Kuningas Oidipuse konspekt (0)

Arne Merilai  
ΟΙΔΙΠΟΥΣ ΤΥΡΑΝΝΟΣ 
   
Tragöödia 
• Αισχύλος ( Aischylos ), u 524–456 eKr 
• Σοφοκλῆς ( Sophokles ), u 496–406 eKr 
• Εὐριπίδης ( Euripides ), u 484–406 eKr 
•  Proloog , parodos, episood , stasimon,  kommos , eksodos,  deus  ex 
machina ; koor, näitlejad, teadustaja. 
 
Komöödia 
• Ἀριστοφάνης (Aristophanes), u 446–385 eKr 
• Μένανδρος ( Menandros ), u 343–291 eKr 
 
Sophokles. Kuningas  Oidipus . Tlk. Ain Kaalep , Ülo Torpats. Komment. A. 
Kaalep, Anne Lill. (1998, 2003, 2006)  
Anne Lill. Inimene ja maailm kreeka tragöödias (2008)  
Anne Lill. Tragöödialeksikon: teemad ja tegelased antiikkreeka teatris (2004) 
    Σοφοκλῆς (u 496–406 eKr) 
Aias  
Trahhislannad  
Elektra   
Philoktetes (409)  
Antigone  (442)  
Kuningas Oidipus  
Oidipus Kolonoses (401) 
(Jälitavad saatürid) 
 
Kokku 123 teost 
Teada 110 pealkirja 
Kuningas Oidipus  
 
Teeba  kuninga Laiose ja Iokaste poeg viidi mägedesse surema. 
Oraakel ennustas, et temast saab isa tapja . Imik pääseb ja kasvab 
üles teise kuninga peres. Oraakel  teatab  uuesti, et temast saab isa 
mõrtsukas –  ja ema mees. Poeg põgeneb kodust, et vältida 
õnnetust. Teel  tapab ta tülitseva Laiose. Ta jõuab Teebasse, mida 
ahistab  Sfinks . Ta lahendab  Sfinksi  mõistatuse ja see hukkub. 
Teebalased valivad ta kuningaks ja annavad kuningalese  naiseks . 
Temast saab õiglane türann.  
Kuningas sigitab kuningannaga neli last. Valitseja enda tõejanu ja 
oraakli abil tuleb intsest ilmsiks. Vapustatud ema poob end üles. 
Oidipus torkab silmad  peast ja läheb piinatuna maapakku, truu 
tütar Antigone saatjaks. Võimutülis vennad, kelle isa ära needis, 
tapavad end hiljem lahingus Teeba pärast. Onu Kreon, Iokaste 
vend, valitseb Teebat. Tema jäikuse tõttu hukkub Antigone, 
samuti poeg Haimon ja naine Eurydike. 
 
 
• Müüt 
• Tragöödia 
•  Saatuse   iroonia  
•  Katarsis  (ἡ κάθαρσις)  
• Individuatsioon ja  hybris   
• Intsest 
 
 
Oidipus = Jämejalg? 
Percy Bysshe Shelley . Oedipus Tyrannus; Or, Swellfoot The 
Tyrant (1820) 
Jaan Puhvel: Nimi  Oidi -pous/Oidi-podes – Jämejalg, on ilmselt 
sünonüüm või  eufemism . Õieti Oidi-peos (membrum virile, 
meheliige) või Oidi-posthes. Sisuliselt Oidi-phallos ehk 
Punnt…, Pakst…. Vrd Ithyphallos – Jäikt… (Dionysose 
pidustustel kantud  sau; ka  liiderlik  mees). 
Labdakos (labda, lambda  – λ), Laios (vasak) – lonkav jalg 
Homeros. Odysseia 
19. laul, 271 jj värss  
 
  Nägin Oidipodese ema, ilusat  Epikastet,  
kes sai hakkama suure teoga meele  teadmatuses ,  
naitudes oma pojaga. See aga, olles tapnud oma isa,  
nais . Aga otsemaid tegid jumalad inimestele teatavaks.  
Paljuarmastatud mees Teebas ise piinu kannatades  
valitses kadmoslaste üle jumalate hävitavate nõude tõttu.  
Naine aga läks vägeva väravahoidja Hadese manu  
ja riputas järsu silmuse kõrgest laest   
oma kurbuse haardes. Mehele aga jättis väga palju valusid,  
nagu ema erinnüsed neid täide viivad.  
 
Tlk Jaan Puhvel 
Aristoteles  (384–322 eKr). Luulekunstist (Poeetika)  
Tlk Jaan Unt (2003) 
 
Pöörak on tegevuse muutus vastupidiseks. Ja seda, nagu ütleme, tõenäosusele või paratamatusele 
vastavalt. Nii nagu saadik, tulles Oidipust rõõmustama ja teda hirmust vabastama nende 
suhtes, keda ta peab oma isaks ja  emaks , teatab talle, kes ta on. Et tema isa on surnud 
loomulikul viisil ja emaga ta ei saa  magada  kas või seetõttu, et ta ei olnud tegelikult üldse 
nende laps. Põhjustades nii oma entusiasmis vastupidise tulemuse. 
* 
Äratundmine aga, nagu sõnagi tähistab, on muutus teadmatuselt teadmisele. Nagu ka sõprusele 
või vaenule nende vahel, kes on määratud saama kas õnnelikuks või õnnetuks. Kauneim  on 
äratundmine siis, kui temaga koos ka pöörakud toimuvad, nagu  Oidipuses . On muidugi ka 
teisi äratundmisi, sest see, mida oleme öelnud, võib teatud mõttes juhtuda ka elutute ning 
isegi juhuslike asjadega. Ja võib ära tunda  sedagi , kas keegi on midagi teinud või mitte. Kuid 
kõige enam on loo või  tegevusega  seotud esimesena mainitu, muutus teadmatuselt teadmisele. 
Sest selline äratundmine koos pöörakuga äratab  kaastunnet  või hirmu. Ja selliste tegevuste 
jäljendus ongi meie arvates tragöödia. Ning ka õnnetus ja õnn kaasnevad taolise 
äratundmisega. 
* 
Kolmandaks  on läbielamine. Mis on  hukatuslik  või piinav tegevus, näiteks surm laval, suured 
valud, haavad ja muu selline. 
* 
Kas see lugu täpselt tõele vastab või mitte, ei ole poeedile üldse tähtis. Vaid see, et oleks võinud 
nii juhtuda, et see on tõepärane ja mõeldav.  
 
Ilusaima tragöödia kokkuseade ei pea olema mitte lihtne, vaid põimitud. See peab jäljendama 
hirmu ning kaastunnet äratavaid sündmusi. Sest just see on iseomane toda liiki jäljendusele. 
Kõigepealt on ilmne, et ei tule näidata väärt mehi muutuses õnnest õnnetusse. See ei ole mitte 
hirmu ja kaastunnet äratav, vaid tülgastav. Ega ka halbu muutuses õnnetusest õnnele. See on 
tragöödiale võõraim, sest selles ei leidu midagi, mida vaja. See ei mõjuta inimarmastust ega 
ärata kaastunnet ja hirmu. Ei ole tarvis ka väga pahelist inimest sattumas õnnest õnnetusse. 
Selline kokkuseade mõjutab küll inimarmastust, kuid ei vääri kaastunnet ja hirmu. Esimene 
tekib ju selle vastu, kes on õnnetuses teenimatult. Teine selle pärast, kes on õnnetuses ja 
omasugune. 
* 
Niisiis  jääb üle ainult vahepealne. Selline, kes pole küll eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse 
poolest. Ning kes ei  satu  õnnetusesse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse 
tõttu. Olles nende hulgast, kes on nimekad ja edukad. Nagu Oidipus, Thyestes ja 
silmapaistvad mehed sellistest suguvõsadest. 
* 
Niisiis on hea lugu paratamatult pigem lihtne kui, nagu mõned väidavad, kaksipidine. Ja muutus 
ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele. Ja mitte pahelisuse, 
vaid suure eksiarvamuse tõttu sellise inimese poolt, nagu öeldud. Või siis pigem parema kui 
halvema inimese poolt. 
* 
Esialgu võtsid  luuletajad  käsile ükskõik millised ettejuhtuvad lood. Nüüd aga  seatakse  ilusamad 
tragöödiad kokku mõnede väheste perede aineil. Nagu näiteks Alkmaionist, Oidipusest, 
Orestesest, Meleagrosest, Thyestesest, Telephosest ja teistest. Kellele sai osaks läbi elada või 
teha midagi kohutavat. Niisiis on kunsti  seisukohast  parim tragöödia sellise kokkuseadega. 
Seepärast eksivad need, kes heidavad Euripidesele ette just seda, et ta oma tragöödiais nii teeb. 
Ja et paljudel neist on õnnetu lõpp. 
Sest see, nagu juba öeldud, on õige. Lavadel ja võistlustel osutuvad sellised tragöödiad, kui nad 
on õigesti teostatud, kõige traagilisemaiks. Ja Euripides, kui tal ka muus suhtes kõik korras 
pole, osutub luuletajaist kõige traagilisemaks.  
* 
Teisel kohal on aga kokkuseade, mille mõned asetavad  esikohale . See, millel on kaksipidine 
kokkuseade, nagu Odüsseia. Ning  headele  ja halbadele tegelastele vastav lõpp. Esikoha 
väärilisena näib ta ainult vaatajaskonna nõrkuse tõttu. Luuletajad aga järgivad vaatajaid,  luues  
vaatajate soovide järgi. Kuid see pole tragöödia  nauding , vaid on omane pigem komöödiale. 
Sest seal lahkuvad isegi loo suurimad vaenlased nagu Orestes ja Aigisthos lõpuks sõpradena 
lavalt. Ning keegi ei põhjusta kellegi surma. 
* 
See, mis on hirmu ja kaastunnet äratav, võib tekkida välisilmest. Kuid võib tekkida ka sündmuste 
kokkuseadest endast. Viimane on esikohal ja on iseloomulik paremale  luuletajale . Sest lugu 
peab ka ilma selleta, et teda nähtaks, olema kokku seatud nii, et see, kes  kuuleb  nende 
sündmuste toimumisest, tunneb juhtuva puhul nii külmavärinaid kui ka kaastunnet. Nagu 
tunneks seda Oidipuse loo  kuulaja . Selle pakkumine välisilme abil on kunstile välisem ja 
nõuab lavastamist. Neil aga, kes ei paku välisilme abil mitte hirmuäratavat, vaid üksnes 
imepärast, pole midagi ühist tragöödiaga. Sest tragöödiast ei tule otsida mitte igasugust 
naudingut, vaid temale omast. Luuletaja peab pakkuma jäljenduse abil naudingut, mis tuleneb 
kaastundest ja hirmust. Seepärast on ilmne, et seda tuleb luua sündmustes. 
* 
Kõige parem on  äratundmine, mis tuleb sündmustest  endist , vapustades oma loomulikkusega. 
Nagu näiteks Sophoklese Oidipuses ja Iphigineias. Üksnes sellised äratundmised saavad läbi 
ilma luuletatud tunnuste ja kaelaeheteta, teisel kohal on äratundmised järelduse abil. 
Sündmustes ei tohi olla midagi mõeldamatut. Või kui, siis peab see olema väljaspool 
tragöödiat. Nagu see, mis Sophoklese Oidipuses.  
Georg Wilhelm  Friedrich  Hegel (1770–1831) 
Vorlesungen über die Ästhetik. I  
 
Kreeka kangelaste ajal ei jaotatud süüd  osadeks ega lükatud seda endalt ära; 
kuigi Oidipus tappis tüli käigus õigustatult oma isa ja naitus õigustatult oma 
emaga; mõistes hiljem neid asjaolusid, võttis ta kogu vastutuse ja karistuse 
enda peale, kuigi ta ei olnud enne oma tegudest teadlik ja tänapäeval oleks 
teda süütuks peetud. Kuid see ei käi kokku kangelaste ajastu moraaliga, kus 
tegu ja isiksus ning kõik, mis temasse puutus, olid tervikud; süüd ei lükatud 
endast välja, vaid võeti täielikult omaks:  kollisioon  kandub inimese sisse. 
Ebaõiglus tuleb lõpetada või ei ole tas rahu iseeneses; muidu rikutakse üldist 
paatost, mis satub individuaalse eesmärgiga vastuollu. 
 
Kreeka müüdi sfinks on sümboolne  koletis , kes esitab tuntud mõistatusliku 
küsimuse: kes on see, kes käib  hommikul  neljal jalal, päeval kahel ja õhtul 
kolmel? Oidipus leiab lihtsa lahenduse, et see on inimene, ja lükkab sfinksi 
kaljult alla. Sümboli lahendus seisneb iseenesest ja iseeneseks  olevas  
tähenduses, selles  vaimus , nagu kuulus kreeka pealdis inimest üles kutsub: 
tunne iseennast ! Teadvuse valgus on selgus, mis  laseb  oma konkreetset sisu 
heledalt läbi paista tema enese juurde kuuluvast kohasest  kujust , mille 
varjavas  maises  olemises ta ainult iseened ilmsiks teeb. 
Friedrich Wilhelm  Nietzsche  (1844–1900)  
Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der  Musik  (1872) 
 
Kõik, mis kreeka tragöödia apolloonilistes osades, dialoogides, pealispinnale tuleb, paistab lihtne ja  
läbinähtav, ilus välja.  Dialoog  on helleeni kujutis. Kelle olemus avaldub  tantsus . Tantsus peitub suurim 
jõud, mis avaldub liikumise nõtkuses ja külluslikkuses. Nii üllatab meid Sophoklese kangelaste keel 
oma apolloonilise kindluse ja säravuse tõttu. Otsekohe võime end kujutleda nägevat nende olemuse 
sisimat alust. Imestades, et tee selle põhjani on nii lühike. Kui me aga kord juba silmame pinnale tõusvat 
ja nähtavaks saavat kangelase iseloomu... Mis oma põhjas ei ole midagi muud kui tumedale seinale 
heidetud valguspilt, läbinisti näivus... Tungime me üha enam müüdi sisse. 
* 
Nii kogeme me äkki fenomeni, mil on aga teadaoleva optikaga vastupidine  suhe. Nii nagu me jõulise 
katsega päikesesse vaadata end pimedaks  muudame, aitavad meid  tumedad värvilised  klaasid  
ravivahendina silme ees. Ka Sophoklese kangelaste valguspildiilmingud, maskide apolloonilisus on 
looduse sisimasse ja hirmuäratavasse vaatava pilgu hädavajalikud  katted . Ainult et silmi vigastas jube öö 
ja tervistamise laigud on säravad. Vaid nõnda mõistame õigesti kreeka rõõmsameelsuse tõsist ja 
väljapaistvat mõistet. 
* 
Kreeka lava kannatusterohket kuju, õnnetut Oidipust, mõistab Sophokles kui õilist inimest. Kes hoolimata 
eksitusest ja hädast oma tarkusele kindlaks jääb. Kes aga lõpus oma kohutava kannatuse tõttu omandab 
maagilise õnnistusrikka jõu, mis ei kaota mõju ka tema lahkumise järel. Õilis inimene ei tee  pattu , tahab 
sügavmõtteline luuletaja meile ütelda. Kuigi tema tegevuse tõttu võib iga seadus, loomulik kord, kogu 
kõlbeline maailm hukkuda. Kuid selle tegevuse tõttu  luuakse  kõrgem maagiline  tegevuste ring, mis rajab 
uue maailma kokkuvarisenud vana varemetele. Seda ütleb meile luuletaja, kes on ühtlasi religioosne 
mõtleja. Luuletajana näitab ta esmalt  üht imeliselt kokkusõlmitud protsessisõlme, mille kohtunik 
aeglaselt, järk-järgult  omaenda  hävinguks lahendab. Ehtne helleenlik rõõm selle dialektilise lahenduse 
üle on nii suur, et kogu teos omandab ülekaaluka rõõmsameelsuse tooni. Mis aga selle protsessi 
jubedatel eeldustel kõikjal oma  tipud  murrab. 
Oidipus Kolonoses sisaldab sedasama rõõmsameelsust, ainult et lõputusse 
selgitusse kergitatuna. Häda ülemvõimu poolt tabatud  rauga , kannatajana 
hooletusse jäetu vastas seisab ülemaine rõõmsameelsus. Mis laskub jumalikust 
sfäärist alla ja annab mõista, et kangelane oma puhtas  passiivses hoiakus 
saavutab oma suurima aktiivsuse. See ulatab kaugelt üle tema elu, sel ajal kui 
varasem teadlik rabelemine teda ainult passiivsuseni juhatas. 
* 
Nii harutatakse surelikele silmadele lahendamatult kokkusõlmitud Oidipuse 
valmi protsessisõlm aeglaselt lahti. Ja sügavaim inimlik rõõm valdab meid selle 
dialektika   jumaliku  vastanduse puhul. Kui me selle selgitusega  luuletajat  
õiglaselt hindame, siis võib ometi küsida, kas müüdi sisu on nüüd 
ammendatud? Ja siin  selgub , et luuletaja käsitlus ei ole midagi muud kui 
seesama valguspilt, mis peale vaadet sügavikku tervistavalt mõjub. 
* 
Oidipus, isa mõrvar, ema mees! Oidipus, sfinksi mõistatuse lahendaja! Mida 
ütleb nende saatusetegude salapärane kolmekordsus?  Iidne  pärsia 
rahvauskumus ütleb, et tark võlur võib sündida vaid intsestist. 
Mõistatuselahendaja ja emakosija Oidipus  viitab sellele selgelt. Seal, kus 
murtakse ettekuulutavate ja maagiliste jõudude  oleviku  ning tuleviku nõidus, 
individuatsiooni jäik seadus või looduse tõeline võim ülepea, peab jõle 
loomuvastasus – nagu intsest – juba algpõhjusena eelnema. Sest kuidas võib 
loodust oma saladusi reetma panna, kui mitte seeläbi, et et talle võidukalt 
vastu hakatakse? See tähendab ebaloomulikkuse abil. 
See äratundmine väljendub Oidipuse kohutava saatuse kolmesuses. 
Toosama, kes looduse mõistatuse – topeltkujundet sfinksi oma – 
lahendab, peab ka isatapjana ja ema abikaasana rikkuma pühimat 
looduskorda. Müüt näib meile kõrva sosistavat, et tarkus – ja 
justnimelt dionüüsiline tarkus – olevat loomuvastane jälkus. Et see, 
kes oma teadmise abil looduse kuristikku kukutab, peab ka iseenda 
peal kogema  looduse tühistumist. 
* 
Tarkuse teravikud pöörduvad targa vastu. Tarkus on kuritegu  
looduse vastu. Sellised hirmsad  laused  kostavad meile müüdist 
välja. Helleenlik luuletaja aga puudutab nagu päikesekiir müüdi 
kõrget ja hirmuäratavat  Memnoni  sammast. Nii et see äkitselt 
kõlama hakkab – Sophoklese meloodiates! 
* 
Passiivsuse ausära tuleb kõrvutada aktiivsuse ausäraga. See pärgab 
Aischylose Prometheust. Inimene, tõustes titaaniks, võitleb omale 
välja kultuuri ja sunnib jumalaid end sellega siduma. Kuna ta oma 
isetärganud tarkuses nonde eksistentsi ja piirid enda kätte saab... 
• Sigmund  Freud . Mina ja Miski. (Das Ich und das Es, 1923.)  – 
Inimhinge  anatoomiast  (1999) 
   – Unenägude tõlgendamine (2007)   
     
• Carl Gustav  Jung   
• Melanie  Klein  
• Erik H. Erikson  
•  Bruno  Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud (2007) 
 
•  Jacques -Marie-Émile  Lacan   
• Michel  Foucault . Seksuaalsuse ajalugu I. (2005) 
•  Gilles  Deleuze, Félix Guattari. L’Anti-Oedip (1972–1973) 
•  Julia   Kristeva . Jälestuse jõud (1980); preoidipaalne , keele-eelne, 
kultuurieelne chora, ἡ χώρα (algmiljöö, „ema-asi“) 
πολλοὶ γἀρ ἤδη κἀν ὀνείρασιν βροτῶν μητρὶ ξυνηυνάσθησαν.  
 
Kuningas Oidipus, rida 981-2 
 
  Paljudki  surelikud (mehed) on ju emaga unenägudes kokku elanud.