Aristotelese loogika (0)

ARISTOTELESE LOOGIKA
Referaat
Juhendaja :

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.ARISTOTELESE ELULUGU 4
2.ARISTOTELESE MÕTLEMISE ÜLDLAAD 6
3. ARISTOTELES , KUI LOOGIKA RAJAJA 7
4.LOOGIKA OSA TEADUSTE SÜSTEEMIS 8
5.LOOGIKA PÕHJENDAMINE 10
6.SÜLLOGISTIKA EHK JÄRELDUSÕPETUS 12
7.OTSUSTUSÕPETUS 13
7.1. Otsustuse liigitus kolmeks 13
7.1.1.Jaatavad või eitavad otsustused 13
7.1.2.Üldised, osalised või määramatud otsustused 13
7.1.3. Tegelikkust , paratamatust või võimalikkust väljendavad otsustused 14
7.2. Tõestus 14
7.3. Induktsioon 14
7.4. Mõisted 14
7.5. Dialektika 15
8.ÕPETUS KATEGOORIATEST 16
KOKKUVÕTE 18
KASUTATUD KIRJANDUS 19

SISSEJUHATUS

Logos , loogiline arutelu ulatub oma tähenduselt ’sõnast’ kuni ’mõistuseni’. See on ratsionaalne hingeosa, millele vastandub alogon (mittearutlev). Loogika kuulub mõtlemisvõime ja intelligentsi juurde ning vastandub tundele. Selles töös räägin Aristotelesest, eelkõige tema käsitlusest loogikast. Loogika tähistab Aristotelesel pigem mõistuse omadust või võimet millegi juurde jõuda. Oma töös kasutan ma enamasti E. Salumaa „Filosoofia ajalugu I Antiikfilosoofia “ raamatut, kus on minu arust kõige põhjalikumalt ja selgemalt kirjeldatud Aristotelsese loogika õpetust. Veel väga suureks abiks oli mulle W. Durant ’i „ Lood filosoofia ajaloost“ raamat, sealt leidsin ka palju kasulikku ja huvitavat. Ülejäänud raamatudest, mis ma läbi töötlesin, sain võrreldes nende kahe raamatuga vähem materjali, kuid ma ei ütleks, et need kuidagi halvemad seetõttu oleks. Üldiselt selle teema kohta leidus materjali palju ning minu üllatus oli see, et raamatute tekstid ei kordunudki nii palju, et erinevad autorid olid päris erinevalt seda teemat kirjeldanud.

ARISTOTELESE ELULUGU

Aristoteles oli vana-kreeka filosoof ja entsüklopeediline õpetlane, loogikateaduse ja mitmete spesiaalsete teadusharude rajaja. Aristoteles sündis 384. a. e.Kr. Stageiras, umbes 55 kilomeetrit Salonikist ida pool. Tema isa oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnas ihuarst ning Aristoteles sai oma aja aristokraadi traditsioonilise hariduse, mis tipnes seitsmeteistkümnendal eluaastal teekonnaga Ateenasse, kus temast sai Platoni õpilane. Ta jäi sinna kahekümneks aastaks ning lahkus alles siis, kui Speusippos, Platoni järglane akadeemia juhina , andis filosoofilistele uuringutele matemaatilise kallaku, mis Aristotelesele, kes oli kõike muud kui matemaatik , polnud meelepärane. Pärast kahtteist Põhja-Kreekas veedetud aastat naasis Aristoteles 355. a. Ateenasse ning rajas oma filosoofiakooli Lykeioni ( ladinapäraselt Lyceum), mis jäi uurimis - ja õpetuskeskuseks seni, kuni Rooma keiser Justinianus selle 860 aasta pärast sulges.
Aristoteles eristas filosoofias 3 erinevat osa. Esiteks, teoreetiline osa, mis koosnes olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimustest. Teiseks, praktiline osa, mis koosnes inimtegevuse küsimustest ning kolmandaks , poeetiline osa, mis tegeles loomingu küsimustega.
Aristoteles ja tema järelkäijad uskusid, et inimlikul uudishimul pole piire ning et iga asi väärib süstemaatilist uurimist . Aristoteles ise pani kirja traktaadid, mis käistlesid botaanika, eetika , ajaloo, kirjandusloome, loogika, metafüüsika, meteroloogia , retoorika , füüsika, poliitika, religiooni ja zooloogia valdkondi. Erinevalt varasematest kreeka filosoofidest, kaasa arvatud Platon, usaldas ta rohkem uurimistööd ja induktiivset loogikat, kui disskussiooni ja intellektuaalse inspiratsiooni valgustavaid hetkesähvatusi. Iga uurimus algas olemasolevat materjali, nii ainelist kui ka kirjapandut, ammendava kompilatsiooniga. Siis korrastas ta selle materjali loogika põhimõtetel vastavaks ning alles seejärel esitas oma teooriad ja järeldused. Üht ja sedasama meetodit rakendas Aristoteles igasuguse uurimisainese puhul, olgu need siis looduslikud objektid ( näiteks kivi ja loomad), inimloomingu tulemused ( näiteks näitemängud ja valitsusvormid ) või abstraktsioonid ( näiteks voorus ja õiglus).
Aristoteles ei pidanud oma järeldusi kunagi ettekirjutuslikeks, normatiivseiks, pigem olid need seni käepärast oleva tõendusmaterjali kokkuvõtted koos neist tulenevate järeldustega. Tema arvates lisandub alati jätkuvalt uut materjali ning tõendeid, ja teooriaid tuleb seda arvestades ümber kujundada. Tema meieni jõudnud teosed – umbes üks neljandik kõigest sellest, mis talle on omistatud – pole mitte niivõrd lõpetatud traktaadid, kuivõrd esialgsed kokkuvõtted ja ettekanded, paljud neist märkuste vormis, sisaldades aastate jooksul kogunenud materjali lisandusi ja tähendusi. Aristoteles või näida ebajärjekindlana ning iseenesele vastu rääkivana – pole kahtlust, et kui ta oleks oma tööd avaldamiseks ette valmistanud, oleks ta sellele probleemile tähelepanu osutanud. Nii on „ Poeetikas“ tegelike asjaolude üksikasjaline kirjeldus ja analüüs ühendatud lühikese ja äraseletamata väitega meile raksesti mõistetava asjaolu kohta.

ARISTOTELESE MÕTLEMISE ÜLDLAAD

Aristoteles ise on ennast alati lugenud platonistliku koolkonna mõtlemistraditsioonide jätkajate hulka, kuigi ta oma õpetaja vaateisse just nende keskseimas – nimelt ideedeõpetuse- osas on suhtunud terava, kui mitte öelda lausa hülgava kriitikaga. Aristotelese mõtemaailma kujunemist on pidevalt mõjutanud kahesugused elemendid; ta taotleb ühelt poolt oma filosoofilises mõtlemises asjade ning nähtuste olemuse tõelist tunnetamist ning arvab seda saavutavat üksnes selgesti määratletud mõistete kaasabil. Selles suhtes jätkab ta sokraatilis – platonistlikku mõtlemistraditsiooni ja filosoofia ei tähenda ka tema käsitluses muud kui „ mõistete – teadust“. Teisalt aga oskab Aristoteles kaugelt enamal määral oma õpetajast hinnata ning rakendada puht kogemuslikke asjaolusid, rohkearvuliste vaatluste ning tähelepanekute varal kogutud teadmisi, mis samuti pidid kaasa aitama asjade ning nähtuste sügavama olemuse ja nende vastastikuste sõltuvuste avandamiseks, millest omakorda võis juhtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Selles mõttes ei ole Aristoteles mitte ainult teoreetilise jäelemõtlemisega tegelev „õpetlane“ - vaid ühtlasi suur, erakordslt avara pilguga vaatleja ning koguja, jätkates tahestahtmata mõningate varasemate empiirikute – näiteks Demokritose – uurimistraditsiooni. Toetumine kogemusele ning eksaktseile vaatlusandmeile põhjustab tema mõttemaailma vabastumise kõigest poeetilis – religioossest ja mütoloogilisest ballastist, mis tagades sellele kaine ning realistliku ajalikkuse. Ja Aristotelest hinnates me võime vaielda , kumb on ta kaaluvamal määral – kas abstraktselt mõtisklev filosoof võii kogemusi ning tähelepanekuid korrastav loodusuurija: nii idealistid kui empiristid tahavad näha temas oma mõtlemistraditsioonide esindajat antiikses filosoofias. Ei tule aga unustada, et Aristoteles vaatamata kõigele oma vaatlustulemusi ja kogemusi tavatses kasutada toormaterjlina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil – jäädes ses suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks.

ARISTOTELES, KUI LOOGIKA RAJAJA

Alles Aristotelesel õnnestus mõtlmisnähtuste paljususest abstraheerida suuremat arvu üldkehtivad norme, mille vastu ei või iial eksida õige mõtlemine, need normid omavahel süstematiseerida ja selgeil sõnul fikseerida . Nii sai temast loogika looja. Juba sellena ainuüksi vääriks Aristoteles jäävat austust filosoofia ja teaduse ajaloos ning geniaalse mõtleja nime. Keegi enne ega pärast teda pole loogikas teinud ligikaudugi nii kaalukaid avastisi. Paljud loogika osad said oma isalt põhijoontes lõpliku kuju. Immanuel Kant leidis, et aristotelese loogika tähendas suurt edu abstraktse mõtlemise oskuses ja teadlikkuses. Temaga anti dialektilise võitluse jaoks normid, mille abil kerge oli ehtsaid järeldusi eraldada eksi- ja pettejäreldustest; tema tõttu jäid ära paljudki väärvõtted teaduslikus mõtlemises ja vaidlemises või muutusid kergesti kinninaelutatavaiks. Aristotelese loogika varal on järelpõlvedele selgunud, et loogilisest küljest lubamatuisse järeldustesse ( eelduste sisulise tõe küsimust tõestamata) sattusid mitte üksnes sofistid, vaid ka sellised ranged tõetaotlejad nagu Platon või Aristoteles ise. Temagi oli veel liiga kärsik auahnes püüdes seletada võimalikult kõik; tedagi meelitasid eksiradadele vanad harjumused; temagi jaoks olid vastavastatud loogika normid liiga noored, et ikka kriteeriumidena silma es seista. Kuid see kõik ei vähenda Aristotelese tähtsust loogika rajajana.

LOOGIKA OSA TEADUSTE SÜSTEEMIS

Oma korrastava taibukusega jõuab Aristoteles varakult järeldusele, et kõik inimlikud teadmised liigituvad vastavalt nende otstarbe ning laadile erinevaiks teadmis – või harrastusaladeks. Selle arusaamise lähteks on tunnetus, mille kohaslt „ kõik vaimutegevus on kas praktilist, poeetilist või teoreetilist laadi“. Vastavalt sellele on ka teadus – Aristoteles tarvitab selle tähistamiseks mõistet „ filosoofia“ - kolmesugune: teoreetiline- kui ta uurib antud olevat kui niisugust selles kehtivate kindlate mõistete varal ja püüab sel viisil tunnetada selle põhiolemust; praktiline- on seotud inimese tegevuse ja hoiakutega; poeetiline – kui ta tegeleb kas kunstiliste või tehniliste oskuste uurimise, omandamise ning õpetamisega. Teoreetiline filosoofia omakorda jagub kolmeks ainealaks – füüsikaks, matemaatikaks ja metafüüsikaks või teoloogiaks. Praktilises filosoofias leiavad käsitlemist esmajoones eetika ja poliitika kui praktilise eluhoiakuga tegelevad teadused. Poeetiliste või „ tehniliste“ teaduste osas ei leidu küllaldaselt materjale, et otsustada Aristotelese seisukohtade üle: ainult oletada võib, et peale luule ja muusika siia võisid kuuluda ka retoorika ja osalt võib-olla ka poliitika – kuivõrd see tegeles rahva või riigi juhtimise kunstiga.
Väljaspool kõiki neid teadusi asub aga Aristotelese rajatud ning kõike teaduslikku mõtlemist ja uurimist põhistav teadus – loogika, mida ta ise mitte ilma sisulise õigustuseta nimetab „analüütikaks“. Inimliku mõtlemise seaduspärasused, milliste uurimise ning kindlaksmääramisega Aristoteles selles teadusharus tegeleb, moodustavad ühtlasi õige teadusliku mõtlemise ning tunnetamise alused, mistõttu loogikagi oma säärases esikäsitluses kujuneb esmajoones teaduslikuks metodoloogiaks, õige mõtlemismeetodi „ tehnikaks“ ja selle õpetamiseks – ilma et autor seejuures mingit huvi tunnks mõtlemise kui hingelise protsessi uurimise vastu. Seetõttu on Aristotelese kujundatud loogika põhiliselt formaalne , tegeldes mõtlemise õige vormi küsimustega ja hinnates seda välditamatu „vahendina“ iga teadusliku ning õige mõtlemise jaoks: sellest ju pärinebki tema loogika- alaste teoste kogunimetus „ organon “. s.t. „vahend“, abinõu. Kuna loogilised seadused katkevad aga inimlikus mõtlmisvõimes niiöelda sünnipäraselt, siis ei ole nende uurimiseks ega kindlaksmääramiseks vaja paljude põlvkondade kogemusi ega tähelepanekuid, nagu see osutub vajalikuks kõigi teiste „teaduste“ puhul. Üksainus teravmeelne vaatleja ning analüüsija võib tabada need seaduspärasused ning fikseerida need kõikideks aegadeks kehtivatena – nagu seda matemaatilised seaduspärasusedki on. Kord avastatuna ning fikseerituna nad vaevalt vajavad edaspidi olulisemat täiendust. Nii me võimegi öelda, et ka tänpäevane loogika oma formaalses osas on oluliselt sama, mille fikseeris juba Aristoteles. Võiks öelda koguni: Aristoteles pole niivõrd loogika kui teaduse rajaja, kuivõrd loogika kui õige mõtlemisoskuse või- kunsti avastaja !

LOOGIKA PÕHJENDAMINE

Kreeka intellekt oli lakooniline ja distsiplineerimata, seni kui Aristotelese ranged reeglid lõid käepärase meetodi mõtlemise ja läbikasutamiseks ja korrigeerimiseks. Isegi Plaron oli valitsematu ja korratu hing. Liiga sageli sattus ta müüdi pilvedesse, liiga rikkalikult laskis ta ilu loorida tõe nägu. Aristoteles ise, rikkus tihti oma reeglei; kuid sealjuures oli ta mineviku saadus, mitte selle tuleviku oma, mida tahtis ehitada ta mõte. Kreekamaa poliitiline ja majanduslik langus tõi endaga kaasa helleenliku vaimu ja iseloomu nõrgenemise pärast Aristotelest; kuid kui barbaarse pimeduse aastatuhande järel uus rass leidis jälle vaba aega ja jõudu spekulatsiooniks, muttus Aristotelese loogika Organon Boethiuse tõlkes keskaegsele mõtlemisele toitvaks pinnaseks. Temast sai täpne ema sellele skolastilisele filosoofiale, mis kuigi jäi viljatuks piiravate dogmade tõttu, sellest hoolimata harjutas noorusliku Euroopa intellekti mõtlemisele ja peenuste tundmisele, lõi moodsa teaduse terminoloogia ja pani alused sellele vaimuküpsusele, mille osaks oli üle kasvada ja kummutada see süsteem ja meetodid, mis oli ta sünnitanud ja teda toitnud.
Loogika tähendab lihtsalt õige mõtlemise oskust ja meetodit. See on iga teaduse, iga distsipliini ja iga kunsti „loogika“ ehk meetod; isegi muusikas peitub seda. See on teadus, sest õige mõtlemine on väga suures ulatuses tagasi viidav seadustele, nii nagu füüsika ja geomeetria , ja õpetatav igale normaalsele vaimule . See on oskus, sest rakendamisel annab see lõpuks mõtlemisele selle teadvusetu ning vahetu täpsuse, mis juhib klaverimängija käsi tema instrumendil pingutusteta kooskõladele. Miski pole nii igav kui loogika, ja miski pole nii tähtis.
Vihje sellele uuele teadusele oli juba Sokratese hulukstegevas püsivas definitsioonide nõudmises ja Platoni alalises iga mõiste peenendamises. Aristotelese väike arutslus definitsioonidest näitab, kuidas ta loogika toitub allikast. „Kui te tahate keskustella minuga,“ ütleb Voltaire , „defineerige oma mõisted.“ Kui paljud vaidlused oleksid kokku kuivanud lühikeseks märkuseks, kui vaidlejad oleksid julgenud defineerida oma mõisteid!
Kuidas me peame toimima, defineerides mingit eset või mõistet? Aristoteles vastab, et igal heal definitsioonil on kaks osa, ta seisab kahel kindlal jalal: esiteks ta liigitab kõnealuse objekti sellesse klassi või gruppi, mille üldtunnused on ka tema omad, - nii on inimene eelkõige loom; ja teiseks ta näitab, milles objekt erineb kõigist teistest oma klassi liikmeist, - nii on inimene Aristotelese süsteemist mõistusega loom, ta „ liigi eritunnuseks “ on , et erinevalt kõigist teistest loomadest on ta mõistusega (siit on pärit see ilus legend). Aristoteles laseb kukkuda ühe eseme oma klassi ookeani, siis võtab ta nõrguvana välja soomääranguist ja oma liigi ja grupi tunnuseis; sest ta indiviiduaalsus ja erinevus paistab selgemini välja vastuasetatuna teiste elementidega, mis meenutavad teda nii väga ja on ometi nii erinevad.

SÜLLOGISTIKA EHK JÄRELDUSÕPETUS

Mis on „järeldus“ kui niisugune? Järelduseks nimetab Aristoteles uue otsuse tuletamist kaheks juba olemasolevast ning kindlast otsusest : ütleme, et meie teades või kogemuses A on B ja B on ühtlasi C – siis on sellest ainus õige järeldus, et ka A on sama, mis on C. Seega on siis järeldamine niisugune mõtteprotsess, milles ühe ning sama antuse või mõiste vahekorrast kahe teise antuse või mõistega järeldub vaieldamatu tõsiasjana viimaste omavaheline suhe või vahekord. Teisi sõnu: kahe tõsiasja olemasolust me võime mõtlemise teel järeldada kolamnda olemasolu, saavutada uue tunnetuse , mille õigsuses ei saa olla mingit kahtlust. Või nagu Aristoteles seda ise määritleb, nimetades „ järeldamist või süllogismi niisuguseks kõneks, milles teatud eeldusist tuletub paratamatult mingi uus“. Taolisi järeldusi uurides tehakse ühtlasi kindlaks nende kolm võimalikku esinemiskuju või figuuri, mis erinevad üksteisest mõlemate eeldustes esineva ühe ning sama antuse „B“ kui „terminus medius“ või „ keskmõiste asendi poolest, nagu seda kujutab ka alljärgnev skeem:
1.A=B
B=C
2.B=A
B=C
3.A=B
B=C
4.B=A
C=B
A=C
A=C
A=C
A=C
Need süllogismi põhifiguurid kehtivad igas formaalses loogikas tänapäevani. Nagu näeme, etendab neid kaaluvat osa nn. keskmõiste (B) asend, milest sõltub ühtlasi kogu süllogismi figuur . Süllogismide uurimisele pühendab Aristoteles palju tähelepanu, avastades seejuures, et süllogismi väärtus ja tähendus väga suurel määral sõltub temas antud kahe eelduse laadist nin väärtustest. Seda arvestades kirjelas ta tervelt neljateist süllogismi moodust. Eelduste iseloomu muutuvus ent juhtis Aristotelese pilgu viimaste endi lähemale uurimisele, milles kujuneb tema loogika teine oluline probleemidering.

OTSUSTUSÕPETUS

Igas süllogismis antus eeldused – nimelt et A on B ja B on ühtlasi C – on tegelikult otsustused, tulenedes kas kogemuse või teoreetilise tunnetuse teel omandatud elementidest. Otsuses teostub kahe mõiste kõige elementaarsem seostamine. Niisugune seostamine on subjektiivset laadi- ja sisaldab seeda endas võimaluse olla kas tõepärane või ekslik, tõde või vale. See asjaolu kohustabki lähemalt uurima otsustuste iseloomu, nende mõeldavaid liike ja mooduseid. Seda tehes on Aristoteles esimesena kujundanud ulatusliku ning täpse otsustuste liigutse või kvalifikatsiooni.

7.1. Otsustuse liigitus kolmeks

Jaatavad või eitavad otsustused

Kvaliteedi poolest on kõik otsustused kas jaatavad või eitavad, kusjuures jaatavad otsustused on üldiselt eelistavamad oma positiivse selgepiirdelisuse tõttu. Jaatav otsus „ Sokrates on inimene“ on võrreldes samasisulise, ent eitavalt formuleeritud otsustusega „ Sokrates ei ole kivi“ märksa selgem ning määritletum, kuna eitavas otsustuses alati tekib uus küsimus: kes siis Sokrates õieti on?

Üldised, osalised või määramatud otsustused

Kvantiteedi või mahu järgi on kõik otsustused kas üldised, osalised või määramatud. Üldiseks tuleb pidada säärast otsustust, milles kindlakstehtud asi või omadus on maksev eranditult kõigi kohta, omane igale teisele asjale, näiteks: „ kõik inimesed on surelikud“, kusjuures „inimese“ all mõeldakse teatud liiki kogu ulatuses, mitte teatavat kindlat, konkreetset isikut. Osaline või partikulaarne on säärane otsustus , milles väljendatud tõsiasi on kehtiv üksnes osa asjade koht ega väljenda seetõttu mitte sel määral nende olemust, nagu see teostub üldises otsuses: väidan ma, et „mõned inimesed on blondid“, siis ei väljenda ma sellega kaugeltki mingit inimesele kui niisugusele omistatavat omadust, vaid teatavaile, nimelt üksnes blondiinidele omistuvat kvaliteeti. Määramatuse otsustuses jääb selgusetuks, kas siin antud predikaat on üldine või individuaalne.

Tegelikkust, paratamatust või võimalikkust väljendavad otsustused

Modaliteedi järgi väljendavad kõik otsustused kas tegelikkust, paratamatust või võimalikkust, olles seega praegusaja loogika keeles kas assertoorilised, apodiktilised või problemaatilised. Filosoofilise mõtlemise seisukohalt etendavad tähtsat osa mitte ainult kaks esimest, vaid tingimata ka viimane otsustusmoodus, kusjuures „ võimalikkuse“ mõiste on käsitletud reaalselt ojektiivsena.

7.2. Tõestus

Mitmesuguste otsustuste omavahelist sõltuvust püüab Aristoteles fikseerida nn. otsustuste pööratavuse reeglite varal. Hoopis suuremat tähendust tema otsustusõpetuses omab aga käsitlus tõestusest, olles üks teadusliku mõtlemise metoodika nurgakive. Tõestamine ( „ apodeixis“ ) võib juhtida üksnes üldkehtivaist ning apodiktilist otsustusist, kusjuures viimased oma tõesisu ammutavad aru ( „ nous “) võimest tunnetada vahenditu kaemuslikkusega eksimatuid üldprintsiipe: kas need printsiibid on üksnes formaalses või ka sisuliselt määriteldavad, see jää lahendamatuks.

7.3. Induktsioon

Et eelnevas alapeatükis nimetatud sääraseid „ üldprintsiipe“ kindlustada, selleks tuleb rakendada veel üht erilist meetodit: Aristoteles nimetab seda juurdeviimiseks ( „epagoge“) – mille CICERO omal ajal mõnevõrra ebapretsiisselt nimetaski loogikas – induktsioon. Mida see tähendab? Aga nimelt seda, et teatavat üldist tõde tuled kindlustada teda puudutavate kõikide üksikjuhtude kaudu – seega siis liikudes üksikult üldisele. See on iga uurimise tee, mis peab viima tõelisele teadmisele- ja ainult valmis, küps, igati tõestatud teadus on apodiktiline: seal kus ta alles on kujunemisstaadiumis, s.t. alles uurimine kui niisugune, on ta „ epagoogiline“, induktiivne omalt mõttemeetodilt.

7.4. Mõisted

Ükski otsustus, tõestus ega ka süllogism ei saa läbi ilma mõisteteta. Aristotelest huvitav- ja seles on ta sokraatilise mõttekooli ustav jätkaja- mõtelda ning opereerida võimalikult selgete ning piiritletud moistetega: niisugune igale teaduslikule mõtlemisele vajalik mõistetega: niisugune igale teaduslikule mõtlemisele vajalik mõistete määritlemine teostub aga definitsiooni ( „orismos“) kaudu, mille varal mõisted tuletatakse üldisest eriliste tunnuste juurdelisamise teel. Me ütleksime range loogika keeles väljendades: definitsioon või määrang seostud üldliigi („genus“) nimetuse vastava eritunnusega („ differentia specifica“)

7.5. Dialektika

Induktsioon ega ka mõistete määritluse teel ei saa tegelikult kujundada tõelist pilti kogu olemisest ega ammutada täit teadmist sellest. Teadusliku mõtlemise tõestaval, järeldaval ning selgitaval tegevusel on seega piirid: oma tegevuse viimseid aluseid ning lähiseid ei saa ta enam tõestada induktsiooni ega definitsiooni kaudu. Siin astub induktsiooni asemele aga juba dialektika, mille põhiolemust Aristoteles selgitab „ Troopikas “. Seda iseloomustatakse siin teadusliku tunnetamise eripärase vahendina: vaidluses „dialektilises“ mõttevahetuses proovitakse olemasolevaid tõestusi, lükatakse neid ümeb või kindlustatakse – ja igal juhul soodustatakse seeläbi uute tõestuste ning uute mõistetegi avastamist. „Dialektikud arutlevad kõigest, katsetades seejuures objektidega, mida tarkus on tunnetanud“ – iseloomustatakse seda.

ÕPETUS KATEGOORIATEST

Otsustus- ja järeldusõpetuse kõrval moodustab õpetus kategooriatest teise põhilise probleemiderühma Aristotelese loogikas. Kategooriateks nimetatakse sääraseid üldmõisteid, milliste kõrval ei leidu enam üldistavamaid ning mis on omased kõikidele asjadele, ja nähtustele. Kuigi nende määrangule jõutakse abstraktse tulemise kaudu – on nad ise kaugelt enam kui paljud abstraktsioonid: neid tuleb nähtavale asjade tõeline olemus. Oma olemusel ona nad seega realiteedid: „ Me väidame, et kõik see, mis väljendub kategooriais, eksisteerib omaette“. Taolisi kategooriaid loetleb Aristoteles kümme.
Tabel 1. Aristotelese kümme kategooriat
SUBSTANTS
Väljendab kõige üldisemat liiki või olemust, näit. inimene.
KVANTITEET
Näitab kui paljhu, kui suur, pikk, lai jne., näit. 2 meetrit pikk.
KVALITEET
Näitab, milline on teatav ese või nähtus, näit. roheline, pime.
RELATSIOOON
Määrab vahekorra teise eseme suhtes, näit. suurem, tugevam.
ASUKOHT
Määrab eseme asukoha, vastates küsimusele kus? Näit. majas , õues.
AEG
Määrab eseme olukorra temporaalselt, vastates küsimusele millal? Näit. eile, homme.
TEGEVUS
Määrab eseme tegevuse, näit. põleb jookseb .
TEHTAVUS
Määrab selle, mida esemega tehakse, mida ta peab taluma , näit. põletatakse, lõigatakse.
ASEND
Määrab eseme olemisviisi, vastates küsimusele kuidas? Näit. lamades, istudes .
OMAMINE
Näitab, millega ese on varustatud, mida ta mab, näit. relvastatud.
Üldiselt on kategooriateõpetuse vähem tööedeldud kui teised loogika osad – ja ka siin loetletud kategooriad ei moodusta mingit kindlat süsteemi omavahel. Pealegi on Aristoteles kahelnud, kas kõik kümme loetletud „ omadust“ kuuluvadki kategooriate kui niisuguste hulka; kindlaiks neist on üksnes esimesed neli, teiste küsimus on lahtine, kuna kaks viimast on üsna juhuslikult mainitud kategooriate hulgas, hilisemais käsitlusis neid koguni välditakse nimetamast kategooriateks. Me hindame kogu kategooriaõpetuse osa loogikas üksnes kui esimest katset selle probleemiga telemisel. Olilisimaks kõigist kategooriaist on Aristoteles pidanud esimest – substantsi – milles kõige adekvaatsemalt väljendub esemete olemus ja mis on ühtlasi piirimõiste loogika ja metafüüsika vahel.

KOKKUVÕTE

Aristoteles oli vana-kreeka filosoof ja entsüklopeediline õpetlane, loogika teaduse ja mitmete spesiaalsete teadusharude rajaja. Ning seetõttu vääriks Aristoteles jäävat austust filosoofia ja teaduse ajaloos ning geniaalse mõtleja nime. Aristoteles ei näita ära loogika kohta teaduste üldises klassifikatsioonis. Loogika ei ole ei teoreetiline ega praktiline teadus, ta ei ole ka produktiivne teadus, ta on osa üldisest kultuurist, mida igaüks peab valdama, kui süveneb mingisse teaduse valdkonda. Enne seda, kui Aristoteles rajas loogika teaduse ei olnud keegi teine püüdnud süstematiseerida ja individualiseerida õige järelduse vorme. Aristotelese loogikas on kolme sorti elemente: lause sisemist struktuuri käsitlev õpetus kategooriatest, õpetus õigetest järeldustest ehk süllogistika ja teadusliku meetodi õpetus, kus Aristoteles esitab oma aksiomaatilise teaduse- ideaali . Lõpetuseks tõstaksin oma tööst esile lause „Miski pole nii igav kui loogika, ja miski pole nii tähtis.“. Minu arust iseloomustab see kõige paremini loogika olemust.

KASUTATUD KIRJANDUS

Anvelt, L. Aristoteles : vana-aja universaalsemaid teadlasi Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1938
Aristoteles, Nikomachose eetika. Tartu, 1996.
Durant, W. Lood filosoofia ajaloost. Tallinn, 1998.
Filosoofia leksikon. Tallinn, „Eesti raamat“, 1985
McLeish Kenneth Aristoteles : Aristotelese poeetika [Tallinn] : Varrak , 2001
Saarinen , E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini . Tallinn, 1996.
Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992.
Tallinn 2012