Naer totalitaarse filosoofia vastu. (0)

Naer totalitaarse filosoofia vastu
Autor: Leonid Stolovitš, Tõlkinud: Toomas Kall
Nõukogude aja näiliselt kõigutamatu ideoloogia, kus keskne koht oli antud marksistlik -leninlikule filosoofiale, varises ootamatult kiiresti põrmuks Mis ei tähenda, et kõik selle ideoloogia pooldajad oleksid selle maha jätnud. Veel enam, aeg-ajalt ilmuvad lagedale omamoodi tagasipöördujad. Kuid tagasipöördumatuid on hulga rohkem.1
Küsimusele, miks toimus nõukogude ideoloogia krahh nii tormiliselt vastab Stolovitš, et nii juhtus paljuski seepärast, et selle ideoloogia ebanormaalsust kui mitte öelda absurdsust tajus suur hulk neid, kes olid sunnitud seda ellu viima.
Muidugi ei sündinud totalitaarse filosoofia pihta sihitud naer üksnes filosoofide seas. Ammu enne perestroikat rääkis rahvas, et nõukogude inimeste lahkamisel leitakse nende maksast alati ÜK(b)P ajaloo lühikursust. Kõrgemalt poolt juurutavast filosoofiast oli kõrini paljudel teadlastel, keda ikka ja jälle mõnitati kui „idealiste-ebateadlasi“ küll geneetikas , küll küberneetikas, küll kõrgema närvitalituse füsioloogias, küll füüsikas. Naer pakkus lõõgastust kirjameestele ja kunstnikele, kes ägasid partei juhtnööride ja direktiivide käes, mis muutusid partei siksakilise peajoone igas kurvis, kuid olid igal üksikul etapil kõigutamatud.2
Muidugi oli ka naer eri aegadel erinev. 1920. aastatel, vaatamata sellele et Venemaa helgemad pead olid 1922. aastal „filosoofide laevaga“ pagendatud, oli filosoofiline pluralism veel võimalik.
Stolovitš on toonud oma artiklis välja mitmeid anekdoote ja nalju, mis iseloomustav hästi antud perioodi (ehk siis nõukogude aega). Ta kirjutas, et 1930. Aastatel oli asi naljast kaugel, aga inimesed oskasid ka surmanuhtluse hirmus (sõna otses mõttes!) mõelda välja ja rääkida anekdoote, võttes nõnda maha psüühilist pinget.3 Minu arust on see hämmastav, kuidas inimesed suutsid seda. Küsimus endale, et kas ma suudaksin analoogses situatsioonis külma pead säilitada ja vastu pidada. Lohutades ennast pelgalt huumoriga. Kuid samas, ega ei jäänud toona midagi muud ka vist üle. Igatahes au neile inimestele, kes suutsid huumoriga piinamistele vastu seista. Paistab, et ka Stolovitši hämmastas see päris suurel määral.
Kuigi marksistlik-leninlik õpetus kuulutati vankumatuks dogmaks, oli ametlikult kaalu ainult neil teoreetikuil, kes olid ühel või teisel põhjusel Stalini soosikud. Vastasel juhul Stalin likvideeris endale ebameeldivad inimesed, näiteks oma filosoofiaõpetajata Jan Steni .
Marksismi-leninismi klassikud võisid veel rahulikult magada. Huumor nende rahu veele ei rikkunud. Kui aga stalinism juba keeleteadusele laienes, kutsus see esile varjatud muige, mis muutus lausa naeruks, kui näiteks Leningradi ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Mihhailin väitis: „Seltsimees Stalin arendas keele peal dialektilist ja ajaloolist materialismi.“4 Minu arust hea näide tolle aegsetest naeruväärsetest reformidest.
Koomilised kriitika põhiobjektiks said filosoofide ninamehed – akadeemikud, Filosoofia Instituudi nomenklatuursed direktorid, filosoofiateaduskondade dekaanid, vastutavate sektorite juhatajad jne, kes andsid põhilise marksistlik-leninliku filosoofia alase trükitoodangu või olid selle vastutavad toimetajad . Koomilise kategooriat ennast defineeriti kui „olukorda, kuhu satuvad huumorimeeleta ülemused“.5
Totalitaarse režiimi oludes ei võtnud anekdoot endale mitte ainult ajalehe, vaid ka eepose funktsiooni. Tänapäeva anekdoot on tõepoolest 20. Sajandi eepos , kusjuures see suudab ajada pööraselt naerma . Nii nagu muistne eepos, nii sai ka anekdoot totalitaarses ühiskonnas eksisteerida üksnes suulise, pealegi üpris ohtliku rahvaloomingu kujul. Anekdooti ei lähenda eeposele mitte ainult suulisus ja anonüümsus, mis muudavad ta tabamatuks, vaid ka sügavamad seosed.6
Totalitaarse ideoloogia väljanaermise põhivorm oli „pühakirja“ parodeerimine ja selle autoparoodia avastamine. Loomult autoparoodiline oli rohke propagandakirjandus.7
Reaalne sotsialism näitas, et ta on endasse koondanud kõik eelnenud ühiskondlik-majanduslikud formatsioonid: ürgkogukondlikust korrast on ta võtnud tootmisviisi , orjanduslikust ühiskonnast vabaduse põhimõtte, feodaalühiskonnast seisuslikud privileegid, kapitalismist aga lahendamatud vastuolud.8
Spinoza kirjutas, et filosoof ei pea mitte ainult nutma ega naerma, vaid ainult aru saama. Nõukogude filosoofia ajalugu annab tunnistust, et päris nii see ei ole. Aru saada on mõistagi tarvis. Nutu võib teatud määral asendada naeruga või sellega ühendada („naer läbi pisarate“). Ilma naeruta jääks aga paljugi arusaamatuks. Ja kõige loomingulisemalt mõtlevad nõukogude filosoofid tihti naersid, et mitte nutta.9
Ammu on tähele pandud: „Naljaka üle naerda tähendab suhtuda sellesse täiesti tõsiselt.“ „Naer ei ole üldse naljaasi.“ (A. Herzen) 10
Nõukogude filosoofia ajalugu ei ole mitte ainult igavad dialektilise ja ajaloolise materialismi õpikud, mitte ainult loomingulise mõtte sähvatused nagu pärliterad teadusetaoliste nämmutuste sõnnikuhunnikus, vaid ka tark naer, mis õõnestas totalitaarset ideoloogiat ning kindlustas inimese individuaalsuse esmasuse kollektiivse idiotismi ees.
Filosoofide folkloor ja koomiline isetegevus, nii nagu kogu anekdoodieepos näitavad, et totalitarism ei ole mitte ainult inetu ja hirmus, vaid ka naljakas. Naer aga aitas ja aitab halvavast hirmust jagu saada. Mõni võib öelda, et totalitarism on juba minevik , selles on jagu saadud, maaslamajat aga ei lööda. Ei, ta ei lama . Ta roomab. (Lk 1276)11
1 Naer totalitaase filosoofia vastu. Leonid Stolovitš. – Akadeemia 21. Aastakäik, 2009, number 7 (244). Lk 1251.
2 Lk 1254.
3 Lk 1255.
4 Lk 1258.
5 Lk 1259.
6 Lk 1263.
7 Lk 1265.
8 Lk 1272.
9 Lk 1273.
10 Lk 1275.
11 Lk 1276.