LOOGIKA (0)

Ilmar Lilleorg
Loogika vihik
2001
SISSEJUHATUS
LOOGIKA on õpetus ehk teadus mõtlemise vormidest ja reeglitest.
Loogika täpsustab mõtlemist, teeb selle üheksmõistetavaks, korrigeerib mõtlmist, täpsustab seda üle
Loogika käsitleb mõtlemist, arutlust.
Võrdluseks: keeleteaduses grammatika vormid ja reeglid tagavad õigekirja; loogikas - õige mõtlemise. Loogika on mõtlemise grammatika.
ARISTOTELES (384-322) on ühe-mehe-tööna kirjutanud loogikaõpetuse üldpealkirjaga “ORGANON” (tõlkes: vahend, tööriist). Valdavalt on see jäänudki loogika üldkursuse aluseks.
Mõtlmine on spetsiifiline vaimne tegevus, millel on loominguline iseloom ja mille objektiks on tegelik ja/või kujuteldav maailm. Mõelda saab olevast ja mitteolevast.Kuid mõtlemine ei saa olla tegelikkuse peegeldus .
Arutleda saab asjade üle ja sellisel juhul on arutluse väljaks “de re”, ja arutleda saab mõistete, kategooriate, seaduste üle ja sellisel juhul arutluse väljaks on“ de dicto”. Mõistagi, loogikas toimub arutlus de dicto.
Mõtlemise tulemuseks on mõte. Mõtted erinevad kvaliteedilt:
positiivne: negatiivne:
---------------------------------------------
tõene ( ekslik ) vale
õige väär
kehtiv mittekehtiv
korrektne ebakorrektne
adekvaatne ebaadekvaatne
evidentne ebaevidentne
Mõtlemise definitsioonist tulenevalt, aga samuti lähtudes tõe üldtuntud tõlgendusest, mille kohaselt tõde eeldab mõtte vastavust objektiga, ei ole võimalik kinnitada selle üleüldist ja objektiivset tähendust. Teadmine on tõene kokkuleppeliselt ainult teatud süsteemis, mitte aga väljaspool süsteemi. Eksimus on tunnetuse ebatäiuslikkusest ja objekti komplitseeritusest tingitud ebatäpne mõte. Ekslik mõte on tunnetusprotsessi paratamatu tulemus, mis ilmneb reaalsete ojektide ja nenedevaheliste seoste kirjeldamisel. Eksimust (viga) saab vältida vaid ideaalselt, reaalselt taotletakse viga viia maksimaalselt nullilähedaseks. Viga on eksimuse tulemus mille suurus on mõõdetav võrrelduna etteantud normiga.
Vale on eesmärgipärane eksimus. Vale ( valetamine ) iseloomustab inimest kõlbelisest aspektist , seega vale on eetiline, mitte tunnetuslik kategooria. Inimestevahelises suhtlemises on valel teatud eelistused tõe ja eksimusega võrreldes.
Õige või väär on mõte oma konstruktsioonilt, vormilt. Õige on mõte, milline on vastavuses loogika vormi- ja reeglinõuetega. Seega, loogika definitsioonist lähtudes saab väita, et õige mõte on loogiline ja vastupidi, s.t. loogiline on ühtlasi õige mõte.
Väär on mõte, mis on vastuolus loogika vormi- ja/või reeglinõuetega. Väär mõte tekib siis, kui eiratakse mõnda loogika reeglit. Ei ole õige (on väär) arutleda, et väär mõte on loogikaväline, s.t. loogikasse mittekuuluv. Analoogia: arvutuses esinev viga (väär tulemus) ei vii järeldusele, et arutlus on väljunud matemaatika piirest.
Kehtiv on mõte, mis vastab loogikas teatud viisil korrastatud seostele ja omab tõeväärtuse hindamisel positiivset väärtust. Mittekehtival mõttel on tõeväärtuse seisukohalt negatiivne väärtus.
Arutluse korrektsus on tagatud järeldusõpetuse vastavate reeglitega. Mõtte korrektsus on selle formuleeringus.
Ebatäpselt formuleeritud ja hägune mõte on ebakorrektne.
Adekvaatne on mõte, mis olulisimas on kokkulangev oma objektiga. Mõistet adekvaatne kasutatakse tavaliselt siis, kui objekt on raskesti hoomatav (näit., sotsiaalsete nähtuste kirjeldamisel, poliitilise sisuga tekstides jne.).
Adekvaatne ja ebaadekvaatne ei ole kuigivõrd täpsed mõisted, mistõttu teaduslikus terminoloogias leiavad vähe kasutamist.
Evidentne on usaldusväärne mõte. Usaldusväärsuse omandab mõte tõestuse tulemusel. Tõestuse käigus muutub ebaevidentne teadmine evidentseks.
Kuivõrd loogika objektiks on mõtlemine, arutlus, mõte, siis ka mõisted loogiline ja ebaloogiline on kasutatavad üksnes nimetatud valdkonnas. Reaalselt asetleidvate nähtuste ja sündmuste vahel ei ole loogilist ega ebaloogilist seost. Nende nähtuste ja sündmuste interpreteerimine toimub loogiliselt juhul, kui ollakse piisavalt kompetentne loogikateaduse põhisätetega.
Loogikale on aegade jooksul omistatud mitmeid nimetusi: Aristotelese loogika, klassikaline loogika, traditsiooniline loogika, deduktiivne loogika, formaalne loogika, moderne loogika, üldloogika - kõik need nimetused on peaaegu sünonüümid ja erinevad oma tähenduselt sedavõrd vähe, et õppeotstarbeliselt on nende täpsustamine üleliigne. Seetõttu vastava õpperaamatu tiitellehele ongi tavaliselt kirjutatud: Loogika.
Praeguseks on Aristotelese “istutatud loogikapuu” kasvanud mitmeharuliseks ehk teisisõnu - tänapäeva loogikal on mitmeid haruteadusi. Nendest olulisemad on: induktiivne loogika, dialektiline loogika, matemaatiline ehk sümbolistlik loogika, modaalne loogika (loetelust võib väljalugeda ajaloolist geneesi).
Kui deduktiivne on mõtlemine suunaga üldiselt üksikule, siis induktiivne mõtlemine on üksikutelt üldisele. Vana-Kreeka teoreetiline ja filosoofiline mõtlemine oli kogunisti deduktiivne, Aristotelese oma kaasaarvatud. Mistahes maailma olemust käsitleva süsteemi aluseks oli arvatud mingi üldine substans nagu apeiron , mateeria, aatom , idee jms. Seesuguse mõtlemisviisi eelis seisneb selles, et ühtegi nendele üldistele olemustele rajatud mõtlemissüsteemi ei saa eelistada.
Induktiivne mõtlemine hakkas kujunema seoses teaduste intensiivse arenguga uusajal, kuivõrd see on ainuvõimalik meetod teaduse empiirilise poole arendamisel. Ka induktiivne loogika on ühe-mehe-töö: inglise loogik J.Mill (1806-1873) formuleeris põhjuslikkuse seose uurimise meetodid, mis ongi nimetatud loogikaharu põhialuseks.
Dialektiline loogika on õpetus mõtlemise sisulistest seostest ja struktuuridest. Fragmente mõtlemise dialektilisest viisist võib leida Herakleitose , Platoni, Aristotelese töödest, kuid dialektilise loogika teooria on loonud saksa filosoof Hegel (1770-1831).
Matemaatiline ehk sümbolistlik loogika on õpetus, milles käsitletakse mõisteid ja nendevahelisi seoseid modelleerituna teatavas märgisüsteemis. Matemaatilise loogika esmategija oli saksa matemaatik ja loogik G.W.Leibniz ( 1646 -1716). Siiski ei ole selle õpetuse väljaarendamisel niivõrd kaalukad ühe mehe teened nagu seda eespool on rõhutatud. Matemaatilise loogika teooria tegemisega on seotud olnud paljud inglise, prantsuse, saksa filosoofid-loogikud-matemaatikud XIX sajandi keskpaigast kuni tänapäevani.
Modaalne loogika on kujunemisjärgus olev loogikateaduse haru, milles otsustuste analüüsimisel lähtutakse nende usaldusväärsuse tasemest ( s.o. subjekti ja predikaadi vahelise seose määrast).. See võib varieeruda nõrgast tugevani, võimalikust paratamatuseni. Öeldust lähtuvalt modaalses loogikas käsitletakse problemaatilist, assertoorilist ja apodiktilist arutluse taset.
Teadusliku teooria põhiskeleti moodustavad kategooriad ja seadused. Seadus on korduvate, paratamatute, püsivate ja oluliste seoste üldistatud väljendus asjade ja nähtuste vahel.
Rakendusteadustes (matemaatika, grammatika, loogika) on süsteemi põhielementideks üldmõisted (kategooriad) ja reeglid. Reegel on kokkuleppeline üksiktegevust reguleeriv norm. Matemaatikas, grammatikas, loogikas, kus uurimisobjektid on vaid mõeldavad, ei ole põhjust kõnelda seadustest , nendes teadustes on reeglid. Selles küsimuses puudub loogikaraamatuid kirjutajate seas seni üksmeel, mis mõnevõrra võimendab loogika õppimise keerukusi.
Täiskasvanud inimese mõtlemine on üldjoontes loogiline, sest selle kujunemine toimub teatud logosfääris. Logosfääri moodustavad kõik need tegurid, mis mõjutavad inimese mõtlemist. Nendeks on: vanemate eeskuju, kooliõpetus - õpikud, õpetajad ja õpetamise metoodika, mitmesugused infollikad raamatute, elektrooniliste infokandjate ja massikommunikatsioonivahendite näol, paljud vaimse kultuuri lätted nagu ilukirjandus, teater, kino jm.. Nimetatud ja paljud nimetamata tegurid vormivad märkamatult inimese loogilist mõtlemist. Kuid see on stiihiline, inimese poolt kontrollimatu protsess.
Nii nagu inimene ei jäta juhuse hoolde talle tarviliku informatsiooni saamise, vaid on asunud sihikindlalt seda omandama vastavas haridusasutuses, nii on ta järjekindlalt hoolt kandmas oma mõtlemisvõime arendamise eest. Loogika vormide ja reeglite tundmine ja rakendamine võimaldab analüüsida tekste (arutlusi), korrigeerides neid korrektsuse ja üheselt mõistetavuse suunas, samuti asjatundlikult oponeerida kaasvestleja seisukohti.
Ja lõpuks pisut tarkust, et vältida targutusi. Kui vestlus , dialoog muutub häguseks, vestlusringis osalejate vahel on enam erimeelsust, kui tahet probleemi lahendada, siis tuleks arutlust korrigeerida järgmiste küsimustega:
1) Milline on arutluse all oleva(te) mõiste(te) tähendus?
2) Mille üle toimub mõttevahetus? Milline on probleem?
3) Mis on arutluse eesmärk? Milleni soovitakse jõuda?
Tavaliselt taolised kursi korrigeerivad täpsustused distsiplineerivad arutlust ja aitavad jõuda soovitud tulemustele.
4