Karl Marx referaat (2)

TARTU ÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Ettevõttemajanduse instituut
Kadri Pedak, Kristiina Marten
Karl Marxi elulugu
Referaat
Juhendaja : lektor M. Kaseorg
Tartu 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Elulugu 4
1.1. Lapsepõlv ja noorus 4
1.2. Üliõpilasaastad Bonnis ja Berliinis 6
1.3 Doktoriväitekiri 8
1.4. Elu pärast ülikooli 9
Kokkuvõte 13
Viidatud allikad 15

Sissejuhatus

Otsustasime uurida kuulsa majandusteadlase Karl Marxi elu. Tõuke selleks andis eelmisel kursusel läbitud aine „ Sotsiaalteadused “. Nimelt käsitlesime seal põgusalt Karl Marxi teooriad, kuid käsitlemata jäi tema elulugu. Usume, et Marxi maailmavaateid on kergem mõista, kui teada tema elukäiku, sest tema esimesed mõtted, arvamused ja tõekspidamised hakkasid välja kujunema juba lapsepõlves.
Karl Marxil tuli oma elus palju raskusi ületada. Ta ei otsinudki kergeid teid. Ta oli kõigepealt võitleja. Võitlus tööinimeste vabaduse ja õnne eest, võitlus ekspluateerijate ja nende teenrite vastu oli tema elu eesmärk. Juba noorusaastail astus ta kahevõitlusesse isevalitsusega, poliitilise ja sotsiaalse rõhumisega.
Marx valis poliitilise pagulase raske saatuse, katkestas sidemed oma keskkonnaga ning oli sunnitud lahkuma kodumaalt , kusjuures ta teadis, et teda, tema naist ja lapsi ootab ringirändamine ja puudus.
Marxi elu katkes varakult haiguste pärast, mis olid tingitud tema raskest ja pidevast tööst ning viletsatest elutingimustest.
Suurte ajalooliste isiksuste hulgas kuulub Karl Marxile väljapaistev koht. Koos oma ustava sõbra ja võitluskaaslase Friedrich Engelsiga töötas ta välja taktika ja teooria, millele tugineb proletariaadi klassivõitlus kommunismi võidu eest

1. Elulugu

1.1. Lapsepõlv ja noorus

Joonis 1. Karl Marx noorusaastail (Karl Heinrich Marx …2009)
Karl Heinrich Marx sündis 5. mail 1818 Trieri linnas advokaat Heinrich Marxi perekonnas. Marxi pere elas tol aja väikeses kahekorruselises majas . Paari aasta pärast asusid nad elama teise majja Simeonstrasel, mis oli Marxi elukohaks kuni 1835. aastani, milal ta Trierist lahkus.(Fedossejev et al. 1972: 18)
Karl Marxi isa Heinrich Marx oli üsna väljapaistev isiksus. Ta oli saanud laialdase hariduse ning tundis hästi XVII sajandi eesrindlikke prantsuse mõtlejate töid. Heinrich Marxi poliitilised vaated tervikuna jäid liberalismi piiridesse. Ta pooldas esinduslikku korda ja seetõttu tundis politsei tema vastu huvi. Heinrich Marx oli omaks võtnud valgustusajastu ideed ja paistis silma ka teatava vabamõttelisusega usuküsimustes, kuigi ta oli pärit rabide perekonnast. Mõni aeg enne Karli sündimist vahetas ta juudi usu luterluse vastu; see samm oi tingitud kitsendustest, mis juutidele tolleaegsel Saksamaal tehti. Hiljem ristiti ka tema naine ja lapsed.( Sealsamas : 18)
Vastuseks sellele oli Karli suur kiindumus oma isasse. See tunne ei nõrgenenud ka aja, kui poja ja isa vahel oid ilmsiks tulnud lahkarvamused vaadetes ja elukäsitluses. Terve eluaja austas Marx sügavalt oma isa mälestust ja hoidis alles tema fotot . Pärast Karl Marxi surma pani Engels selle foto tema juurde kirstu..( Fedossejev et al 1972: 19)
Marxi ema Henriette oli pärit Hollandist. Kuna ta oli üheksa last, siis ei võimaldanud see tal tegeleda millegi muuga kui ainult koduste asjadega. Tema vaimse maailm oli kitsas ja tõelist sõpra, kelleks Marxile oli isa, temast pojale ei saanud.(Sealsamas: 19)
Karl Marxil oli kolm venda ja viis õde. Üsna vähe on teada tema varasest lapsepõlvest, väljaarvatud tema komme õdesid poripirukaid sööma. tema vennad surid varakult, ja ainult kolm õde – vanem õde Sophie ja nooremad õed Emilie ja Louise – elasid temast kauem. (Francis Wheen 1999: 17)
1830. aastal astus Marx Trieri gümnaasiumis. Ta õppis hästi, kuigi erilise edukusega silma ei paistnud. Tema küpsustunnistusel on öeldud, et tema kirjandid paistsid silma mõtterikkuse ja aine sügava käsitluse poolest, et vanade keelte – ladina ja kreeka keele õppimisel seletab ta kerge vaevaga ja kindlalt tekste . Head teadmised ilmnesid Marxil ka matemaatikas. Koolikaaslased armastasid teda ja ühteaegu kartsid tema teravat keelt ja satiirilisi värsse.(Sealsamas: 19)
Trieri gümnaasiumi direktoriks oli tol ajal Johann Wyttenbach, üks oma aja haritumaid pedagooge, kes õpetas gümnaasiumis ajalugu ja filosoofiat. Olulist mõju tema maailmavaatele olid avaldanud saksa ja prantsuse valgustusajastu ideed. ( Fedossejev et al. 1972: 20)
Juba kooliaja hakkas Marx vihkama kõike reaktsioonilist. Kui ta 1835. aasta sügisel gümnaasiumi lõpetas, ütles ta demonstratiivselt ära lahkumisvisiidist õpetaja Loersi juurde, kes oli tuntud reaktsiooniliste vaadete poolest ja oli määratud direktori asetäitjaks spetsiaalse ülesandega teostada gümnaasiumis poliitilist järelvalvet. ( Sealsamas:20)
Tähtsaks dokumendiks, mis iseloomustad Marxi tolleaegset vaimset palet, on tema lõputöö „ Nooruki mõtisklusi elukutse valikul“. Selles rääkis ta vajadusest valida elukutse, mis annad kõige laiemad perspektiivid, tööks inimkonna nime. Tema kirjandis kõlas kirglikult veel üks noot – mitte sulguda kitsastesse egoistlikesse raamidesse, otsida teid ja vahendeid inimeste teenimiseks. ( Sealsamas: 20)
Selles kirjandis on tunda mõju, mida Marxile olid avaldanud XVIII sajandi valgustajate ideed, nende sügav veendumus , et inimese kutsumuseks on püüe üldise hüvangu poole, nende õpetus, et inimene sõltub ümbritsevast keskkonnast.

1.2. Üliõpilasaastad Bonnis ja Berliinis

1835. aasta oktoobris astus Karl Bonni ülikooli õigusteadust õppima. Marx oli õpingutele sedavõrd andunud , et registreeris end mitmele loengute kursusele, ostis suure hulga raamatuid (eriti ajaloo alalt) ning kuulas isaks erialakursustee loenguid ka kreeka ja rooma mütoloogiast. Elav kujutlusvõime pani teda jõudu proovima ka ilukirjanduse alal: ta kirjutas luuletusi ja astus ülikooli luuletajate ringi. Bonni ülikooli üliõpilased ühinesid ringkonnakogudeks. Marx valiti Trieri ringkonnakogu juhatusse. ( Fedossejev et al. 1972: 21)
Bonnis õppis Marx kõigest kaks semestrit. Seejärel otsustas ta isa nõuandel oma õpinguid jätkata Berliini ülikoolis, kus pidasid loenguid kõige väljapaistvamad õigusteaduse spetsialistid . ( Fedossejev et al. 1972: 22)
Enne ärasõitu Berliini veetis Marx 1836. aasta suvevaheaja vanematemajas. Sel ajal kihlus ta Jenny von Westphaeniga, oma lapsepõlvesõbratariga. Valitsuse salanõuniku Ludwig von Westphaleni tütar Jenny oli sündinud 1814. aastal aristokraatlikkus perekonnas. Ludwig von Westphalen sõbrustas Karl Marxi isaga. Westphaleni käest sai Karl esmakordselt teada Saint- Simoni õpetusest. Karl Marx vastas Trieri nõunikule tulise kiindumusega, pidas teda üheks oma õpetajaks ja pühendas talle hiljem doktoriväitekirja.
Marxi ja Jenny kihlust hoiti esialgu saladuses, kuna kardeti, et Jenny sugulased püüavad seda abielu nurja ajada. Noored abiellusid alles seitse aastat pärast kihlust. Selle aja jooksul oli palju muutunud: 1838. aastal suri Heinrich Marx ning 1842. aastal Ludwig von Westphalen – mõlematega olid Marxil väga soojad suhted. ( Sealsamas: 22)
1836. aasta oktoobrid sõitis Marx Berliini ja astus Berliini ülikooli õigusteaduskonda. Preisi monarhia pealinnas puutus Marx lähemalt kokku tolleaegse Saksa tegelikkuse teravate vastuoludega: ülemvõim kuulus junkrutele, kodanlusel polnud aadliga võrdseid poliitilisi õigusi, laiad rahvahulgad elasid viletsuses. Berliini ülikooli professorite hulgas oli palju väljapaistvaid teadlasi. Alles hiljuti oli filosoofiakateedrit juhatanud Hegel ; õigusteaduskonnas pidas loenguid üks silmapaistvamaid saksa juriste E. Gans. ( Sealsamas: 23)
Berliinis elas Marx esialgu üksildast elu. Siin töötas ta veel pingelisemalt kui Bonni ülikoolis. Üheks selle tulemuseks, lisaks kolmele vihikule, mis olid täis Jennyle pühendatud sonette ja teisi luuletusi, olid küllaltki rohkearvulised laulud, ballaadid , romansid, epigrammid. ( Sealsamas: 23)
Paljudes oma luuleteostes maksis noor Marx tribuuti revolutsioonilisest romantismist kantud mässumeeleoludele. Ta proovis jõudu ka draamažanris ja isegi satiirilise romaani žanris, kuid kõik need katsed jäid pooleli . Sellest kõigest, mis Marx luuležanris oli kirjutanud, avaldati vaid tema „Raevukad laulud“ 1841 . aastal ajakirja „Athenäum“ veergudel. ( Fedossejev et al. 1972: 24)
Marxi peamiseks tegevusalaks Berliinis oli siiski teadus. Säilinud kirjas oma isale räägib ta loetud raamatutest, tohutu hulga läbiuuritud materjali süstematiseerimise katsetest, iseseisvatest teoreetilistest otsingutest. Kiri näitab, kui aiad ja mitmekülgsed olid Marxi huvid juba neil aastai, annab tunnistust tema erakordsest töövõimest, suurest nõudlikkusest enda vastu ja kriitilisest suhtumisest oma järeldustesse. ( Fedossejev et al. 1972: 25)
Paralleelselt õigusteaduse, ajaloo, kunstiteooria ja võõrkeelte õppimisega hakkas Marx Berliinis järjest põhjalikumalt uurima filosoofiat. Esialgseks ajendiks sellele oli tema katse kirjutada suur teos õiguse filosoofia alalt, kuid ilmset süvendas tema huvi filosoofia vastu ka püüe lahti mõtestada tolleaegset tegelikkust koos kõigi selle vastuoludega. (Sealsamas: 22)

1.3 Doktoriväitekiri

1839. aasta alguses hakkas Marx põhjalikult uurima filosoofia ajalugu. Ta õppis asjatundlikult tundma antiikmaailma filosoofilist mõtet, eriti selle niisuguseid suundi nagu Epikurose koolkond, stoitsism ja skeptitsism . Epikuros oli üks väljapaistvamaid antiikajastu mõtteteadlasi, keda Marx nimetas suurimaks kreeka valgustajaks. Marxi huviobjektiks olid filosoofilised suunad, mis analüüsisid eetilisi probleeme, inimese suhtumist teda ümbritsevasse maailmasse. Lõpuks aitas filosoofia ajaloo uurimine Marxil lahendada teda erutavat probleemi: kuidas suhtub filosoofia välismaailmasse, kas ta õigustab kõike olemasolevat kui mõistikku ja vajalikku või siis sisaldab filosoofia endas seda, mis olema peab, vastukaaluks sellele, mis olemas on. Järelikult ei lähtunud Marx juba oma esimestes teaduslikes uurimistöödes abstraktsetest, puhtteoreetilistest huvidest, vaid vajadusest välja töötada maailmavaade, mis aitaks vastata teda piinavatele küsimusele: kuidas vabastada inimene alistatud olekust, teha ta vabaks. ( Fedossejev et al. 1972: 28)
Uurimustöö esimeseks viljaks oli 1839. aastal kirjutatud seitse eeltöövihikut, mis on praegu tuntud kui „Epikurose, stoikute ja skeptikute filosoofia ajaloo vihikud“ Nendes vihikutes näitas Marx, et filosoofia ei sobi kokku reigiooniga. ( Sealsamas: 22)
Väitekirjas hindas Marx kõrgelt osa, mida suurte kreeka atomistide Demokritose ja Epikurose filosoofilised vaated inimkonna vaimses arenemises etendasid. Marxi teeneks oli ka Epikurose filosoofilises süsteemis leiduvate dialektika elementide kättenäitamine. Eriti märkis ta ära Epikurose õpetuse aatomite spontaanse kõrvalekaldumise kohta, nähes selles iseliikumise dialektilise printsiibi väljendust. Kõrvalekaldumise printsiipi tõlgendab ta kui aktiivsuse, tegevuse printsiipi. Epikurose filosoofia rajanesid tema eetilised vaated ja eeskätt vabadusõpetus. Moraaliprobleemide käsitlemisel lähtus Marx seisukohalt, et filosoofia peab ellu aktiivselt vahele segama . Ta pooldas mõistmatu maailma ümberkujundamist, rõhutas filosoofia ja elu dialektilise ühtsuse printsiipi. (Fedossejev et al. 1972: 30)
Väitekirjas astus Marx oma ateistike vaadete arendamises sammu edasi. Tema töö oli kantud ateistlikust võitlusvaimust ja ebausu vihkamisest, see oli suunatud igasuguse reaktsioonilise filosoofia vastu, mis püüdis teaduslikku uurimist religiooni raamidega piirata, seda religiooni huvidele allutada. ( Fedossejev et al. 1972: 31)
Oma väitekirjas rõhutas Marx, et kõik jumala olemasolu tõestused on tühi tautoloogia. Tõelise teaduse, religioonist vabanemisele kaasaaitava teaduse ülesanne ei piirdu usudogmade kummutamisega, vaid ta peab seletama ka reigiooni olemust tekkimist ja levimist. Marx tegi järelduse, et usk jumalatesse peegeldab inimteadvuse arenemise esimest astet, mõtlemise primitiivset taset, mis ei suuda ümbritsevate nähtuste maailma veel mõista või seda seletada ja mis omistab sellele maailma üleloomulikke, irratsionaalseid omadusi.
Väitekirja kaitsmine Berliini ülikoolis oli sel aja üsna keeruline ja seotud märkimisväärsete materiaalsete kulutustega. Seetõttu otsustas Marx oma väitekirja saata hoopis Jena ülikoolile. 15. aprilli. 1841 sai ta filosoofiadoktori diplomi . ( Sealsamas: 31)
Doktoriväitekiri kujutas endast väga tähtsat etappi Marxi ideelises arengus. Vaatamata sellele, et Marx selles üldiselt vee idealistiks, heegellaseks jäi, esitas ta ilmselt ateistlikke vaateid ning kuulutas välja põhimõtte, et filosoofia peab tegelikkusesse aktiivselt suhtuma . Väitekirjas käsitles Marx neid probleeme, mis hakkasid etendama tähtsat osa tema maailmavaate väljakujunemises. Uurides edaspidi filosoofia ja tegelikkuse vahekorra probleemi, pidi Marx peagi jõudma mõtlemise ja olemise vahekorra küsimuse juurde. ( Sealsamas: 21)

1.4. Elu pärast ülikooli

Pärast ülikooli lõpetamist asus Marx elama Bonni, lootes professoriks saada. Kuid reaktsiooniline poliitika, mida teostas valitsus, kes 1832 . aastal kõrvaldas Ludwig Feuerbachi kateedri juhataja kohalt ning 1836. aastal uuesti keeldus teda ülikooli tööle võtmast, ja kes 1841. aastal võttis noorelt professorilt Bruno Bauerilt õiguse Bonnis loenguid pidada, sundis Marxi loobuma teadlase karjäärist. Pahempoolse hegelluse vaadete arenemine Saksamaal edenes tol aja väga kiiresti. Ludwig Feuerbach hakkab eriti 1836. aastast aates kritiseerima teoloogiat ning kalduma materialismi poole, mis tema juures täielikult võimule pääseb 1841. aastal. 1843. aastal ilmus ka tema „Tuleviku filosoofia põhiprintsiibid“. Tol ajal Reini radikaalsed kodanlased, kellel oli kokkupuute-punkte pahempoolsete hegellastega, asustasid Kölnis opositsioonilise ajalehe „Reini ajaleht“. Marx ja Bruno Bauer kutsuti ajalehe juurde peamisteks kaastöölisteks, 1842. aasta oktoobris aga sai Marx peatoimetajaks ja asus elama Bonnist Kölni. Ajalehe revolutsioonilis-demokraatlik suund muutus Marxi toimetajaks oleku ajal üha kindlamaks ja valitsus allutas ajalehe algul kahe- ja kolmekordsele tsensuurile, siis aga otsustas selle 1. jaanuaril 1843. aastal hoopis sulgeda. Marxil tuli selleks tähtajaks toimetajaamet maha panna, kuid tema lahkumine ikkagi ei päästnud ajalehte, ja see suleti 1843. aasta märtsis. Marxi kõige tähtsamateks artiklitest „Reini Ajalehes “ märgib Engels artiklit talupoegade-veinivalmistajate olukorrast Moseli orus. Ajalehetöö näitas Marxile, et ta tunneb puudulikult poliitilist ökonoomikat, ja ta hakkas usinalt seda õppima. ( Lenin 1964: 4)
1843. aastal abiellus Marx Kreuznachis Jenny von Westphaleniga. Tema naise vanem vend oli Preisimaa siseministriks ühel kõige reaktsioonilisematest ajastutest, aastail 1850-1858. 1843. aasta sügisel saabus Marx Pariisi, et välismaal koos Arnold Rugega (1802-1880; pahempoolne hegellane) radikaalset ajakirja välja anda. Ilmus vaid selle ajakirja „Saksa Prantsuse Aastaraamat“ esimene number. Ajakiri jäi seisma raskuste tõttu tema salajasel levitamise Saksamaal ja lahkhelide pärast Rugega. Oma artiklites, mis avaldati selles ajakirjas, esineb Marx juba Revolutsionäärina. (Lenin 1964: 5)
1844 . aasta septembris saabus mõneks päevaks Pariisi Friedrich Engels, kes sai sellest ajast peale Marxi kõige lähemaks sõbraks. Koos võtsid nad kõige aktiivsemalt osa Pariisi revolutsiooniliste rühmade tolleaegsest pulbitsevast elust (eriline tähtsus oli Proudhoni õpetusel, millega Marx oma teoses „Filosoofia viletsus “, 1847. aastal, otsustavalt arved õiendas) ja, pidades ägedat võitlust väikekodanliku sotsialismi mitmesuguste õpetuste vastu, töötasid välja revolutsioonilise proletaarse sotsialismi ehk kommunismi ( marksismi ) teooria ja taktika. (Sealsamas: 4)
1845. aastal saadeti Marx Preisi valitsuse pealekäimisel kui ohtlik revolutsionäär Pariisist välja. Ta asus elama Brüsselisse. 1847. aasta kevadel astusid Marx ja Engels salajasse propagandistlikku ühingusse „Kommunistide Liit“, etendasid väljapaistvat osa selle liidu II kongressil (1847. aasta novembris Londonis) ja koostasid selle ülesandel kuulsa, 1848. aasta veebruaris ilmunud „Kommunistliku Partei Manifest“. Selles teoses on geniaalse selguse ja kujukusega esitatud uus maailmavaade, järjekindel materialism , mis hõlmab ka sotsiaalse elu valdkonna, dialektika kui kõige mitmekülgsem ja sügavam arenemisõpetus, klassivõitluse teooria ja proletariaadi – uue, kommunistliku ühiskonna looja – maailma-ajaloolise revolutsioonilise osa teooria. (Lenin 1964: 6)
Kui puhkes 1848. aasta veebruarirevolutsioon , saadeti Marx Belgiast välja. Ta saabus jälle Pariisi, sealt aga pärast märtsirevolutsiooni Saksamaale, nimelt Kölni. Seal ilmus 1. juunist 1848 kuni 19. maini 1849. aastal „Uus Reini Ajaleht“; selle peatoimetajaks oli Marx. Uut teooriat kinnitas hiilgavalt 1848. – 1849. aasta revolutsiooniliste sündmuste käik, nagu seda hiljem kinnitasid kõik proletaarsed ja demokraatlikud liikumised kõikides maailma maades. Võitnud kontrrevolutsiooni andis Marxi algul kohtu alla (mõisteti 9. veebruaril 1849. aastal õigeks), siis aga saatis ta Saksamaalt välja (16. mail 1849. a.). Marx siirdus esialgu Pariisi, pärast 1849. aasta 13. juuni demonstratsiooni saadeti ka sealt välja ja asus Londonisse, kus ta elas kuni oma surmani. (Sealsamas: 6)
Emigrandielu tingimused, nagu need eriti kujukalt esile tulevad Marxi ja Engelsi kirjavahetuses (välja antud 1913. aastal), olid äärmiselt rasked. Puudus otse lämmatas Marxi ja tema perekonda; kui Enges ei oleks Marxi ennastohverdavalt rahaliselt toetanud, poleks Marx mitte ainut suutnud „Kapitali“ lõpetada, vaid oleks ka viletsuse koorma all paratamatult hukkunud. Hoidudes kõrvale emigrantide ringidest, töötas Marx reas ajaloolistes teostes välja oma materialistliku teooria, pühendades oma jõu peamiselt poliitilise ökonoomika uurimisele. Marx revolutsioneeris selle teaduse oma teostes „Poliitilise ökonoomika kriitikast“ ( 1859 ) ja „ Kapital “ (I köide 1867). (Sealsamas: 4)
1864. 28. septembril asutati Londonis kuulus Internatsionaal, „Rahvusvaheline Tööliste Ühing“. Marx oli selle ühingu hingeks, selle esimese „Läkituse“ ning arvutute resolutsioonide, deklaratsioonide ja manifestide autoriks. Ühendades mitmesuguste maade töölisliikumist, püüdes ühise tegevuse voolu juhtida mitmesuguseid mitteproletaarse, marksismi-eelse sotsialismi vorme, võideldes kõikide nende sektide ja koolkonnakeste teooriate vastu, lõi Marx mitmesuguste maade töölisklassi proletaarse võitluse ühtse taktika. Pärast seda, kui oli langenud Pariisi Kommuun (1871), mida Marx hindas nii sügavalt, tabavalt ja revolutsiooniliselt („Kodusõda Prantsusmaal“ 1871), ja pärast seda, kui bakuuninlased olid tekitanud lõhe Internatsionaalis, muutu Internatsionaali olemasolu Euroopas võimatuks. Pärast Internatsionaali kongressi Haagist (1872) korraldas Marx Internatsionaali Peanõukogu üleviimise New Yorki . I Internatsionaal lõpetas oma ajaloolise osa, andes teed kõigis maailma maades toimuva töölisliikumise mõõtmatult võimsama kasvamise ajastule , nimelt selle laiuti kasvamise ajastule, üksikute rahvusriikide baasil massiliste sotsialistlike töölisparteide loomise ajastule. (Lenin 1964: 7)
Pingerikas tegevus internatsionaalis ja veelgi pingerikkam teoreetiline töö murdsid Marxi tervise lõplikult. Ta jätkas poliitilise ökonoomia ümbertöötamist ja „Kapitali“ lõpuleviimist, kogudes määratu hulga uusi materjale ja õppides terve rida keeli (nt. vene keet), kuid haigus ei võimaldanud tal „Kapitali“ lõpetada. 2. detsembril 1881 suri tema naine vähki. 14. märtsil 1883 suikus Marx Vaikselt oma tugitoolis igavesele unele. Ta on maetud koos oma naisega Highgate´i kalmistule Londonis. (Sealsamas: 7)
Mõned Karl Marxi teosed, mis on eesti keede tõlgitud:

• Filosoofia viletsus: vastus hr. Proudhoni "Viletsuse filosoofiale" eessõna F. Engels, ilmus eesti k.1964
  
• Gotha programmi arvustus tõlge saksa keelest, ilmus eesti k.1936
  
• Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika. Esimene köide, Kapital, ilmus eesti k 1936
  
• Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika. 1. kd. 1. raamat, Kapitali tootmise protsess, ilmus eesti k 1953
  
• Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast, ilmus eesti k 1982
  

Kokkuvõte

Tabel 1. Tähtsamad aastad Karl Marxi elust.
Aastaarv
Tähtsus
1818 – 1883
Karl Marxi eluaastad
1830 – 1835
Õppis Marx Trieri gümnaasiumis. Õppis seal hästi, kuid erilise edukusega silma ei paistnud.
1835. aasta sügisel
Asus Karl Bonni ülikooli õigusteadust õppima.
1836. aasta oktoobris
Astus Marx Berliini ülikooli õigusteaduskond.
1838
Suri Karl Marxi isa Heinrich Marx.
1839
Hakkas Marx põhjalikumalt uurima filosoofia ajalugu.
1839
Esimene uurimustöö vili, milleks oli seitse eeltöövihikut, mis on praegu tuntud kui „Epikurose, stoikute ja skeptikute filosoofia ajaloo vihikud“ Nendes vihikutes näitas Marx, et filosoofia ei sobi kokku reigiooniga.
1841
Sai Marx filosoofiadoktori diplomi Jena ülikoolis
1842
Sai temast „Reini Ajaleht” peatoimetaja, kuid sama ajalehe otsustas ta aasta hiljem sulgeda.
1843
Ilmus tema „Tuleviku filosoofia põhiprintsiibid”
1843
Abiellus Karl Kreuznachis Jenny von Westphaleniga
1843. aasta sügisel
Saabus Marx Pariisi, et välismaal koos Arnold Rugega radikaalset ajakirja välja anda.
1845
Marx saadeti Preisi valitsuse pealekäimisel kui ohtlik revolutsionäär Pariisist välja. Peale seda asus ta elama Brüsselisse.
1847. aasta kevadel
Astusid Marx ja Engels salajasse propagandistlikku ühingusse „Kommunistide Liit“
1848
Puhkes veebruarirevolutsioon, Marx saadeti Belgiast välja.
1848 - 1849
Ilmus „Uus Reini Ajaleht“; selle peatoimetajaks oli Marx.
1849
Asus Marx elamaLondonisse, kus ta elas kuni oma surmani.
1859
teostes „Poliitilise ökonoomika kriitikast“.
1867
„Kapital“ I köide.
1864
Asutati Londonis kuulus Internatsionaal, „Rahvusvaheline Tööliste Ühing“. Marx oli selle ühingu hingeks.
1883
Karl Marx suikus oma tugitoolis viimsele unele
Allikas: Autorite poolt koostatud referaadi sisu põhjal.

Viidatud allikad

Francis Wheen Karl Marx. London: Fourth Estate , 1999, 318 lk.

Fedossejev P. N., Bahh I. A., Golman L. I., Kolpinski N. J., Krõlov B. A., Kuzminov I. I., Malõš A. I., Mossolov V. g., Stepanova J. A. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 718 lk.

Lenin V. I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, 36

Karl Marx. Vikipeedia [ http://en.wikipedia.org/wiki/Karl_marx ]