Kuno Ojala mälestused 1950-ndatest (0)

Kuno Ojala mälestused 1950-ndatest
Jossif Stalini surm 1953.aasta märtsis ning 3 aastat hiljem Nõukogude rahvademokraatiamaades levima hakanud revolutsioonilised meeleolud, mis tipnesid Ungari revolutsiooniga on kahtlemata NL-i ajaloos tähtsal kohal. Seda eelkõige kahel põhjusel – rahvas julges kommunistlikule võimule vastu astuda ja samas saadi aru, et läänemaailma ei tee midagi ning nad on üksi jäetu. Poola ja Ungari sündmused jäid aga Eestist enamjaolt kõrvale. On küll mitmeid näiteid, et need meeleolud ka siia jõudsid nagu Tartu III KK poiste poolt loodud „Eesti Noorte Malev”, kelle liikmed levitasid Tartus ööl vastu 4.novembrit 1956 umbes 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eesti vabadust nõudvat lendlehte.1 Sellised näited olid aga tollal, kui alles mõni aasta tagasi oli Eesti sovetiseerimine lõpule jõudnud, üpris harvad. Selline rohkem infosulus elamine ning teadmatus iseloomustab ka praegu Põlvamaal Ahjal elava Kuno Ojala mälestusi 50-ndate aastate kohta.
Sündinud 1932.aastal Tartus, saatis ta ka oma esimesed eluaastad seal mööda. Kuno elas emaga Mäe tänaval ning siiamaani mäletab selgelt, kui 1940.aasta suvel Punaarmee linna sisse marssis. Järgnes koolitee , millest paar klassi läbi ta ka Ahjal onu juures elades. Keskkoolis käis ta Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis (kuigi tollal oli kooli nimi Tartu I keskkool, kutsusid Kuno ja tema klassikaaslased seda ikkagi Treffneri nimega). Treffneris õppimise ajal oli tema esimene ja ainus kokkupuude ka julgeolekuorganitega. Lõpuklassis olevat ühe tunni ajal 2 poissi arreteeritud ning Kuno kutsuti direktori juurde, kus ta üle kuulati. Kogu krempel käis selle üle, et eelmainitud poisid olid lugenud Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil” ning hiljem kokku saades selle üle arutanud. Kunol polnud sellega mingit pistmist, kuid see väike ülekuulamine direktori kabinetis tollal sai hiljem takistuseks välismaale reisiloa saamisel. Ta lõpetas kooli 1950.aastal ning aasta hiljem asus Eesti Põllumajanduse Akadeemias veterinaararstiks õppima.
Küsides Kuno käest, mis tunnete ja mõtetega võimu suhtes ta EPAsse õppima asus, siis vastus on üpris tüüpiline tollele ajale ilmselt – kodust, vanematelt kuuldu tõttu igatses ta Eesti vabadust, kuid teadis, et avalik vastuhakk võimudele ei too kaasa head. Ta ei olnud kõige rikkamast perest pärit ning soovis lihtsalt eluga hakkama saada. Ta mainis, et Stalini surm oli talle kergendustunne ja kuidas ta oma koolikaaslastega internaadis selle üle rõõmustas ja tärkav lootusetunne oli maad võtmas. 1956.aasta Hruštšovi „salajasest” kõnest XX parteikongressil sai ta üpris ruttu teada ning tõde, et see tõi küll veidi liberaalsemad olud kaasa, kuid suurt mõju selle tema arvates polnud.
50-ndate kohta ütleb ta, et oli võimu suhtes sõnakuulelik. Ainuke protestiaktsioon, milles ta osales, oli koos kaaslastega veterinaariõpingutelt ajaloo ja dialektilise materialismi tundide vastane. Nad lihtsalt keeldusid minemast nendesse tundidesse. Muidugi see mingeid muudatusi kaasa ei toonud , sest eelkõige oli tähtis ikka stipendium saada. 1956.aasta revolutsioonidest Poolas ja Ungaris ei teadnud ta tollal midagi. Ta proovis ja kuulas sõpradega raadiot, kuid Ameerika häält kuulates olid segajad alatihti peal ning kosta oli ainult mingit suminat. Ajalehtedes kirjutati ainult tööliskangelastest ja spordist. Samas aga säilis Kunol alati usk nn „Valgesse laeva”, mis pidi läänest tulema ja Eesti vabastama. See usk oli tal kaua aega, kuigi mujal rahvademokraatiamaades kadus see pärast Ungari revolutsiooni, siis infosulus elanud Kuno ja tema sõbrad jätkasid lootmist. EPA ajast on tal hästi meelde jäänud iga-aastased Nõukogude võimu pidustused nagu maipühad, kus rongkäigus linnas kõnniti ja juubeldati. Kuno räägib, kuidas ta veterinaaridega kõndides poodiumil olijatele alati „Hurraa!” asemel „Mää!” karjusid ja hiljem põhjendasid, et veterinaarid peavadki nii tegema. Sellised väikesed humoorikad vahalepõiked näitasid, et Kuno sisimas oli võimu vastu. Hästi meenutab ta veel tolleaegset olustikku, kui nad internaadis NLi ja Tšehhoslovakkia vahelisi jäähokimänge pealt kuulasid ja rõõmustasid südamest iga Tšehhoslovakkia löödud värava üle ning süütasid alati ka selle auks aknalaual küünla. Ka praegugi vaadates televiisorist spordiala , kus venelased kellegagi võistlevad, on ta automaatselt vastaste poolt. Ta küll saab aru, et sportlased pole milleski süüdi, kuid tahes tahtmata on vastumeelsus säilinud tänaseni.
1958.aastal tuli ta Ahjale, kus oli veterinaararsti koht vaba. Palka pakuti 1200 rubla kuus, kuid selle juures oli klausel , et pidi astuma parteisse. Seda Kuno ka tegi ning algas karjäär Ahja kolhooside Punane Koit, Stalini nim. kolhoos ja Lenini nim. kolhoosi juures. Parteisse astumist kommenteerib ta selgelt, et tahtis karjääri teha ning rohkem raha saada. Ideoloogilised vaated ei huvitanud teda põrmugi. Sellega algas ka tema vaikne kohanemine süsteemiga ning proovis võtta maksimumi.
Kuno Ojala näide iseloomustab ilmselt enamik eestlasi – olles revolutsioonilisel 1956.aastal 24-aastane jäi ta siiski kõigest ilma. Mitte, et see oleks tema soov olnud, vaid aeg oli selline ning info ei liikunud. Küsides tema käest, kas ta oleks midagi teisiti toona teinud, kui oleks rohkem informeeritud olnud, vastas ta, et ilmselt mitte. Ta polnud võimu pime järgija ja samas ka mitte radikaal – Kuno Oajala valis kuldse kesktee , millega ta praegu tagasi vaadates on vägagi rahul ning ei kahetse midagi.
Kaisa Kamenik
766 sõna
1 wikipedia