Demokraatia vormid ja areng (3)

DEMOKRAATIA
ANTIIKAEG
Ateena linna ümber koondunud väikeriiki valitsesid kuningad, see oli iseloomulik ka teistele antiikaja linnriikidele. VII saj eKr asendus linnriikide kuningavõim hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti (kr archon ülem, valitseja). Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest nad sattusid järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest suurmaaomanikest. Eriti pahandas rahvast sagedane võlaorjusse langemine .
Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon . Solon pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus , kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Kodanikud jagati omandi suuruse järgi nelja varanduslikku klassi. Mida jõukam klass, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon asutas heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ). Seega sai võimude lahusus alguse juba demokraatia hällis.
Soloni põhimõte oli: meden agan, mis tähendab "Ei midagi üleliia". TõenäoIiselt oli Solon üldse kõigi aegade suurim seaduseandja. Tema ideed on tänini Lääne demokraatlike süsteemide aluseks. Ta tühistas võlaorjuse ja andis vaestele poliitilise võimu. Eri varanduslikud klassid maksid makse vastavalt oma sissetuleku suurusele, niisiis kehtestas Solon esimest korda ajaloos astmelise tulumaksu. Solon andis üksikisikule õiguse pärandada oma vara ka väljapool suguvõsa. Ta asutas mh ka riiklikud bordellid ning pani neile maksud peale. Soloni Ateena põhines veel hõimudel ehk füülidel.
Aastal 560 eKr kehtestas valitseja Peisistratos lihtrahvale toetudes diktatuuri, mida kreeklased kutsusid türanniaks. See diktatuur kukutati 510 eKr. Järgnevatel aastatel (alates 508 eKr) panid Kleisthenes ja Perikles aluse demokraatlikule korrale ning kesksele kohale tõusis ekleesia (rahvakoosolek), kus langetati tähtsamad otsused, kehtestati seadused, valiti kõrgemad ametiisikud ja väejuhid. Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat, ehkki kõrgajal oli linnas 25 000 hääleõiguslikku kodanikku. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel.
Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu kümme territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget. Õigust mõistis 501-liikmeline vandekohus, mille hulgast valiti liisuga konkreetseid küsimusi arutavad kohtunikud . Võimet polise asjadega ehk poliitikaga kaasa mõelda peeti normaalse kodaniku tunnuseks.
Kellel see võime puudus, oli võhik ( kr idiotes). Nii rahvakoosolekust kui rahvakohtust said osa võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid mõjus esinemine ja kõnekunsti valdamine .
Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, st kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski valis rahvas ka Roomas enamiku magistraate (ametnikud): konsulid , tribuunid kvestorid jne. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli senat magistraatidest koosnev riiginõukogu, kus oli 300-900 liiget.
DEMOKRAATIA VORMID JA ARENG
OTSENE JA ESINDUSDEMOKRAATIA
Antiikaja linnriikides tunti ainult otsest ehk vahetut demokraatiat. Selle erivormiks riikluseelsel perioodil oli hõimudemokraatia, mis seisnes selles, et kõik vabad, relvakandmisvõimelised mehed võisid koguneda rahvakoosolekule (soomeugri kärajad, germaani ting , slaavi veetše). Hiljem arvati, et demokraatia on võimalik vaid kääbusriikides.
Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kuid antiikaja otsese demokraatia asemel tuldi siis välja esindusdemokraatia põhimõttega: kõigil kodanikel pole vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Selline seisukoht viis poleemikani, kuidas on rahva esindajad seotud oma valijatega. Tekkis kaks teooriat:

Volitatud delegaadi teooria Selle põhimõtte järgi on saadik vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud juhtnöörid ja keda võidakse rahulolematuse korral alati tagasi kutsuda. Praktikas pole see süsteem aga töötanud, sest seni pole õnnestunud rakendada saadikute tagasikutsumise põhimõtet. (Näiteks kui Suurbritannia parlamendi alamkoja saadikud läksid XVII sajandi lõpul kuninga kutsel parlamenti, pidid nad oma valijate poolt volikirjad kaasa võtma, muidu puudus neil õiguslik alus parlamendi töös osaleda.)

Diskreetse esindaja teooria Saadikud on rahva täievolilised esindajad, kes tegutsevad kuni järgmiste valimisteni oma parema äratundmise kohaselt. Rahvasaadikuid ei saa tagasi kutsuda ei valijad ega neid üles seadnud erakond. Riigiõiguses tähendab see, et saadik pole oma mandaadiga seotud.
EDASINE ARENG
Ka keskajal oli kombeks, et valitseja pidas tähtsamate otsuste langetamisel nõu oma kõrgaadlikest koosneva ülikute nõukoguga või kutsus kokku mõjukamate rahvagruppide esindajate kogu. Neist saidki alguse tänased omavalitsused ja parlamendid. Näiteks kaasaegse linna omavalitsus pärineb keskaegsete gildide autonoomsest seisundist, Eesti vallad said aga alguse ühe mõisa talupoegade omavalitsuslikest kogukondadest. Seisuste esindusest on näiteks välja kasvanud Suurbritannia parlament (selle alamkoda oli kunagi rüütlite, vabatalupoegade ja linnade esindus , ülemkoda koosneb aga tänaseni kõrgaadlist ja piiskoppidest). Seisustekogud olid aga siiski vaid teatud elanike gruppide, mitte kogu rahva esindused.
Demokraatia kujunemine on ajaloos läbinud pika tee. Kuigi keskaeg andis demokraatia arengule vähe, sündis õigusriigi idee ühe legendi järgi just sel ajal. Ludvig I Vaga , Frangi kuningas ja Rooma keiser , öelnud kord oma ihuarstile, et riiki juhtida on väga raske ja väsitav. Arst olevat talle vastanud, et tema ei teeks kuningana mitte midagi. Kuninga imestus olnud suur, kuid ihuarst seletanud, et tema annaks riigi juhtimise õiguse seadusele: ,,Non rex est lex, sed lex est rex" (mitte kuningas pole seadus, vaid seadus on kuningas), väitnud tohter.
Konstitutsioonilise valitsemise arengus oli oluliseks tähiseks Magna Charta Libertatum (Suur Vabaduskiri), mis kirjutati alla 15. juunil 1215. aastal Runnymede väljal kuningas Johni ja Inglismaa parunite poolt. Selle ajaloolise dokumendi 63 paragrahvis olid kirjas õigused, millest said peamiselt kasu maaomanikest aadelkond ja kirik . Näiteks sobib § 29: ,,Mitte ühtegi vaba inimest ei tohi kinni võtta ega vangi panna, varandusest ilma jätta, seaduse alt välja arvata, maalt välja ajada ega mõnel muul viisil viletsusse saata, ja meie ei lähe tema peale ega saada tema vastu sõjariistu muidu, kui tema vääriliste peeride kohtu otsuse ja maa seaduste järele. Kohut ja õiglust ei või keelata, viivitada ega meelehea läbi ära osta."
Hiljem hakkas hulk Magna Charta Libertatumi sätteid kehtima kogu Inglismaa elanike kohta. Muuhulgas oli kirjas ka säte, et kõigis olulistes küsimustes, ka maksude suurendamisel, peab kuningas parunitega nõu pidama . See sai hiljem aluseks seisukohale, et ühtki seadust ei tohi vastu võtta ega ühtki maksu tõsta ilma kogu rahvast esindava kogu nõusolekuta. Magna Charta feodaalõiguste muutumine üldkehtivateks põhiseaduslikeks õigusteks kestis siiski sajandeid .
1628. aastal esitas Inglismaa parlament kuningas Charles Ile Õiguste palumise kirja (Petition of Right), kus paluti, et kuningas ei koguks makse ilma parlamendi heakskiiduta, et kedagi ei vangistataks ilma põhjendatud kohtuotsuseta jne. 1679 . aastal arendas Inglismaa parlament asja edasi ja võttis omavoliliste vangistamiste vältimiseks vastu seaduse Habeas Corpus Act, mis keelas Inglise kodanikku kohtuotsuseta vangistada ja vangis pidada ning määras kindlaks kohtumenetluse ja seaduse sätteid rikkunud ametnike vastutuse.
Kuigi Inglismaa parlament kutsuti esimest korda kokku juba 1265. aastal, õnnestus alles 1688. aasta revolutsiooniga kehtestada Inglismaal püsiv konstitutsiooniline monarhia , kus parlament sai riigi seadusandlikuks koguks. Selleks, et muuta parlament ise tõeliseks esinduslikuks demokraatlikuks organiks, kulus inglastel aga veel üle saja aasta.
XVIII sajandi konstitutsioonilise demokraatia teoreetilisteks alusepanijateks olid inglise ühiskonnafilosoof John Locke ning prantsuse õigusteadlane ja poliitik Charles de Montesquieu. Locke avaldas 1690. aastal oma teose ,,Teine traktaat valitsemisest", kus ta väitis, et mistahes seaduse väärtus toetub ,,valitsetavate nõusolekule". See Locke'i tees loomulikust õigusest kummutas senise väite, et riigivõim on jumala poolt ette määratud. Locke'i arvates samastub loomulik õigus jumaliku õigusega ning tagab kõigile inimestele põhiõigused, ka õiguse elule, kindlale vabadusele ja oma töö viljale. Nende õiguste kindlustamiseks sõlmivad inimesed oma valitsejatega ühiskondliku lepingu. Kodanik kohustub seadustele alluma , valitsusel aga on õigus luua seadusi ning kaitsta ühiskonda vägivalla eest. Locke'i loomuliku õiguse ja ühiskondliku lepingu teooria mõjutas kogu Euroopa ja ka Ameerika valgustusfilosoofide põlvkonda.
Locke'i teooriate tähtsaim edasiarendaja oli Charles de Montesquieu, kes sõnastas 1748. aastal avaldatud teoses ,,Seaduste vaimust " üksikisiku vabaduse tagatistena täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahususe ning tasakaalu põhimõtted:
,,Kui ühes ja samas isikus või ühes ja samas valitsuskogus on seadusandlik võim ühendatud täidesaatva võimuga, siis on vabadusel lõpp; on ju karta , et see monarh või see senat võiks teha türanlikke seadusi, et neid siis türanlikult täide viia. Vabadusel on lõpp ka siis, kui kohtuvõim ei ole lahutatud seadusandlikust ega täidesaatvast võimust. Kui see oleks ühendatud seadusandliku võimuga, siis oleks voli kodanike elu ja vabaduse üle meelevaldne: kohtunik oleks ühtaegu seaduste tegija . Kui see oleks ühendatud täidesaatva võimuga, saaks kohtunik võtta enda kätte rõhuja väe ja võimsuse. Kõik oleks otsas, kui üksainus inimene või üksainus ülemate või aadlimeeste või lihtrahva kogu kasutaks kolme võimu: seaduste tegemise võimu, avalike otsuste täideviimise võimu ning kohtumõistmise võimu kuritegude või eraisikute tüliküsimuste asjus."
Võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtted leidsid esmakordselt täit rakendust USA põhiseaduses. Selle idee poliitilisõiguslik mõte oli hoida ära nende isikute või institutsioonide võimuliialdused, kellele põhiseadus on usaldanud võimu kasutamise.
PÕHIMÕTTED JA TINGIMUSED
PÕHIMÕTTED

Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas;

Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel;

Võimulolev valitsus toetub valijate enamusele;

Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid tegutsevad oma
ametialal iseseisvalt;

Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust;

Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda;

Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse
kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused
(informatsiooni, ajakirjandus, koosolekute, ühingute, ettevõtlusvabadus
jne);

Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema
sõltumatu kohtuvõim.
EELTINGIMUSED

Üldine kirjaoskus ;

Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik;

Kodanikuühiskonna kujunemine, st inimeste massiline koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju alt üles. (Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad civis kodanik) vastandiks on
totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik ühinemine on keelatud
ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisat
sioonid);

Kaasaegsete omavalitsuste kujunemine;

Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi.

• 
  
• Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
  

Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte;

Võitlus monopolidega kõigis majandusharudes;

Ühingute ja ühenduste avalikustamine ning alalise kontrolli kehtestamine
nende üle (näit erakonna seadus);

Lobitöö kontroll;

Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.

• 
  
• 
  
• 
  
• Demokraatia püsimise tingimused
  

Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti
vastupidiste eesmärkidega;

Enesekaitsevõime olemasolu ja säilitamine;

Fair play;

Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama
teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi.

• 
  
• KAASAEGNE DEMOKRAATIA
  
• Mõisteid ,,vabadus" ja ,,demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. On olemas kolm nurgakivi , milleta ükski ühiskond ei saa end demokraatlikuks pidada: põhiseaduslik valitsus, inimõiguste tagamine ja võrdsus seaduse ees.
  
• Kaasaegse demokraatia kõige levinum vorm on esindusdemokraatia, kus rahvas võib oma esindajaid valida erinevalt, kuid sõltumata valimisviisist peavad valitud isikud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru.
  
• Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, kus kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse võimule. Enamuse võimuga peab kaasnema vähemuse õiguste kaitsmine.
  
• Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osa paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval. Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist. Demokraatlikus riigis valitseb pluralism vaadete paljusus ja võrdsus.
  
• Kokkuvõttes on demokraatia tugisambad:
  

rahva suveräänsus;

valitsemine valitsetavate nõusolekul

enamuse võim;

vähemuse õigused;

põhiliste inimõiguste tagamine;

vabad ja ausad valimised;

võrdsus seaduste ees;

korrakohane õigusemõistmine;

põhiseadusega piiratud riigivõim;

sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism (ideede paljusus);

sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine.

• Demokraatlikud väärtused levivad tänapäeval küll üha laiemalt, kuid maailma ajaloos on demokraatlikke riike siiski olnud vähe ja need on püsinud lühikest aega. 1990. aastal avaldas uurimisorganisatsioon Freedom House (ingl Vabaduse Maja) ettekande, mis andis kõikidele riikidele hinnangu kahe olulisema demokraatiakriteeriumi poliitiliste ja kodanikuvabaduste astme järgi. Ettekande lõppjäreldus oli, et maailma iseseisvatest riikidest olid täiesti vabad vaid veidi üle kolmandiku. Järelikult on demokraatia õppimiseks
  ja arendamiseks veel küllaga arenguruumi.
  
• Demokraatia ja riigivalitsemise erinevad võimalused minevikust tänapä evani
  
• 
  
• Riigikordade ja valitsemisvormide liigitamiseks töötasid Aristoteles, Polybios ja Marcus Tullius Cicero välja järgmise skeemi, mis on rakendatav ka tänapäeval.
  
• 
  

• Kes valitseb
  

• Õige vorm
  

• Väärastunud vorm
  

• Üks isik
  

• Monarhia ehk ainuvalitsus
  

• Türannia ehk despootia ehk hirmuvalitsus
  

• Osa rahvast
  

• Aristokraatia ehk ülikute valitsus
  

• Oligarhia ehk paremate valitsus ehk väheste valitsus ehk kildkonnavalitsus
  

• Rahva enamus
  

• Demokraatia ehk rahvavalitsus
  

• Ohlokraatia ehk jõuguvalitsus
  

• Monarhia puhul seisab riigi eesotsas eluaegse e päriliku võimuga, harvemini ka valitud juht (vürst, šahh, sultan, kuningas vms). Võimude lahususeta on ta nii riigi valitseja, sõjaväe juht kui ka kõrgem kohtumõistja. Monarhi tahe on seaduseks. Tänapäeval on piiramatu ainuvalitsus säilinud mitmes araabia riigis (Saudi Araabia, Kuveit, Brunei jt). Monarhia erivormiks on teokraatia (jumalavalitsus), kus vaimulik ja ilmalik võim on lahutamata ning usujuht on ühtlasi riigijuht (Tiibet XVII sajandist kuni 1959 . aastani, Vatikan).
  
• Kaasaja arenenud riikides, mille eesotsas seisab päriliku võimuga riigipea , on monarhi võim taandunud sümboolseks esindusrolliks (Rootsi, Norra, Ühendatud Kuningriik jt). Samas on vähearenenud maid, kus riigipeaks on valitud president , kel on peaaegu piiramatu võimutäius (näit autokraatia PõhjaKoreas).
  
• Ainuvalitsus kaldub türanniasse ehk hirmuvalitsusse (idamaade puhul despootiasse) siis, kui ta jalgealune lööb kõikuma või kui on tegemist vägivaldsel teel võimu haaranud valitsejaga. Tänapäeval kasutatakse sel puhul enamasti mõistet diktatuur (levinud tänapäeval peamiselt Aafrikas ja LadinaAmeerikas). Diktatuur tuleb võimule pärast veriseid ja suuri segadusi tekitanud revolutsioone.
  
• Aristokraatia tähendab kreeka keeles paremate valitsust. Kunagistes vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga, st ülikutega, kes eristusid oma hõimuliikmetest vapruse ja avara silmaringi poolest (Sparta). Hiljem muutus võimu omav vähemus kinniseks seltskonnaks, kuhu kuuluti enamasti sünnipära alusel. Sotsialistlikes riikides oli ,,aristokraatiaks" kommunistlik nomenklatuur , kuhu pääses parteiorganite valiku alusel. Ülaltoodud tabeli järgi asusid kommunistlikud riigid türannia ja oligarhia vahel.
  
• Demokraatia väärastunud vorm on ohlokraatia ehk anarhia . Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni).
  
• Kaasaja demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus.
  
• 
  
• Rahva valitud esinduskogu (parlament, riigikogu) tegeleb seadusandlusega , täidesaatev võim kuulub valitsusele (või riigipeale), seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv kohtuvõim tegeleb õigusemõistmisega. Kõige täpsemalt peetakse võimude lahususest kinni presidentaalsetes vabariikides. Presidentaalses vabariigis valib rahvas nii seadusandliku võimuorgani kui ka täitevvõimu juhiks oleva presidendi, kel on ministrite ametissevõtmisel vabad käed. Valitsus viib ellu presidendi poliitilist kurssi. Presidendi ja tema valitsuse ülesandeks on seaduste täitmine. Et mõlemat võimu tasakaalustada, on presidendile antud vetoõigus (õigus lükata tagasi seadusandlikus kogus vastuvõetud seadusi). Veto võib olla absoluutne, edasilükkav, kvalifitseeritud enamusega ületatav või lihtveto. Presidentaalriigi nõrkus on seadusandliku ja täidesaatva võimu vastuolu võimalus, sest parlamendi enamus ja president võivad sattuda erinevate poliitiliste jõudude kätte. Parlamentarismi põhitunnuseks on valitsuse moodustamine parlamendi (või selle alamkoja), mitte riigipea soovide alusel. Et aga parlamendi enamus ja valitsus on samade poliitiliste jõudude käes, kaob parlamentaarriikides range vahe seadusandliku ja täitevvõimu vahel. Parlamentaarse riigi riigipea (president või kuningas) täidab esindusrolli ning etendab erakondadevahelise vahekohtuniku osa. Parlamentarismi nõrgaks küljeks on võimalus, et ükski erakond ei saavuta parlamendis selget enamust . Mitmeparteilised koalitsioonivalitsused alandavad valitsuse töövõimet ja võivad põhjustada valitsuskriise.
  
• Tänapäeval esineb ka riike, kus pole tegemist ei puhta parlamentarismi ega ka puhta presidentalismiga, vaid segasüsteemiga (Prantsusmaa, Soome). Šveitsi süsteem on täiesti unikaalne . Kui parlamendi koosseis on nii kirev , et selget enamuskoalitsiooni kokku ei saada, siis võidakse ametisse panna vähemusvalitsus. Kui koalitsioonivalitsust ei õnnestu kokku panna ja uute valimisteni on jäänud vähe aega, siis seatakse mõnikord ametisse ka nn ametnikevalitsus.
  
• Parlamentarismi puhul on oluline ka see, kui palju on riigis erakondi ja kui suured nad on. Sellest tulenevad erinevused on nii olulised, et parlamentaarriike võib seetõttu jagada kahte põhiliiki: enamusdemokraatia ja leppedemokraatia.
  
• Enamusdemokraatia puhul on ühel poliitilisel jõul selge enamus ning ka opositsioon on siis tavaliselt võrdlemisi ühtne (Austria, Saksamaa, Ühendatud Kuningriik jne, sest neis riikides on olemas kaks suurt erakonda). Leppedemokraatiat iseloomustab see, et valitsuse moodustamine eeldab mitme poliitilise jõu kokkulepet (Põhjamaad, Eesti jt).
  
• Küsimusele, kas demokraatia ikka on nii hea, nagu seda tihti rõhutatakse, võib vastata Winston Churchilli 1947. aastal lausutud sõnadega: ,,Meie patuses ja hädadest pungil maailmas on proovitud ja proovitakse edaspidigi paljusid valitsemisvorme. Keegi ei väida, et demokraatia on veatu või teistest igati parem. Tegelikult on isegi öeldud, et demokraatia on halvim valitsemisvorm , ainult et teised aegajalt järele proovitud vormid on veel halvemad."
  
• DEMOKRAATIA NÕRKUSED
  
• Tasakaalu huvides peatume ka demokraatia nõrkadel külgedel. Demokraatia vastab küsimusele, kes peab valitsema . Sellest tulenevalt on demokraatial kaks põhiprintsiipi: enamuse valitsemine ja poliitiline võrdsus. Liberalism aga ei vasta küsimusele, kes valitseb, vaid kuidas peab valitsema. Tänapäeva Lääneriikides on enamasti demokraatia ühendatud liberalismiga. Liberaalses demokraatias on möödapääsmatu vastuolu vabaduse ja võrdsuse vahel, mis välistavad teineteist. Me oleme kas vabad või võrdsed.
  
• Demokraatial on kaks põhivormi: otsene ja kaudne demokraatia. Otseses demokraatias otsustab kodanikkond enamuslikult, kaudses valib ta esindajad, kes teevad jällegi enamusel põhineva otsuse. Seepärast on tegelikult kõige puhtakujulisem demokraatia vaid otsene demokraatia. Enamuse valitsemise printsiibil ei ole mingit teaduslikku ega mõistuslikku alust. Enamus võib heaks kiita ka suurima ülekohtu. Võib ka küsida, miks peaks enamus valitsema vähemuse üle. Eliit moodustub reeglina ainult vähemustest.
  
• Demokraatia rõhutab inimeste võrdsuse põhimõtet, kuid tegelikult pole ju inimesed võrdsed ei füüsiliselt ega vaimselt, nad on ebavõrdselt andekad ja ebavõrdselt arenenud. Inimesed on ka hingeliselt ja moraalselt ebavõrdsed. Õiglus ei tähenda samuti võrdsust, olgugi et enamik tänapäeva inimesi on demokraatia ideoloogia mõjul just sellisel arvamusel. Tõeline õigluse printsiip on igaühele oma. Seda näitab kasvõi see, et me eelistame pidevalt ühtesid inimesi teistele: abikaasana, sõbrana, arstina, õpetajana ja mitte viimases järjekorras rahvaesindajana parlamendis. Õiglus tähendab ka seda, et mitte kõik ei pea saama üht ja sama, sest kõik ei vaja või ei vääri üht ja sama. Õiglus ei nõua, et me kõik oleksime ühesugused. See oleks tegelikult hoopis ebaõiglane, sest nii eitaksime igaühe õigust olla teatud piirides teistest erinev.
  
• Unustada ei tasu sedagi , et demokraatia idees eneses sisaldub juba algusest peale mingis mõttes totalitaarne element, sest demokraatia ideaal on täielikult politiseeritud rahvas, st iga kodanik olgu poliitiliselt seotud.
  
• Hoolimata sellest, et hääleõigus on Eestis olemas suurel enamusel täiskasvanud elanikkonnast, ei käi ometi kõik inimesed valimas. Kohalike volikogude valimistel osaleb alla poole valijaskonnast. Samuti ei hääleta mitte kõik sama informeerituse alusel. Paljud inimesed teevad valimistel oma valiku täiesti juhuslikult, mingite eelteadmisteta. Enamik inimesi ei loe enne valimisi läbi parteiprogramme ega kohtu kandidaatidega valimiskoosolekutel.
  
• Demokraatia on põhimõtteliselt ebapüsiv, see on pidev ülesalla liikumine, igavene vaheldumine . Šveitsi kultuuriloolane Jacob Burckhardt kirjutas 1878: ,,Sestsaadik kui poliitika tugineb rahvaste sisemisele käärimisele, on igasugune julgeolek otsas." Inglise filosoof John Stuart Mill ütles, et parlamentaarne demokraatia ei toimi etnilise mitmekesisuse puhul. Ajalugu kinnitab seda väidet; erandiks on üsna väikesed riigid, kus üleriigiline patriotism on tugevam kui puhtalt etniline rahvuslus , näiteks Šveits.
  
• Demokraatia annab poliitikutele tihti paremad võimalused valituks saada kui riigimeestel. Ometi vajatakse igas riigis just riigimehi. Peamine erinevus poliitiku ja riigimehe vahel seisneb selles, et poliitikule on kõige tähtsam tema isiklik tagasivalimine, riigimees lähtub seevastu eeskätt oma maa ja järgnevate põlvkondade heaolust. Demokraatia nõrkus on ka valitute erinevad võimed ja haridustase. Kui tahad autot juhtida, nõuavad ametivõimud väljaõpet. Parlamendi liikmete ja ministrite puhul aga seda ei nõuta. Meelevaldselt määratakse nii valimiste vanusepiirid kui ka valimispiirkonnad Seitsmeteistkümneaastane võib olla vahel poliitiliselt küpsem kui seitsmekümneaastane.
  
• Vaatamata teatud nõrkustele, on demokraatia siiski ajaproovile vastu pidanud süsteem ja seda võib rakendada praktiliselt igas poliitilises olukorras üle kogu maailma. Et demokraatia võiks püsima jääda, peab ta arenema ning otsima ajamuutustes uusi teid. Tulevikus peaks demokraatia olema rohkem kui lihtsalt hääle andmine teatud aja tagant. Demokraatia peaks tähendama aktiivset, poliitikas osalevat kodanikkonda, kes töötab koos valitsuste ja rahvaesindajatega aasta läbi, et aidata neil teha riigimehelikke otsuseid. Näiteks võiks hakata korraldama interneti abil küsitlusi ja referendumeid, kasutades nõnda rohkem otsest demokraatiat. Selline demokraatia oleks kõige puhtam demokraatia vorm ja võimaldaks kaasaegset tehnoloogiat kasutades pöörduda teatud mõttes tagasi Vana-.
  

~ 7 ~