusele, b) on maksimaalselt evidentne (usaldusväärne). Esimesel juhtumil rõhutatakse mõtte objektiivsust ja mõiste kuulub gnoseoloogiasse (tunnetusteooriasse), teisel juhtumil on tegemist konventsionaalselt tõlgendatava mõtte tõeväärtuse rõhutamisega, mis loogika terminoloogias on nimetatud tõeväärtuse positiivseks kvaliteediks.
Mõisted on samased kui ühe määratlus langeb kokku teise mõiste määratlusega. Mõistele “tõene mõte” on esitatud kaks erinevat määratlust, mis võib tekitada küsimust arutlemiseks: kas on selles näites kaks erinevat mõistet või on üks mõiste kahe erineva tähendusega. Vastus saab olla üks – mõisteid on kaks, kuid nende kahe mõiste sõnaline kandja on üksainus. Selle mittemõistmisest või väärtõlgendusest on tekkinud sofismid (V saj. e.m.a.). Sofism – sõnade mitmetähenduslikkusest tingituna ja teadlikult (või ebateadlikult) samasuse reeglit (põhilauset) eirates tahtlikult vääradele eeldustele rajatud pettejäreldus, mis võib olla vaid näiliselt korrektne (õige).
Inimese tavamõtlemises esineb sellelaadseid vigu keerukamate mõistete kasutamisel , nagu näiteks, “õigus”, “õiglus”, “moraal”, “kõlblus”, “eetilisus”, “voorus”, “ühiskondlik kord”, “ühiskondlik korratus ” jt.juhul, mil nende tähendus on arutlejale vaid ligilähedaselt aimatav ja mille tõlgendamises ta võib eksida. Kuid kuna puudub tahtlus väärtõlgenduste esitamiseks, siis noil juhtudel on tegemist eksimusega. Sofismidega oleks tegu siis, kui pettejäreldusi kasutataks demagoogiliselt edu saavutamise eesmärgil.
Huvitav ja õpetlik on jälgida samasuse reegli rakendatavust ühes Fukuyama arutluses sellest, kuidas areneb individualism ja nõrgenevad inimeste koostöösidemed, perevahelised ja abielulised kaasaarvatud, mis loovad soodsa pinnase kuritegevusele, narkomaaniale, perede lagunemisele , maksupettustele ja teistele ühiskondliku korratuse ilmingutele. Fukuyama on seisukohal, et nimetatud nähtustel on tõenäoliselt üks ühine põhjuslik tegur – usaldus. Usaldus on ühiskondliku kapitali moodustavate koostöönormide tähtsaim kaasnähtus. Inimesed, kes peavad oma lubadusi ja kui nad austavad vastastikkuse toetuse norme, tulevad tõhusamalt toime ühiste eesmärkide saavutamisega. Kõrvuti usalduse kadumisega avalikus elus, ilmnevad ka inimeste omavahelise usalduse, kodanike eraviisilise koostöö vähenemine. Nii arutleb F.Fukuyama raamatus “Suur vapustus ” (Tln., 1999, lk. 61.).
Kuid Fukuyama ei ole selles arutluses järjekindel, mistõttu usaldus on tema jaoks kord avaliku elu nähtus, kord inimeste omavaheline, indiviidide tasandil olev suhe, kord on usaldus põhjus ja siis jälle tagajärg, kord on usaldus voorus ja samas vooruslikkuse kõrvalsaadus. Voorus on mitmetahuline ja komplitseeritud mõiste ning nimetatud tunnused kuuluvad selle iseloomulikumate hulka. Kuid etteheide on põhjendatud, kuna samasuse reegli kohaselt mõiste saab olla ühe arutluse piires vaid ühes tähenduses, mis on väljendatud ka vastavate tunnuste kaudu.
Loogikaalases kirjanduses kõnesoleva reegli raames kõneldakse sageli asjade samasusest, mis selles kontekstis on ilmselt põhjendamatu, kuna loogikasse puutuvad arutlused toimuvad väljal de dicto ja ei toimu asjade ja nähtuste maailma üle, (väljaarvatud juhtumid , mil arutlus toimub dialektilise loogika, induktiivse loogika ja modaalse loogika alal). Kui aeg-ajalt juhtubki nii, et formaalloogikasse kuuluv arutlus kipub libisema loogikast välja asjade ja nähtuste, protsesside ja nende tulemuste jne. valdkonda, siis on mõistlik hetkeks mõtet juhtida mingile matemaatikateaduse harule, meenutamaks, et matemaatiline teooria ei käsitle asjade ja nähtuste eksistentsiga seonduvat Näiteks, 7+7=14, olenemata sellest, kas number 7 tähistab tegelikust maailmast sigu , päevi, kroone vm. Seetõttu saabki väita, et matemaatikasse puutuvad arutlused toimuvad eranditult ja puhtalt väljal de dicto. Formaalloogikasse puutuv toimub analoogilisel viisil.
Käsitletava reegli praktiline väärtus ilmneb eelkõige süllogismide lahendamisel ja tõestuse konstrueerimisel selliselt , kus põhjenditest tulenev järeldus oleks identne (kokkulangev) tõestamisele kuuluva teesiga. Defineerimisel ja liigitamisel on samuti oluline arvestada samasuse reeglit, ja kuigi seal toimivad vastavad spetsiifilised reeglid (tasakaalu reegel), on käesolev ülemuslik.
4. 2. Vasturääkivuse reegel.
Vasturääkivust keelav (välistav) reegel (principium contradictionis) ehk harjumuspäraselt ja lühidalt - vasturääkivuse reegel sätestab, et kahest vasturääkivast otsustusest, ühes ja samas suhtes ühel ja samal ajal, võib kehtiv olla ainult üks. Reegel tähendab, et üheaegselt ei saa kehtivad olla mingi otsustus ja selle eitus , ehk formaliseerituna: (B B). Seega, ei ole üheaegselt kehtivad järgmised kategoorilised otsustused:
Antud S on P (A) ja Antud S ei ole P (E);
Ükski S ei ole P (E) ja Kõik S on P (A);
Kõik S on P (A) ja Mõni S ei ole P (O);
Ükski S ei ole P (E) ja Mõni S on P (I). Käesolevas tekstis esineb esmakordselt otsustuse vorm “Antud S on P” ja “Antud S ei ole P”, milles otsustuse subjekt on täismahus ja tähistab üksikut (konkreetset, ainukordset, individuaalset). Teatavasti loogika reeglid ja vorminõuded ei erista üksik- ja üldmõistet, mistõttu puudus seni vajadus seda iseärasust rõhutada.
Vasturääkivuse vorme on kolm:

formaal -loogiline vasturääkivus,

dialektiline vasturääkivus ja

paradoksaalne vasturääkivus.
Formaal-loogiline vasturääkivus kätkeb endas teineteist välistavaid otsustusi ühe arutluse piires. Käsitleme seda hiljem.
Dialektiline vasturääkivus on teadmiste kujunemise ja arenemise seesmine “mootor” ja edasiviiv jõud, mille ülesandeks on paljastada oponendi seisukohtades vasturääkivusi (sokraatiline meetod), ja ületada maailmaprotsesside lahtiseletamisel teesi, antiteesi ja sünteesi vasturääkivused mõtlemises (Hegeli dialektika ). Seda on piisava põhjalikkusega käsitletud filosoofias, gnoseoloogias ja dialektilises loogikas, mistõttu puudub vajadus selle veelkordseks esituseks.
Paradoksaalne on üldtunnustatule vasturääkiv, näiliselt absurdne, mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt vaieldamatuid eeldusi annab mõistusevastase või vasturääkiva järelduse. Paradoksi lahendusest ilmneb, et a) eeldustes on varjatud viga, või b) arutluskäik on ekslik, või c) loodusseadustele esmapilgul vasturääkivat tõsiasja tuleb siiski aktsepteerida. Illustreeriva näite paradoksaalsest vasturääkivusest “laename” Bertrand Russellilt (1872-1970) habemeajajast, kes ajab habet ainult neil, kes ise endal habet ei aja. Küsimusel: kes ajab habet habemeajajal endal – puudub vastus. Sest: kui ta ajab habet iseendal, siis ei saa seda teha habemeajaja (kuid tema ongi habemeajaja), ja vastupidi, kui tema habet ajab habemeajaja, siis ei saa ta seda iseendal teha. See, pisut naljakas vormis B. Russelli paradoks (1901), demonstreerib mõningate teooriate ahtasust. Antud juhul jäävad kitsaks hulgateooria raamid , millised ei võimalda käsitleda-lahendada probleemi olemasolevate teooriate piires. Teoreetilis-loogikaliselt väljendatuna probleem on selles, et mõned klassid sisaldavad liikmetena iseennast , s.t. abstraktsete objektide klass, näiteks, on ka ise abstraktne objekt. Teisalt aga – näiteks – oinaste klass ei ole ise oinas. Mõelgem iseennast mittesisaldavate klasside klassist: kas see klass on iseenda liige? Kui ta on, siis ta ei ole, ja kui ta ei ole, siis ta on seda!!?
Formaal-loogilise vasturääkivuse lubamatus sisaldab järgmisi reeglist tulenevaid ettekirjutisi:

ühes arutluses või järelduses ei ole lubatud teineteist välistava mõtte üheaegset esinemist; näiteks, H. L. on korvpallur ja H. L. ei ole korvpallur ei pruugi olla vasturääkivad, kuna H. L. võis olla mängur erineval ajalisel perioodil;

loogikas aktsepteeritavad vasturääkivuse kriteeriumid, mille piires arutlus tuleb veel kehtivaks tunnistada; näiteks, väited: A. K. on andekas ja A. K. ei ole andekas võivad üheaegselt olla kehtivad, kuna ühel juhul on mõeldud kirjanduslikku tegevust ja teisel juhul muusikalisi võimeid;

vajadus eristada ilmsed ja varjatud vasturääkivused arutlustes; näiteks, Tartu vanglat iseloomustab vabaduse puudumine vangidel, sisaldab varjatud vasturääkivust; või teine näide: demokraatia tähendab seda, et kõigil on õigus öelda, mida ta tahab, ja seda, et kellelgi ei ole kohustust kuulata, mida keegi kõneleb, milles vasturääkivus esineb õiguse ja kohustuse tõlgendamisel; ilmset vasturääkivust on kerge ära tunda sellest, et üks vasturääkivatest mõistetest on negatiivse tunnusega;

reegel kohustab vahet tegema reaalse, loogilise ja näilise (sofistikas esineva, demagoogias kasutatava) vasturääkivuse vahel; näiteks, korda ei saa rikkuda seal, kus korda ei ole, on sofistlik väide; seni on kaotuseta meie juunioride meeskond – homme peab ta oma esimese kohtumise, on demagoogiline väide varjatud vasturääkivusega; Teie, noormees , peate veel palju kirjutama enne kui mõistate, et Teie ei peaks üldse kirjutama, ütles Beethowen ühele noorele mehele, kes teda tüütas oma loominguliste katsetustega – jäägu lugejale äraarvamiseks, millise vasturääkivusega on tegu toodud näites; reaalne vasturääkivus on dialektilise loogika objektiks, loogilisest vasturääkivusest mõtlemises vabastab üldloogika tundmine .
Esitatust johtuvalt: vasturääkivuse reegel on teistest esileküündivam, kuna vajadus sellele tähelepanu juhtida on tavaliselt sagedasem, võrreldes teiste mõtlemise reeglitega. Vasturääkivuse reegel on üks olulisemaid mõtlemist korrastavatest reeglitest.
4. 3. Kolmandat välistav reegel.
Kahest vasturääkivast otsustusest, millest ühes jaatatakse seda, mida teises eitatakse, on kindlasti kehtiv üks ((principium exclusi tertii). A A
Reegel kõneleb sellest, et kahest vasturääkivast otsustusest (väitest, arutlusest ) on üks kehtiv (tõene), teine ei kehti (on väär), kolmandat võimalust ei ole – tertium non datur. Näide: kaebealune kas on süüdi või ei ole seda – vahepealset (kolmandat) ei ole antud.
Vasturääkivaid ehk kontradiktoorseid otsustusi tuleb mõista kui vastastikku teineteist eitavaid, välistavaid (alternatiivseid). Vasturääkivad on järgmised otsustuse vormid:

Kõik S on P  Mõni S ei ole P

Ükski S ei ole P  Mõni S on P

See S on P  See S ei ole P
Viimase paari puhul on tegemist täismahulise subjektiga üldises otsustuses. Teatavasti üldised otsustused (A  E) on omavahel kontraarsed (vt. loogilist ruutu ). Kolmandat välistav reegel ei toimi kontraarsete seoste puhul, vaid “töötab” kontradiktoorsete otsustuste juures. Näiteks,
Kõik metallid on tahked - A otsustus, ei kehti;
Ükski metall pole tahke - E otsustus, samuti ei kehti.
Seega, kontraarsete otsustuste puhul võivad mõlemad olla mittekehtivad, kuid ei saa mõlemad üheaegselt olla kehtivad. Sellest johtuvalt kolmandat välistav reegel nimetatud otsustuste juures ei toimi. Küll aga toimib juhtumil, mil A  E otsustuste subjektiks on üksik, konkreetne mõiste, sest sel juhul nimetatud otsustused on kontradiktoorsed ehk teineteist välistavad. See on üldloogikas ainus juhtum, kus üksik ja üldine omavad erinevaid lahendusi.
Tulevikus toimuva suhtes ei saa midagi kindlalt väita – kas mingi sündmus leiab aset või eeldatav sündmus ei leia aset. Sellised laused on, näiteks, ilmaennustusliku sisuga vm. prognoosivad arutlused. Seega, puudub otstarve (ja ka võimalus) rakendada reeglit arutluses: kas ülehomme paistab päike või hakab sadama, sest võib esineda nii seda kui teist, st. kolmas võimalus ei ole välistatav.
Samas, kõik prognoosiva sisuga väited ei välju kolmandat välistava reegli toime piirest. Näiteks, päikese- või kuuvarjutust võib sajandi jagu ette öelda sekundilise täpsusega.
Teiseltpoolt, ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete protsesside prognoosimisel kõnesolevast mõtlemise reeglist pole märkimisväärset abi. Näiteks, autoavariide vähendamine või lennukatastroofide vältimine on lahendamist vajav probleem, kuid kolmandat välistavat reeglit on selles võimatu rakendada, sest mõttetu on arutleda mistahes üksikjuhtumi kohta sarnaselt sellisega: kas tumehall Opel marsruudil Kaikalt Seakülla satub 23. augustil avariisse või mitte.
Esitatud arutlus viitab asjaolule, et nii nagu asjade ja nähtuste maailmas ei ole vastuolulisuse printsiip ainuvalitseja, nii ei ole ka mõtlemises võimalik selle tõeväärtust hinnata “kehtib – ei kehti” skaalal ainult positiivseks või negatiivseks kvaliteediks. Kolmas kvaliteet on ka antud – tertium sunt datur – ja selle nimi on “määramatu”. Esineb arutlusi, kus on võimatu fikseerida mingi mõtte kehtivust või selle mittekehtivust. Kui inimene ei oska või ei saa vastata küsimusele, mis on formuleeritud dilemmaliselt (üks kahest: kas see või teine, kusjuures teine on mitte-see ehk esimese eitus), siis ta vastab: “ei tea, ei saa öelda”, mis sisuliselt tähendabki “määramatut”.
Sellega ei ole toimunud uue mõtlemisereegli sünd, vaid olemasoleva reegli täpsustus. Kõnesolevaga juhitakse tähelepanu nüanssidele, mis senises käsitluses nähtavasti Aristotelese autoriteedi järelmõju tõttu on jäänud kolmandast reeglist väljapoole.
Rahvaküsitlusel (ankeedis) on tavaliselt antud kolm vastuse varianti : 1) positiivne seisukohavõtt, 2) negatiivne arvamus ( vastupidine esimesele), 3) raskesti hinnatav , ebamäärane seisukoht, mis taandub väljendustele: “ei tea”, “ei vasta”, “ei kommenteeri”, “ei kinnita ega lükka ümber” jms. tähendabki “määramatut”. Analoogiline olukord esineb saalis, kus küsitakse kohalolijate “poolt” või “vastu” arvamust otsustamisele tulevas küsimuses. Tavaliselt on sellisel juhul ka teatud hulk “määramatut” ehk erapooletuid ehk neid, kes ei väljenda selgelt oma positsiooni. Seega, ka sellises olukorras kolmandat välistav reegel ei toimi.
Üldjuhul kolmandat välistav mõtlemise põhireegel on rakendatav ka mõistete sisulisel analüüsimisel nii teoreetilises kui tavamõtlemises. Näiteks: “rahal” on kaks külge: nimetatakse “kull” ja “kiri”, kolmandat võimalust ei ole. Kuid esineb mõisteid, mille mahu piirid on ebamäärased ja mis seetõttu ei ole defineeritavad (loogikas nimetatakse tühimõisteks) ja mille suhtes nimetatud mõtlemise printsiip ei ole kohandatav. Näiteks: “noor inimene”, “eemalviibija”, “moodne soengu värv”, “uus auto” jne.
Mõistagi, sellistel ebamäärase mahuga mõistetel puudub selge piir temale vastupidise mõistega. “Noorele inimesele” on vastupidine “vana inimene”, “uuele autole ” on vastupidine “vana auto” jne., kuid puudub kriteerium , mille alusel saaks määratleda “noore” ja “vana”, “uue” ja “vana” jne. piirid, mistõttu jääb alati ruumi kolmanda jaoks, mis ühendab neid kahte kontraarset mõistet omavahel. Mõistetevaheliste seoste käsitlemisel on seesugused mõisted nimetatud vastupidisteks ehk kontraarseteks mõisteteks. Seega on selgunud, et vastupidiste mõistete puhul teoreetiliselt korrektses käsitluses puudub kolmandat välistava printsiibi rakendamise võimalus.
Teisest küljest, kõnesoleva printsiibi lõtv tõlgendamine loob võimaluse relativismi tekeks (relativism on tunnetusteoorias esinev suund, milline ilmneb mõtlemise subjektiivsusest ja tinglikkusest põhjustatuna), mis omakorda “toidab” sofistlikku mõtteviisi, olles seeläbi arendatud demagoogilise arutluse üheks meetodiks . Relativismi võib ilmestada järgmise mõistepaari abil: vabadus ja sundus (filosoofias: paratamatus, ka määratus, determineeritus). Piir nende mõistete vahel on subjektiivne, tinglik, mis taandub valdavalt tõlgendamise probleemiks. Ei saa väita, et seal kus lõpeb vabadus (kus ta lõpeb?), algab sundus, või vastupidi. Nagu tavaelus nii ka mõtlemises, vabadus ja sundus põimuvad teineteisega. Vabaduses on improvisatsioon ja loominguline mõte, sunduses seevastu – reglementeeritus ja piirangud eeskirjadega, määrustega, reeglitega, seadustega jne. Olenevalt rollist, ülesandest, eesmärgist, millele on suunatud inimese tegevus, võivad vabaduse (improvisatsiooni, loomingulise mõtte) ja sunduse (determineeritus, reglementeeritus) proportsioonid olla erinevad, kallutatud kord ühele (näit., vabakutseline kirjanik, ajakirjanik, kunstnik, muusik, näitleja jt.), kord teisele poole (näit., ametnik , poliitik, ärimees, diplomaat jne.). Mõistagi, viimastel on sundust võrratult enam kui esimestel.
Vabadusega kaasneb vastutus. Vabakutselistel on (peab olema) vastutus vaieldamatult suurem: iseenda ja lähedaste tänase ja homse ees, mõnel juhul ka tulevaste põlvede ees. Teise kategooriasse kuuluvatel inimestel selline vastutus puudub, kuna nendel puudub selleks vajadus, sest ametnikel on ringkäendus ja vanaduses elatusraha, ärimeestel pangaarve ja aktsiad , poliitikutel - parteid. Muidugi, esitatu on tublisti lihtsustatud tõlgendus.
Kolmandat välistavat põhireeglit rakendatakse sageli kaudse tõestuse demonstratsioonis. Reegel sätestab, et kahest teineteist eitavast otsustusest on kehtiv üks. Sellest johtuvalt saab ülesehitada tõestust järgmise skeemi järgi: tõestamisele kuuluvale teesile (A) formuleeritakse antitees (A), seejärel demonstreeritakse vajalike põhjendite abil, et antitees (A) ei kehti (“lükatakse antitees ümber”), millest tehaksegi kolmandat välistava reegli alusel järeldus - seega kehtib tees (A).
Käsitletud reegli rakendamise iseärasustest võib märkida järgmist:

• mõtlemine on väga komplitseeritud vaimne protsess, milles selgepiirilised ja kontrastsed must-valged toonid esinevad vaid üldistes skeemides, sest mõtlemise objektid ise on tavaliselt ülimalt keerukad , mistõttu harva on taandatavad mingile kahele vastandlikkule poolusele – valdav enamus mõeldavast asubki nende kahe pooluse vahepeal;
  
• öeldust tulenevalt, mõtlemisprotsessi ennast ei saa käsitleda lihtsustatult, vaid see kätkeb endas analoogiat reaalselt toimuvaga, mistõttu vasturääkivuse printsiipi ja kolmandat välistavat printsiipi saab rakendada vaid väga üldistes arutlustes ühe võimaliku seda korrigeeriva võttena;
  
• seepärast reegli rakendamisel on kasulik meeles pidada, et see toimib peaasjalikult sellises arutluses, mille puhul lihtsas , kategoorilise otsustuse vormis, objekti kohta midagi kinnitatakse või eitatakse.
  

4. 4. Küllaldase aluse reegel.
Reegel – principium rationis sufficientis – nõuab, et mistahes seisukoht peab olema esitatud piisavalt põhjendatult, st. küllaldasel alusel.
Kõnesoleva reegli esmaformuleerija oli G.W. Leibniz (1646-1716), kes püstitas nõude: seisukoht, tees (ka hüpotees?) peab olema põhjendatud – peab olema piisavalt evidentne. Täpsemalt: kehtiv mõte peab olema põhjendatud, mittekehtivat (väära) mõtet pole vaja põhjendada (selleks pole vahendeidki). Põhjenditeks võivad olla: kehtivad otsustused, faktoloogiline materjal, aksioomid, postulaadid, teoreemid, teaduste andmed, seisukohad, kategooriad, seadused – lühidalt, kõik tõestuses kasutatavad argumendid. Tõestaja (proponendi) ülesanne on oma veendumuste ja seisukohtade argumenteeritud ja korrektne esitus arutluses, milles sisaldub ka piisavalt austust dispuudis osaleja (oponendi) vastu.
Muide, õpetlik on tähele panna parlamendis kõnelejaid, kes võivad kuitahes sügavalt erimeelsuses olla, üksteist sarkastiliselt sarjata, kuid igas nende pöördumises on vajalik annus trafaretset kätteõpitud viisakust ( nad teevad läbi spetsiaalsed suhtlemistreeningud, õppivad etiketti), mis kuulub hea tooni juurde ja aitab püsida korrektsuse piires, vaatamata ühe või teise isiku ambitsioonidele ja poliitilistele eesmärkidele. Etiketist kinnipidamine võimaldab lihtsate vahenditega ära hoida tülisid sõna otseses mõttes ja tekitab muljet eeskujuväärivast käitumisest.
Loogilise mõtlemise korrektsus eeldab eelkõige argumenteeritust, see tähendab:

kõik arutluses esinevad seisukohad (järeldused, tuletised, tõestused) peavad olema põhjendatud;

eelnevalt tõestatud ja põhjendatud seisukohti saab kasutada ilma, et neid peaks uuesti põhjendama;

põhjenduseks võivad olla selleks otstarbeks tunnistatud mistahes otsustused (ka väär otsustus, tõenäosuslik otsustus – modaalsuselt problemaatiline otsustus jt.);

oluline on eristada loogilist põhjendit faktilisest (viimasesse kuulub ka statistiline materjal).
Küllaldase aluse printsiibil on arvestatavad seosed põhjuslikkuse (determinismi) seadusega. Lääne kultuuri areng on olnud selline, et inimene on püüdnud kõigepealt aru saada enda ümber toimuvatest sündmustest, asjadest ja nähtustest (Aristoteles nimetas neid teadmisi füüsikaks), ja seejärel hakkas huvituma iseendast, s.t. oma vaimumaailmast, mille üheks osaks on hing (probleem psüühikast ja selle üle valitsemisest, mida inimene praeguseks veel ei suuda või suudab seda üksikjuhtumitel ja osaliselt, näit., joogad jms.), ja teiseks osapooleks on mõistus (probleem intellektist ja selle arendamise võimalustest, mida inimene üldjoontes on omandanud süstemaatiliste koolitusprogrammide teostamise teel, kuid millel on veel suuri reserve , nagu näiteks, alateadvuse kaudu informatsiooni akumuleerimine, unes õppimine sealhulgas; bio-elektroonilisel teel peaaju potensiaali optimeerimine ; organismivälised intellektuaalset tegevust võimendavad vahendid nagu “kompuutristumine” jne.). Seda osa teadmistest Aristoteles nimetas metafüüsikaks - pärast füüsikat ehk füüsika järel olev teadmine.
Asjade ja nähtuste maailmas on nii, et igal neist on teda tekitav (esilekutsuv) põhjus, mis ajaliselt eelneb tagajärjele. Öeldakse: põhjus ja tagajärg on ajalises relatsioonis, järgnevuses. Uudishimulik ja uuriv inimene otsib teda ümbritsevate nähtuste põhjusi, sest alatisest rahulolematusest tingituna inimene soovib võimalikul enam esile kutsuda temale meelepäraseid tagajärgi, s.t. nähtusi ja sündmusi, ja elemineerida võimaluste korral soovimatuid ja ebameeldivaid tagajärgi.
Aegade jooksul on deduktiivsel ja induktiivsel meetodil formuleeritud rida lauseid põhjuskikkuse seoste kohta, mida tuntakse mitmesuguste seaduste nimetuste all. Paljudel juhtudel inimese peas sündinud laused (ka seadused) on asjade ja nähtuste maailmaga võrrelduna sedavõrd kokkulangevad, et tekib arusaam nagu oleksid need laused reaalse maailma koopiad. Seda pettekujutlust on hiljem võimendatud selliselt, et inimese mõtlemine justkui oleks vaid reaalsete asjade ja nähtuste peegeldus. Käesoleva teema käsitlemisel on järjekordselt kohane kinnitada, et niisugune tõlgendus on alusetu.
Teema arendust ei tuleks jätkata küsimusega: kuidas tegelikult põhjuslikkuse seose probleemi on mõtlemises võimalik lahendada? Küsimuse sellises asetuses on peidus vastusevariant, justkui keegi võiks teada, kuidas on tegelikult asjalood. Kuigi inimene huvitub juba mõnda aega enese mõtteloomingu saamisloost, ei ole tänaseni kokkulepet isegi paljudes üldküsimustes sellest valdkonnast. Tänapäeval võib üsna veendunult väita, et mõtlemine ei ole asjade maailma peegeldamine , vaid see on suhteliselt iseseisev fenomeen , mille funktsioneerimisest on võimalik mõningaid üldistavaid lauseid formuleerida. Neid mõtlemise seesmisi mehhanisme avavaid lauseid on nimetatud mõtlemise printsiipideks ehk reegliteks. Loogika ongi seesuguste lausete kogum. Sedavõrd loogika on mõtlemise õpetus.
Distanseerudes küllaldase aluse reeglist ja pöördudes tagasi teema alustuses nimetatud põhjuslikkuse seose juurde, on asjakohane teha mõningaid metodoloogilisi tähelepanekuid.
Arutluses väljal de re fikseeritakse objekti (asi, nähtus) mitmesuguseid parameetreid, tehakse arvutusi , võrreldakse neid ja selle põhjal jõutakse uuritava nähtuse esinemise sageduse, olemusliku seisundi või oodatava-prognoositava ilmnemise kohta. Seda on nimetatud põhjuslikkuse seose avamiseks (põhjuslikkuse printsiip – determinismi printsiip), mille argumenteeritud esitus kuulub Hegelile (XIX saj. algus). Kuid Hegel käsitles seda filosoofiliselt, mis tema jaoks tähendas asjade maailma ja ideede maailma võrdsustamist, seega, determinismi printsiibi laiendamist ka mõtlemisse. Nähtavasti selline käsitlus ongi andnud vulgaar-materialistidele (L. Feuerbach jt.) ja hiljem marksistidele (F.Engels, V.I. Lenin jt.) inspiratsiooni interpreteerida mõtet kui asjade maailma refleksiooni.
Tekkinud hägususest aitas mõneti üle saada J.Mill oma tööga “Loogika süsteem” (1848), kus ta formuleeris põhjuslikkuse seosele rajanevad meetodid loogikas, pannes samaga aluse induktiivsele loogikale. Induktiivne loogika on teatavasti teoreetilises tegevuses üks olulisemaid meetodeid. Sellega on ring täis saanud – universaalselt determinismi printsiibilt (kus arutlused väljal de re ja de dicto on samaseks tunnistatud) toimus üleminek induktiivsele loogikale (milles, mõistagi, domineerib arutlus väljal de dicto) ja sealt edasi (või tagasi?) asjade maailma loodusteaduslikule käsitlusele (milles arutlused toimuvad väljal de re). Sellised üleminekud ühelt kvaliteedi erinevalt tasemelt teisele, viivad järeldusele asjade ja ideede maailmade homogeensusest teatud piires, mis iseenesest ei pruugi väga suur eksimus ollagi, vaid kujutab endast teatud määral lihtsustatud tõlgendamist. Ja lõpuks, inimene on kogu oma teadlikku sihipärase tegevusega just seda taotlenudki, et mõista võimalikult adekvaatselt tema ümber toimuvaid protsesse, milles ta ise ei ole otseselt nende põhjustaja. Inimene puhuti üsna kõrgelt kviteerib enda saavutusi teadusliku maailmapildi loomisel, millest annavad tunnistust hardumuslik usaldus teoreetiliste kontseptsioonide vastu ja harjumuslik püüd neid levitada eeskätt õppeainete kaudu süstemaatilises hariduses ja neid rohkendada teadusasutuste tegevuse intensiivistamise teel.
LOOGILISE MÕTLEMISE PÕHIREEGLID

• SAMASUSE REEGEL
  

Ühte ja sama väljendit tuleb alati kasutada ühes ja samas tähenduses

• MITTEVASTURÄÄKIVUSE REEGEL
  

Arutlustes ei tohi olla vasturääkivusi

• VÄLISTATUD KOLMANDA REEGEL
  

Tõene on kas väide või väite eitus – kolmandat võimalust ei ole.

• KÜLLALDASE ALUSE REEGEL
  

Väited peavad olema küllaldaselt põhjendatud
Samasuse ehk identsuse reegel (principium identitatis) väljendab nõuet mõtte muutumatusest arutluses. Seda nõuet võib formuleerida: A = A.
Reegel nõuab mõtte määratletuse säilitamist antud arutlusprotsessis.
Reegli nõue kehtib mitte mõtte kui terviku kohta, vaid seda moodustavate põhiliste elementide, s.o. mõistete kohta. Seega, mõiste peab jääma arutluse käigus muutumatuks, mille puhul öeldakse, et mõiste on samane iseendaga.
Vasturääkivust keelav (välistav) reegel (principium contradictionis) ehk harjumuspäraselt ja lühidalt - vasturääkivuse reegel sätestab, et kahest vasturääkivast otsustusest, ühes ja samas suhtes ühel ja samal ajal, võib kehtiv olla ainult üks. Reegel tähendab, et üheaegselt ei saa kehtivad olla mingi otsustus ja selle eitus, ehk formaliseerituna: (B B).
Vasturääkivuse vorme on kolm:formaal-loogiline vasturääkivus,dialektiline vasturääkivus ja paradoksaalne vasturääkivus.
Formaal-loogiline vasturääkivus kätkeb endas teineteist välistavaid otsustusi ühe arutluse piires.
Dialektiline vasturääkivus on teadmiste kujunemise ja arenemise seesmine “mootor” ja edasiviiv jõud, mille ülesandeks on paljastada oponendi seisukohtades vasturääkivusi (sokraatiline meetod), ja ületada maailmaprotsesside lahtiseletamisel teesi, antiteesi ja sünteesi vasturääkivused mõtlemises (Hegeli dialektika). Seda on piisava põhjalikkusega käsitletud filosoofias, gnoseoloogias ja dialektilises loogikas, mistõttu puudub vajadus selle veelkordseks esituseks.
Paradoksaalne on üldtunnustatule vasturääkiv, näiliselt absurdne, mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt vaieldamatuid eeldusi annab mõistusevastase või vasturääkiva järelduse
Kolmandat välistav reegel.Kahest vasturääkivast otsustusest, millest ühes jaatatakse seda, mida teises eitatakse, on kindlasti kehtiv üks ((principium exclusi tertii). A A. Reegel kõneleb sellest, et kahest vasturääkivast otsustusest (väitest, arutlusest) on üks kehtiv (tõene), teine ei kehti (on väär), kolmandat võimalust ei ole – tertium non datur. Näide: kaebealune kas on süüdi või ei ole seda – vahepealset (kolmandat) ei ole antud.
Küllaldase aluse reegel.Reegel – principium rationis sufficientis – nõuab, et mistahes seisukoht peab olema esitatud piisavalt põhjendatult, st. küllaldasel alusel.
Täpsemalt: kehtiv mõte peab olema põhjendatud, mittekehtivat (väära) mõtet pole vaja põhjendada
LOOGILISE MÕTLEMISE PÕHIREEGLID

• SAMASUSE REEGEL
  

Ühte ja sama väljendit tuleb alati kasutada ühes ja samas tähenduses

• MITTEVASTURÄÄKIVUSE REEGEL
  

Arutlustes ei tohi olla vasturääkivusi

• VÄLISTATUD KOLMANDA REEGEL
  

Tõene on kas väide või väite eitus – kolmandat võimalust ei ole.

• KÜLLALDASE ALUSE REEGEL
  

Väited peavad olema küllaldaselt põhjendatud
12